BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
VANEM PRONKSIAEG

Eesti

Vanemat pronksiaega ei ole Eestis spetsiaalselt uuritud ning selleaegseid kinnismuistiseid peaaegu ei teatagi. Leiumaterjal koosneb vähestest juhuslikult leitud pronksesemetest ning hilistest kiviriistadest, peamiselt kirvestest. Viimaste dateering on suhteliselt laialivalguv ja ebakindel, hõlmates nii hiliskiviaja kui ka vanema pronksiaja.

Asulad

Vanema pronksiaja asulad võib jagada kahte rühma.
(1) Kiviaegsed asulad, kus on elamisjälgi ka pronksiajast (varasest metalliajast). Sellisteks on näiteks Akali ja Kullamäe Emajõe suudmes, Kivisaare Võrtsjärve lähedal, Kääpa ja Villa Kagu-Eestis, Loona Saaremaal, Joaoru ja Riigiküla asulad Narva jõe piirkonnas. Nendest asulatest on leitud lisaks hilisele kamm- ja nöörkeraamikale ka varasele metalliajale iseloomulikku tekstiilkeraamikat, samuti riibitud pindadega savinõusid ning hiliseid kiviriistu. Metallesemeid neist leitud pole, kui mitte arvestada pronkssirpi Kivisaarelt. Viimase leiutingimused pole siiski selged.

(2) Lühiajalised asulalaigud, mis näivad kuuluvat üksnes hiliskiviaega ja/või vanemasse pronksiaega. Selliseid lühiajalisi asulalaike teatakse mitmelt poolt Tallinna lähedalt. Assaku asulakohta uuriti 1986 ja siit saadi kaks radiosüsinkdateeringut, mis osutavad 19.–17. sajandile eKr. Ilmselt asulakohaga on tegu olnud ka Järvekülas, kust leiti Skandinaavia pronksiaja II perioodi pronkskirves. Tol korral asulakihti ei märgatud, isegi mitte professionaalse arheoloogi poolt, kes koha üle vaatas. Hiljem siiski õnnestus samast kohast leida ka paar arhailist savinõukildu ning kvartsitükki. Kultuurkiht oli nendes kohtades väga nõrk ja piiratud ulatusega ning seetõttu on selliseid asulakohti inspektsioonidel väga raske avastada. Võib arvata, et tegelikult pärineb suurem osa perioodi juhuleidudest just samasugustest lühiaegsetest asulakohtadest, mida aga pole osatud tähele panna.
Vanema pronksiaja kalmeid Eestist seni ei tunta.

Leiumaterjal Eestis

Eestist on seni saadud 12 pronkseset, mis kuuluvad vanemasse pronksiaega. Neist vanimad on odaots Muhust ning sirp Kivisaarelt, mis arvatavasti pärinevad üsna pronksiaja algusest. Muhu odaots (Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V. & Tõnisson, E. Eesti esiajalugu (EE). Tallinn, 1982, joon 89: 5)  meenutab kujult ja ornamendilt nn Seima (Seima-Turbino) kultuuri relvi Uurali ümbrusest, mis tänapäeval dateeritakse 2. at esimesse veerandisse eKr. Kivisaare sirp (EE, joon 89: 6) aga võib pärit olla praeguse Ukraina aladelt. Ülejäänud vanema pronksiaja metallesemed on kirved, mis jagunevad laias laastus kolmeks: putkkirved, õlgkirved ja rantkirved.
 
Putkkirved on seni esindatud vaid ühe leiuga, s.o kirvega Järvekülast Tallinna lähedal. See on täiesti ainulaadne kirves kogu Euroopas, millele seni täpseid vasteid leitud pole. Mõningad kaudsemad paralleelid osutavad siiski Lõuna-Skandinaaviale ja arvatavasti pronksiaja II perioodile. See on ühtlasi ainus vanema pronksiaja metallese Põhja-Eestist.

Õlgkirveid on leitud viis: Saaremaalt (Käesla) ja Lõuna-Eestist (Tõstamaa, Helme, Karksi, Lelle) (EE, joon 89: 2). Baltikumis esinevad seda tüüpi kirved peamiselt Väina jõest põhja pool, samuti Soomes ja Skandinaavias. Arvatavasti pärinevad need kirved Skandinaaviast ja ulatuvad ajas samuti tagasi kuni pronksiaja II perioodini ning neid kasutati võib-olla noorema pronksiaja alguseni.

Rantkirveid teatakse kolm: Saaremaalt (Kaarma), lõunapoolsest Eestist (Raidsaare, Äksi) (EE, joon 89: 1, 3, 4), ning nad pärinevad algselt ilmselt Lõuna-Skandinaaviast või Põhja-Saksamaalt. Tahula hellebardi-taoline rantkirves on toodud nähtavasti Ida-Preisist. 

Peale pronkskirveste teatakse üle 200 hilise kivikirve, mis pärinevad kas hiliskiviajast või vanemast pronksiajast. Nende hulgas on erinevaid tüüpe (EE, joon 90). Lameselgsed kirved, ovaalsed kirved (need kaks on väga pika dateeringuga), viisnurksed kirved, rombikujulised ja painutatud kannaga kirved, samuti mitmesugused teised kirvetüübid. Selliseid hiliseid kivikirveid on leitud peaaegu kõikjalt Eestist, eriti Saaremaalt ja lõunapoolsest Kesk-Eestist, samuti Loode-Eestist, kuid neid teatakse vähem põhjapoolsest Kesk-Eestist Pandivere kõrgustikult, samuti Haanja ja Otepää kõrgustikult.
 
Vanema pronksiaja keraamikat teatakse Eestist vähe, kuna selle aja asulakohti pole kuigivõrd uuritud. Nähtavasti elasid edasi kiviajast pärit traditsioonid, eeskätt nn hiline nöörkeraamika, mida ühe suurema leiukoha järgi on nimetatud ka Villa-tüüpi keraamikaks (EE, joon 79). Viimane on oma väljanägemiselt üsna sarnane nn Kiukaiskeraamikaga Soomest. Nõude pinnad on kas riibitud, tasandatud või kaetud tekstiilikoevajutustega, ornamenti on suhteliselt vähe: esineb lohke, nöörivajutisi või neid imiteerivaid sooni. Villa keraamika erineb põhjalikult vanema pronksiaja rikkalikult ornamenditud keraamikast Lätis Lubàna piirkonnas. 
  
Eespool nimetati Assaku asulat pronksiaja algusest, mille keraamika erineb täiesti hilisest nöörkeraamikast, sarnanedes juba paljuski noorema pronksiaja kindlustatud asulate keraamikaga. Sealt on leitud suurte robustsete savinõude tükke, mille savikoostises esineb rohkesti kivipurdu, serv on pisut profileeritud ning serva all on hõredalt paiknevad suured ümarlohud. Nähtavasti on tegu juba algavale pronksiajale iseloomuliku keraamikaliigiga.

 Läti

Asustus ja asulad

Ka Läti vanem pronksiaeg on väga halvasti uuritud, kuigi siit teatakse sellest ajast tunduvalt rohkem kinnismuistiseid kui Eestist. Asustus on jätkunud paljudes sellistes kohtades, kus see oli levinud neoliitikumiski. Näiteks oli see nii Lubàna ja Burtnieki järve ümbruses. Siiski toimus Lätis nagu Eestiski just vanema pronksiaja jooksul oluline nihe asustuses, mille käigus jäeti maha kiviajal tihedasti asustatud piirkonnad (suuremate järvede ja teiste veekogude ümbrused) ning võeti tarvitusele uued, viljelusmajandusele sobivad alad. Näiteks Lubàna ümbruse 23 asulast, kus elati hiliskiviajal ja vanemal pronksiajal, jätkus nooremal pronksiajal elu ainult kümnes ning seejärel jäeti neistki suurem osa maha. Lubàna ümbruses oli asustuse lahkumisel teinegi põhjus, nimelt järve veetaseme tõus, mis tegi paljud alad elamiskõlbmatuks.

Vanimad jäljed pronksivalamisest Lätis ja kogu Baltikumis pärinevadki Lubàna nõost, nimelt Laga¾a asulast, mille dateering ulatub u. 2300. ja 1400. a vahele eKr; see langeb kokku pronksiaja algusega mitmel pool Lääne-Euroopas. Pronksitööga on selles asulas seotud kahe tiigli tükid, mis leiti ühe maasse süvendatud koldeaseme juurest. Tiiglite siseküljelt avastati jälgi tinasisaldusega vasest. Üksikuid tiiglite tükke leiti koldeasemest kaugemaltki. Vanema pronksiajaga seostatakse Lubàna nõo asulates ka kindlat keraamikatüüpi, nn Lubàna-tüüpi keraamikat, mis arenes välja hiliskiviaegsest keraamikast ja erines nendest väga rikkaliku ornamentika poolest.

Kalmistud
Vanema pronksiaja kalmistuid tuntakse Lätist kahte tüüpi: (1) maa-alused kalmistud ja (2) maapealse ehitusega kääpad.

Maa-alustest kalmistutest on üks tuntumaid Óivutkalnsi kalmistu, mis paiknes hilispronksiaegse kindlustatud asula konstruktsioonide all. Kalmistu avastati 1966, Óivutkalnsi kindlustatud asula avariikaevamiste lõppjärgus, ning uuriti 1967. Kalmistuks oli kasutatud kogu mäe lage ning siin avastati 247 laiba- ja 21 põletusmatust. Hauad paiknesid üsna tihedasti koos, enamsti loode–kagu suunaliselt, üksteisega kattumata (olid järelikult maapinnal kuidagi tähistatud). Peale selle leiti 7 matust veel ka kindlustatud asula kihist, mis kuulusid seega hilispronksiaega. Varased matused olid haudades, kus tihti avastati jälgi ka ühest puust (tammest) õõnestatud kirstudest (Latvijas PSR arheologija (LA). Riga, 1974, tahv 13). Paljudes haudades esines kive, millest osa võis olla pandud ümarapõhjalise kirstu toeks. Haudade põhja oli toodud peent heledat liiva või kruusa, mida läheduses ei esinenud kusagil; ookrit esines ainult ühes hauas. Põletusmatused olid asetatud kas lohkudesse või puistatud teatud matmisplatsikestele (mõõtmetega poolest meetrist üle meetri). Stratigraafia järgi olid põletusmatused hilisemad laibamatustest. Osa matuseid oli varustatud hauapanustega: 54 luunõela, 8 merevaikehet, 2 hammasripatsit, luukamm, 2 luuteravikku, pronksspiraal, savinõu, koduloomade luid. Óivutkalnsi kalmistu on dateeritud 2. at teise poolde eKr.

Analoogilisi kalmistuid tuntakse Lätist veel. Üks neist on Raganukalnsis (Jekabpilsi raj, Kesk-Läti, Väina harujõe Saki kaldal). Erinevatel aegadel on seal kaevatud lahti 110 hauda, nii laiba- kui põletusmatustega (siingi on need hilisemad). Kalmistu dateeriti samuti nagu Óivutkalnsi omagi 2. at teise poolde eKr. 

Kääbastest on tuntuimad Väina alamjooksul olevad Reznes ja Kalnie¹i. Reznes paikneb Riiast 20 km, Väina paremkaldal, ja siin oli vähemalt 8 kääbast, millest 4 hävitatud. 1933 ja 1935 (©turms) ning 1958 (Graudonis) kaevati siin kolme kalmet. 1. kääpa kõrgus oli 1,75 m, läbimõõt 24 m. Umbes 1 m sügavusel asus kivikirst (2,5 x 0,85 m) laibamatusega. Ainsateks leidudeks olid paar tulekivitükki. Kääbas dateeriti ©turmsi poolt pronksiaja keskele.

2. kääpa kõrgus oli 3 m ja läbimõõt 20 m, selle keskel oli suur kivikirst (3,8 x 2 m) laibamatusega. Mainitud keskse matusega olid kronoloogiliselt seotud ka 87 laibamatust, millest suurem osa olid asetatud selili peaga keskse kirstu suunas. Panuseid oli vaid üksikutel, sh tulekivist nooleots, kõõvits, pronksrõngake, natuke keraamikat, loomahambaid jms. Südamekujuline nooleots on pärit Skandinaavia pronksiaja III–IV perioodist, pronksrõngake aga IV–V perioodist. Nende laibamatuste peal oli kiht põletusmatuseid – avastati 203 põletatud luude pesa. Panustena leiti samuti loomahambaid, pronksist habemenugade tükke, tulekiviesemeid, merevaigust kaksiknööp, kirves jms, mis kuuluvad IV–V perioodi. Põletusmatuste juures kive ei esinenud. Kõige ülemises kihis (0,5–0,75 cm sügavusel) oli erinevatel kõrgustel hulk kivikirste nii laiba- kui põletusmatuste jaoks (viimased varasemad). Nendest kirstudest avastati üsna arvukalt mitmesuguseid pronksesemeid (pintsette, habemenuge, spiraale, naaskleid), mis kuuluvad V–VI perioodi. Reznese-tüüpi kääbaste algkodu arvatakse olevat olnud Ida-Preisis. Nagu nägime, on matmisviis siin korduvalt muutunud: see algas 2. at lõpul laibamatusena, läks 1. at algul üle põletusmatuseks ning muutus hilispronksiajal taas laibamatmiseks.

Vanemasse pronksiaega ulatub tagasi ka 6. kääpa rajamine. Seda kaevati vaid osaliselt, kusjuures avastati 21 laibamatust, 13 põletatud luude pesa ja 10 kivikirstu. Ehituselt oli 6. kääbas sarnane 2. kääpaga.

Kalnie¹i asub Jekabpilsi rajoonis ja kompleks koosneb 2 kääpast. Kaevamised viis läbi Lucia Vankina 1948, 1950 ja 1958. I kääpa kõrgus oli 0,9 m ja läbimõõt 25 m, sellest kaevati läbi vaid üks osa. Siin avastati 50 matust, mis kääpa keskosas paiknesid neljas, mujal aga kahes–kolmes kihis. 50 matuse hulgas oli 29 laibamatust, 21 põletusmatust – need viimased olid hilisemad esimestest. Laibamatused olid enamasti kivikirstudes, põletusmatused pesadena. Kääpa edelasektoris avastati ka suur algne kirst pikkusega 3,8 m ja laiusega 2,8 m. Panuseid sealse laibamatuse juures ei olnud. Kalme rajamisaega dateerib III perioodi pronksnööp; hilisemad matused kuulusid pronksiaja lõppu.

Huvitava kalmerühmaga on tegu Puku¶is (Lääne-Läti, Liepàja raj.). Seal oli kokku 14 kalmet, neist osa hävitatud kruusavõtmisega. Esimesed kalmed kaevati juba 1960. aastatel, suurem hulk aga 1979–1981. Ehituselt olid kalmed ühesugused: maapinnale laotud kivikonstruktsioone kattis kuni 70 cm kõrgune mullakääbas. Kalmete läbimõõt oli enam-vähem ühesuurune, so 10–13 m, kõrgus jalamilt mõõtes 0,6–1,2 m. Poolte kalmete all avastati söekiht, mis tunnistas kalmealuse maa põletamisest/puhastamisest enne matmispaiga rajamist. Kolmes kalmes olid konstruktsioonid eriti hästi ja korralikult ehitatud, kivid paiknesid üksteise peal kuni viies kihis; teistes kalmetes olid kivikonstruktsioonid tehtud hooletumalt ning neid oli ka vähem. Iseloomulikuks ja oluliseks ehituselemendiks oli sissekäik kalmesse – selleks oli kuni 1,6 m laiune tühik kääbast ümbritsevas kiviringis, mis enamasti paiknes matmispaiga lõuna- või kagusektoris. 13 kaevatud kalmes esines põletusmatuseid, luud enamasti pesadena koos. Põletusmatused olid asetatud juba valmis tehtud mullakääpasse kaevatud aukudesse. Maapinnal avastati erineva suuruse ja kujuga kivikirste laibamatuste jaoks (põletamata luud ei olnud seal aga säilinud); vahel markeerisid matuste asukohti kivideta alad kivilademe sees. Võis eristada esmaseid, keskseid matuseid (nii kirstud kui ka kivivabad alad kalme keskel), ning hiljem juurdeehitatud konstruktsioone. Keksed matused olid orienteeritud enamasti N–S, ühel juhul E–W. Kogu kalmerühmast saadi üksainus leid – vanemale pronksiajale iseloomuliku spiraalkäevõru katked kääpast nr. 14. Dateeringu puhul on oluline matuste stratigraafia: laibamatused all ja põletusmatused peal (ühes kalmes oli põletusmatus ka alumises, esmases kihis). Kuna põletusmatmise komme levis laialdasemalt alles III perioodil, siis on kalmed dateeritavad sellele eelnenud perioodi ning üks ka nimetatud perioodi. Saadi ka 2 radiosüsiniku dateeringut, millest üks oli liiga vana (4000±50), teine aga sobis muude kronoloogiliste tähelepanekutega (3370–40; 1700–1100 eKr). Mujal Lätis samasuguseid kalmeid nii varasest ajast ei teata, eeskujud on olemas aga Kesk-Euroopas. Läti noorema pronksiaja kivikirstkalmed sarnanevad aga Buku¶i omadega oma kivikonstruktsioonide ehituse poolest; nondes ei esine aga enam põletusmatuseid ülemistes kihtides. 

1999. a seisuga oli Lätis päevavalgele toodud 163 pronksiaja pronkseset (see arv suurenes tublisti 2001. a sügisel Ventspilsi lähedal leitud aardega, kus oli ligi 6 kg pronksesemeid; leid ei ole veel publitseeritud), neist vanemasse pronksiaega kuulub 37. Viimastest moodustavad enamiku rant- ja õlgkirved ning putkega odaotsad. Peale selle on ka kaks käevõru ning üks spiraalpeaga ehtenõel (LA, tahv 21: 8; 22: 1?7, 10?12; 23: 5, 6, 8).


  Leedu

Nii nagu Eestis ja Lätis, nii on ka Leedus vanem pronksiaeg väga halvasti uuritud. Metallesemeid on teada vähe, kuigi märksa rohkem põhjapoolsetest naabritest; ka siin jätkus veel kiviriistade valmistamine ja kasutamine. Kirjandust selle perioodi kohta on seni ilmunud väga vähe.

Asulad

Asulad arvatakse olevat erinenud juba kiviaegsetest. Üht seesugust on uuritud Lääne-Leedus Samontonyses, ©ventoji vasakkaldal. Siit on kogutud sadu tulekiviriistu ja kaevatud ühte elamupõhja. Viimase seinad olid ehitatud postkonstruktsioonis, vitstest punutud ja saviga üle mätsitud. Elamu keskel oli lahtine kolle, ühes nurgas majapidamisjäätmetega lohk. Leiumaterjal on üldiselt iseloomulik veel hilisneoliitikumile. Teine vanemasse pronksiaega dateeritud asula on teada Kaunase lähedalt ®aliojist, kus on läbi kaevatud mõned tuleasemed. Keraamikas domineerivad suured ämbrikujulised sirgete seintega nõud, mille savisse on segatud jämedat purdu. Ornament on väga harv, pinnad tasandatud või nõrgalt riibitud. Hilisema pronksiaja riibitud keraamika ongi arenenud sellistest pottidest. Peale keraamika on nendelt asulatelt leitud ka kivikirveste tükke, tulekivist esemeid (kõõvitsad, nooleotsad).
 
Analoogilisi asulaid on Leedus registreeritud suhteliselt arvukamalt kui Eestist või Lätist, kuid nad on samasugused nõrga ja väikese kultuurkihiga, tundub, et üsna lühiajalised. Kahest asulast  – ®emaiti¹kì 2. ja Papi¹kì 4. – on leitud tiiglite ja valamisvormide tükke, tõendades, et pronksi sulatati tänapäeva Leedu alal juba aasta 2000 ümber eKr.

Peale asulate on vanema pronksiaja lõpuga (I at viimane veerand eKr) seostatavaid leide saadud ka üksikutelt linnamägedelt Ida-Leedus, kuid neil peatume alles noorema pronksiaja juures.

Kalmed

Kalmetest tuntakse sellest ajast eelkõige maapealse ehitusega kääpaid Lääne-Leedust. Üks selline uuritud kääbaste rühm asub ©la¾iais (Klaipeda raj) ning neid uuriti juba 19. sajandi lõpul saksa arheoloogide poolt (A. Bezzenberger, O. Scherbring). Kääpad olid juba enne uurimist tugevasti lõhutud, mistõttu informatsioon nende kohta jäi napiks. Osa kääpaid oli kuhjatud mullast, osa mullast ja kividest. Esines nii põletus- kui ka laibamatuseid. Paremini säilinud 4. kääbas oli 4 m kõrgune. 80 cm sügavusel leiti haud, kust avastati pronkskaelavõru ja käevõru ning põletamata ja põletatud inimluid. 1,5 m sügavuses oli intensiivne, sõetükke täis põlemiskiht, kuid leide ei olnud. 2,1 m sügavusel oli ligi meetri paksune kivisillutis, mis kattis kogu kääpa põhja. Kivide vahelt saadi hulk esemeid: 5 pronkskäevõru, 2 ida-saksa tüüpi aasnõela ja väike savinõu. 5. kääbas oli kuni 2,8 m kõrgune ning sisaldas laibamatuseid (vähemalt 7 täiskasvanut, lapsi ei olnud) u 2?2,5 m sügavusel. Ka siin avastati kääpa põhjal kive. Panuseid oli suhteliselt rohkesti: aasnõel, kaela- ja käevõrud, sõrmused, keraamika. Leiud kuuluvad ©la¾iai kääbastes pronksiaja III perioodi.
 
Need Lääne-Leedu kääpad, milliseid tuntakse veel paarist kohast, sarnanevad üksipulgi Ida-Preisis Samland-Natangeni piirkonnast tuntud kääbastega, millele on iseloomulikud kontsentrilised kiviringid, haudade vooderdamine kividega ja kollektiivsed matused.
 
Lisaks kääbastele teatakse ka maa-aluseid kalmistuid. Osa neist kujutab endast nöörkeraamika kultuuri kalmistute järelkaja, osa (Ida-Leedus) aga esindab Narva kultuuri traditsiooni. Osa maa-aluseid haudu (Põhja-Leedus) sisaldasid põletusmatuseid, seda nii urnis kui ka ilma urnita. Peale nende on eeskätt märgaladel (sh ©ventojis) leitud inimpeade matuseid. Viimastest on järel üksnes koljutükid, panuseid nende juurest seni leitud ei ole.

Esemeline materjal

Leedust tuntakse pronksiaja pronksesemeid tunduvalt rohkem kui Eestist, kuid siiski vähem kui Lätist – 1999. a loeti neid kokku 147.  Enamasti esindavad pronksesemed Ida-Preisi kultuurikeskuse vorme. Vanema pronksiaja metallesemete arvuks hinnatakse praegu 62 – seega on neid pisut rohkem kui Eestis ja Lätis kokku. Vanimaks esemeks on Veliuona kirves-oda (Kulikauskas, P., Kulikauskienì, R. & Tautavicius, A. Lietuvos archeologijos Bruo¾ai. Vilnius, 1961 (Bruo¾ai), joon 50) , toodud kusagilt Poola aladelt ja kuulub pronksiaja I perioodi. Vanema pronksiaja rantkirveid on kahte tüüpi: (1) Ida-tüüpi (8; Bruo¾ai, joon 51) ja (2) Ida-Preisi tüüpi (23 kohast, see on Ida-Preisis, Leedus ja Lätis esinev vorm; Bruo¾ai, joon 53). Esimesed kuuluvad I perioodi lõppu ja II perioodi, teised aga, mida peetakse kohapeal valmistatuks, põhiliselt III perioodi. Rantkirveste vorm avaldas mõju ka kohalike kivikirveste valmistamisele.

On veel üks tüüp kirveid – nn balti sõjakirved: pikavõitu, kitsad, saleda kujuga kirved, varreauk keskel (Bruo¾ai, joon 54: 2, 3). Need kirved olid levinud samuti Ida-Preisis, Leedus ja Lätis, kuuludes II ja III perioodi. III perioodi kuuluvad ka vähesed teadaolevad õlgkirved.

Leedust on teada vähemalt 4 pronksmõõga terad, mis kuuluvad III perioodi (Bruo¾ai, joon 55). Tegu on nähtavasti impordiga Skandinaaviast, nagu ka ühe pistoda puhul oletada võib. Vanema pronksiaja odaotsi teatakse üsna vähe, vaid kolm (Bruo¾ai, joon 56–58).

Ehteid teatakse vanemast pronksiajast üsna vähe – peale ©la¾iai kääbaste on neid leitud vaid üksikuid. Ehete hulgas esineb üks kaelavõru katke, mille täpne tüüp pole teada, peale selle on siin suuri spiraalpeaga ehtenõelu (2; Bruo¾ai, joon 61) – need on III perioodist, pärit Kesk-Euroopast –; aasnõelu, mille kodu oli Ida-Saksamaal ja Lääne-Preisis ning valmistamisajaks III periood; samuti kõrvalepainutatud nööbikujulise peaga nõel – need olid levinud eriti Lääne-Preisis ja kuuluvad pronksiaja keskpaika (Bruo¾ai, joon 60).

Pronkskäevõrud on kahte tüüpi: (1) kinnised, tehtud jämedast ümmarguse lõikega pronkspulgast – pärit Kesk-Euroopast; ja (2) spiraali keeratud otstega käevõrud, samuti Kesk-Euroopast.

On ka kaks inimesekujukest, mis valmistatud Kaukaasias pronksiaja III perioodil (Bruo¾ai, joon 59).
 

Kokkuvõte

II aastatuhat eKr võib kõikjal Baltimaades tunduda leidude poolest üsna tühi. See kehtib siiski vaid ajastule iseloomulike pronksesemete ning spetsiifiliste, üksnes kõnealusele perioodile iseloomulike kinnismuististe kohta. Neid on tõesti vähe, eriti kui võrrelda neoliitikumi või noorema pronksiaja leiurikkust. Ometi ei ole mingit põhjust kõnelda asustuse katkemisest, inimeste väljarändamisest vms. Selle asemel võime vanemat pronksiaega vaadelda üleminekuajastuna, mille jooksul toimusid kardinaalsed ümberkorraldused majanduses, kultuuris, asustuses, ideoloogias. See ühiskond, mis ilmub meie ette noorema pronksiaja künnisel, erineb kardinaalselt hilisneoliitikumi omast. Võrreldes neid kaht ühiskonda, nende majandust ja kultuuri, saame aru, millised sügavad protsessid II at jooksul aset pidid leidma – kuigi muistised ja leiud on sedavõrd napid, et ei võimalda iseenesest seesuguseid järeldusi otseselt teha. Millised need peamised arengud olid?

1. Lõplik üleminek püügimajanduselt viljelusmajandusele. Algelisest maaharimisest ja karjakasvatusest võime rääkima hakata juba hiljemalt keskneoliitikumist ning hilisneoliitikumis nende majandusharude osatähtsus tõusis veelgi. Tollal aga säilitasid jaht, kalapüük ja korilus siiski veel küllaltki olulise koha elatusvahendite hankimisel. Vanema pronksiaja jooksul tühjenevad järk-järgult aga kõik peamised püügimajandusliku asustuse keskused suuremate järvede ja jõgede ääres ning mereranniku vahetus läheduses.
 
2. Protsessid majanduses tõid kaasa märgatava nihke asustuses ning muutuse asustuslaadis. Kui püügimajanduslik asustus oli koondunud tihedalt ja suurtes rühmades veekogude lähedusse, siis nüüd levib üha rohkem üksikmajapidamistest koosnev asustus. Seegi asustuslaad oli alguse saanud juba ilmselt nöörkeraamika kultuuri aegadel, mil asulakohad muutusid väikeseks. Lahkudes veekogude äärest asustati nüüd aga hoopis teistsuguseid alasid – selliseid, kus olid soodsad tingimused karjakasvatuseks (looduslikud niidud, luhad) ning kus leidus kerge lõimisega viljakaid muldi. Eestis olid sellisteks aladeks eelkõige Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsed.

3. Muutustega majanduses ja asustuses kaasnesid kahtlemata ka muutused usundis. Selgema väljenduse said need nähtused alles üsna vanema pronksiaja lõpul, kui Lääne-Leedus ja Lätis Väina alamjooksul hakati rajama maapealse ehitusega kalmeid – kivikonstruktsioonidega kääpaid. Eestis ilmusid seesugused matmispaigad pisut hiljem, noorema pronksiaja alguses.

4. Muutused majanduses, asustuses ja usundis olid selleks põhjaks, millel arenes edasi ka ühiskondade ideoloogia. Kasvas varanduslik ebavõrdsus ning süvenes sotsiaalne diferentseeritus; ühiskonna eliit hakkas ideoloogiat kasutama oma staatuse manifesteerimiseks. Selle protsessi kajastuseks võib monumentaalsete kalmete kõrval pidada ka kindlustatud asulaid, mis kõige varem ilmuvad Ida-Leedus, kuid levivad üsna kiiresti ka Läti ja Eesti aladele. Varase pronksiaja vähesed pronksesemed, mis tihtipeale kujutavad endast pigem uhkeid luksusasju kui tavalisi töö- ja tarberiistu, väljendavad samuti sotsiaalset diferentseeritust ning eliidi pürgimusi enese eksponeerimisele. Seega on vanem pronksiaeg oma põhisisult olnud üleminekuaeg kiviaja küttide-kalastajate ühiskonnalt metalliaja viljelusmajanduslikule ühiskonnale. 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine