BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
NOOREM PRONKSIAEG

Matmispaigad Eestis

Noorema pronksiaja matmispaigad Eestis võib jagada kolme rühma: 1) kivikirstkalmed, 2) laevkalmed ja 3) maa-alused kalmed.

Kivikirstkalmed

Varase metalliaja peamiseks ja ka kõige rohkem uuritud muistiseliigiks Eestis on kivikirstkalmed. Need on maapeale kividest ehitatud ümmarguse põhiplaaniga kalmed, mis on ümbritsetud ühe või mitme kividest laotud ringmüüriga ja mille keskel on üks või mitu kividest ehitatud kirstu. Kalmete läbimõõt on tavaliselt alla 10 m ja kõrgus 0,5–1 m. Surnud on maetud enamasti põletamata, kuid esineb siiski ka põletusmatuseid – nii kirstudes kui ka väljaspool kirste kalme perifeersetes osades. Sellised kalmed on levinud Põhja ja Lääne-Eesti õhukeste muldadega aladel; vähemal arvul teatakse neid ka sise-Eestist, sh näiteks Võrtsjärve lähedalt.

Kivikirstkalmete uurimislugu sai alguse juba 19. sajandil, kuid peamiselt leiuvaesuse tõttu on nende dateering uurijatele tihti peavalu valmistanud. Artur Spreckelseni arvates kuulusid Eesti kivikirstkalmed kahte ajaliselt erinevasse rühma, ühed kiviaja lõppu ja pronksiaja algusse, teised vanemasse rauaaega. Kiviaega arvas ta kuuluvat mh need kalmed, kust leiti kamm- ja nöörornamendiga keraamikat. Vanemast rauaajast pärines aga leide, mis saadi järelmatuste juurest. 1920. aastate lõpuks oli küll juba selgunud, et nöör- ja kammornamendiga keraamika ei pärine kivi-, vaid hoopis rauaajast, ometi vaadeldavate kalmete jagamine kahte erinevasse rühma uurijal säilis.
 
Tänu uutele kaevamistele 1920. aastatel, eeskätt Schmiedehelmi töödele Jäbaras, kinnistus kivikirstkalmete dateering perioodi hilispronksiajast rooma rauaaja alguseni. Dateeringute osas ei muutunud midagi ka seoses Vassari uuringutega Muuksis ning samaks jäi see ka Lõugase 1970. aasta väitekirja tulemusel. Lõugase arvates kuulus enamik kivikirstkalmeid üksnes eelrooma rauaaja lõppu. Siinkohal tuleb pidada oluliseks, et just Lõugase töödes juhiti esmakordselt tähelepanu vajadusele teha ranget vahet algsete, esmaste matuste ja hilisemate järelmatuste vahel, mida teinekord lahutab üsnagi pikk ajaline distants. 
 
Kivikirstkalmete päritolu kohta on arvatud, et tegu on Skandinaavias juba vanemal pronksiajal kasutatud kalmetüübiga, mis levis üsna peagi Edela-Soome rannikule ja sealt hiljem Eestisse. Põhimõtteliselt võib seda skeemi uskuda, kuid tuleb pidada meeles, et tegu ei ole mitte otsese laenuga, vaid Skandinaavia kivikalmete ühe arenguvariandiga, mida mujalt ei tunta. Kui vaadelda Eesti IV–V perioodi kivikirstkalmeid, siis täpselt samasuguseid ja samasuguse matmisviisiga kalmeid ümberkaudsetelt maadelt ei teata. Skandinaavias nagu ka Ida-Preisis levis noorema pronksiaja algul massiliselt laibapõletuse komme – meil esines seda kivikirstkalmetes ainult sporaadiliselt. Skandinaavia kalmed olid nooremal pronksiajal juba teistsugused – mulla- ja kivikääpad (ümbritsetud tihti kivimüüriga), kus põletusmatused olid asetatud aukudesse või urnidesse väikestes kirstudes, või lihtsalt kivide vahele laiali puistatud. Soome noorema pronksiaja kalmed olid samuti kivimüüriga ümbritsetud vared, kuhu surnud olid maetud põletatult. Seega pärineb maapealse ehitusega kivikirstkalmete idee arvatavasti küll lääne- või põhjanaabritelt, kuid mingit Skandinaavia kolonisatsiooni selle levikuga seoses oletada ei maksa.

Kivikirstkalmed asuvad maastikul tavaliselt rühmiti, keskmiselt 5–6 kalmet igas rühmas. Täielikult läbi kaevatud kivikirstkalmete rühmi on Eestis väga vähe. Dateeringute usaldusväärsuse seisukohalt pakub huvi, kui paljudes kalmetes üldse leide esineb, kuna suurem osa kalmetest on olnud leiutühjad või halvasti dateeritavate panustega. Näiteks Pirita jõe alamjooksu piirkonnas seni läbikaevatud 47 kivikirstkalmest oli selliseid kalmeid, mille kirstust leiti kindlamini dateeritavaid panuseid, kokku ainult 16 ehk 34% kaevatud kalmetest, ja selline suhtarv peaks kehtima ka muu Eesti suhtes. Seega on meie võimuses kindlaks määrata üksnes iga kolmanda kivikirstkalme ligikaudne rajamisaeg, teiste puhul saab arvestada ainult kaudseid andmeid nagu järelmatuste panused ja sama kalmerühma teiste kalmete rajamisaeg. Kivikirstkalmete demograafilise aspekti uurimine on nimelt näidanud, et kalmistute võimalikest kasutusaegadest kõige kestvam, pikem, oli see, kui igas asustusüksuses iga uus põlvkond rajas ainult ühe uue kalme. Kui üks põlvkond rajas rohkem kui ühe kalme, siis pidi kalmistu kasutamisaeg ka vastavalt lühem olema; harvem kui igas põlvkonnas üks on aga kalmete rajamine vähetõenäoline, sest siis oleks vastav traditsioon katkenud. Viimast kinnitab ka asjaolu, et kõikides kalmerühmades, mis on suuremalt osalt läbi kaevatud ja kus dateerivaid leide esines mitme kalme kirstus, on nende panuste dateering üksteisele väga lähedane. Vastavalt põlvkonna-printsiibile pidi kivikirstkalmete ehitamise intensiivsus ühes kalmerühmas olema vähemalt neli–viis kalmet sajandis ning panusteta kalmed saab dateerida – arvestades konkreetse kalmistu suurust ning teiste kalmete kirstudest saadud esemeid – tavaliselt paari–kolme-sajandilise täpsusega. Siinkohal tuleb teha vahet, ühelt poolt, kalmete rajamisperioodi (aeg, millal kalmed teatud kalmerühmas on ehitatud) ning, teiselt poolt, kalmete hilisema kasutusperioodi (aeg, millal varem valmisehitatud kalmetesse asetati järelmatuseid, kuid uusi kalmeid enam ei ehitatud) vahel. Terviklikult läbikaevatud kalmerühmad osutavad nimelt asjaolule, et järelmatuseid – neid, mida saab dateerida – hakati kivikirstkalmetesse matma tavaliselt alles (mõni aeg) pärast seda, kui kõik kalmed antud rühmas olid valmis ehitatud. Erandiks on siin mõistagi keraamika, mis kalmesse (ka selle perifeersetesse osadesse) võis sattuda juba esimese matuse aegu. 

Arvestades leiumaterjali iseloomu, mis on saadud algsete matuste juurest, võib väita järgmist: Eestis algas kivikirstkalmete ehitamine pronksiaja IV perioodil ja uute kivikirstkalmete ehitamine lõppes juba eelrooma rauaaja esimese poole jooksul. Ning ainult üksikute kalmete puhul võib tulla kõne alla, et need rajati ka veel eelrooma rauaaja teisel poolel. Kõik hilisemad leiud, mis kivikirstkalmetest on kaevamistel saadud, dateerivad ainult järelmatuseid. Viimased võivad kuuluda väga erinevatesse sajanditesse, alates rauast karjasekeppnõelte kasutusele tuleku ajast eelrooma rauaaja teisel poolel kuni muinasaja lõpuni välja; panusteta järelmatused kivikirstkalmetes võivad olla karjasekeppnõeltest ka varasemad. Järgnevalt vaatleme mõningaid põhjalikumalt uuritud kivikirstkalmete rühmi, mis tervenisti või suuremas osas kuuluvad nooremasse pronksiaega.

Jõelähtme 36 kaevatud kivikirstkalmet kuuluvad panuste järgi otsustades nooremasse pronksiaega, ilmselt IV–V perioodi. Siin puudusid meie kivikirstkalmetele tavaliselt omased järelmatused koos vastavate leidudega; üksikud hilisemad asjad (ambsõlg, spiraalsõrmused jm) võisid kalmetesse ja nende vahelisele alale sattuda ka juhuslikult. Jõelähtme kalmeid iseloomustab nende paiknemine lähestikku koos kompaktses rühmas, kalmete madalus, matuste vähesus (keskmiselt 1–2 matust kalmes) ning metallist ja luust hauapanuste suhteline rohkus.

Rebala nn Lastekangrute rühmas oli kuus kivikirstkalmet, millest üks oli peaaegu täiesti lõhutud. 1. kalme kesksest kirstust saadi panustena kaasa antud labidakujulise peaga luunõel ja savinõu, selle kõrvale rajatud teises kirstus oli mitu laibamatust ning üks arvukateks kildudeks purunenud savinõu. 2. kalme kirstus leide peale ühe määramatu raudeseme katke ei olnud, kuid väljaspool kirstu avastati luunõela teravik (kalme kirst oli juba varem avatud). Väljaspool kirstu avastati rohkesti lapsematuseid. 3. kalme kirstu põhjalt leiti kolme luustiku jääned ning kolm savinõu. Teiste kalmete kirstudest leide ei saadud. Kõikidesse kalmetesse oli maetud ka järelmatuseid, nii põletatult kui ka põletamata, nende panused kuuluvad eelrooma rauaaja lõppu (rauast karjasekeppnõel ja kõvernuga 3. kalmest), rooma rauaaega (2. ja 5. kalme) või veelgi hilisemasse aega. Olemasolevate leidude põhjal tuleb Rebala rühmas vanimaks pidada 1. kalmet, mis rajati kas hilispronksiajal või üsna eelrooma rauaaja algul, ning kogu siinne kompleks ehitati paarisaja aasta jooksul pärast seda. 1., 2. ja 3. kalme alt kogutud söeproovid kuulusid mõnevõrra varasemasse aega, 12.–10. sajandisse eKr.

Muuksi, Uuri, Kahala, Loo ja Sõitme küla maadel võib kokku lugeda üle 250 kivikirstkalme, mis asuvad aga paljudes eraldi rühmades. Muuksi küla kalmetest (85) on aegade jooksul ligi paarkümmend läbi kaevatud, neist suurem osa 20. sajandi algul baltisaksa amatöörarheoloogide poolt. Enamikes kalmetes ei olnud kirstudes puhanud matustel mingeid panuseid, üksnes 1. kalme kirstust saadi luuteravik ja tulekiviese ning 1970. aastate teisel poolel kaevatud kolmikkalme kesksest kirstust spiraalsete oimuehete paar. Viimatimainitud kalmetes, samuti Vassari kaevatud 70. kalmes avastati ka rohkesti keraamikat (üksikud katked veel ka 10. ja 65. kalmes), mis kuulub kas eelrooma rauaaega või isegi hilisematesse sajanditesse ja mida vahel on seostatud lähedal asunud asulakohaga. Ühest siinsest kalmest pärineb labidaspäine luunõel, mis leiti juba 1918. aastal. Arvestades lisaks sellele ka luustikest tehtud radiosüsiniku dateeringuid, võib oletada, et Muuksi kalmerühmad on rajatud kas pronksiaja lõpusajanditel või eelrooma rauaaja algul.
 
Aastail 1996–1998 viidi ühel 20. sajandi algul üksnes keskosast uuritud kivikalmel läbi täiendavad, nn revisjonkaevamised (Gurly Vedru). Lisaks varem teada olnud 4 m pikkusele kesksele kirstule avastati veel kolm kirstu koos matustega; maetute arv kasvas aga üheteistkümneni.

Lüganuse Tark-Jaagu vähemalt viiest säilinud kalmest (EE, joon 118) leiti kahest labidaspeaga luunõelu, lisaks neile ühest veel kaks koonilist spiraali (oimuehet) ning teisest savinõu. Seegi kalmerühm kuulub hilispronksiaega ja rauaaja algusse. 

Saaremaal on kivikirstkalmeid kaevatud suhteliselt vähe. Nooremal pronksiajal oli rajatud Loona kalme (EE, tahv VII), kuid kuna selle matmispaiga materjali enamik kuulub eelrooma rauaaega, käsitleme seda allpool. Lääne-Eestis on ilmselt pronksiajal rajatud Kaseküla kalme.
 

Laevkalmed

Eestis teatakse laevkalmeid Saaremaal Sõrves ning Tallinna lähedal Väos. See on kalmetüüp, mis Põhja-Euroopas oli levinud küllaltki laialdaselt ja pika aja jooksul. Kuigi vanimad laeva- või paadikujulised haudehitised on Rootsis dateeritud juba neoliitikumi ja vanemasse pronksiaega, kuulub enamik neist siiski kas nooremasse pronksiaega või viikingiaega. Eesti laevkalmed kuuluvad kaheldamatult sellesse vanemasse rühma, seda nii ehituse kui ka leidude põhjal. Sõrves Lüllel oli kaks teineteise järel asunud laevkalmet, mis 1967. aastal Lõugase poolt läbi kaevati (EE, joon 104). Esimeses laevas oli kaks kirstu, mis olid ehitatud põletusmatuste jaoks, ning siit leiti pronksist nooleots, pintsett, pronkseseme katke ja nivendiline kõrvaga kausike. Teises kalmes oli üks kirst, mille kõrvalt saadi riibitud savinõu kilde ning kaugemalt jahvekivi ja kivikirve toorik. Kalmete rajamine dateeriti uurija poolt pronksiaja IV ja V perioodi vahetusse, seega u aasta 900 paika eKr. Väo laevkalme oli mattunud eelrooma rauaaja kivikirstkalme rusude alla. 

Pronksiaegsete laevkalmete kodumaaks peetakse Ojamaad, kus neid rajati alates IV perioodist kuni eelrooma rauaaja alguseni. Enamik laevkalmeid kuulub Ojamaal küll nooremasse pronksiaega ning neid, mida saab dateerida eelrooma rauaaja algupoolde, on vaid mõni üksik. Et viimased asuvad samades rühmades pronksiaegsetega, siis on siin tegu kirjeldatud matmistraditsiooni püsimisega üle kahe ajastu piiri. Üksikult on noorema pronksiaja – rauaaja alguse laevkalmeid teada ka ida pool Läänemerd: Ahvenamaal, Edela-Soomes, Eestis ning Kuramaal. Ahvenamaal on laevkalmeid registreeritud üle tosina, kuid osa neist kuulub nooremasse rauaaega. Edela-Soomest on selliseid muistiseid vaid mõni üksik, kuid leidude puudumise tõttu pole neid seni täpsemalt dateeritud.

Maa-alused kalmistud

Maa-aluseid kalmeid teatakse seni üsna vähe, kuid tõenäoliselt maeti sellistesse suurem osa elanikkonnast varasel metalliajal. On küll arvatud, et seesugusel matmisviisil ei olnud tollal enam kuigi laia levikut, kuid kivikalmete materjali paleodemograafiline analüüs näitab, et suur osa ühiskonna liikmetest on maetud kuidagi teisiti, mitte kivikalmetesse. Kivikalmete kaevamisel on leitud nende alt nii põletus- kui ka laibamatuseid, mis on vastavatest kalmetest varasemad. Lehmja-Loo II kivikalme all oli laibamatus kahe spiraalse oimuehtega (noorem pronksiaeg). Põletusmatuseid on leitud aga Ilmandu III, Tõugu II, Vehendi ja Põlgaste kivikalme alt ning dateeritud C14-meetodil kas nooremasse pronksiaega või eelrooma rauaaega. Suuremas ulatuses pole aga kusagil Eestis selliseid maa-aluseid kalmistuid veel leitud ega uuritud.
 

Matmispaigad Lätis

Lätis tuntakse nooremast pronksiajast vähemalt nelja eri tüüpi matmispaiku. Neist esimese moodustavad mitme matmiskihiga kääpad (Reznes, Kalnie¹i), mis said alguse juba keskmisel pronksiajal, kuid kuhu maeti veel ka nooremal pronksiajal. Neid kalmeid käsitleti vanema pronksiaja peatükis.

Kivikirstkalmed

Kivikirstkalmed sarnanevad Eesti vastavate kalmetega ja on levinud vaid Läti põhjaosas. Üheks paremini uuritud rühmaks on Bu¶¶umui¾a (Valmiera raj, 7 km Limba¾i linnast), kus oli kokku 30 kalmet, millest 4 on kaevatud juba 1920–1930. aastatel (E. ©turms, V. ?inters). Suurimad kalmed olid 30–35 m pikad, 15–20 m laiad ja 1,5–3 m kõrged (LA, joon 33). Väiksemad kalmed on 5 m läbimõõduga, kuid esineb isegi 2 m suuruseid. Kaevatud kalmetes oli tavaliselt rohkem kui üks kirst ja üsna tihti olid eri kalmed omavahel ühendatud. Näiteks 3. kalmes oli üks suur ja seitse väikest kirstu ning kõikides avastati põletusmatused. Kalme nr. 4 koosnes neljast eri kalmest, mis olid omavahel ühendatud nagu seda võib näha Lääne-Eesti varaste tarandkalmete juureski. Kalmes esines nii põletus- kui ka laibamatuseid, kuid mõni kirst oli ka ilma matuste ja leidudeta. Panuseid oli väga vähe, leiti vaid natuke keraamikat ja mõne hilispronksiaegse eseme katke. Bu¶¶umui¾a kalmistu rajati hilispronksiajal ja sinna maeti veel ka eelrooma rauaaja esimesel poolel. Arvatakse, et laibamatused kuuluvad selles kalmistus nooremasse pronksiaega, kusjuures eelrooma rauaaja algupoolel mindi üle põletusmatmisele. 

Kivikonstruktsioonidega maa-alused kalmistud

Kolmas kalmetüüp, mis sel ajal Lätis esineb, on kivikonstruktsioonidega maa-alused kalmistud. Neid leidub peamiselt maa lõunaosas, samuti Põhja-Leedus. Üks selliseid kalmistuid on asunud Raganukalnsis (mainitud juba vanema pronksiaja peatükis), kus 110 hauda on ka arheoloogiliselt uuritud. Kalmes avastati nii põletus- kui ka laibamatuseid, kuid täiesti ilma leidudeta. Osa matuseid asus kivikirstus, mõnes hauas oli vaid üksikuid kive. Kalmistu on dateeritud erinevalt; see rajati ilmselt juba pronksiajal, kuid sinna maeti ka eelrooma rauaaja algupoolel. 

Laevkalmed

Laevkalmeid (LA, joon 24) teatakse vaid Põhja-Kuramaal, kokku 12 kohas, ning nii mõnigi neist on varasematel aegadel läbi kaevatud, põhiliselt baltisaksa ja vene arheoloogide poolt. Uuritud kalmetes oli tegu põletusmatustega kas urnides, kivikirstudes või lihtsalt maa sees, kuid dateerivaid esemeid peale keraamika ei saadud (andmeid olevat siiski ka ühe kaotsiläinud noa või mõõga kohta). ©turms dateeris Kuramaa laevkalmed perioodi 950–750 eKr.
 

Matmispaigad Leedus

Kõige halvemini tuntakse Leedus just noorema pronksiaja kalmeid. Lääne-Leedus on jätkunud juba vanema pronksiaja lõpul levinud komme ehitada kontsentriliste ringidega kääpaid, kuhu maeti enamasti põletatult. Kuna aga seni uuritud kääpad Ìgli¹kiais, Kurmaièiais jm kuuluvad peamiselt eelrooma rauaaega, käsitletakse neid allpool.

Väga halvasti tuntakse noorema pronksiaja kalmeid ka Ida-Leedus, kus olid levinud kindlustatud asulad. Siit-sealt on siiski andmeid kogunenud, kuid kuna needki kuuluvad eelrooma rauaaega, siis peatutakse neil allpool. 

 
 
 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine