BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
1. PRONKSIAEG

Pronksiaja kohta Baltimaades üldiselt võib öelda seda, et mitte kusagil siin ei esine vaske ja tina, mida pronksi valamisel tarvitati. Lähimad maardlad paiknevad Boheemias ja T¹ehhis, samuti Slovakkias, Kesk-Saksamaal ja Ida-Alpides. Ida pool paiknevad lähimad maardlad alles Uuralite eelmäestikus. Alguses, vanemal pronksiajal, oli suurem osa Baltimaade pronksesemetest sisse toodud – need olid arvatavasti prestii¾esemed, saadud vahetuse teel kaugematest keskustest. Kuid samas on olemas kindlaid tõendeid selle kohta, et juba üsna pronksiaja alguses osati pronksi valada ka siinkandis. Arvatavasti kasutati selleks ära mujalt toodud vanu katki läinud pronksasju. Vanemal pronksiajal oli kogu Baltikumi jaoks määrava tähtsusega kultuurikeskuseks endine Preisimaa koos naabruses paiknevate Edela-Leedu, Kirde-Saksamaa ja Loode-Poolaga. Arvatakse, et pronksi saadi kaubavahetuse teel ja eeskätt merevaigu vastu. Keskusest Preisis kiirgus kauba- ja kultuurikontakte ka kaugemale kirde ja ida suunas. Samas on Eesti ja Põhja-Läti olnud ühe teise kultuurikeskuse mõju all – see paiknes Lõuna-Skandinaavias ning ulatus oma kontaktidevõrguga ka Kesk-Rootsi ja Lääne-Soomeni välja. Selle keskuse mõjud Eestis tugevnesid eriti nooremal pronksiajal. 

Pronksiaja kronoloogia


Vanem pronksiaeg

Üheks problemaatiliseks küsimuseks kogu metalliaja kronoloogias on selle alguse, täpsemalt pronksiaja alguse dateerimine. On ammu teada, et kiviesemete kasutamine jätkus veel pikka aega, vähemalt kuni 1. aastatuhandeni eKr. Selle kohta on saadud ka üks otsene radiosüsiniku dateering – Vaiblast leitud kivikirve silmas olnud varrejäänuse vanuseks osutus 3060±85 C14-aastat (kalibreeritult u. 1520–1050 eKr). Põhja-Euroopa kronoloogias vastaks sellele daatumile pronksiaja II–-III periood.
  Nii Eestis kui ka Lätis ja Leedus on dateerimisel tihti kasutatud Skandinaavia pronksiaja periodiseeringut, mille töötas omal ajal välja Oscar Montelius ja mida hiljem on korrigeeritud radiosüsiniku dateeringutega. Nende perioodide dateeringud on järgmised: I - u. 1800-1500, II - 1500-1250, III - 1250-1100, IV - 1100-950, V - 950-750 ja VI - 750-600/500 eKr.
Lisaks on kivikirveid leitud Asvast, mis ei saa olla vanem pronksiaja algusest, kuna see saareke oli enne seda veel vee all; rohkesti kiviesemeid on leitud ka Läti ja Leedu kindlustatud asulatest, mis rajati II at viimasel ja I at esimesel veerandil eKr. Kogu probleemi teeb keeruliseks asjaolu, et 2. aastatuhandest eKr on Eestist, Lätist ja Leedust leitud seni äärmiselt vähe arheoloogilist materjali, mis võimaldaks üksikasjalikumalt jälgida kultuuri arengut. Kuidas dateerida pronksiaja algus, sõltub tegelikult sellest, mida me pronksiaja alguseks peame. Kui alguse kriteeriumiks võtta aeg, mil suurem osa tööriistu, relvi ja ehteid tehti pronksist, siis Baltikumis pronksiaega õieti polnudki. Kui alguseks pidada kohaliku pronksitöö ilmumist, siis võib pronksiajast Lätis ja Leedus rääkida alates II at esimesest poolest, Eestis aga alles I at teisest veerandist eKr. Kui aga pronksiaega hakata arvestama esimeste pronksasjade ilmumisest (resp meieni jõudnud vanimate pronksesemete vanusest), siis saab kõnealuse perioodi ilmumist ajas mõnevõrra rohkem tagasi tõmmata. Kuivõrd materjali on väga vähe, siis tundub kõige otstarbekamana lähtuda mitmest seigast ühtaegu: võrdleme esimeste pronksesemete ilmumist, muutusi muus materiaalses kultuuris, samuti pronksi ja pronksitöö levikut. Eesti vanimateks pronksesemeteks on odaots Muhu saarelt ja sirp Kivisaarelt. Muhu odaotsa päritolus ei ole kahtlust – ta on toodud nn. Seima-Turbino kultuuri aladelt Uuralite lähedalt. Nimetatud kultuuri dateering põhineb ajaloolis-kultuurilistel võrdlustel naaberkultuuridega ning on tänapäeval paigutatud 17.–15. sajandisse eKr. Samas näitavad radiosüsiniku dateeringud, mis on saadud tihedatele sidemetele Seima-Turbino kultuuriga osutavatest kompleksidest, et kalendriaastates väljendatuna on see kultuur mõned sajandid vanem: vastavate dateeringute kalibreeritud väärtus on u 2000. ja 1770. aasta vahel eKr. Seega on võimalik, et pronksesemetega on Eestis tutvust tehtud juba hiljemalt 2. at esimesel veerandil eKr. Mõnevõrra varem on pronksesemed jõudnud Leetu, uuemate dateeringute järgi toimus see aasta 2000 paiku eKr või isegi enne seda. Lätis on varaseimad metallasjad - kaks pronksist rõngasripatsit – leitud Zvejnieki neoliitilisest hauast nr 277. Ajalt järgmised pronksesemed on seal pärit aga alles II at keskelt eKr. Muutusi muus materiaalses kultuuris on võimalik jälgida esialgu vaid keraamikas. Kuna nooremale pronksiajale Eestis iseloomulik nn Asva tüüpi keraamika – nii nagu me tunneme seda massiliselt kindlustatud asulatest Asvast, Ridalast, Irust ja Narvast – erineb kardinaalselt hilisneoliitikumi keraamikast, siis on oluline välja selgitada, millal vastavad muudatused keraamikas aset leidsid. Siin on üheks kinnispunktiks ilmselt väike asulakoht Assakul, mille tekstiilivajutustega ja lohkornamendiga keraamika sarnaneb juba noorema pronksiaja keraamikaga. Kaks radiosüsiniku dateeringut sellest asulast tõendavad, et pronksiajale iseloomulikku keraamikat valmistati Põhja-Eestis samuti juba II at esimese veerandi ja teise veerandi alguse paiku eKr. Seega on ühtlasi ilmne, et Asva tüüpi keraamika hakkas kujunema juba siis, kui veel tarvitati hilist kammkeraamikat ja hilist nöörkeraamikat. Leedus võib märgata muutusi nii kiviriistade kui ka keraamika valmistamises II at esimese poole jooksul eKr. Pronksitööst naabermaades on siinkohal oluline nimetada pronksisulatamisega seotud esemete (tiiglid) ja koldeaseme leidu Lätis Lubàna nõos olnud Laga¾a asulakohast. Asulakohast on saadud kolm radiosüsiniku dateeringut, kuid need ei pärine otseselt pronksisulatamiskoha juurest, vaid pisut kaugemalt. Nimetatud tulemuste kalibreeritud väärtus jääb u. 2300. ja 1400. a vahele eKr. Kuna asula muu materjali enamik on hiliskiviaegse päritoluga, siis arvatakse, et pronksisulatamine leidis aset alles selle asula eksisteerimise lõppjärgus. Igal juhul on pronksitööd Lubàna nõos harrastatud hiljemalt 2. at teisel veerandil või keskpaiku eKr. Kaks muistist Leedus, kust on leitud tiiglite ja valamisvormide tükke – ®emaiti¹kì 2. ja Papi¹kì 4. asula – näitavad siiski, et pronksi sulatati lõunapoolses Baltikumis juba aasta 2000 ümber eKr. Niisiis võib eelneva põhjal väita, et pronksiga on Eestis tutvust tehtud II at esimesel veerandil eKr ning umbes samal ajal või pisut hiljem hakkasid levima ka uudsed, hilisemale pronksiajale iseloomulikud jooned keraamikas ja nähtavasti muuski materiaalses kultuuris. Mainitud ajal või siis üsna peatselt on hakatud pronksi valmistama Ida-Lätis, kusjuures Leedus sulatati esimesi metalle juba mitusada aastat varem. Neid tulemusi arvestades võib pronksiaja alguseks Lätis, Leedus ja Eestis pidada umbes aastat 1800 eKr.

Noorem pronksiaeg

Umbes pronksiaja keskpaiku või pisut hiljem leiavad Eestis – eriti rannikulähedastes piirkondades – aset murrangulised muutused: ilmuvad maapealse ehitusega kivikalmed, rajatakse esimesed senini säilinud maapealsete tunnustega põllusüsteemid, ehitatakse kindlustatud asulaid ning valatakse pronksi. Need nähtused ongi tunnuslikud meie nooremale pronksiajale.
 
Seni vanimate leidudega kivikirstkalmed on lahti kaevatud Jõelähtmes. Sealsed pronksesemed pärinevad Lõuna-Skandinaaviast ning esindavad V perioodi (u 900–600 eKr), kusjuures mõningate panuste puhul tuleb kõne alla ka IV periood (1100–900 eKr). Sama vanu pronksesemeid on leitud ka mitmest teisest kivikirstkalmest. Paraku pole ei Jõelähtme ega ka teiste varaseid leide sisaldanud kivikirstkalmete alt kogutud söeproove, mis võimaldanuks ühitada esemetüpoloogiaid absoluutse kronoloogiaga. Selles mõttes pakkus erakordselt suurt huvi Rebala kalmete I–III järelkaevamine 2000. a suvel. Kõikide nende kalmete alumiste kivide vahelt ja alt koguti radiosüsiniku dateerimiseks piisav kogus sütt, mis ilmselt oli sinna jäänud koha puhastamisest tule abil. Dateeringute tulemused langevad hästi kokku, mis kinnitab nende usaldusväärsust. Problemaatiliseks jäävad aga tulemused ise, kuna saadud dateering – suurtes joontes 12.–10. sajand eKr – võib nende kalmete jaoks osutuda liiga varaseks. I ja III kalme kirstust saadud panused – labidaspäine luunõel ning nn BII:b tüüpi keraamika – iseenesest ei välista mõne sajandi võrra varasemat dateeringut, kuivõrd mõlemad esemeliigid ilmusid kasutusse juba nooremal pronksiajal. Samas ei ole väga kindel mainitud radiosüsiniku dateeringute seos justnimelt kalmete rajamisega – nad võivad pärineda ka varasemast aletamisest (kalmete ümbruses on fossiilsed põllud). Samuti ei ole välistatud varasemast elutegevusest pärineda võiva söe sattumine proovidesse, kuivõrd vähemalt I kalme all avastati laigukesi nöörkeraamika asula kultuurkihist. Seega peab Rebala kalmete söeproovide seotus nende kalmete rajamisega jääma esialgu veel lahtiseks, oodata tuleb järgmiste proovide tulemusi.

Seni teadaolevalt paiknevad vanimad muinaspõllud Saha-Lool, kus omakorda vanimaks on dateering, mis tõendab, et sealne põllusüsteem hakkas kujunema hiljemalt I at esimestel sajanditel eKr.
 
Iru ja Asva kindlustatud asulatest saadud radiosüsiniku dateeringud on 2495 ja 2605 radiosüsinikuaasta vahel, mis kalibreerituna tähendab perioodi 830–520 a eKr. Samas on Asvast leitud nimetamisväärne kogus luust kaksiknööpe, mis oma kujult meenutavad Skandinaavia pronksiaja III perioodi (1300–1100 eKr) pronksnööpe; ka mitmed Asva luunõelad omavad vasteid näiteks vanema pronksiaja Óivutkalnsi kalmistu nõelte hulgas. Võib arvata, et Asva oli asustatud juba hiljemalt Skandinaavia pronksiaja IV, kui mitte isegi III perioodil.

Eelnevat arvestades näib olevat põhjendatud lugeda noorema pronksiaja alguseks Eestis u aastat 1100 eKr. Olgu ka rõhutatud, et selliselt võib nooremast pronksiajast rääkida üksnes Põhja- ja Lääne-Eestis ning saartel, kuid mitte Kesk- ja Lõuna-Eestis, kus ülalmainitud muistiseid peaaegu ei tunta. Noorema pronksiaja alguseks Leedus peetakse kindlustatud asulate rajamist maa idaosas ning põletusmatuste ilmumist lääneosas, samuti uute pronksesemetüüpide ilmumist kasutusse. Need protsessid on seal dateeritud perioodi 1300–1100 eKr. Lätis samuti on piir vanema ja noorema pronksiaja vahel aasta 1100 juures eKr, ning on markeeritud kindlustatud asulate ja põletusmatuste levikuga. Samasugune on noorema pronksiaja (st IV perioodi) algus ka Skandinaaviamaades.

Pronksiaja lõpuks võib kokkuleppeliselt pidada aastat 500 eKr, kuid sellele järgnes mitmesaja aastane üleminekuperiood n-ö päris rauaajale (vt allpool). Mõningates paremini uuritud piirkondades võib noorema pronksiaja sees eristada omakorda kahte alaetappi, mille piiriks on u aasta 800 eKr. Nooremasse järku (800–500 eKr.) kuulub nimelt enamik meie kindlustatud asulate leiumaterjalist koos pronksivalamisjäänustega, sel ajal rajati ilmselt suurem osa meie kivikirstkalmeid, tutvuti ka rauaga jne. Kogu Eesti ja Baltikumi mastaabis ei näi aga selliseks eritlemiseks suuremat vajadust olevat.
 
Varasematel aegadel ja kohati ka praegu on arheoloogilises kirjanduses kasutatud ka mõistet "varane metalliaeg". See periood hõlmab kogu pronksiaega ja eelrooma rauaaega, mil metalle kasutati veel (võrreldes hilisemate aegadega) suhteliselt vähe. Viimasel ajal on vähemalt Eestis hakatud loobuma selle perioodi eraldi väljatoomisest ning kasutatakse eraldi pronksi- ja eelrooma rauaaja nimetust.
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine