Toimetuselt

2005. aastal võis Eesti arheoloogia tähistada kahte olulist tähtpäeva. Esiteks möödus 140 aastat teose ilmumisest, mida võib pidada esimeseks oma aja kohta tõsiteaduslikuks analüüsiks meie muinasajast (Grewingk 1865). Kui arheoloogia enne seda oli pelgalt vaid muinsusharrastus, kaugest minevikust pärinevate huvipakkuvate ja kurioossete esemete kollektsioneerimine, siis nüüd lisandus sellele teaduslik mõõde, mis järgnevate aastakümnete jooksul järjest laienes ja tugevnes. Teiseks möödus 85 aastat arheoloogia õppetooli rajamisest Tartu Ülikoolis. Kui enne seda tegelesid arheoloogiaga vaid vähesed teiste erialade spetsialistid, siis nüüd pandi alus professionaalse arheoloogia väljakujunemisele. Kummagi sündmuse tähtsust Eesti arheoloogia ajaloos ei ole võimalik ülehinnata ning need ajendasid mitte ainult tagasi vaatama senisele uurimisloole, vaid mõtlema ka sellele, kuhu meie arheoloogia on välja jõudnud tänaseks.

Nii jõuabki käesolevaga lugeja kätte esimene köide uuest Eesti arheoloogia sarjast. See sari on mõeldud Eesti muinasaja ning kesk- ja uusaja arheoloogilise ainese süstematiseeritud esitamiseks ja põhjalikuks analüüsiks uuel ning kaasaegsel tasemel. Eesmärgiga teha Eesti ala arheoloogiline aines kättesaadavaks rahvusvahelisele teadusüldsusele, ilmub see sari inglise keeles; eestikeelsed algtekstid ima illustratsioonideta tehakse kättesaadavaks interneti vahendusel. Eelmine võõrkeelne teaduslik käsitlus Eesti muinasajast nägi trükivalgust kolmveerand sajandit tagasi (Moora 1932) ning üks populaarteaduslik ülevaade rohkem kui kakskümmend aastat tagasi (Selirand & Tõnisson 1984). Kuigi viimastel aastakümnetel on võõrkeeltes ilmunud rohkesti üksikküsimustele pühendatud artikleid ja mõned monograafiadki, on lünk kogu arheoloogilise ainese süstematiseeritud käsitluse osas suur.

Eestikeelsete üldkäsitluste osas on pilt muidugi parem. 1982. a ilmunud "Eesti esiajalugu" (Jaanits et al. 1982) annab põhjaliku ja ammendava ülevaate meie muinasajast umbes 1970. aastate keskpaiga seisuga. Ent viimase 30 aasta jooksul on lisandunud tohutu hulk uut materjali, mis alles ootab süstematiseeritud analüüsi ja üldkäsitusse lülitamist. Pealegi polnud mainitud teosesse hõlmatud ajaloolise aja muistiseid ja leiumaterjali, mis tänaseks moodustavad siiski märkimisväärse osa nii uuritud objektidest kui ka hoidlatesse ladestunud esemetest. Tugevasti on vahepeal muutunud ka üldine teoreetiline käsitlusviis ning arheoloogilise ainese tõlgendus. 2002. a ilmunud populaarteaduslik käsitlus Eesti muinasajast (Kriiska & Tvauri 2002) küll arvestab vahepeal lisandunud materjali ja uusi tõlgendusviise, kuid ei rahulda vajadust uue akadeemilise üldkäsituse järele.

Niisiis peaks olema selge, miks on tarvis välja anda uus ja põhjalik koguteos Eesti ala muinasajast ning kesk- ja uusajast. Selle käesolev, esimene köide on pühendatud Eesti arheoloogia historiograafiale ning praeguse seisundi analüüsile. Raamat on jagatud neljaks osaks. Esimene osa (Valter Langi ja Marge Konsa artiklid) annab ülevaate arheoloogilise uurimistöö üldisest arengust Eestis alates 19. sajandist kuni 21. sajandi alguseni, pöörates esmajoones tähelepanu institutsionaalsetele muutustele ning teoreetilise mõtte ja käsitlusviiside edenemisele. Teine osa koondab artikleid (autoriteks Aivar Kriiska, V. Lang, Andres Tvauri, Heiki Valk, Ain Mäesalu, Erki Russow, Anton Pärn ja Arvi Haak) esiajalooliste ja ajalooliste perioodide senisest uurimisest. Kolmandas osas analüüsivad A. Tvauri ja Mauri Kiudsoo arheoloogiliste ja numismaatiliste kollektsioonide kujunemist ning olukorda tänasel päeval, samuti arheoloogiaga seotud muinsuskaitse tekkimist ja arengut. Neljas ja viimane osa on pühendatud mõnede kitsamate uurimissuundade käsitlemisele. Sealt leiab artikleid loodusteaduslike meetodite rakendamisest (A. Kriiska ja Lembi Lõugas), asustusarheoloogiast (V. Lang), allveearheoloogiast (Maili Roio) ning arheoloogia seostest suulise kultuuripärandiga (H. Valk).

Sarja järgmised köited on pühendatud erinevate esiajalooliste ja ajalooliste perioodide analüüsile. Eraldi kaante vahel peaksid lugejateni jõudma käsitlused kiviajast, pronksi- ja vanemast rauaajast, keskmisest rauaajast, nooremast rauaajast ning kesk- ja uusajast. Peaks olema mõistetav, et see sugugi mitte väike ja lihtne töö on mõeldud tegemiseks paljude järgnevate aastate jooksul ning praegusel hetkel on võimatu öelda, millal ilmub sarja viimane köide. Algust aga tahtsime teha just täna, Eesti arheoloogiale märgilise tähendusega aastal.

Nii käesoleva kogumiku kui ka sarja järgmiste köidete koostamine on finantseeritud Tartu Ülikoolis läbiviidava Haridus- ja Teadusministeeriumi sihtfinantseeritava teema "Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised protsessid Eestis muinas- ja keskajal" (0182557s03) ning baasfinantseeritava teema "Interdistsiplinaarne arheoloogia: inimese ja looduskeskkonna interaktsioonid minevikus" (TFLAJ 05909) raames. Tööde teostamisel on toetust saadud ka mitmest Eesti Teadusfondi grandist (nr 5328, 6451 ja 6119). Väljaannete publitseerimise võttis enda kanda riiklik programm "Eesti keel ja rahvuslik mälu" (projekt "Eesti arheoloogia köidete 1-6 publitseerimine").