BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine

NOOREMA PRONKSIAJA ASULAD

Asulakohad võib jagada kahte rühma: avaasulad ja kindlustatud asulad. Kuigi avaasulaid teatakse rohkesti ning võib arvata, et suurem osa elanikkonnast elaski I at eKr avaasulates, siis paradoksaalsel moel tuntakse arheoloogiliselt võrratult paremini just kindlustatud asulaid. Viimased on oma rikkaliku leiumaterjaliga uurijate huvi köitnud juba pikki aastakümneid, samas kui väikesed avaasulate laigud oma väheilmeka kultuurkihiga ei ole kaevama meelitanud. Ometi pakuvad ka avaasulad oma iseloomu ja leviku seaduspärasustega olulist informatsiooni tolle ajastu asustuse, majanduse ja ühiskonna kohta. 

Kindlustatud asulate levik ja kronoloogia

Varase metalliaja üheks kõige silmapaistvamaks muististe rühmaks on nn kindlustatud asulad, mida tuntakse nii Eestist kui eriti just Lätist ja Leedust. “Kindlustatud asula” on muidugi tinglik, kokkuleppeline termin, sest paljude nende puhul pole jälgi märkimisväärsetest kindlustustest leitud. Siiski on nad ikka rajatud sellistesse kohtadesse, kus on vähemalt head looduslikud kaitseomadused (mida paremad need on, seda vähem on ka inimkäte poolt tehtud kindlustusi, ja vastupidi). Lääne- ja Põhja-Euroopa vastavas kirjanduses kohtab tihti ka terminit ”mägiasula” (hill-top settlement), kuid vähemalt Eestis Asva ja Ridala puhul tekitaks sellise termini kasutuselevõtt segadust, kuna seal mingit erilist mäge pole. Väljend ”kindlustatud” – kas siis inimese või looduse poolt – peaks siiski kajastama midagi, mis on nendele asulatele ühist.

Kindlustatud asulad ei ole midagi, mis oleks ainult Baltikumile ainuomane. Meie kindlustatud asulad liituvad enam-vähem samasuguste muististe rühmaga nii Ida-Euroopa metsavõõtmes (Djakovo ja Gorodi¹t¹e kultuurid) kui ka Kesk-Euroopas (Lausitzi kultuur) ja Skandinaaviaski. Soomest on seni siiski vaid üksikud sellised teada (Liedo Vanhalinna). Levinud arvamuse kohaselt kuulusid seesugused mägiasulad ja kindlustatud asulad üle-Euroopalisse pronksi tõõtlemise, levitamise ja jaotamise süsteemi. Erinevalt Kesk- ja Põhja-Euroopast, ning sarnaselt idapoolse metsavöötmega, on aga Baltikumi kindlustatud asulad peaaegu ainsad uuritud asulad nooremast pronksi- ja eelrooma rauaajast ja nendest pärineb lõviosa tolle ajastu kogu leiuainesest. Seetõttu olidki pronksi- ja eelrooma rauaaeg Baltikumis varem (enne kindlustatud asulate uurimise algust) peaaegu leiutühjad ning oletati isegi elanikkonna lahkumist siit pärast kiviaja lõppu. Nüüd on olukord mõistagi teine, kuid tundub vahel, et need sajandid on liiga ühekülgselt täidetud vaid kindlustatud asulate materjaliga, mille põhjal kiputakse tegema järeldusi, mida muidu ehk teha ei saaks.

Baltikumi vanimad kindlustatud asulad on teada Leedus, seal hakati neid rajama II at viimasel veerandil eKr. Enamik Leedu vastavaid asulaid jäid kasutusele kuni eelrooma rauaaja lõpuni või isegi rooma rauaajani, kusjuures noorema pronksiaja osa pole seal just alati selgesti eristatav. Ka Lätis ilmusid kindlustatud asulad II at lõpul eKr ning paljud neist püsisid kasutusel kuni rooma rauaajani. Eestis seevastu on noorema pronksiaja kindlustatud asulad ning eelrooma rauaaja kindlustused eristatavad üsna selgelt omaette rühmadesse. Nimetatud perioodid on teineteisest eristatavad isegi sellistes asulates, kus nad koos esinevad.

Kindlustatud asulad Eestis

Iru kindlustatud asula (EE, joon 103, 112) asub hilisemal Iru linnamäel, Tallinna keskusest 10 km ida pool, Pirita jõe käärus. Kaevatud on seda kohta 1936–1938 (Artur Vassar, Richard Indreko, Osvald Saadre), 1952–1958 (Vassar) ja 1984–1986 (Valter Lang). Linnamäe pindala kokku on u 5100 m2, sellest läbi on kaevatud u neljandik. Kindlustatud asulaks nimetatakse siinset nooremasse pronksiaega kuuluvat asustusjärku, ehkki otseseid jälgi inimeste poolt tehtud kindlustustöödest pole seni avastatud. On alust arvata, et tolleaegseid kaitsevajadusi rahuldasid hästi linnamäe looduslikudki kaitseomadused.
 
Seniste kaevamistega on Irus avastatud neli hoonealust ja mitu tuleaset, mis stratigraafia ja leiumaterjali põhjal otsustades kuulusid vaadeldavasse aega. Elamud paiknesid mäe madalamas lääneosas, olles püstitatud risti mäeservaga. Iru hoonealused olid ristkülikukujulise ja pisut maapinda süvendatud põhjaga, mille pikkus võis ulatuda kuni 10 m, laius aga 3–5 meetrini. Et põranda keskjoonel avastati postikiilustikke, siis on tõenäoline, et nendele postidele toetus viilukujuline katus. Ehituslikke üksikasju võimaldas täpsustada eriti keskvalli all avastatud hoonealus. See oli rohkem kui 8 m pikk ning ehitatud rõhtpalktehnikas; sealjuures leidus pikiseina keskkohas tugev postikiilustik – nähtavasti seinas oleva vaheposti jaoks. 

Elamute keskosas paiknes lahtine tulease, mille ümbrusest leiti tavaliselt rohkesti loomaluid, keraamikat ja mitmesuguseid esemeid. Ka väljaspool elamuid avastati kindlustatud asula kihis postikiilustikke ja tuleasemeid.

Nimetatud elamupõhjade näol on tegu Eesti vanimate rõhtpalktehnikas ehitatud hoonetega. Seni arvati, et meie kindlustatud asulates (Asvas) püstitati peaasjalikult vaid postkonstruktsioonis elamuid ning rõhtpalktehnika hakkas siin levima alles rooma rauaajal või pärast seda. Ka Lätis pärinevad vanimad andmed rõhtpalkhoonetest hilispronksiaja kindlustatud asulatest (Óivutkalns), Soomes on kindlamaid andmeid küll alles I at teisest poolest, kuid mõningaid oletusi tehakse seesuguse ehitusviisi tundmise kohta ka juba I at keskel eKr. Üldiselt tuleb märkida, et kirjeldatav ehitustraditsioon oli algselt omane just Ida-Euroopa metsavöötme rahvastele ja on sealt aegade jooksul levinud lääne poole, jõudes näiteks Skandinaaviasse alles viikingiajal või enne seda.

Leiumaterjalist moodustab enamiku keraamika – üle 4000 killu. Metallesemetest saadi pronksist odaots (EE, joon 105: 2), kaelavõru katked (2), väikesed pronksnaasklid (4). Põhimõtteliselt samasuguse kuju ja suurusega on ka  rauast  naaskel, mis leiti kindlustatud asula kihist. 1955. a kaevamiste leiunimekirja järgi otsustades leiti Irust ka kaks pronksnööpi, mis ei ole kahjuks säilinud. Savist  valamisvormide katkeid on Iru linnamäelt kokku 50 ja need olid mõeldud reeglina ümmarguse ristlõikega (paksus 4–7 mm) pronksvõrude valmistamiseks; mõne katke puhul tuleb kõne alla ka ristlõikelt ovaalne (6 x 8 mm) või siis erakordselt peenike (paksus 2–3,5 mm) traat. Peale valamisvormikatkete on leiumaterjali hulgas ka mitu lehterjat savinapakest, mida nähtavasti on samuti kasutatud valamistöö juures.

Iru valamisvormikatkete puhul väärib rõhutamist asjaolu, et valdav enamik neist leiti linnamäe põhjaotsa kaevandist, kus ainsa ehitusjäänena avastati ovaalne tulease. Samal ajal teistes kaevandites, kus oli säilinud mitmeid hoonepõhju, valamisvormide katkeid peale paari erandi ei esinenud. Kui elamute põhjad linnamäe põhjaotsa kaevandi alal võisid lihtsalt olla hävinud, siis valamisvormikatkete mitteesinemist mujal ei saa pidada juhuslikuks. Nähtavasti on pronksivalamist harrastatud siiski vaid linnamäe põhjaplatool ja arvatavasti eluhoonetest eemal. Samasugust nähtust, so elamutest eraldi asuvat pronksisulatuskollet, on täheldatud ka Asvas ja Ridalas.

Luu- ja sarvesemetest väärib mainimist hülgeharpuun (EE, joon 100), suitsekang,  nooleotsad, nõelad, naasklid ja noad, ehtenõel, lusikas. Lõpuks tuleb nimetada ka mõningaid maaviljelusega seotud esemeid. Viimaste hulka kuuluvad arvukad tahuliste külgedega ümarad jahvekivid, sarvest  kõblas (või adratera), linakamm.

Vassar dateeris omal ajal Iru kindlustatud asula pronksiaja lõppu ja eelrooma rauaaega, seega I at teise poolde eKr. Hiljem jagas Lõugas Iru varase metalliaja materjali kaheks, millest ta põhiosa dateeris hilispronksiaega ja eelrooma rauaaja algusse, so 7.–5. sajandisse eKr, ning väikese osa 1.–2. sajandisse pKr. Lõugase dateeringu aluseks olid peamiselt Iru pronksesemed, mis võisid olla valmistatud pronksiaja V–VI perioodil, ning kogu leiumaterjali (eriti keraamika) võrdlus Saaremaa kindlustatud asulatega. 

Siinkohal tuleb siiski rõhutada asjaolu, et Irust seni leitud pronksesemed on võrdlemisi väheilmekad ja halvasti dateeritavad. Nad kuuluvad tüpoloogiliselt tõesti pronksiaja V–VI perioodi, mis tänapäevaste dateeringute kohaselt tähendab umbes 300–400 aastat. Samas puuduvad siin siiski sellised vormid, mida kindlasti peaks dateerima varasemaks VI perioodist. Teiselt poolt leiti kindlustatud asula kihist ka raudnaaskel ning paar raua¹lakitükikest. Mis aga puutub keraamikasse, siis on selle eri tüüpide dateeringud esialgu veel üsna laialivalguvad ning ei võimalda metallesemete põhjal saadud ajamääranguid täpsustada ega ümber muuta.

Kindlustatud asula dateeringut aitavad täpsustada 1986. aastal võetud nelja radiosüsiniku proovi tulemused: 2495–35, 2500–35, 2600–40 ja 2605–40 C14-aastat tagasi. Viimaste kalibreeritud väärtus on piirides u 820–520 eKr, mis võiks olla seega ka Iru kindlustatud asula kokkuleppeliseks dateeringuks. Kokkuleppeliseks seetõttu, et mingit vaieldamatut kriteeriumi selle piiride kindlaks ja täpseks määratlemiseks esialgu ei ole.

Asva "Linnamäe põld" asub Ida-Saaremaal, kitsal põhja–lõuna-suunalisel moreenseljakul, praegusest mererannast u 5 km eemal (EE, joon 92, 93). Nooremal pronksiajal kujutas see seljak endast väikest rannalähedast saarekest. Asula pikkus on kuni 90 m, suurim laius 47 m, pindala 3500 m2, millest kuuendik on läbi kaevatud. Kohta on kaevatud 1934, 1938–1939, 1948–1949 ja 1965–1966 (Indreko, Vassar, Marta Schmiedehelm ja Lõugas). Varasesse metalliaega kuulub Asvas vähemalt 3 erinevat järku: (1) kindlustamata asula, millest avastati jälgi seljaku lääneosast ja mis hilisematest järkudest oli eristatud kruusakihiga; (2) Asva I kindlustet asula ja (3) Asva II kindlustatud asula.

Kindlustatud asula I oli kaitstud u 1,5 m laiuse kivitaraga, mingeid mullatöid tehtud ei olnud. Ehitised paiknesid vahetult selle müüri taga. Nendest ehitistest oli paremini säilinud kaks – mõlemad ristkülikukujulised ja ilmselt samuti ristpalkhooned nagu Iruski; palkide vahed olid vooderdatud saviga. Koldeasemed olid pisut maasse süvendatud ja täis põlenud raudkive. Siiski oli I kindlustatud asula aegu ehitiste juures kasutatud väga vähe kive. Peale stabiilsete palkehitiste leiti jälgi ka väiksematest ja kergematest, ilmselt püstkoja-laadsetest ehitistest. Mainida tuleb ka nn pronksivalamistöökoda, millest oli säilinud küll vaid kolle ning selle ümber arvukalt valamisvormide katkeid.
 
II kindlustatud asula aegu pöörati suuremat tähelepanu asula kindlustamisele. Maapoolsele küljele püstitati muldvall, sellele veel kividest ja puust kaitsetara. Ehitamisel kasutati palju kive, sealjuures ka elamute põhjade sillutamiseks (EE, joon 110). 

Asva leiumaterjal on üldiselt samalaadne kui Iruski, st põhiosa sellest moodustab keraamika (EE, joon 94–96, 111) ning luu- ja sarvesemed. Pronksesemeid on suhteliselt vähe: Härnevi tüüpi ehtenõela katke (koos valamisvormiga), 3 naasklit ja 2 võru katket (ühesugused, läbimõõduga 5 mm). Huvitavad on luust ehtenõelad ja kaksiknööbid (EE, joon 99), mis kuuluvad III–IV perioodi. Asvast on leitud kokku üle tuhande savist valamisvormi katke (EE, joon 97). On kaks radiosüsinikdateeringut: 2585–50 ja 2520–60 C14-aastat tagasi, millest vanem arvatakse dateerivat I ja noorem II kindlustatud asula järku. Nii nende dateeringute kui ka suurema osa leiumaterjali põhjal võib Asva I ja II järku pidada enam-vähem samaaegseks Iruga ja mõlemat hilispronksiaega kuuluvaks (u 830–520 eKr). III–IV perioodi esemed võivad seostuda ka kindlustatud asulale eelnenud kihistusega. Arhailiseks peetud jooni keraamikas (varbitud pinnad ja näpiornament) võib samahästi siduda ka Asva ja Iru asulate erinevate välissidemetega. 

Ridala kindlustatud asula paikneb samal mereäärsel moreeniseljakul, kus Asvagi, sellest 5 km põhja pool. Asula eksisteerimise ajal oli see seljak väikeseks rannalähedaseks saarekeseks (EE, joon 101). Ridala asula pindala on u 4000 m2, kõrgus jalamilt 1,5 m. Kaevatud 1961–1963 Aita Kustini ja Vassari poolt. Erinevalt mitmekihilisest Asvast, on Ridala olnud kasutusel suhteliselt lühema aja jooksul ja siin täheldati vaid ühte kihti. Asula oli selle kasutamise ajal ümbritsetud puust ja kivist taraga, kuid mingeid mullatöid nõlvade järsendamiseks ei olnud vist tehtud. Ehitiste juures oli kasutatud rohkesti kive, sh põrandate sillutamiseks. Seega sarnanevad Ridala kaitseehitised Asva I, elamud aga Asva II asula omadega. Ka Ridalas leiti elamutest eraldi ehitatud paeplaatidest kolle, mis oli mõeldud pronksi sulatamiseks. Leiumaterjal on samuti sarnane Asva I järguga, va kõige vanemaiks peetavad vormid, mis siin puuduvad. Pronksesemeid on seni leitud siit kaks: aasaga putkkirves ja tordeeritud kaelavõru tükk. Radiosüsiniku dateeringud puuduvad, kuid asula peaks olema samaaegne Asva ja Iruga (V–VI periood).

Narva Joaoru kindlustatud asula asub u 1 km Hermanni kindlusest ülesvoolu, 10 m kõrgusel paekühmul, Narva jõe vasakkaldal. See mägi ise lõhuti suuremalt jaolt 1950–1955 seoses HEJ ehitusega. Ka kultuurkiht hävitati peaaegu täielikult, seda säilis väga piiratud ulatuses mäe lael ning loodenõlval. Algselt oli mäe platoo pindala u 10 000 m2. Mäe loodejalamil asub kuulus Narva Joaoru kiviaja asula.

Natuke varase metalliaja keraamikat koguti juba kiviaja asula kaevamisel 1960. aastatel, kuid väike kaevand tehti mäe loodenõlvale alles 1992 (Kaarel Jaanits; 17 m2). Tollal leiti jälgi paemüürist linnamäe nõlval, kuid selle dateering pole teada (võib kuuluda ka nooremasse rauaaega, mil see koht nähtavasti taas kasutusel oli). Leiumaterjalis moodustab enamiku kiviaja keraamika, sest arvatavasti ulatus tolleaegne elutegevus ka mäe peale. Ka varase metalliaja aja savinõukilde leiti, peale selle üks luust nooleots, mis sarnaneb Asva omadega, ning varem oli siit saadud ka savist valamisvormi tükike.
 
Kogu säilinud osa platoo peal olnud kultuurkihist kaevati läbi 1996 Aleksandr Nikitjuki poolt (kokku 82 m2). Kultuurkihi paksus oli siin erinev, ulatudes kuni 1,1 m. Piki platoo serva avastati 1,2–1,5 m laiune mahavarisenud müür, mille vanus ei ole aga endiselt teada. Ühtekokku saadi üle 1000 leiu, millest suure enamiku moodustab kiviaja ja varase metalliaja keraamika. Viimane on sarnane Iru ja Asva keraamikaga, kuid omab teatud omapärast pitserit. Esialgu pole teada, kas need omapärased jooned tulenevad Narva asula erinevast dateeringust või lokaalsest asendist. Võib olla pärineb Narva asula pisut vanemast ajast kui Asva, Ridala ja Iru, kuid esialgu kindlaid tõendeid selle kohta ei ole. Ainus radiosüsiniku dateering pärineb eelrooma rauaajast.

Kaali kindlustatud asula paikneb Saaremaal Kaali järve (meteoriidikraatri) kaldal, olles ümbritsetud 2 m laiuse kivimüüriga. Sellest muistisest on uuritud 135 m2 suurune ala 1976. a (Lõugas). Elamujäänuseid küll ei avastatud, aga leiti päris rohkesti hilispronksiaja keraamikat (sh kaunistatud tordeeritud võru vajutustega või näpiornamendiga nagu Asvas ja Ridalas ja vähemal määral ka Irus). Peale selle saadi ka savist valamisvormide ja tiiglite katkeid, merevaigutükke, jahvekive, linakamm jms. Kultuurkihi ülaosast leiti neli hõbeeset, millest kolm (2 spiraalkäevõru ja üks nõõrikujuline kaelavõru) leiti peitleiuna koos ja üks (spiraalsõrmus) eraldi. aare on pärit arvatavasti nooremast rooma rauaajast. Kindlustatud asula dateeringuks on hilispronksiaeg ja eelrooma rauaaja algus, siit on saadud kolm radiosüsiniku dateeringut, mille kalibreeritud väärtus jääb aastate 760 ja 210 vahele. Kaalist on juhuleiuna saadud ka üks pronksist nn Härnevi-tüüpi ehtenõel (EE, joon 105: 7).  

Avaasulad Eestis

Teatud määral on elu jätkunud veel mõnes sellises asulas, mis oli tarvitusel juba neoliitikumis. Üks selline on Akali, kus I aastatuhandesse eKr võib dateerida vähemalt osa riibitud ja tekstiilikoevajutustega kaetud seintega keraamikast. See keraamika sarnaneb Asva vastava keraamikaga, kuid lohkornamenti esineb vähem ning nõud on rohkem profileeritud. Analoogilist keraamikat on saadud ka Siimusaare asulast Kolga-Jaani voorestikus. See asula paiknes samas kohas, kus oli olnud asula ka mesoliitikumis. Kividest ehitatud koldease selles asulas dateeriti 2370–210 radiosüsiniku aasta vanuseks (kalibreerituna u 8.–3. sajand eKr).

Mitmed asulakohad on teada muistse Rävala alaldelt. Üks neist on olnud Jüri kiriku lähedal kõrgemal põlluseljakul, mida kolmest küljest ümbritseb madal soine heinamaa. Siit on leitud nii V–VI perioodi pronkskirves, kivitalva katke kui ka natuke varase metalliaja keraamikat. Arheoloogilisi kaevamisi siin tehtud ei ole. Piiratud hulgal on asulakohtadele osutavat keraamikat leitud hilisemate kalmete all, näiteks Mõigus Peetri talu maal, Viimsis, Toilas jm. Vähese leitud keraamika põhjal ei ole selliseid asulaid alati võimalik täpsemalt dateerida kui I aastatuhandesse eKr. Mitmest oma materjali põhiosaga hilisemasse aega kuuluvast asulast on saadud piiratud koguses kõnealuse perioodi leide või/ja radiosüsiniku dateeringuid (Lehmja, Uderna, samuti terve hulk inspekteerimisel avastatud asulakohti, mille pinnamaterjali hulgas on ka teatud hulk vaadeldava ajastu keraamikat).
 
Kagu-Eestis on viimastel aastakümnetel avastatud terve rida asulakohti, millelt leitud riibitud ja tekstiilkeraamika võib kuuluda kas (nooremasse) pronksiaega või vanemasse rauaaega. Kaevatud on selliseid asulaid väga vähesel määral, kuid kuni neid pole põhjalikumalt uuritud, ei saa neid enamasti ka nimetatud pooleteise aastatuhande sees täpsemalt dateerida. Seesugused asulakohad on Lüllemäe, Mähkli (2820–60, 1290–80), Rõhu, Nõuni, Metste, Vehendi, Plaani, Kalatsova, Tonja II (koldease 1990–40), Siksali I, Mäksa.

Kindlustatud asulad Lätis

Lätist on kindlustatud asulaid teada palju rohkem kui Eestist, kuid nende kronoloogia pole nõnda selge. Suur hulk kindlustatud asulaid asub Väina (Daugava) jõe ääres, kust teatakse sellest ajast asustusjälgi vähemalt 22 kohast. Seesuguseid kindlustatud asulakohti on aga teada ka mujalt kui Väina äärest, kuid märksa vähem. 2001. a levikukaardil on ühtekokku 35 kindlustatud asulat, mis peaksid kuuluma varasesse metalliaega. Nooremasse pronksiaega kuuluvaid avaasulaid pole Lätis uuritud.

Tavaliselt dateeritakse Läti kindlustatud asulad kogu I aastatuhandesse  eKr ja ka esimestesse sajanditesse pKr. Mingit lünka asustuses nendes tavaliselt ei täheldata ja ka mingit piiri pronksi- ja rauaaja vahel seal ei ole. Kuid selline dateering ei ole siiski päris vaieldamatu, kuna otsesed tõendid C14-dateeringute või rauast esemete näol puuduvad või on vähemalt üsna haruldased. Tavaliselt on sellistest mägiasulatest leitud vaid teataval hulgal keraamikat, mis võib lisaks pronksiajale kuuluda ka eelrooma rauaaega. Mõnest kohast on saadud ka üksikuid selle aja metallesemeid, kuid kas need asulad olid kasutusel kogu eelrooma rauaaja jooksul või ainult lühemat aega, see konkreetsest materjalist siiski ei selgu. Arvestades vastava leiumaterjali vähesust, võiks eeldada pigem viimast – nagu Eestigi kindlustatud asulate juures. Óivutkalnsi asula paikneb Väina alamjooksul, kõrgemal neemikul ja oli juba enne kaevamisi tublisti lõhutud. Siiski saadi siit kaevamistel 2700 mitmesugust eset ja 38 000 savinõukildu, peale selle veel rohkesti osteoloogilist materjali. Uuritud ala  suurus oli 2276 m2, kultuurkihi paksus 1,6–3 m. Ülemised kihid olid kõik segatud, alumistes avastati aga konstruktsioone. Elamud paiknesid esialgsel maapinnal või olid maa sisse pisut süvendatud põhjadega, postkonstruktsioonis, mõõtmetega 2,4–5 x 4–6 m, sees lahtised tuleasemed. Kindlustusi oli ehitatud päris võimsaid ja ühtekokku võis siin näha 4 ehitusetappi. Esimesel etapil oli asula ümbritsetud posttaraga, 2. etapil rajati 2,5 m laiune ja 1,2 m kõrgune muldvall, mida oli kindlustatud paralleelsete kivimüüridega piki ääri ning savikihiga pealt. Kolmandal etapil oli kõrgendatud mäe loodeosa ning rajatud kõrgem muldvall. Nimetatud kõrge muldvalli kooshoidmiseks olid sellesse ehitatud puust kambrid – võte, mida Eestis tuntakse alles nooremast rauaajast (nii nagu ringvalli põhimõtetki). Selle valli laius ulatus 5–6 meetrini ja kõrgus 3 m ning ka selle servade kindlustamiseks oli kasutatud kive ja savi. Neljandal etapil suurendati asula pindala, mille käigus tõsteti lõuna- ja idavall 2–3 m väljapoole. 

Dateering: tara ümber asula rajati II ja I at vahetusel eKr, esimene muldvall ehitati I at esimese veerandi lõpul eKr, puukambritega muldvall ja loodenõlva järsendamine tehti I at keskel eKr, kuid neljas etapp on täpsemalt dateerimata. Tegelikult on need dateeringud antud radiosüsiniku-aastates, ning kalibreerituna on tulemused isegi kuni mõnisada aastat varasemad. Kaevamistel võetud C14-dateeringud pärinevad 4.–6. kihist, kokku oli aga 9 kihti. Kalibreerides olemasolevad dateeringud näeme, et tulemused jagunevad kahte rühma: 1) 1100/1000–800 eKr ja 2) 800–700/400 eKr. Oletamisi võib Óivutkalnsi kindlustatud asula rajamise dateerida juba pronksiaja III perioodi või ka IV perioodi algusse, kuid pole mingit kindlat tõendit, et seal võidi elada veel ka pärast pronksiaja lõppu (kihid 1–3 võisid järgneda üksteisele väga ruttu).
 
Seda dateeringut kinnitab ka leiumaterjal. Leiti 98 kivikirvest või nende katket ja 68 tulekivieset või -laastu, mis osutavad samuti suhteliselt varasele asustusele. Peale selle avastati muidugi arvukalt luu- ja sarvesemeid: oda- ja nooleotsi, harpuune, kõplaid või adrateri, ehtenõelu, naaskleid jms. Ühtlasi leiti ka 65 numbrit pronksesemeid, sh kaks peitleidu, millest ühes olid V perioodi importasjad, teises pisut hilisemad kohalikud tooted. Loomulikult saadi arvukalt ka savist valamisvormide ja tiiglite tükke. Keraamika esindab rõhuvas enamikus riibitud keraamikat, vaid 8% ulatuses on tegu tasandatud või tekstiilikoe vajutistega kaetud keraamikaga.  Viñakalnsi kindlustatud asulas oli kaks asustusetappi. Varasemast ei teata rohkem kui kaitsekraavi ümber asula. Hiljem on tehtud siin ulatuslikke ümberehitusi: laiendati platood, järsendati nõlvu, piki serva ehitati vall ja hooned, kusjuures õu jäeti vabaks. Leiumaterjal on dateeritud I aastatuhandesse eKr, kuid tundub, et rõhuvas enamikus kuulub see siiski ainult nooremasse pronksiaega.
Briku¶i asula paikneb Lubàna nõos, järvest kagu pool. Lubàna ümbrus oli eriti tihedasti asustatud kiviajal: kokku teatakse 23 kiviaja/vanema pronksiaja asulat, kuid üleminekul nooremale pronksiajale jäeti enamik neist maha; nooremast pronksiajast tuntakse vaid 10 asulat. Briku¶i kindlustatud asula paikneb kõrgel, järskude nõlvadega mäenukil, nagu see oli iseloomulik noorema pronksiaja kindlustatud asulatele. Kaevas Andrejs Vasks 1973–74 ja 1977–79, kokku 3410 m2 – st kogu platoo ja suurem osa asulat ümbritsenud kraavidest. Kultuurkihi paksus ulatus 90 cm-ni.

Linnamäe asustuses selgitati välja kaks etappi: varane (I at eKr ja 1.–2. sajand pKr) ja hiline (keskmine ja noorem rauaaeg). Varasel etapil koosnesid kindlustused kraavidest ja puitpalissaadist. Välimine kraav oli 5–7 m lai ja 2–2,4 m sügav, sisemine kuni 7 m lai ja 2,3 m sügav, kraavide vahe 5 m. 9. sajandil eKr ehitati puidust tara ümber platoo suurusega 1350 m2, hiljem – 8. sajandi lõpul või 7. sajandil eKr ehitati uus tara, mis nüüd ümbritses platood suurusega 2000 m2. Muldvallid sel ajal puudusid, kuigi kraavidest oli võetud rohkesti pinnast. Ehitised kujutasid endast kas maapealseid postkonstruktsioonis hooneid või olid süvendatud pisut maapinda. Neist hoonetest tunnistasid koldeasemed, mida leiti kokku 80. Neist 60 koldeaset olid Lätis uudsed: liivast põhjaga, mida ümbritses 8–15 cm laiune savivöönd (läbimõõt 1 m ringis). Ülejäänud tuleasemed kujutasid endast tuha- ja söeseguseid laike. Kivist kollete vähesus Briku¶is võis tuleneda kivide puudumisest ümbruskonnas. Elamud olid nelinurksed, postkonstruktsioonis, suurusega 8–12 m2, keskel koldease; elamuid oli korduvalt uuendatud. Peale selle avastati veel rida ehitisi, kus koldeasemeid ei olnud, samuti majapidamislohke sügavusega 25–50 cm ja läbimõõduga 1–2,5 m. Ehitised Briku¶is sarnanevad ehitistega teistel Läti samaaegsetel linnustel.
 
Kokku leiti kaevamistel 1092 kivist, sarvest, luust, metallist (sh 21 pronkseset varasemast perioodist) ja savist eset ning 33 100 savinõukildu. Keraamika on nii tasandatud, riibitud (27%) kui ka tekstiilivajutustega kaetud (0,4%) pindadega.
Dateering: varaseimad leiud pärinevad kammkeraamika perioodist, mil siin oli ajutine peatuskoht. Püsiasula tekkis nooremal pronksiajal (2630–40, 2580–40 C14-aastat tagasi), võib-olla juba 9. sajandi paiku eKr. Rühm leide tunnistab, et varane etapp kestis 1.–2. sajandini pKr, kuid on võimalik, et tegu on mingi uue lühiajalise etapiga pärast asustuslünka nagu Eestiski. Hilisem etapp kuulub 7.–11. sajandini. 
 

Kindlustatud asulad Leedus

Vanema pronksiaja lõpul või nooremal pronksiajal asutatud ja ka eelrooma rauaaja jooksul kasutatud kindlustatud asulad on Leedus levinud peamiselt vaid maa idaosas, nn riibitud keraamika kultuuri levikualal. See kultuur ulatus ka Ida-Lätisse ja nendega piirnevatele Valgevene aladele. Leedu 46 kindlustatud asulast paiknebki maa idaosas 36, samas kui lõunarajoonides on seesuguseid 5 ning maa läänepoolses osas samuti 5. Ka Leedu linnustel on eelrooma rauaaja leiumaterjali raske eristada hilispronksiaegsest: raudesemeid on vähe ning keraamika on üldiselt sarnane mõlemal perioodil. Sellised kindlustatud asulad paiknevad enamasti kõrgetel mäenukkidel ja omavad esmajoones looduslikke kaitseomadusi; inimeste poolt tehtud kaitseehitised on üsna tagasihoidlikud ja piirduvad tavaliselt puittaraga.

Narkþnai võib olla üheks Leedu kindlustatud asulate näiteks. Siin on lähestikku kaks linnamäge, üks nimetatud suureks ja teine väikeseks; nende kõrval paikneb avaasula kultuurkiht ning 700 m kaugusel maa-alune kalmistu. Kuigi väiksemaid kaevamisi oli tehtud juba varemgi, uuriti kogu kompleksi süsteemselt 1975–1978 (Regina Volkaitì-Kulikauskienì). Suurel linnamäel kaevati läbi 660 m2 ning avastati kaks kultuurkihti. Neist ülemine kuulus 13.–14. sajandisse, alumine aga 1 at-sse eKr ja esimestesse sajanditesse pKr. Viimases omakorda võidi jälgida kolme tasandit, millest alumine dateeriti keskmisse ja nooremasse pronksiaega ja ülemine 1.–2. sajandisse pKr; seejärel on linnus maha jäetud ning asutud elama avaasulasse. Paremini oli suurel linnamäel säilinud vahepealne kihistus, kus avastati arvukalt postiauke, tuleasemeid ja kaitseehitiste jääneid. Kaitseehitistest oli säilinud kaks rida postiauke piki platoo serva, mis kujutasid endast ilmselt jääneid palissaadist, samuti oli siia eelrooma rauaajal kuhjatud muldvall. Elumajad olid kuni 8 m pikkused, nendes oli mitu tuba ja mitu tuleaset; majade ehitamisel oli kasutatud nii post- kui ka rõhtpalkkonstruktsiooni. Avastati ka väiksemaid nelinurkseid maju.
 
Asula leiumaterjal koosneb peamiselt riibitud keraamikast, samuti saadi siit kivikirveid (sh miniatuurseid, ilmselt kultusliku otstarbega kivikirveid ja nende tükke), luust ja sarvest tarberiistu ja ehteid, pronksist ehteid ning pronksivalamisvahendite katkeid. Äärmiselt oluliseks tuleb pidada Mälari tüüpi pronkskirveste valamisvormide tükke, mis näitab, et selliseid kirveid tehti ka mujal kui Rootsis. Vähe ei olnud ka raudesemeid, mis kuuluvad alumise kihi viimasesse järku; samast kihist saadi ka rooma münt.

Teine analoogiline kindlustatud asula Kirde-Leedus on Neveri¹kì, mis paiknes u 4–6 m kõrgusel künkal. Muistist uuriti 1976–1978 Elena Grigalavièienì poolt (1486 m2). Avastati neli erinevat kihistust: (1) ülemine, künniga segatud kiht, mis sisaldas hilist riibitud keraamikat ja tasapinnalist keraamikat ning metallesemeid; (2) ülemine ehitiste kiht hilise riibitud keraamikaga ning kivi-, luu- ja saviesemetega; (3) keskmine ehitiste kiht koos omapärase kohaliku riibitud keraamikaga ning kivi-, luu- ja saviesemetega; (4) alumine ehitiste kiht koos varase riibitud keraamikaga ning kivi- ja luuesemetega. Viimasele eelnes veel mingi elamiskiht, kust aga ehitisi ei leitud, küll aga hiliskiviaegseid esemeid. 

Asula oli kindlustatud juba algusest peale. Selleks kindlustiseks oli postidest tara, nagu kinnitab kaks rööbitist postiaukude rida piki platoo serva. Elamud olid maapealsed ja postkonstruktsiooniga, suurus 3,5 x 5 m ringis. Koldeasemeteks olid kividest ümbritsetud ringid, täidetud savi või liivaga, läbimõõduga u 1 m. Kõikides kihtides oli kokku 27 kollet. Kõige alumises kihis oli 6 elamut, keskmises 13, ülemises 5 elamut. Neveri¹kì asula on ainus Leedus, kus sellisel hulgal nõnda hästi säilinud elamuid on lahti kaevatud. Kõige ülemises segatud kihis elamuid ei leitud, kuid selle järguga seostati madala valli püstitamine. See kõige ülemine kiht kuulus 1.–3. sajandisse pKr.

Neveri¹kì asulast leiti 622 eset ja üle 4000 potikillu, seega suhteliselt vähe materjali. Esemete hulgas on 250 kiviriista, 300 luu- ja sarveset, 60 savieset, 24 rauast ja 11 pronksist eset. Enamik metallesemeid leiti segatud kihist ja need kuuluvad perioodi eelrooma rauaaja lõpust kuni rooma rauaajani. Samas arvatakse alumine ehitiste kiht olevat tekkinud juba II at viimasel veerandil eKr (varane riibitud keraamika). Keskmine ja ülemine ehitiste kiht on aga dateeritud kogu I at eKr, mis materjali vähesust arvestades võib tunduda liiga pika määratlusena. Pole võimatu, et selle asula kasutamises on olnud lünki.

Narkþnai ja Neveri¹kì ümbrus ning laiemalt kogu Kirde-Leedu kujunes nooremal pronksiajal märkimisväärseks metallitöö keskuseks, mida soodustas paiknemine suure kaubasoone – Väina – lähistel. Pronksi on valatud paljudel sealsetel linnamägedel, enamasti mitmesuguseid võrusid nagu Eestis ja Lätis, kuid ka näiteks Mälari tüüpi pronkskirveid. Metallitööga ja teiste majandusharudega seotud materjale vaatleme aga järgmises peatükis.

 
Teised noorema pronksi- ja eelrooma rauaaja muistised

Lisaks asulatele ja matmispaikadele tuntakse Baltimaadest veel mõningaid teisigi muistiseid, nagu fossiilsete põldude jäänuseid, lohukive, peitleide. Ei üksikuid põllujäänuste komplekse ega ka lohukive pole enamasti võimalik dateerida üksnes nooremasse pronksiaega – nad ulatuvad ikka eelrooma rauaaega välja.

Fossiilsed põllud

Nooremasse pronksiaega (ja eelrooma rauaaega) kuuluvaid fossiilseid põlde ja terveid põllusüsteeme on seni leitud vaid Põhja- ja Lääne-Eestist, samas kui Lätist teatakse mitmeid põlde hilisemate muististe all säilinud adrajälgede põhjal. Eesti vaadeldava perioodi põllusüsteemid võib jagada kahte rühma: põllukivihunnikute väljad ja nn balti põllud.

Põllukivihunnikute väljad on kõige varasem ja samas kõige universaalsem ja pikaajalisemalt kasutusel olnud süsteeme, mida võib kohata peaaegu kõikjal maailmas. Põllukivihunnikud on tavaliselt ümmarguse põhiplaaniga kuhilad, läbimõõduga 3–5 m piires ning kõrgusega alla poole meetri, kuid on ka suuremaid ja kõrgemaid. Ühes rühmas võib selliseid kuhilaid olla kümneid ja sadu ning nendega kaetud alade (väljade) suurus võib ulatuda mõnest kuni mõnekümne ja isegi sadakonna hektarini. Näiteks Kõmsis on u 700 x 800 m suurusel väljal registreeritud u 400 kuhilat, millest 78 on tänaseks läbi kaevatud. Üsna ulatuslik oli ka põllukivihunnikute väli Irus, mida päästetööde korras uuriti 1970. ja 1980. aastate lõpus. Kuhilate kaevamisel leitud üksikud potikillud võimaldavad dateerida need muistised hiljemalt eelrooma rauaaega. Kõige varasemad, pronksiaja lõppu ja eelrooma rauaaja algusse kuuluvad radiosüsiniku dateeringud on saadud aga Saha-Loo põllukivihunnikute alt. Käsiteldava maakasutussüsteemi juures on oluline, et üksikute põllulappide kuju, suurus ja asend ei ole olnud selliselt fikseeritud, et sellest oleks tänapäevani säilinud maapinnal silmaga nähtavaid jälgi.
 
Seevastu nn balti põllusüsteem, mida seni on uuritud üksnes Saha-Lool,  esindab vanimat seesugust süsteemi, kus võib näha ka üksikuid põllulappe. Kõnealused kompleksid, mis teinekord on üsna ulatuslikud (Saha-Loo põldude suurus oli üle 22 ha), ei kujunenud ühekorraga, vaid pikaajalise maaharimise käigus. Esimeseks sammuks siin oli esmane kivikoristus tavalistesse põllukivihunnikutesse, mis paiknesid ilma kindla korrapärata üle kogu haritava maa. Alles hiljem hakkasid järk-järgult tekkima nende hunnikute vahele peenrad, mis ümbritsesid enam või vähem nelinurkseid põllulappe. Selliste peenarde ja põllulappide kujunemise põhjus oli tolleaegses künnitehnikas – primitiivne konksader ei pööranud mulda ümber ning seetõttu tuli künda vähemalt kahes erinevas, teineteisega ristuvas suunas; tulemuseks olidki nelinurksed ja enamasti ruudukujulised põllulapid. Balti põldude eripäraks, võrreldes järgnevalt käsiteldava kelti süsteemiga, on asjaolu, et kuna peenrad ja põllulapid kujunesid pika aja jooksul ja stiihiliselt, siis kujunes lõppkokkuvõttes üsna ebakorrapäraseks ka kogu süsteem tervikuna. Balti põldude nimetus tuleneb seigast, et seesuguseid primitiivseid maakasutussüsteeme on leitud paljudest kohtadest Läänemere (Balti mere) ümbruse maadest, väljaspool Eesti veel Ojamaalt, Taanist jm. Saha-Loo põllud on dateeritud kuhilate ja peenarde alt leitud söe järgi perioodi u 1000–400 eKr.

Eesti fossiilsete põllusüsteemide uurimisel ei ole seni leitud adrajälgi. Selle põhjuseks pole mitte adra puudumine – nägime, et ainuüksi juba põllulappide nelinurkne kuju tulenes primitiivse adraga ristuvates suundades kündmisest –, vaid asjaolu, et kõnealused põllud paiknevad kõik paepealsetel aladel, kus enamasti kogu õhuke mullakiht on segi küntud. Paepõhjale ei õnnestunud aga puuadraga mingeid jälgi jätta. Varaseid, ilmselt I aastatuhandesse eKr kuuluvaid adrajälgi on seni leitud Ilumäe II asulas, kus nad paiknesid stratigraafiliselt sügavamal rooma rauaaja asula kultuurkihist. Ilumäe adrajäljed – 4–7 cm laiused ja kuni paari meetri pikkused tumedad triibud heleda liiva taustal – esindavad sedasama ristikünni tehnikat, mis ilmselt oli levinud ka ülalkäsitletud põllusüsteemide puhul. Samas on ristikünnist pärinevaid adrajälgi leitud Lätis juba hiljemalt keskmisest pronksiajast: neid teatakse Dievukalnsi kindlustatud asula vallide alt, kus nad on vanemad kui asulast saadud radiosüsiniku dateering 2711–140. Samuti on adrajälgi leitud mitmelt poolt mujalt ka hilisematest perioodidest, näiteks Indrica noorema eelrooma ja vanema rooma rauaaja asula kultuurkihi alt.

Lohukivid

Lohukivi on kivi, millesse on tehtud üks või mitu peamiselt ümmargust, harvem teistsuguse kujuga (ovaalset) lohku. Lohkude läbimõõt on tavaliselt 3–10 cm (tavaliselt 4–7 cm), sügavus 0,5–5 cm. Lohkude põhi on tavaliselt kausikujuliselt kumer. Ümmargused lohud kivides ja kaljudes on kultuurinähtus, mida tuntakse maailma paljudes piirkondades nii Euroopas, Aasias, Austraalias kui ka Ameerikas. Arvukalt on neid Skandinaaviamaades, kus neid hakati tegema juba neoliitikumis, kuid levisid kõige rohkem pronksiajal koos kaljujoonistega. Eestis teatakse lohukive praegu u 1750, nende leviku raskuspunkt on Põhja-Eestis (Rävalas, Põhja-Harjus ning Lääne-Virumaal). Hoopis vähem on lohukive registreeritud Saaremaal ning mandri lääne- ja keskosas; üksikud on teada Lõuna-Eestist. Umbes 350 kivi on teada Lõuna-Soomest, kuid Lätis ja Leedus on neid väga vähe (Lätis 5, Leedus 18). Eesti lohukividest on kirjutanud paljud uurijad, neist olulisemad on V. Lõugas ja Andres Tvauri.

Lohukividega seondub kaks intrigeerivat probleemi: nende dateering ja tähendus. Lohkude tegemist kivisse pole tänapäevaste vahenditega võimalik dateerida ning abi ei anna selles osas ka kivide ümbruse arheoloogiline uurimine – võimalikud avastatavad leiud ei pruugi lohkude tegemisega seotud olla. Kuna lohukivid esinevad Eestis enamasti samades piirkondades kus kivikirstkalmedki, siis ongi neid enamasti viimaste järgi dateeritud I aastatuhandesse eKr. Arvestades paralleele Skandinaavias, ei ole aga välistatud osa kivide kuulumine ka mõnevõrra varasemasse perioodi. Soomes on aga tõendeid, et lohke on kivisse uuristatud veel ka rauaaja hilisematel järkudel.
 
Lohkude algse tähenduse üle on arutletud juba pikka aega: neid on peetud ohverdamise lohkudeks, aastate või inimeste loendamiseks, astroloogiliste vaatluste või arvutuste vahendiks, lohke on seostatud esivanemate ja tulekultusega, rauatööga, neid kive on peetud jahimaade või maaomandi piiride tähistajaks; lohke on lõpuks seostatud ka viljakusmaagiaga, neid on peetud päikese ja naisjumaluse sümboliks. (Lohke esineb kaljujoonistel vahel naisefiguuri sootunnusena ning arvatakse, et kui lohud esinevad ilma inimfiguurita, siis tähistavadki nad kas naist kui sellist või naisjumalust, keda ei tohtinud joonistada.)

Peitleiud

Võrreldes pronksesemeid sisaldavate peitleidude rohkusega Skandinaavias on analoogilisi leide Läänemere idaranniku maadest saadud üsna vähe. Ning siingi on suurem osa peitleide avastatud praegusest Kirde-Poolast ning endisest Ida-Preisist, so tolleaegsest kultuurikeskusest. Kokku 77 teadaolevast peitleiust, mis ajaliselt kuuluvad vanemasse ja nooremasse pronksiaega ning eelrooma rauaaega, on 64 pärit nimetatud keskusest, ülejäänud jagunevad selliselt: Leedu 4, Läti 6, Eesti 1 ning Valgevene 2. Ühelt poolt peegeldab selline peitleidude levik kahtlemata pronksi kättesaadavuse erinevusi kultuurikeskuses ning selle perifeeriates. Teiselt poolt tuleb aga arvestada muidki tegureid (erinevused ideoloogias ja ühiskonnas), mida käsitletakse järgmises peatükis. Siinkohal vaatleme põgusalt peitleidude iseloomu Baltimaades.

Eesti ainus peitleid on saadud juba enne Esimest maailmasõda Sõrve säärelt Tehumardist (EE, joon 106). Leid koosnes kahe lühimõõga, ilustatud odaotsa, habemenoa, kaelavõru ja sõle katketest, lisaks mõned kokkusulanud pronksikänkrad. Seega kujutavad mainitud esemed endast katkisi esemeid, kusjuures kõik on sellised, mida Eestist rohkem ei teata. Asjad on pärit Skandinaaviast, kuuluvad V perioodi ja toodi siia ilmselt ümbersulatamiseks.

Osaliselt analoogiline leid saadi Läti läänerannikult Ventspilsi lähedalt 2001. a, kui sügistorm uhtis rannaliivast välja u 6 kg pronksi. Leid ei ole veel publitseeritud, kuid ta tundub koosnevat valdavalt Skandinaavia päritolu ehetest (käevõrud, spiraalkettaga nn Härnevi tüüpi ehtenõelad, ussikujuline ehtenõel, prillsõled jms) ning nende katketest. Óivutkalnsi kindlustatud asulast on lausa kaks peitleidu, neist üks koosnes imporditud esemetest (kaelavõrud, käevõru ja vöötutulused), teine aga kohalikest toodetest (spiraalpeaga ehtenõel, ümmarguse ristlõikega käevõru ning putkkirves). Kaks peitleidu on pärit Edela-Lätist: Kalºji Liepàja lähedal sisaldas 12 kirvest ning 2 ehet ning Kalnºji Saldusi rajoonis vaid 2 relva. Ka Laveri peitleius Põhja-Lätis Limba¾i lähedal oli 2 relva.

Neljast Leedu peitleiust kaks sisaldasid ehteid (Baulìjos 4 ja Pabaliai 6 eksemplari) ning kaks relvi (Gedminai 3 ja Va¹kai 3 eset). Gedminai leid on dateeritud vanemasse pronksiaega, Baulìjos ja Va¹kai nooremasse pronksiaega ning Pabaliai eelrooma rauaaega.
 

Asustus, majandus ja ühiskond pronksiajal

Põhilised tendentsid asustuse ja majanduse arengus 

Kõikjal Baltimaades võib alates hilisneoliitikumist, eriti aga vanemal pronksiajal täheldada murrangut asustuse struktuuris ja paiknemises. Ühelt poolt on veel jätkunud asustus vanades püügimajanduslikes keskustes, mis paiknesid enamasti kas suuremate siseveekogude läheduses Baltikumi idavöötmes või mererannikul. Sellisteks kohtadeks olid Eestis Võrtsjärve põhjarannik, Emajõe suudmeala, Kagu-Eesti järved, Läänemere saared; Lätis Lubàna ja Burtnieki järve ümbrus, samuti mererannik (Sàrnate); Leedus Kura sääre asulad (©ventoji, Nida) ja mitmed kohad sisemaal, eriti Ida-Leedus. II at jooksul eKr hakkavad aga kõik need keskused nõrgenema ja tühjenema.

Samal ajal, alates hilisest nöörkeraamika kultuurist, hakkab eriti rannikulähedastel aladel (aga mitte enam vahetul rannikul) ja Baltikumi keskvöötmes järjest enam levima hajaasustus. See koosneb väikestest asustusüksustest (enamasti üksikmajapidamistest), mis paiknevad eemal varasematest keksustest. Nende väikeste asustusüksuste seos suuremate veekogudega pole enam nõnda vahetu, selle asemel on nad seal, kus ikka leidub maaharimiseks sobivaid kergema lõimisega muldi ja karjakasvatuseks vajalikke looduslikke rohumaid. Eestis on sellisteks piirkondadeks Põhja- ja Lääne-Eesti õhukeste paepealsete muldadega alad. Lubàna äärest Lätis hakkab asustus lahkuma ümbritsevatele kõrgematele moreenialadele, samuti võetakse kasutusele Väina äärsed alad, kus neoliitiline asustus oli peaaegu täiesti puudunud. Arheoloogilises materjalis kajastavad hajaasustuse levikut peamiselt juhuleiud (hilised kivikirved, kivikõplad, aga ka esimesed pronksesemed), mis enamasti on arvatavasti pärit väga väikestest asulakohtadest, mille väheintensiivset kultuurkihti pole alati osatud tähele panna. Lisaks juhuleidudele on teada ka rida väikese pindala ja nõrga kultuurkihiga asulakohti. Selle asustusloolise protsessi taga võib näha viljelusmajanduslike maade kasutuselevõttu, mida nimetatakse esimeseks maahõiveks.
 
Olulised muudatused asustuse, majanduse ja ühiskonna arengus hakkasid toimuma Leedus ja Lätis juba keskmisel pronksiajal, Eestis alates nooremast pronksiajast. Mitmes piirkonnas oli asustustihedus muutunud väga suureks ja selle tulemusena tekkis nappus harimiskõlbulikust maast. Leedus oli üheks selliseks piirkonnas Lääne-Leedu rannikulähedane vöönd, Lätis Väina jõe org, Eestis Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsete muldadega alad. Hiliskiviaja ja vanema pronksiaja omandisuhted olid põhinenud nähtavasti maa kogukondlikul omandil, kusjuures üksikmajapidamistel oli nn individuaalse kasutusõiguse alusel võimalik kasutada põlluharimiseks teatavat osa nendest kogukondlikest maadest. Nüüd viis aga tihenenud konkurents maa pärast nn territoriaalse strateegia järsule teravnemisele, mille käigus kinnistus teatud osa maast lõplikult teatud kindlale majapidamisele. Teisisõnu, kujunes välja haritava maa eraomandus, samal ajal kui muud maad jäid teatud kogukonna (suguvõsa) ühisomandisse. Need protsessid peegeldusid ühelt poolt maapealse ehitusega monumentaalsete kalmete ehitamises (kalmed kui territooriumide kuuluvuse tähised), teiselt poolt aga maapeal fikseeritud põllusüsteemide rajamises (põllukivihunnikute ja põllupeenardega tähistati ühtlasi (lisaks kivikoristusele) ka ühe või teise põllu kuuluvus. Seda protsessi võib nimetada teiseks maahõiveks, kusjuures selle asustuslooliseks sisuks oli sisekolonisatsiooni lõpuleviimine, juriidiliseks sisuks haritava maa eraomanduse väljakujunemine, ideoloogiliseks sisuks üleminek matmisele maapealse ehitusega monumentaalsetesse kalmetesse ning majanduslikuks sisuks valdavas osas üksnes viljelusmajandusel baseeruva arengu algus (hiliskiviaeg ja vanem pronksiaeg olid üleminekuks sellisele tootmisviisile). 

Baltikumi idavöötmes, s.o Sise-Eestis, samuti paljudes piirkondades Lätis ja Leedus teist maahõivet nooremal pronksiajal veel ei toimunud. Nendel aladel algas territoriaalsuse eksponeerimine kalmete ehitamise näol alles nooremal eelrooma rauaajal või rooma rauaajal. Võib arvata, et asustus seal oli hõredam kui ülalnimetatud piirkondades (raskemad mullad ja tihedamad metsad) ning jätkus veel kaua vaba maad sisekolonisatsiooniks. Nii metsad kui ka rohked kalaveed pakkusid mõnusat alternatiivi töömahukale viljelusmajandusele.  Majandustüübiks võis olla ringlev alepõllundus koos püügimajandusega, mille puhul omandisuhted olid sama nõrgalt fikseeritud nagu hiliskiviajal ja vanemal pronksiajal. Seetõttu ei olnud ka tingimusi ja vajadusi territoriaalsuse eksponeerimiseks nooremal pronksiajal või ka eelrooma rauaajal. 

Majandus

Majanduse kohta on kõikjal Baltimaades rohkesti andmeid alates nooremast pronksiajast, kui teadaolevate ning arheoloogiliselt uuritud muististe arv suureneb järsult. Ettekujutuse tolleaegsete inimeste majandustegevusest annavad nii otseselt majandusega seotud muistised, s.o muistsed põllusüsteemid ja künnijäljed (vt eelmine peatükk), kui ka asulate, eriti kindlustatud asulate leiumaterjal.

Baltikumi kindlustatud asulate leiumaterjal osutab selgelt asjaolule, et nooremal pronksiajal oli peamiseks elatusalaks loomakasvatus koos viljakasvatusega, millega oli kombineeritud ka kalapüük ja jahindus. Peamisteks kasvatatavateks viljadeks olid nisu ja oder, peale selle tunti ka hirssi, hernest, uba ja lina. Arvukad umbrohuseemnete leiud (hapuoblikas, rõikhein jt) tunnistavad kaudselt püsipõldude olemasolust, mitte ainult lühiajalisest aletamisest. Maaharimisest ja teraviljakasvatamisest kõnelevad ka arvukad jahvekivid, sarvest kõplad, kivist adraterad, viljaterade jäljed savinõudel jne. Osteoloogilises materjalis domineerivad koduloomade, eriti veiste luud. Läti kindlustatud asulates on koduloomaluude osatähtsus vahemikus 52–94% (enamasti 75–85% piires). Näiteks Briku¶i varasemal etapil moodustasid koduloomade luud 86,7% kõikidest loomaluudest (veis 39,3%, lammas/kits 22%, siga 19,3%, hobune 18,6%). Saaremaa kindlustatud asulates Asvas ja Ridalas moodustavad koduloomaluud 78–79% kõikidest luudest (domineerib kits/lammas 36,9–39,1%, järgneb veis 26,4–36,5%, siga 14–22,3% ning hobune 10,7%).

Teatud rolli etendas endiselt veel küttimine ja kalastamine. Väga suur tähtsus on olnud pronksivalamisel, kuna näiteks Briku¶i kõikidest leidudest moodustasid valamisvormide tükid 38%; väga palju oli neid ka Asvas ja Óivutkalnsis. Valamisvormide tükke on leitud mitmest kindlustatud asulast veel, kuid rohkem on selliseid kindlustatud asulaid, kust pronksivalamise jälgi ei teata. Ka Briku¶i ümbruskonna samaaegsetest avaasulatest pole leitud ühtki valamisvormi tükki. Varaseimad rauatootmiskohad (Spietiñi) Lätis kuuluvad eelrooma rauaaega, kuid ilmselt tegeleti sellega peamiselt avaasulates, mida kuigi palju pole uuritud.

Ka Ida-Leedu kindlustatud asulate osteoloogilises leiumaterjalis on ülekaalus kodustatud loomade luud, need moodustavad 65–92%. Näiteks oli Narkþnais 78% kodustatud ja 22% metsloomade luud. Kui Saaremaal domineerisid karjas lambad/kitsed ja Väina alamjooksul veised, siis Ida-Leedus on põhirõhk olnud seakasvatusel (kõige rohkem sealuid saadi Neveri¹kì asulast – 50,5%). Teisel kohal oli seal veise- ja kolmandal lamba/kitsekasvatus (hobused neljandal). Ka algeline maaharimine oli tuntud. Peale selle on siingi tähtsal kohal olnud pronksivalamine – see piirkond arvatakse olevat olnud üks pronksitöö keskusi. Lähedalt läks mööda tähtis kaubatee – Väina. Hiljem kujunes samas piirkonnas välja ka rauatootmine, mis baseerus juba kohalikul maagil. 

Ühiskondlikust korraldusest

Ülal selgus, et vähemalt Baltikumi põhjaosas kivikalmete piirkonnas, aga ilmselt ka Lääne-Leedus ja mitmel pool Lätis oli pronksiajal ja eelrooma rauaajal peamiseks, kõige levinumaks asustusüksuse tüübiks üksikmajapidamine. Üksikmajapidamistest koosneva asustusmustri kõrval on Baltikumis mitmel pool levinud aga ka kindlustatud asulad, mille elanikkond on olnud suurem ühest perest. Irus näiteks on välja kaevatud vähemalt nelja enam-vähem üheaegse elamu põhjad, mistõttu võib seal oletada u 30–40 inimesest koosnenud rühma. Asva, Ridala ja Narva asulad pole ilmselt olnud väiksemad. Väina-äärsetest kindlustatud asulatest elas näiteks Óivutkalnsis arvutuste kohaselt 40–60, Viñakalnsis 30–50 ja Briku¶is 40–70 inimest. Ühest perest suuremaid kollektiive tuleb arvatavasti näha ka Reznesi ja Kalnie¹i tüüpi suurte, mitme matusekihiga kääbaste taga. Veelgi suurema elanikkonnaga on olnud ilmselt Ida-Leedu kindlustatud asulad, kus näiteks Neveri¹kìs oli ühes kihis korraga kasutusel 13 maja (u sadakond inimest). Tõlgendades seesuguseid erinevusi asustusmustris tuleb rõhutada, et hoolimata näilisest ühetaolisusest esindavad Baltikumi kindlustatud asulad siiski mitut erinevat ühiskondlikku korraldust. 

Keskasula – üksiktalude süsteem

Ühel juhul moodustavad kindlustatud ja avaasulad ühtse süsteemi, st erineva iseloomuga asustusüksused on sotsiaalselt ja majanduslikult integreeritud. Eestis on selliseks näiteks Pirita jõe alamjooksu piirkond, kus Iru kindlustatud asula näib olevat olnud teatud suurema territooriumi keskuseks, kus kõik teised asustusüksused olid üksikmajapidamised. Samalaadseid struktuure võib täheldada ka Lätis, näiteks ala Ogre jõe suubumiskohast Väinasse kuni Dole saareni, kus on olnud kokku 8 kindlustatud ja vähemalt 10 avaasulat. Seesuguseid linnuste rühmi teatakse ka Latgallia kõrgustikult, Väina keskjooksult ja Lubàna ümbrusest, kust peale Briku¶i oli veel 2 kindlustatud ja 11 avaasulat nooremast pronksiajast (avaasulate hulk oli kindlasti suurem, kui arvestada juhuleiud asulakohtade indikaatoriks). Sellisest asustusviisist, ühiskondlikest suhetest ja majandusest lähtudes arvab A. Vasks, et vähemalt mõningates piirkondades Lätis olid nooremaks pronksiajaks välja kujunenud nn alama astme pealikuühiskonnad. Neid moodustisi iseloomustasid järgmised kriteeriumid: 1) viljelusmajanduse domineerimine elatusvahendite hankimises, 2) rahvaarvu kasv ning asustustiheduse suurenemine, 3) varasemast selgemate piiride kujunemine erinevate asustusalade vahele, 4) territoriaalsed konfliktid, 5) materiaalsete ressursside ja inimjõu kontsentreerumine teatavates kohtades ja teatavatel aegadel, näiteks linnuste ja monumentaalsete kalmete ehitamiseks, 6) pronksist relvade ja ehete kasutamine prestii¾esemetena, 7) pronksivalmistamise ja levitamisega seotud kaubandus oli tinginud linnuste kujunemise peamisteks sellealasteks keskusteks, ja 8) matmisviis kalmetes osutab hierarhilise ühiskonna olemasolule.
 
Vasks rõhutab, et selline ühiskondlik-majanduslik süsteem oli väga kõikuvatel alustel, mille moodustas algeline karjakasvatus ja maaharimine väga piiratud alal. Eliidi poolt pealesurutud selle süsteemi järjest intensiivsem ekspluateerimine viis maakasutuse intensiivistamisele ja muldade väljakurnamisele (kesaperiood olevat liiga lühike olnud mullaviljakuse taastumiseks). Tootmise langus viis ka kaubavahetuse ja pronksi sisseveo vähenemisele ning varasemad suured keskused (pronksiaegsed kindlustatud asulad) jäetakse ajaarvamise vahetuse paiku maha. Pealegi oli juba raud kasutusele võetud ning rauavalmistamine ei eeldanud enam seesuguste keskuste olemasolu. Kui kindlustatud asulad jäetakse ajaarvamise vahetuse paiku maha, siis avaasulad püsivad kasutusel edasi. Järgmisel perioodil, rooma rauaajal, rajatakse juurde ka ridamisi uusi avaasulaid väljaspool varem asustatud piirkondi. 

Pealikuühiskonna struktuuri olemasolu on oletatud ka Eestis alates hilispronksiajast. Priit Ligi arvates iseloomustasid seda süsteemi hierarhiline asustusstruktuur (avaasulad ja kindlustatud asulad), sotsiaalne kihistumus ühiskonnas (matmisviis kivikirstkalmetes) ning pealiku sünnipärast tulenev võimuinstitutsioon. Tundub siiski, et sellest jääb natuke väheks. Lääne arheoloogilises kirjanduses arvatakse, et pealikuühiskond (chiefdom) tekkis hõimuühiskonna arengu lõppjärgus, kus poliitilised ja majanduslikud protsessid olid organiseeritud veel mööda sugukondlikke liine (st poliitilises ja majanduslikus tegevuses oli edukuse üheks tingimuseks sugulus pealikuga), kuid oli olemas juba ka kihistumine erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse. Pealik-kuningas oli enda kätte koondanud nii kaubanduse kaugete maadega, sh eluliselt tähtsa pronksi sisseveo, kui ka impordi edasise ümberjaotamise kohapeal (tehes kingitusi luuakse kohustusi), mida käsitletakse tavaliselt kui tolleaegse ühiskonna eliidi peamisi võimuallikaid. Samuti kontrolliti sellistes võimukeskustes pronksi töötlemist, siia oli koondunud ilmselt ka keraamika valmistamine ning hilispronksiaegseid kindlustatud asulaid võibki seetõttu vaadelda mitte ainult võimu-, vaid ka käsitöökeskustena. 

Pealike võimupiirkondade suuruse kohta on arvatud, et inimeste arv seal pidi olema suurusjärgus vähemalt 5000–20000 inimest, et saaksid tekkida seesugused hierarhilised võimusuhted. Ligikaudsete arvutuste kohaselt võis kogu Eesti alal hilispronksiajal elada ainult 10.000–20.000 inimest, ehk siis alluvaid kõige rohkem paari-kolme pealiku jaoks. Lisaks elanike arvule peaks igat sellist moodustist iseloomustama ka võimu- ja kultuskeskuse olemasolu (pealiku ja ta kaaskonna residents, käsitööliste asukoht, kultustemplid jne) – st asustusstruktuur peab olema selgelt hierarhiline. Olemasolev arheoloogiline materjal paraku aga ei võimalda jälgida Eestis seesuguseid suuri struktuure oma ilmekalt esilekerkivate keskustega. Asustuslaad oli siin küll vaieldamatult hierarhiline, kuid nii Põhja-Eesti kui ka ülejäänud Eesti materjal räägib hoopis sellest, et süsteemid olid mõõtmatult väiksemad kui pealikuühiskonna eksisteerimiseks vajalik.
 
Öeldu kinnituseks võib tuua näite Loode-Eesti asustusvõrgu kohta nooremal pronksiajal. Siin tõusevad teistest asustusüksustest selgelt esile kolm keskust: Iru kindlustatud asula, Jõelähtme kalmistu (koos teiste arvukate kalmetega lähiümbruses) ja Kahala järve ümbruse kivikirstkalmete rühmad. Kõik need keskused on olnud ümbritsetud tavalistest avaasulatest ehk üksikmajapidamistest. Kui kaugele sisemaale ulatus nimetatud keskuste mõjuvõim, ei ole muidugi teada, kuid üheks indikaatoriks võib olla metallist juhuleidude levik – oli ju keskuse üheks funktsiooniks tollal pronksiringluse kontrollimine. Neid juhuleide on küll vähe, kuid nad võivad osutada asjaolule, et näiteks Pirita keskjooksu ala oli seotud Iruga ning Jõelähtme keskjooksu piirkond selle alamjooksuga; Tuula tutulus aga viitab mingi seni tundmatu keskuse olemasolu võimalikkusele Keila jõe alamjooksul. Vastavalt sellele võib Loode-Eestis nooremal pronksiajal eristada vähemalt nelja erineva territoriaalse süsteemi olemasolu: 1) Pirita jõe alam- ja keskjooksu ala keskusega Irus, 2) Jõelähtme–Jägala alam- ja Jõelähtme keskjooksu ala keskusega Jõelähtmes, 3) Kodasoo–Kahala piirkond keskusega Kahala järve põhjakaldal ning 4) Rannamõisa–Keila piirkond, mille keskus kas pole teada või asus Tuula ümbruses. Kui iga algterritooriumi e üksikmajapidamise suurust nendes liitterritooriumides hinnata kümnele inimesele, siis oli elanike arv kolmes esimeses u 200 ringis, neljandas aga mõnevõrra vähem. Kui ka elanike arv oli natuke suurem või kui jätame kõrvale Jõelähtme keskuse (mis Kahala ja Iru õitseajaks oli oma tähtsust minetamas), on nende struktuuride näol ikkagi väga raske rääkida pealike võimupiirkondadest selles tähenduses, nagu seda mõistetakse mujal maailmas. Mainitud territooriumide allumine veel omakorda mingile võimsamale "kuningale" (mis iseenesest ei ole haruldane pealikuühiskondadele mujal) tundub Eesti olusid, s.h eriti siinse asustuse hõredust arvestades, vähereaalne või vähemalt puudub selle tõestamiseks arheoloogiline materjal. Mis aga puutub sise-Eestisse, siis oli seal asustus ju veel hõredam ning pealikuühiskondade eksisteerimine veelgi kahtlasem. 
Seega jääb praegu teadaoleva materjali põhjal mulje, et Põhja- ja Lääne-Eestis nooremal pronksiajal sellist pealikuühiskonda, nagu neid arvatakse olevat eksisteerinud Lääne- ja Lõuna-Euroopas ning mujalgi maailmas, ei olnud. Põhjus, et neid ei kujunenud, seisnes arvatavasti siinse asustuse hõreduses, mis ei võimaldanud poliitilise võimu kontsentreerumist pealikuühiskonna moodustamiseks vajalikus ulatuses. Tollal arvatavasti eksisteerinud ühiskondlik-majanduslikku korraldust võib nimetada keskasula–üksiktalude süsteemiks, kusjuures seda süsteemi iseloomustavad järgmised tegurid:

1) asustusstruktuur on hierarhiline, koosnedes hajali paiknevatest üksikmajapidamistest ja keskusest, mis on nendest suurem ja vahel ka kindlustatud; keskus domineerib avaasustuse üle, kontrollib kaubavahetust, s.h eriti pronksi ringlemist, ja käsitööd (pronksivalamine, keraamika valmistamine jms);
2) ühiskonna sotsiaalne struktuur on hierarhiline, koosnedes pealikust-kuningast, vabadest ja sõltlastest. Pealiku võim on juba suurel määral päritav, st pealik valitakse kitsa ringi perede (eliidi) seast; vabadeks on nii eliidipered kui ka majapidamisi haldavad pered, sõltlasteks sõjavangid ja maata inimesed;
3) keskusasula–üksiktalude süsteemi poolt hõlmatavad territooriumid olid suhteliselt väikesed (200–300 km2) ning rahvaarv tagasihoidlik, ulatudes vaid paari-kolmesaja inimeseni.

Mis puutub Lätisse, siis seal tundub mõnes kohas asi pealikuühiskondade suhtes pisut reaalsem olevat. Kindlustatud asulate kontsentratsioon teatud piirkondades oli väga suur, kusjuures ka kindlustatud asulate hulgas võib näha teatud hierarhiat: on linnuseid, kus valmistati pronksi ja on selliseid sealsamas läheduses, kus pronksitööd ei tehtud. Ülalmainitud Dole saare ümbruses, kus oli 8 kindlustatud asulat, võis elanike arv ulatuda ehk isegi 1000-ni, mis kahtlemata oli märkimisväärne kogu Läti ja Eesti mastaabis. Ka on Läti kindlustatud asulate juures tehtud märgatavalt rohkem mitmesuguseid mullatöid, mis nõudsid suurema inimesterühma koostööd (vastupidiselt levinud arvamusele, tolleaegsete kalmete ehitamine erilisi rahvamasse ei eeldanud). Niisiis võib arvata, et ühiskonna sotsiaalne areng oli Lätis võtnud nooremaks pronksiajaks mõnevõrra rafineeritumad vormid kui Eestis. Eestis seevastu oli tegu suhteliselt mõõdukama sotsiaalse diferentseerumisega ning hoopis stabiilsema ühiskondlik-majandusliku süsteemiga. Viimast kinnitab väga pikaajaline stabiilsus ühiskonna territoriaalses käitumises, kus hiliskiviajal kujunema hakanud territoriaalne jagunemine asustusüksuste vahel säilis kohati kuni rooma rauaajani või isegi kauem.

Kindlustatud asulad ja pronksiringlus

Hoopis teistsugust korraldust kui läänepoolses Põhja-Eestis näivad peegeldavat Asva, Ridala ja Narva Joaoru kindlustatud asulad. Neist ükski ei paiknenud viljelusmajanduslikule asustusele iseloomulikes tingimustes. Johtuvalt nende asukoha valikust jääb mulje, et karjapidamine ja maaharimine ei olnud just kõige tähtsamal kohal sealsete elanike tegevuses. Esmatähtis on olnud kontroll kaubateede üle (mis tollal olid peamiselt veeteed), pronksivalamine ja pronksiringluse korraldamine. Samu rolle täitis ka Iru kindlustatud asula, ehkki selle seosed ümberkaudse asustusega olid teistsugused. Eraldatust ja kindlustusi polnud tarvis niivõrd karja ja vilja, kui hoopis tolle ajastu strateegilise kauba – pronksi – kaitseks. Pronksivalamispaikadena ning kaubavahetuse korraldajatena olid meie kindlustatud asulad teatud lülideks hoopis ulatuslikumas süsteemis, mis pidi korraldama: (1) tooraine hankimise ja laialijagamise, (2) pronksi valamise või ümbervalamise ja (3) valmistoodangu –turustamise–. Nähtavasti just selles valguses tuleb käsitleda Tehumardi peitleidu Lõuna-Saaremaalt – Skandinaaviast V perioodil toodud katkiste pronksesemete kogumit, mis mingil põhjusel pole ümbervalajateni Asvas või Ridalas jõudnud. Nagu eelmises peatükis selgus, võib selliselt tõlgendada mitmeid teisigi pronksesemete peitleide Baltikumis (nt Ventspils).

Võttes vaatluse alla Läänemere ümbruse maad nooremal pronksiajal, torkab silma järsk erinevus, ühelt poolt lääne- ja lõunakalda, ning teiselt poolt idaranniku maade vahel. Ida pool, eriti Eestis, Lätis, Ida-Leedus ja Ida-Poolas on arvukalt kindlustatud asulaid, rohkesti tõendeid pronksivalamise kohta, kuid väga harva on see pronks eksponeeritud kalmetes või aardeleidudes. Skandinaavias (ja samal kombel teises pronksikultuuri keskuses endises Ida-Preisis, Lääne-Leedus ja Loode-Poolas) esineb pronksi tohutul hulgal nii kalmetes kui ka aaretes, kuid seni on leitud suhteliselt vähe tõendeid pronksivalamise enda kohta; kindlustatud asulad seal samahästi kui puuduvad. Teatud erandiks on Kesk-Rootsi idaosa, kus on teada vähemalt kolm mäepealset asulat, kusjuures rohkem uuritud Darsgärdest on leitud ka kaelavõru valamisvormi tükke. Aga ka sealne materiaalne kultuur on väga lähedane Läänemere idaranniku omale. Võrude valamisvormide tükke on Skandinaaviast leitud üldiselt vähe, kuid see on vist rohkem tingitud asulakohtade vähesest uuritusest. Igatahes on näiteks Hallunda hilispronksiaegsetest asulatest nr 13 ja 69 saadud kokku 310 savist valamisvormi- ja tiiglitükki, sh ka võrude valamisvormide katkeid.
  
Millega sellist dissonantsi pronksikultuuri keskuste ja nende lähiümbruse vahel seletada? Kahtlemata oli üheks olulisimaks põhjuseks, miks Skandinaavias ja Ida-Preisis eksponeeriti pronksi nii kalmetes kui eriti aardeleidudes – ja ida pool seda ei tehtud – usundilised, ideoloogilised ja sotsiaalpoliitilised erinevused nende ühiskondade vahel. Ent tähelepanu võib juhtida hoopis ühele teisele asjaolule, mis puudutab eeskätt majanduspoliitilist strateegiat. Tehumardi ja Ventspilsi peitleidude näitel me teame, kust tuli vähemalt üks osa idapoolsete pronksivalajate toormaterjalist – see tuli Skandinaaviast vanametallina. Kuhu läks aga valmistoodang? Eesti arheoloogilises materjalis võib leida vaid üksikuid esemeid või esemekatkeid, mis võib-olla pärinevad meie kindlustatud asulate valamisvormidest; enamik hauapanuseid ja hajaleide on siiski imporditud väljaspoolt. Põhimõtteliselt samasugune on olukord ka Lätis, Leedus ja Soomes. Kas võib siit teha järelduse, et Läänemere idaranniku maades toodetud pronks läks suuremalt jaolt re-ekspordiks kusagile kaugemale? Kas tagasi Skandinaaviasse, kus mitmesugustel võrudel oli tollal arheoloogilises leiumaterjalis suur tähtsus? Nähtavasti võib välistada, et see pronks läks kaugemale ida poole, kus näiteks Volga–Kama jõgikonna pronksiaja kultuurides esineb ka rohkesti pronksvõrusid: sealne pronks (vask ja tina) on spektraalanalüüsi tulemuste põhjal otsustades pärit Uuralite ümbrusest. 

C. F. Meinander on oletanud, et käe- ja kaelavõrulaadsed esemed, mille valamisvorme leitakse mh Baltikumi ja Soome muististelt, polnudki tõelised ehted, vaid vanametallist ümber sulatatud omalaadsed pronksikangid. Tõepoolest, võrude "standardiseeritud" väljanägemine, ühesugune paksus ja teatud kindel suurus kõikjal, kus neid leitakse, näib üsna kindlalt osutavat asjaolule, et tähtis ei olnud mitte käe- või kaelavõru kui selline, vaid pronksi kogus, mida see ese sisaldas. Mats P. Malmeri järgi võidi pronksiaegses Skandinaavias kasutada teatud kindlat kaalusüsteemi, mille ühikutele pidid vastama ka vahetusekvivalentidena mõeldud pronksesemed – näiteks stiliseeritud naisekujukesed nooremast pronksiajast ja teatud liik raskeid kirveid vanemast pronksiajast. Ilma spetsiaalse uuringuta pole võimalik kindlaks teha, kas Läänemere idaranniku maades valmistatud pronksvõrud sobivad ka sellesse kaalusüsteemi. Briku¶i kindlustatud asulast Lätis leitud valamisvormid kuulusid võrudele, mille diameeter oli 5–6, 9–12 ja 14–16 cm ning paksus 3–6 mm, ehk need vastasid siis suurtes joontes suhtelistele ühikutele 1–2–3.
 
Huvipakkuv on vastava arheoloogilise leiumaterjali asümmeetriline jagunemine Leedu eri osade vahel. Kindlustatud asulad, kokku 46, kust paljudelt on leitud ka võrude valamisvormide ja tiiglite tükke, on levinud peamiselt vaid maa idaosas. Peale väheste katkete (st valamisjäänuste või praaktoodete) ei tunta aga sealtkandist seesuguseid esemeid. Küll on viimaseid leitud aga Ida-Preisi aladelt ja Lääne-Leedu kääbaskalmetest, s.o ulatuslikust kultuurikeskusest. Võrude valamisvorme on sealt leitud väga vähe. Nii jääb Leedu puhul mulje, et maa idaosas toodetud pronksikangid on kaubavahetuse käigus liikunud läände, nn kultuurikeskusesse. Mainimist väärib kahtlemata ka fakt, et Narkþnai linnamäelt pärineb hulk Mälari tüüpi kirveste valamisvormide tükke, samal ajal kui Leedust on teada vaid üksainus selline kirves. 
Praegu olemasoleva materjali valgusel tundubki tõepärasena, et nii nagu toormaterjal tuli väljastpoolt, nii läks ka suurem osa valmistoodangust väljapoole. Eesti, Soome ja Läti (osalt ka Leedu) jaoks tundub kõige tõenäolisemana Skandinaavia (eriti Kesk-Rootsi) suund, sest see on (geograafiliselt ja kultuuriliselt) lähemal ja selle piirkonnaga on meil olnud tollal väga tihedad kontaktid. Väärib märkimist, et pronksiaja V–VI perioodil suurenes järsult peitleidude hulk just Ida- ja Kesk-Rootsis, s.h Mälari ümbruses – järelikult suurenes seal samal ajal tunduvalt ka nõudlus pronksi järele. Pole võimatu, et vähemalt teatud ulatuses oli pronksivalamine Läänemere idaranniku maades organiseeritud selle kasvava pronksinälja rahuldamiseks. Teiselt poolt on ju tihti pead murtud, mis olid näiteks Eesti viimakaubad Skandinaaviast imporditud pronksi vastu – vanametalli ümbervalamine pronksvõrudeks (miks mitte ka muudeks asjadeks, nagu näiteks Härnevi tüüpi ehtenõelad Saaremaa või Mälari tüüpi kirved Ida-Leedu puhul) võis olla üheks selliseks kaubaks või teenuseks, mida pakuti. Kui nii, siis tuleb märkida, et Skandinaavia ja Ida-Baltikumi vahel – samuti nagu Ida-Preisi/Kirde-Poola ja Ida-Leedu vahel – esines juba pronksiajal teatud tööjaotus ja tootmise funktsionaalne erinevus, mis tõi endaga kaasa asümmeetrilise ehk ebavõrdse vastastikuse sõltuvuse. 

Tolleaegse ühiskonna uurimise seisukohalt on oluline, et selline tihe läbikäimine ja asümmeetriline sõltuvus keskuste ja perifeeriate vahel on kutsunud esile ka teatavad strukturaalsed muutused ranniku-Eesti (aga ka ranniku-Soome ja -Läti) ühiskonnas, ideoloogias ja majanduses. Kõigepealt tuleb nimetada muutusi religioonis – just sel ajal levis meie rannikupiirkondades laiemalt indoeuroopalik esivanemate ja viljakuskultus, millega kaasnes teatud osa ühiskonna üleminek matmisele maapealse ehitusega kivikirstkalmetesse; ka mõningaid laevkalmeid on rajatud. Kuigi Eesti kivikirstkalmed oma laibamatmisviisiga pole tolleaegsete Skandinaavia kivikalmete täpsed koopiad, on põhimõtteline ja ideoloogiline seos siiski ilmne. Kivikirstkalmetega liitub lohukivide tegemise traditsioon, mille algust Eestis on ikka seostatud pronksiajaga. Majanduses väärib nimetamist nn balti ja hiljem ka kelti põllusüsteemide levik ranniku-Eestis, mille otseseid paralleele tuleb otsida eeskätt Ojamaalt ja Lõuna-Skandinaaviast. Nende maakasutussüsteemide levik kajastab ilmselt muutusi omandisuhete arengus; s.t et muutunud oli ka kohalik ühiskond oma mitmepalgelistes suhetes.
 
Kas ja mil määral leidsid strukturaalsed muudatused aset naabermaades, on materjali puudumise või raskesti kättesaadavuse tõttu juba keeruline täpsemalt öelda. Kui võtta mõõdupuuks maapealse ehitusega kivikalmete levik, siis on Skandinaavia mõju ulatunud üle Edela-Soome ja ranniku-Eesti ka Põhja- ja Lääne-Lätini (nii kivikirst- kui laevkalmed) välja. Lääne-Leedu kalmed meenutavad juba Ida-Preisi omi. Kui jälgida lohukivide levikut, siis piirdub see mõju peamiselt vaid Lõuna-Soome ja Põhja-Eestiga. Pronksi- ja eelrooma rauaaja maakasutussüsteeme Soomes, Lätis ega Leedus ei tunta.
 
Eestis puudutasid need strukturaalsed muutused nooremal pronksiajal üksnes rannikulähedast piirkonda, kus levisid kivikalmed, uudsed maakasutussüsteemid, lohukivid ja kindlustatud asulad. Kaugemale sisemaale kirjeldatud protsessid ei ulatunud. Seetõttu võib Kesk-, Lõuna- ja Ida-Eestit nooremal pronksiajal käsitleda kui Läänemere ruumi tõelist ääremaad, samal ajal kui keskuseks oli Lõuna-Skandinaavia ning viimase üheks tagamaaks ranniku-Eesti (nähtavasti koos suurema osaga ranniku-Lätist ja -Soomest). 
 

Kokkuvõte

Kui neoliitiliste püügimajandusühiskondade vahel Baltikumis võis teatud erinevusi märgata vaid ranniku ja sisemaa asulate võrdluses, siis nooremaks pronksiajaks kujunesid erinevate piirkondade vahel välja hoopis suuremad erijooned. Viimased tulenesid looduslike tingimuste määratud erinevustest elatusvahendite hankimises. Baltikumi piires võime eristada peamiselt kolme ühiskondlik-majanduslikku mudelit, millel oli suur tähtsus edaspidiste arengute määramisel. 

1. Piirkonnad, kus olid soodsad tingimused nii karjakasvatuseks kui ka algeliseks maaharimiseks (eeskätt Põhja- ja Lääne-Eesti loopealsed, teatud alad Põhja-, Kesk- ja Lääne-Lätis ning Lääne-Leedu). Siin mindi suhteliselt kiiresti täielikult üle viljelusmajandusele, kujunes välja tihe üksiktaluline asustus ning viidi lõpule sisekolonisatsioon. Selle tulemusena teravnes konkurents haritava maa pärast, mis ühtlasi viis ka territoriaalse käitumise eksponeerimisele maapealse ehitusega monumentaalsete kalmete rajamise näol. Võib arvata, et sellistes piirkondades kujunes juba tollal välja haritava maa eraomandus, samas kui muud maad (karja- ja heinamaad, kalaveed ja metsad) jäid suurema kogukonna ühisomandisse. Kuna kõikjal võib näha märke ülemerekaubandusest, pidi meresõit olema küllalt arenenud. Ühiskond oli mõõdukalt diferentseeritud; oli kujunenud küll arvukas eliit, kuid selle võimupiirid olid tagasihoidlikud. Siin-seal rajati kindlustatud asulaid, kuid nende roll jäi viljelusmajandusliku avaasustuse taustal väikeseks.

2. Väina jõe piirkonnas, eriti selle alamjooksul ja tänapäeva Ida-Leedu aladel kujunes välja küllaltki tihe kindlustatud asulate võrk. Nende piirkondade rikkus tulenes eeskätt karjakasvatusest, paiknemisest suure veetee – Väina – läheduses ning osalemisest rahvusvahelises pronksivalmistamise ja -kaubanduse võrgus; põlluharimisel oli ilmselt teisejärguline tähtsus. Ühiskond oli arvatavasti mõnevõrra diferentseeritum: kuna ainult osas kindlustatud asulatest valmistati pronksesemeid ja osas mitte, siis võib eeldada erinevate kihistuste olemasolu ka pealikkonna enda raames. Avaasulaid teatakse nimetatud piirkondades suhteliselt vähe.

3. Kolmandana võib eristada küllaltki suuri piirkondi Eesti, Läti ja Leedu sisealadel, kus olid küll viljakad mullad, kuid seetõttu ka tihedad metsad, mis tollal ei võimaldanud üleminekut elatumisele üksnes viljelusmajandusest. Seetõttu jäi pronksiajal asustus nendel aladel suhteliselt hõredaks ning inimesed elatusid nii püügi- kui ka viljelusmajanduse saadustest. Otsustades suuremate asulate puudumise põhjal, koosnes asustusvõrk alates nooremast pronksiajast ilmselt siingi väikestest asustusüksustest, ilmselt üksikmajapidamistest. Kuna vaba maad oli sisekolonisatsiooni jaoks piisavalt, siis ei tekkinud märkimisväärset konkurentsi haritava maa pärast ning territoriaalse käitumise eksponeerimiseks polnud vajadust.

Üleminekul rauaajale hakkas kõige enam laienema esimesena nimetatud ühiskondlik-majandusliku mudeli kasutusareaal, seda eeskätt kolmanda mudeli arvel. Rooma rauaaeg saab olema üksiktalulise maaviljelusliku asustuse õitseaeg Baltikumis. Ka kindlustatud asulate roll vähenes pronksiaja lõppedes tugevasti, kuna rauatootmine ei vajanud enam seesuguseid keskusi – rauda võidi kohalikest maakidest valmistada peaaegu kõikjal ja detsentraliseeritud viisil. See ei tähenda, et tarvidus kindlustiste järele oleks kadunud, kuid nende iseloom ja roll muutusid.
 
 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine