BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
2. EELROOMA RAUAAEG

Kronoloogia

Rauaaeg jagatakse kolmeks suuremaks perioodiks: vanemaks, keskmiseks ja nooremaks rauaajaks, kusjuures igaüks neist jaguneb veel omakorda lühemateks alaperioodideks. Vanema rauaaja sees eristatakse Eestis kahte põhijärku, eelrooma ja rooma rauaaeg, mis kumbki omakorda jagunevad varasemaks ja hilisemaks etapiks (varane ja hiline eelrooma rauaaeg ning varane ja hiline rooma rauaaeg). Lätis ja Leedus on vanemaks rauaajaks üksnes rooma rauaaeg, kusjuures eelrooma rauaaeg on enamasti ühendatud koos pronksiajaga varaseks metalliajaks. Erinevalt Eestist ei liigendata nimetatud maades eelrooma rauaaega kronoloogilisteks järkudeks, seda vaadatakse ühtse perioodina.

Kuigi Eesti vanim raudese – naaskel – pärineb noorema pronksiaja kindlustatud asulast Irus, loetakse (eelrooma) rauaaja alguseks kokkuleppeliselt aastat 500 eKr. Eelrooma rauaaja lõpuks peetakse sõlgede ilmumist meie tarandkalmetesse 1. sajandi teisel poolel pKr – seega on piiriks u aasta 50. Hiliseks eelrooma rauaajaks loetakse ajajärku, mil uusi kivikirstkalmeid enam ei ehitatud, mil suuremal arvul hakati rajama varaseid tarandkalmeid ning mil massiliselt levisid sellised esemetüübid, nagu rauast ehted (karjasekeppnõelad, käevõrud, ehtenõelad), tööriistad ja relvad (kuigi viimaste arv kalmetes on tagasihoidlik) ning nöör- ja kammornamendiga kaunistatud keraamika. Varasele eelrooma rauaajale on seevastu iseloomulikud teistsugused ehted ja keraamika – sellised, mille tüübid põlvnevad veel nooremast pronksiajast. Tähtsamad nende hulgas on nn Ilmandu tüüpi keraamika, Bräcksta tüüpi kaelavõrud, hilised labidaspäised luunõelad jms. Oluline on mainida, et varasel eelrooma rauaajal jätkus veel kivikirstkalmete ehitamine ning neisse matmine; rajati aga juba ka esimesi tarandkalmeid.
 
Esemelise materjali osas on varase eelrooma rauaaja näol tegu üleminekuga pronksiajalt n.-ö. päris rauaajale. Nagu näitavad uurimistulemused Skandinaavias, võis üleminek pronksiajalt rauaajale mõnes piirkonnas olla üsna pikk. Näiteks Fole kivikirstkalme Ojamaal, mis sisaldas hulgaliselt nii hilispronksiajale kui ka rauaaja algusele iseloomulikke esemeid, dateeriti radiosüsiniku meetodil aega 400–150 eKr. Vastavaid näiteid võib tuua ka Eestist. Kaali meteoriidikraatri rusuvallil olevast asulast on leitud rohkesti nooremale pronksiajale iseloomulikku keraamikat ja kaelavõrude valamisvormide tükke, mis sarnanevad peaaegu täiesti Asva ja Ridala leidudega. Asulast on kolm radiosüsiniku dateeringut, kaks neist osutavad hilispronksiajale, kuid kolmas 4.–3. sajandile eKr (95,4% tõenäosuse korral 6. sajandi lõpule – 3. sajandile). Viimasele lähedased ajamäärangud saadi ühe Muuksi kivikirstkalme kirstus olnud luude dateerimisel, kus kaasa oli pandud nooremale pronksiajale iseloomulikud spiraalsed oimuehted. 

Varase ja hilise eelrooma rauaaja piiri täpsustamiseks saame võrrelda kahe muistise – Alatskivi ja Iru linnuse vastavate kihtide dateeringuid. Hilispronksiajale ja varasele eelrooma rauaajale iseloomulikku Ilmandu tüüpi keraamikat leiti veel Alatskivi linnamäelt, mille kalibreeritud dateeringu keskmine on aasta 270 juures eKr. Iru eelrooma rauaaja kihistuses esineb aga juba nöör- ja kammornamendiga keraamikat, samuti ilmselt luust karjasekeppnõel, mis võib osutada sellele, et tuntud olid ka rauast karjasekeppnõelad, mis on eriti iseloomulikuks tunnuseks hilisele eelrooma rauaajale. Iru kõnealusest kihist saadud dateeringute keskmised on 250 ja 225 a. eKr. 3. sajandi keskpaik eKr sobibki võtta varase ja hilise eelrooma rauaaja piiriks. 

Matmispaigad Eestis

Kivikirstkalmed

Nagu mainitud, jätkusid eelrooma rauaaja esimesel poolel mitmed nooremale pronksiajale iseloomulikud traditsioonid. Matmisviisi osas käib see täiel määral kivikirstkalmete kohta. Ehituslikult ei ole võimalik teha vahet hilispronksiaegsete ja eelrooma rauaaegsete kivikirstkalmete vahel, neid võib eristada vaid leiumaterjali dateeringute põhjal.
 
Üks sellistest kivikirstkalmetest, mis panuste põhjal otsustades kuulub üsna eelrooma rauaaja algusse, on Jäbara A kalme Virumaal (kaevas M. Schmiedehelm 1925). Selle kalme servast oli varem kündmisel leitud rauast käevõru ning varase La Téne’i tüüpi mõõga tera. Kalmes endas võis jälgida kahe matmiskihi olemasolu. Alumises kihis oli kalme keskel kirst, milles olid vaid üksikud põletamata luud. Selle kõrvale oli ehitatud teine, väga halvasti säilinud kirst, selles oli laibamatus. Kalme kaguosas avastati veel kaks kirstu, millest ühes (I) olnud luustikul oli panusteks Bräcksta tüüpi pronkskaelavõru, suur rauast võsanuga, väiksem nuga ning pronkskäevõru (EE, joon 115). Väljaspool kirste avastati veel 8 laibamatust. Alumise kihi peal oli kiht järelmatustega – nendeks olid 3 põletusmatust – nende juurest leiti üksikuid esemeid (noa katked, pronksrõngas, rauatükid), mis ei võimalda täpsemat dateeringut.
 
Loona kalme Saaremaal (EE, tahv VII) oli leiumaterjali põhjal otsustades rajatud juba nooremal pronksiajal. Kalme keskel asus suhteliselt väike kirst, millest ainsa leiuna saadi spiraalse keskosa ja lusikotstega oimuehe. Kirstu ümbritses kaks kontsentrilist kiviringi, mille vahele oli maetud nii laiba- kui ka põletusmatuseid, kusjuures esimesed (kokku 17) asusid sügavamal. Keskse kirstu ja laibamatustega kiviringide vahel arvataksegi seotud olevat hilispronksiaegsed leiud, nagu labidaspäine luunõel, pronksnaaskel, merevaigust kaksiknööp, nelja labaga täht ja ripats, mõned luust ehtekettad ja ripatsid ning nähtavasti ka väike osa keraamikast (kaunistatud lohkudega). Hilisemate põletusmatuste juurde võisid kuuluda rauast ja pronksist käevõrud, oimuehted, nuga ja suurem osa keraamikast (ehitud nöörornamendi või siksakjoontega). See põletusmatuste kiht kuulub nooremasse eelrooma rauaaega. Näib, et vanemal eelrooma rauaajal Loona kalmesse nimetamisväärsel hulgal maetud pole.

Hiiumaal Kõpus teatakse 11 kalmet, millest üsna mitu ka läbi on kaevatud. Endise mõisa õuel olnud kalmeid uuris 1928. aastal Eerik Laid, kuid dateerivat materjali siit ei saadud. Pihla talu maal kaevati esimest kalmet 1941. aastal M. Schmiedehelmi poolt. Selle kalme keskel asunud kirstus oli mitu panusteta laibamatust ning mujal kalmes ka põletatud järelmatuseid, mille juurest saadi pronksist karjasekeppnõela pea. Teine kalme kaevati Pihla talu maal läbi 1980. aastate algul V. Lõugase poolt ning siin avastati kalme keskel kirst koos panusteta laibamatusega. Hiljem oli selle algse kirstu peale ehitatud veel üks, väiksem kirst, kus oli täiskasvanu ja lapse matused; esimese juurest leiti rauast karjasekeppnõel. See on seni ainus kivikirstkalme Eestis, mille kirstus (ehkki mitte algses, vaid hilisemas) olnud matuse juurest on leitud rauast karjasekeppnõel.

Lõuna-Eesti kivikirstkalmetest on uuritud vaid ühte Vehendis, kus avastati panusteta laibamatuseid. Dateerimise seisukohalt võiks pakkuda pidepunkte kalme alt leitud põletusmatus, mis radiosüsiniku meetodil dateeriti 2315±90 aasta vanuseks. Paraku langeb viimase kalibreeritud väärtus väga pikka ajavahemikku, so 760–170 eKr, mistõttu see ei täpsusta sealsete kivikirstkalmete kronoloogiat kuigivõrd.

Maa-alused kalmistud

Nagu pronksiajal, nii jätkus ka eelrooma rauaajal matmine maahaudadesse. On andmeid nii laiba- kui ka põletusmatuste kohta. Tamsa kalmistus Tartumaal oli arvatavasti tegu laibamatustega, mille juurest leiti rida rauast karjasekeppnõelu (kalme oli lõhutud). Põletusmatuseid on leitud aga näiteks Vehendi ja Põlgaste kivikalme alt ning dateeritud C14-meetodil kas pronksiaja lõppu või eelrooma rauaaega. 

Kangurkalmed

Eelrooma rauaajal tekkinud uued kalmetüübid on kangurkalmed ning varased tarandkalmed. Kangurkalmeid on registreeritud mitmel pool Põhja- ja Lääne-Eestis, kuid kuna nad väliselt ei erine kivikirstkalmetest, siis ei saa nende olemasolust enne teada kui kaevates. Kui siiski. 

Kangurkalmete kindlaksmääramine varem kaevatud muististe hulgas on tagantjärele üsna keeruline. Eriti just vanemate (19.–20. sajandi alguse) kaevamiste puhul ei saa kunagi kindel olla, et tegu pole lihtsalt halvasti säilinud kivikirstkalmetega, kus väheste kaevamiskogemuste tõttu ei osatud hävinud müüride või kirstude põhju tähele panna. Seetõttu võib mitme seni esitatud kangurkalme näite puhul Lagedis, Kurnas, Muuksis jm olla tegu ka uurija n.-ö enda konstrueeritud kalmetüübiga, mida tegelikult pole kunagi eksisteerinud. Kuid samas on meil olemas ka mõned kindlamad tõendid kangurkalmete olemasolu kohta, mida järgnevalt vaatlemegi. Ehituslikult võib sellised kalmed jagada kahte rühma: ilma konkreetse ja selge ringmüürita (nagu Palmse II) ja ringmüüri(de)ga (nagu Adila) kalmed.

Esimesse rühma kuulub Palmse II kalme Lääne-Virumaal, mille läbimõõt oli üsna ühtlaselt 4,5–5 m vahel, kõrgus ulatus ümbritsevast maapinnast 40–50 cm-ni. Mingeid konstruktsioone ülemistes kivikihtides eristada ei olnud võimalik, alles alumises kihis selgus muistise iseloom. Kivilade koosnes siin valdavalt raudkividest, paekive esines üsna vähe. Kuid ometi avastati selge eripära nende erinevate kiviliikide paiknemises: paeplaadid koondusid kalme keskele, enam-vähem ringi- või ovaalikujulisele alale läbimõõduga 130–160 cm. Raudkivid olid laotud ringi- või ringvallikujuliselt ümber selle paetuumiku. Seega oli tegu kivikalmega, mille keskosas esines ringitaoline konstruktsioon. See kiviring polnud mingi korrapärane moodustis, nagu seda ollakse harjunud nägema meie kivikirstkalmete juures. Kuid mingi tähendusliku ehituselemendina oli see vaieldamatult olemas, sest eristas paekividest tuumikut raudkividest koosnevast ümbrisest e vallist, see oli justkui selle valli seesmine ääris.

Palmse II kalmesse oli maetud peamiselt põletamata, kokku 240 g luudest oli vaid 6 g põletatud. Luutükid esinesid hajali üle kogu kalmepinna, mingeid eriti tihedaid luupesi ei olnud. Siia oli maetud 5–7-aastase laps, kusjuures koljutükke leiti peaaegu igast kalmenurgast. Ülekaalukalt suurem osa luid, mis kalmest saadi, kuulusid aga loomadele (veis ning kits või lammas, võib-olla ka hobune ja siga). Peale ühe raua¹lakitüki leiti Palmse II kalmest ainult keraamikat – kokku 114 savinõukildu: enamasti riibitud, vähem tasandatud ja üks ilmselt tekstiilivajutusega kild. Katked pärinevad vähemalt neljast eri nõust, mis on pärit rauaaja vanemast järgust.
 
Ehituslikult on Palmse II kalmega kõige sarnasem kivikalme Nehatus Iru lähedal, mida 1936. aastal kaevas Vassar. See matmispaik oli küll kaks korda suurem, läbimõõdus 10–10,5 m, kuid keskosa koosnes siingi paekividest ning ääreosa raudkividest, mis olid paigutatud ringvalli-kujuliselt ümber paetuumiku. Surnud olid kalmesse maetud enamasti põletatult, vähem põletamata, kuid maetute endi kohta antropoloogilised andmed puuduvad. Lisaks leiti ka arvukalt loomaluid (veis, hobune, kits/lammas). Panustena tuleb märkida luunõela ja keraamikat, samuti saadi pronksrõngake ja paar lihvimiskivi. Vassar ise pidas Nehatu kalmet keskmise rauaaja konstruktsioonideta kivivarekalmeks. Lõugase arvates oli tegu hoopis eelrooma rauaaja lõpul rajatud halvasti säilinud kivikirstkalmega. Luunõel ja keraamika näivad selle kalme siiski dateerivat juba vanemasse eelrooma rauaaega. 

Teise rühma kangurkalmete üheks näiteks on Adila kalme (Hageri khk), mida uuriti 1921. aastal Tallgreni juhatusel. Kalmet ümbritses kaks suurtest kividest kontsentrilist ringmüüri läbimõõduga 19 ja 15 m. Põletatud ja põletamata luud koos leidudega paiknesid peaaegu eranditult sisemise ringmüüriga piiratud alal. Rauast karjasekeppnõel ja nöörornamendiga keraamika viitavad kalme rajamisajale nooremal eelrooma rauaajal, kuid rida leide (spiraalsõrmused, käevõru, helmed jms) kuuluvad hoopis hilisemasse aega, nooremasse rooma rauaaega. 

Teist kiviringidega kangurkalmet kaevas Vassar 1939 Uuri külas Klaukse talu maal. Kalmes oli koguni kolm kontsentrilist kiviringi, kuid kirst puudus. Avastati vähemalt 11 laibamatust, põletatud luid ei leitud. Panused – raudkäevõrud, rull- ja spiraalpeaga ehtenõelad, pronkskäevõru ja keraamika – dateerivad selle matmispaiga eelrooma rauaaja vanemasse poolde või keskpaika. 

Võib tuua veel mõne näite. Muhu saarel Mäla külas kaevas Lõugas 1984.–1985. a Ussimätta-nimelist kivikalmet. Lisaks neljale tarandile avastati seal ka kahe ringmüüriga ümbritsetud ümmarguse põhiplaaniga kalme, kus aga mingitki jälge kirstust ei leitud. Tõsi küll, kalme keskosa oli lõhutud, kuid seal avastati seevastu 1,55 m suurune rändrahn, mis ilmselt kujutas endast keskse matuse kohal olnud hauakivi. Surnud olid kalmesse maetud põletamata. Panuseid kiviringidega kalmest ei saadud, tarandid on aga rajatud ilmselt nooremal eelrooma rauaajal.

Nii Palmse kui ka Adila tüüpi kalmetele võib leida paralleele väljaspool Eestit, eriti Edela-Soomes ja Ida-Rootsis. Soomes rajati nn raunio-kalmeid nii hilispronksiajal kui ka eelrooma ja rooma rauaajal; osa neist on täiesti ilma siseehituseta, osa aga varustatud äärel või sees paikneva ringmüüriga. Surnud on kalmeisse maetud kas põletatult või põletamata, panuseid on ajastule iseloomulikult vähe. Ida-Rootsi rannikualadel, Ölandil ja Ojamaal, samuti mitmel pool Rootsi sisemaal ja Norras esines nooremal pronksiajal ja vanemal rauaajal samuti kivivarekalmeid, ümmargusi, kolm- ja nelinurkseid, ovaalseid jne, mis äärelt olid tihti piiratud kivimüüriga, kuigi mitte alati. Suur osa kangurkalmetest on korduvalt ümber ehitatud, kusjuures ainult osa neist sisaldab matuseid. On arvatud, et kangurkalmed polnudki niivõrd ordinaarseteks matmispaikadeks kui just korduvate rituaalide läbiviimise kohaks, kuhu vahel nende rituaalide käigus asetati ka piiratud koguses luid. 

Varased tarandkalmed

Alates 1920.–1930. aastatest on Eesti tarandkalmeid üldiselt peetud kalmetüübiks, mida iseloomustab küllaltki selgepiiriline siseehitus ning kindel ja hästi väljatöötatud kronoloogia. Juba tollal tehti kindlaks, et suured ja paljudest ridastikku paiknevatest taranditest koosnevad tarandkalmed on Eestis (ja ka Soomes ning Põhja-Lätis) tekkinud rooma rauaaja alguses, so olenevalt paikkonnast 1.–2. sajandil pKr, ning neisse maeti üldiselt kuni 4.–5. sajandini, kohati ka hiljem veel. Eesti tarandkalmete kronoloogiat võimaldasid Kesk-Euroopas välja selgitatud absoluutse kronoloogiaga siduda eeskätt arvukad sõled, mis arvati olevat siiamaile jõudnud 1. sajandi teisel poolel. Juba noil aastail torkas silma Kirde-Eestile iseloomulike tarandkalmete puudumine Lääne-Eestis ja saartel.

Hiljem, 1960.–1980. aastatel, leiti selliseid kalmeid ridamisi nii mandri lääneosas kui ka Saaremaal ja Muhus. Viimased erinesid aga nn klassikalistest, Kirde-Eesti tüüpi tarandkalmetest vähemalt kolme asjaolu poolest. Esiteks, tarandid olid palju väiksemad ning paiknesid tihti mitte ühes reas nagu tavaliselt mujal Eestis, vaid ka n-ö kärjetaoliselt, ümbritsedes tihti ümmarguse põhiplaaniga kalmet. Teiseks, kui klassikaliselt liitunud tarandkalmetes valitses põletusmatus ja laibamatmist esines ainult vanemates ja hilisemates tarandites, siis Lääne-Eestis, samuti mujal Põhja-Eestis ja ka Edela-Soomes avastatud vastavates kalmetes domineeris laibamatmine, mille kõrval vähemal määral esines ka põletusmatust. Ning kolmandaks, peaaegu täielikult erinev oli Lääne-Eesti tarandkalmete leiumaterjal, sest siin puudusid sõled ning teisedki esemevormid, mis mujal Eestis sõlgedega kaasas käisid (mitmesugused käe- ja kaelavõrud, kinnised sõrmused jms.). Samas olid siin tavalised rauast karjasekeppnõelad, õhukesed pronks- ja raudkäevõrud, nöörornamendiga keraamika, vahel leiti ka spiraalse keskosa ja lusikakujuliste otstega oimuehteid, rauast putkkirveid, importesemeid idapoolsetelt aladelt jne. Ja kuigi need erinevused on vägagi silmatorkavad, dateeriti ometi vastavastatud tarandkalmed Lääne-Eestis ja saartel 1.–2. sajandisse pKr. Põhjusi oli siin ilmselt kaks: 1) veendumus, et tarandkalme vorm tekkis Eestis 1. sajandil ning 2) just tol ajal, s.o 1960. aastate lõpul, väljatöötatud eelrooma rauaaja kronoloogia.

Birger Nerman avaldas juba 1938. aastal Senatne un Maksla esimeses numbris artikli Kesk-Rootsis Upplandis 1930. ja 1932. aastal kaevatud Ulleråkeri kalmest, mis väliselt meenutas meie tarandkalmeid: see oli 45 m pikkune ja 9 m laiune ning pikikülgedel piiratud suurtest kividest ääremüüridega. Kuigi tarandiline siseehitus puudus (või ei osatud seda märgata), oli sarnasus tarandkalmetega ometi väga suur. Maetud oli Ulleråkeri kalmesse vanemal ja nooremal pronksiajal, nii põletatult kui ka põletamata. Nerman juhtis tähelepanu võimalusele, et 1) Eestis tekkis tarandkalme vorm märksa varem kui seni arvati, so hilispronksiajal – eelrooma rauaajal, ja 2) tarandkalmed ei kujunenud välja kivikirstkalmetest, vaid võeti üle Rootsist kui omaette kalmetüüp, mis siin hiljem edasi arenes. Võib ainult oletada, et just see teine asjaolu ei sobinud kuidagi Eesti tolleaegsele rahvuslik-romantilisele arheoloogiale, kuivõrd parasjagu nähti vaeva tõestamaks, et tarandkalmed arenesid välja kohalikest vanematest kivikirstkalmetest (küll mitte kirstust, nagu arvati varem, vaid ringmüürist), st nad peegeldavad kohalikku arengut ja mitte väljast tulnud (gooti) kolonisatsiooni. Tuleb lisada, et Kesk-Rootsis on hiljemgi aeg-ajalt kaevatud tarandkalmeid ning nad kõik on sisaldanud varaseid, pronksiaega ja eelrooma rauaaja vanemasse poolde kuuluvaid matuseid.
 
Põhja-Eestis on varaseimateks tarandkalmeteks Rannamõisa III, Ilmandu III, Tõugu II ja Võhma Tandemäe, peale selle on veel rida, mis kuuluvad mõnevõrra hilisemasse aega, kuid siiski aega enne Kristuse sündi. Vanimaks on ilmselt Ilmandu III kalme, kus üsna primitiivselt ehitatud taranditesse ja kirstudesse oli maetud vaid laibamatuseid, tavaliselt täiesti ilma panusteta, vahel aga koos savinõuga ja ühel juhul ka lusikotstega oimuehtega. Et puudusid täiesti nii nöör- kui ka kammornamendiga savinõud, karjasekeppnõelad, pronks- või raudkäevõrud, siis on kalme ka nende kasutusajast vanem. Samas kuulub Ilmandu keraamika kas hilispronksiaega või eelrooma rauaaja vanemasse poolde. Dateeringu seisukohalt oluline on fakt, et Ilmandu III kalme põhjaplaatide all avastati hajali põletatud luid, mis tunnistavad veelgi varasematest puistepõletusmatustest. Viimased esinesid vahetult plaatide all kõige rohkem 5–6 cm sügavuseni, kusjuures jäi mulje, et nad ei saa kalmest väga palju varasemad olla. Koos põlenud luudega esinenud sõetükikeste dateerimine andis tulemuseks 2815±85 radiosüsiniku aastat ehk kalibreerituna u 1190–840 eKr. Seega võib väita, et Ilmandu III kalme on seni ilmselt üks vanemaid Eestis, kuuludes kas I at 2. või 3. veerandisse eKr. Kalme tarandites olnud laibamatuseid katvate plaatide pealt leiti lõpuks veel ka järelmatuseid koos noorema rooma rauaaja esemetega.

Rannamõisast ja Kadrina Võhmalt on leitud panuseid, mis esindavad vanemat eelrooma rauaaega. Kui Rannamõisa III kalme jäeti ka maha juba enne nimetatud daatumit, siis Tandemäe kalmesse ehitati juurde veel üks tarand (III) ning asetati mitu järelmatust, lõhkudes nendega I ja II tarandi vahelist müüri. Nii III tarandist kui ka mainitud järelmatuste juurest leiti aga rohkesti rauast karjasekeppnõelu, mõned õhemad pronkskäevõrud ja rauast kitsateraline võitluskirves. Seega on Tandemäe kalmesse – ilmselt pärast teatavat vaheaega, sest muidu on raske seletada tarandimüüri lõhkumist – maetud ka eelrooma rauaaja viimastel sajanditel.

Varase tarandkalmega on tegu veel ka Tõugul, u kilomeetri kaugusel Tandemäest. Aastatel 1993–1995 toimetatud välitööd näitasid, et hilispronksiajal rajatud kivikirstkalme IIA kõrvale oli siin hiljem püstitatud 5 tarandist koosnev kalmistu IIC, kuhu peale ühe erandi oli maetud panusteta laibamatuseid nagu Ilmanduski. Erandiks oli matus 4. tarandis, mille juurest saadi käevõru, mis kuulub arvatavasti eelrooma rauaaja vanemasse poolde. Kalme IIC pindmistest kihtidest ja äärevarest leiti jälgi hilisematest põletusmatustest, mis nagu rauast sirp-nugagi olid pärit nooremast eelrooma rauaajast. Nähtavasti eelrooma rauaaja lõpul (2004±99 C14-aastat tagasi) oli kalme IIC kõrvale ja kivikirstkalme IIA peale ehitatud suur ruudukujuline tarand IIB, kus ent puudusid (algses asendis) matused (va panusteta matus hiljem sisse ehitatud kirstus) ja kaasleiud peale ühe õhukese käevõru. Lisatagu veel, et mitmel pool tarandiplaatide all avastati jälgi põletusmatustest algses pinnases (nagu Ilmandu III kalmeski) ning tarandi IIB põhjapoolse nurga alt väikesest lohust leiti põletamata lapsematus.

Nagu juba eespool nimetatud, on vanema eelrooma rauaaja esemeid leitud tervest reast Lääne-Eesti tarandkalmetest, samuti mitmelt poolt Kirde-Eestist. Kahjuks peab märkima, et peale mõne üksiku erandi ei ole viimastel aastakümnetel kaevatud kalmed sellisel tasemel veel publitseeritud, et oleks võimalik analüüsida neist saadud leiukomplekse (näiteks üksikute tarandite või üksikute matuste kaupa). 

Üks varane tarandkalme Kirde-Eestis oli laibamatustega Toila kalme. Siit ei leitud ei sõlgi ega teisi samaaegseid pronksehteid, küll aga terve rida rauast karjasekeppnõelu ja nuge, sh suurte (võitlus-?)nugade katkeid, ning lusikakujuliste otstega oimuehte spiraal. On huvitav, et IV tarandi laibamatuste kihi all avastati veelgi vanem põletusmatuste kiht, mida võib seostada analoogiliste nähtustega Ilmandu III, Tõugu II, Põlgaste ja Vehendi kalmete all (vt eespool). Tarandid Toilas on rajatud ilmselt eelrooma rauaaja teisel poolel.
 
Lääne-Eestis kaevati esimesi varaseid tarandkalmeid Kõmsis (EE, joon 140). I kalme oli ühetarandiline ning siin olid tüüpilisteks panusteks rauast karjasekeppnõelad, lihtsad pronkskäevõrud, noad jms, lisaks Volga–Okaa aladelt imporditud ehtenaast. II kalmes oli tarandeid paarikümne ringis ning leiumaterjal märksa rikkalikum ja mitmekesisem. Vanimateks leidudeks on siit kalmest kaks pronksist nn Bräcksta-tüüpi kaelavõru (EE, joon 124), mis kuuluvad eelrooma rauaaja vanemasse järku (sama põhitüüp nagu Jäbara A-kalmes). Sama vanad on tõenäoliselt aga mitmed teisedki esemed nagu a¾uurse peaga ehtenõel, pintsett, ketasehe ja võib-olla mõned muudki esemed, mis leiti kalme keskosast, esimestena ehitatud taranditest. Suur osa II kalme leiumaterjalist on aga hilisem, pärinedes eelrooma rauaaja keskpaigast ja viimastest sajanditest (oimuehted, karjasekeppnõelad, spiraalpeaga rauast ehtenõel, arvukad lihtsad pronkskäevõrud, noad (sh võitlusnoad ja isegi mõõga katke), õõs- ja silmaga kirved, õhemad rauast käevõrud jms). Usutavasti on Kõmsi II kalme rajatud juba eelrooma rauaaja esimesel poolel, kuid siia maeti ilmselt ajaarvamise vahetuseni. Arvestades tarandite suurt hulka, on kalme selline pikk kasutusaeg täiesti mõeldav.

Saaremaal oli esimeseks uuritud varaseks tarandkalmeks Liiva-Putla, mis oma leiumaterjali poolest erineb mõnevõrra teistest sealsetest kalmetest. Siin puudusid täiesti oimuehted, raudkäevõrud (peale ühe ebamäärase katke), spiraal- või rullpeaga ehtenõelad ning keraamikas on üsna tagasihoidlikult esindatud nöörornament. Seevastu oli rohkesti suuri (võitlus-)nuge (üheks korduvaks kombinatsiooniks tunduski siin olevat nuga koos karjasekeppnõelaga), õhukesi lamekumera ristlõikega käevõrusid, spiraalsõrmuseid jt noorema rooma- ja isegi keskmise rauaaja asju. Et aga antud kalme võib olla rajatud juba isegi eelrooma rauaaja vanemal poolel, sellele viitab ümmargune varase La Téne’i pronksnaast, samuti bimetalne (pronksist ja rauast) kolmikspiraalse ehtenõela pea. Juba viimase materjali eripära osutab rauaaja päris algusele (meie mõistes pigem pronksiaja lõpule) ning kuigi täiesti täpseid vasteid ei ole veel teada, on see ese ilmselt valmistatud kusagil Volga–Okaa aladel I at 2. veerandil eKr. Leiumaterjali põhjal otsustades jääb mulje, et Liiva-Putla kalmesse on maetud mitme vaheajaga küllaltki pika aja jooksul, kuid põhiosa panustest kuulub ilmselt nooremasse eelrooma rauaaega.

Kurevere kalmes eristati ehituse põhjal mitut järku (EE, joon 114). Vanimaks osaks oli siin kivikirstkalme, mis hilisemal etapil oli ümbritsetud täiendava müüriga. Kolmandaks ja noorimaks järguks olid 20 väikest tarandit ümber kivikirstkalme. Ka leiumaterjal jaguneb kolme kronoloogilisse rühma, kuid kahjuks ei selgu publitseerimisandmetest, kas need langevad kokku ehituses täheldatud etappidega. Vanimat leiurühma aitavad dateerida merevaigust nelja labaga helmes, luust a¾uurne ehteketas ning lohkornamendiga kaunistatud suure nivendilise poti katked – need esindavad hilispronksiaegset materjali, omades täpseid vasteid Loona kalme leiumaterjali hulgas. Järgneb rühm eelrooma rauaaja vanema poole leide: ümmargune pronksnaast, mitut tüüpi oimuehted (EE joon 126), a¾uursed naastud (idapoolne import) ning spiraali keeratud otstega rauast vööhaak. Kolmas leiurühm on kõige arvukam ja siia kuuluvad rauast karjasekeppnõelad, putkkirves, odaotsa katke, rauast ja pronksist käevõrud, noad, naasklid ning võib-olla ka enamik keraamikast. Seega esindab ka Kurevere kalmistu üsna pikka matmistraditsiooni, mis erinevate haudehitiste arvu silmas pidades pole sugugi imekspandav.

Seega võib märkida, et varaste tarandkalmete ehitamise traditsioon levis Lääne- ja Põhja-Eesti rannikuvöötmes üsna laialdaselt juba hiljemalt eelrooma rauaaja vanemal poolel, so ajavahemikus 500–200 eKr. Seni kõige varasemad taolised kalmed on teada 1) Tõugu ja Võhma Tandemäe ümbruses, 2) Rannamõisa ja Ilmandu juures ning 3) Lääne-Eestis ja Saaremaal (Kõmsi II ja Kurevere). Eelrooma rauaaja teisel poolel levis varaste tarandkalmete ehitamine juba märksa laiemalt, jõudes ka Kirde-Eestisse, kus järgnevalt sündiski tüüpiliste tarandkalmete rajamise komme. Nii ehituslikud iseärasused kui ka leiud osutavad üsna veenvalt meie varaste tarandkalmete ajalisele ja kultuurilisele seosele samalaadsete kalmetega Edela-Soomes ning Kesk-Rootsi idaosas. Et vähemalt seni on kõige vanemaid tarandkalmeid leitud Rootsis, siis tuleb ilmselt sealt otsida ka selle kalmevormi algupära. Samas peab aga märkima, et Mälari ümbruses teatakse tarandkalmeid siiski niivõrd vähe, et mingit laiemat kultuurilist või etnilist alust neil seal olla ilmselt ei saanud. Küll torkab aga silma asjaolu, et varased tarandkalmed levisid samas geograafiliselt ja kultuuriliselt determineeritud piirkonnas (rannikulähedased alad Kesk-Rootsis, Edela-Soomes ning Põhja- ja Lääne-Eestis), mida iseloomustas tihe läbikäimine juba eelneval perioodil, hilispronksiajal, ja mille üheks tunnuseks oli tollal nn Asva tüüpi keraamika levik.


 Matmispaigad Lätis ja Leedus
 

Ka Lätis jätkus pronksiajast tuntud kivikirstkalmete ehitamine eelrooma rauaajal. Üheks vastavaks näiteks on kalmete rühm “Kara kapi” (Sõjakalmed) Saleniekis (Rezekne raj), kus asus 31 kivikirst- ja 3 tarandkalmet. Kalmeid uuris 1926. a F. Balodis (11 kalmet) ning 1930-ndatel E. ja R. ©nore (23 kalmet). Siinsed kivikirstudega kalmed olid kuhjatud kokku liivast ja mitte kividest nagu Bu¶¶umui¾as või Eestis. Kääbaste ümber olid kraavid, mis osutab sellele, et liiv kuhjatise jaoks oli võetud sealtsamast. Kivikonstruktsioonid – kiviread, kirstutaolised lademed ja isegi kirstud – asusid esialgse maapinna tasandil ja olid enamasti tugevasti lõhutud. Kalme keskel leiti harilikult ka jälgi tuleasemest, tihti matuse kõrvalt. Leide oli nendes kalmetes väga napilt, kuid mitmel kaalutlusel on Salenieki kivikonstruktsioonidega kääpad dateeritud eelrooma rauaaega ja rooma rauaaja algusse (enne 2. sajandit pKr).

Varased tarandkalmed

Sarnaselt Eestiga levivad ka Lätis tarandkalmed, kuid alles üsna eelrooma rauaaja lõpus. Üks selliseid oli Salenieki kalme nr. 35. Ta sisaldas kolm tarandilaadset ehitust, millest ühes oli omakorda kivikirst laibamatusega. Laibamatuseid, kõik ilma panusteta, avastati ka teistes tarandites, samas kui siinsetes rooma rauaaja tarandkalmetes oli üldiselt domineeriv põletusmatus. Ka 35. kalme algsete laibamatuste peal oli kiht hilisemaid järelmatuseid tarandkalmetele iseloomulike panustega. Seega meenutab Salenieki 35. kalme mõningaid Eesti varaseid tarandkalmeid, kus esineb nii kirste kui ka tarandeid. 2.–3. sajandil ehitati siin juba klassikaliselt liitunud tarandkalmeid.

Urnimatustega kääpad

Edela-Lätis levisid eelrooma rauaajal kääpad põletusmatustega urnides. Üks selliseid kalmistuid on olnud Bauskis (Liepaja raj, üsna Leedu piiri lähedal) ja seal oli 3 kääbast. Ühes arheoloogiliselt uuritud kalmes läbimõõduga 14 m avastati suurtest, kohati kahekordselt asetatud raudkividest ring, mille sees oli 4 põletusmatust urnides ja 3 põletusmatust ilma urnideta. Kalmepanused olid väga napid ning olulisim neist on hiline La Téne’i tüüpi sõlg 2.–1. sajandist eKr.

Lääne-Leedu kääpad

Peale väheste erandite tuntakse eelrooma rauaaja kalmeid vaid Lääne-Leedust. Nendeks olid liivakääpad kivikonstruktsioonidega, milline kalmetüüp sai siinkandis alguse juba vanemal pronksiajal. Näiteks võib olla Ìgli¹kiai kalmistu Kretinga lähedal, kus erinevatel aegadel on kaevatud 6 kalmet  (A. Götze 1895, A. Bezzenberger, 1969 ja 1974–1975 E. Grigalavièienì).

Ìgli¹kiai kääpad olid ümbritsetud enamasti mitme kontsentrilise kiviringiga. Matuste iseloom nendes kääbastes oli eri aegadel erinev, kuid reeglina varasemad matused asusid kalme keskel, hilisemad perifeersetes osades. Näiteks 1. kalmes (läbimõõt 14 m) oli kokku 3 kontsentrilist ringi ning kõik kolm põletusmatust paiknesid sisemise ringi sees. Sealjuures kõige varasem matus oli asetatud omakorda väga väikese kiviringi sisse, teised sellest väljapoole ning pisut kõrgemale. Nähtavasti oli sellesse kalmesse maetud ka mõni laibamatus, millest tunnistab pronkskäevõru leid. Laibamatustega hauad olid aga kalme lõhkumise käigus hävitatud. 

Ìgli¹kiai kääbaste põhjal on välja selgitatud järgmine kronoloogia: 1 – esimesed (varaseimad) matused kalme keskosas, ovaalse või nelinurkse kivikonstruktsiooni sees, kuuluvad noorema pronksiaja lõppu (kääpad nr. 2 ja 3); 2 – järelmatused selliste varaste konstruktsioonide peal, tavaliselt urnides, dateeritakse u 300 paiku eKr (matus nr. 13 kääpas nr. 3); 3 – matused kiviringide sees (nagu 1. matus 1. kalmes) kuuluvad 3. sajandisse eKr; 4 – matused kivikirstudes või kivilademete vahel dateeritakse a 200 paika või 200–150 eKr (matused nr. 8 ja 9 kalmes 3, matus nr. 3 kalmes 1); 5 – põletusmatused urnides, mis on kääpakuhjatistes, kuuluvad 150–1 eKr (matused 4 ja 5 kalmes 2, 1–7 kalmes 3) ja 6 – laibamatused kääpakuhjatistes 150 eKr – 100 pKr.

On ka täheldatud, et kalmete konstruktsioon oli keeruline nooremal pronksiajal, kuid muutus lihtsamaks eelrooma rauaaja jooksul. Siis piirduti vaid ühe kiviringiga, samuti asendusid hiljem põletusmatused laibamatustega. Panused põletusmatuste juures olid vähesed: raudkäevõrud, La Téne’i tüüpi raudsõled, pronksist ehtenõelad jms. Seevastu laibamatused (eelrooma rauaaja lõpp ja rooma rauaaja algus) on olnud varustatud palju rikkalikumalt: oimuehted, spiraalripatsid (vt Bruo¾ai, joon 79), kaelavõrud, käevõrud ja ehtenõelad, sõrmused jms.

Teine oluline kalmistu Lääne-Leedus on Kurmaièiai, kus on kaevatud erinevatel aegadel (1940, 1948, 1950–1951) 10 kääbast ja terve rida ühendatud müüridega maa-aluseid haudu. Ka Kurmaièiai kääbaste ehitus muutus eelrooma rauaaja jooksul tunduvalt lihtsamaks: varaseimad sarnanevad täiesti pronksiaegsetega. Varase kalme näidis oli kalme A, kus avastati 3 ringmüüri: välimine 12 m läbimõõduga ja laotud kolmekordsena, kõige sisemine 5 m läbimõõduga, see ümbritses kivisillutist; kõik konstruktsioonid kaetud mullaga; 6 põletusmatust keskmise müüriga piiratud alal, osa matuseid urnides; üks laibamatus koos spiraalsete oimurõngaste ja spiraalidega, dateeritud Ida-Preisis 6.–5. sajandisse eKr.

Hilisemad kääpad muutuvad tunduvalt lihtsamaks. Kääpas nr 4 oli ainult kaks kivimüüri, millest välimine oli juba väga ebakorrapärane. Keskosas oli 4 põletusmatust saviurnide jäänustega, kusjuures 5. matus oli otse tsentris, kivilademe all, ja selle 5. matuse all oli omakorda veel üks matus. Nii nagu selles kalmes, nii olid ka teistes Kurmaièiai kalmetes üksnes põletusmatused, enamasti urnides. Panuseid peale keraamika ja ühe hobusehamba ei esinenud.

Kurmaièiai kääbaste kõrval avastati liitunud kivimüüridega ümbritsetud põletusmatused. Kivimüürid olid väga erineva kuju ja suurusega – ümmargused, ovaalsed või ebakorrapärased. Harilikult olid müürid kahekordsed, vahel siiski ka 4–5-kordsed (kuni 70 cm kõrgused). Igal müüriga piiratud alal oli üks matus, kuid vahel oli matuseid siiski ka kaks. Urne esineb üsna harva. Põletatud luud olid pandud väikestesse aukudesse või puistatud suuremale alale laiali. Kurmaièiai kalme kuulub eelrooma rauaaja lõppu ja oli üleminekuvormiks kääbastelt maa-alustele kivikonstruktsioonidega kalmetele. Viimased levisid Lääne-Leedus ajaarvamise vahetuse paiku.

Maa-alused kalmistus Ida-Leedus

Kui Lääne-Leedus on eelrooma rauaajal tegu olnud maapealse ehitusega kääbastega, siis Ida-Leedu kindlustatud asulate piirkonnas tuntakse vaid maa-aluseid kalmistuid. Üks seesugustest kalmistutest avastati Kernavìs. Surnud olid seal maetud põletatult maahaudadesse, vahel olid põletatud luud asetatud saviurni, teinekord kivide vahele, mõnikord aga lihtsalt auku. Valgevenes, üsna praeguse Leedu piiri lähedal, on teada maa-aluste põletusmatustega kalmistu Lanki¹kiais. 3600 m2 suurusel alal oli vaid 81 hauda, mis paiknesid seega üsna hõredalt. Suurem osa matustest oli panusteta, põlenud luud olid tuleasemelt kokku korjatud ning puistatud 30–50 cm sügavustesse aukudesse; mõnes hauas leiti ka tulease, mõnes oli aga kive või isegi kiviring. Kaks matust olid põletamata. Panuste hulgas domineeris riibitud keraamika (sh. esines miniatuurseid savinõusid), leiti ka mõni silmaga kivikirves ja tulekivilaast (ühest hauast saadi koguni 48 tulekivilaastu) ning üks pronkssõrmus. Kernavì ja Lanki¹kiai kalmistud kuuluvad eelrooma rauaaega ning selliseid teatakse veel mujaltki riibitud keraamika kultuuri alalt.

Lanki¹kiai kalmistu puhul on olulised matuste ümber olnud kiviringid ja kambrid, mida tuntakse alates ajaarvamise vahetusest ka Lääne-Leedus. Teine ühine joon Lääne-Leeduga on miniatuursete savinõude kasutamine hauapanustena. Kolmas seos on nii põletus- kui ka laibamatuste koosesinemine, mis on aga väga laialt levinud komme.
 
 
 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine