BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
KINDLUSTATUD ASULAD

Nagu ülalpool mainitud, jätkus suuremal osal Läti ja Leedu kindlustatud asulatest elutegevus ka eelrooma rauaajal, kuid selleaegsed kihid on harva eristatavad hilispronksiaegsetest. Eestis seevastu on Iru, Asva, Ridala ja Narva asulad mõneks ajaks maha jäetud. Alles eelrooma rauaaja teisel poolel kindlustatakse mõned neist uuesti, samuti on sel ajal rajatud uusi linnuseid.

Irus eristas asustusetapi, mida iseloomustas nn hiliste kivikirstkalmetega üheaegne keraamika, esmakordselt V. Lõugas, kes dateeris selle 1.–2. sajandisse pKr. Mingeid ehituskonstruktsioone sellest ajast esialgu ei teatud. 1984.–1986. aasta kaevandis õnnestus esmakordselt leida ka nimetatud asustusetapile vastavad ehitussäilmed. Hilisema keskvalli all satuti söestunud palgijäänustele, mis stratigraafiliselt paiknesid pronksiaja ja I at teise poole kindlustuskihtide vahel. Samast saadi ka natuke savinõukilde, sh kammtempliga kaunistatud servatükk, mis täiesti sobivad antud etapi keraamikaga. Paraku ei selgunud, kas nende tukkide näol oli tegu kindlustise või eluhoonega, sest mingeid selgemapiirilisi konstruktsioone tuvastada ei õnnestunud. Võetud radiosüsiniku proovid andsid tulemuseks 2185±35 ja 2165±40 C14-aastat tagasi (kalibreerituna u 350–175 eKr) – seega kuuluvad nad seniarvatust märksa varasemasse perioodi.
 
Ka vaadeldava etapi leiumaterjal on tegelikult mõnevõrra ulatuslikum kui varem oletati. Siia võib liigitada u 70 savinõukildu, sh osa kaunistatud kammtempli vajutuste või nöörornamendiga. Peale keraamika võib vaadeldava perioodiga Irus seostada veel kahte eset, kuigi nende leiutingimused ei võimalda neid täiesti kindlalt siduda ühegi konkreetse asustusjärguga. Üks neist on luust  karjasekeppnõel, mis leiti juba enne sõda. See on ainus teadaolev luust karjasekeppnõel, mille kuulumine just eelrooma rauaaja kihistusse on tõenäolisem kui mõnda muusse (kindlustatud asula või linnuse) järku. Teine ese, mis tüpoloogiliselt võib vaadeldavasse aega kuuluda, on rauast  rullpeaga ehtenõel.

Selle kindlustusetapi näol Irus on tegu osaga üle-Eestilisest nähtusest. Peaaegu täpselt samasuguseid radiosüsiniku dateeringuid on saadud veel mitmelt poolt: Pada II linnuselt (2190±50), Alatskivi Kalevipojasängilt (2200±50), Narva Joaoru kindlustatud asulast (2152±70), Saadjärve linnamäelt (1975±45). Peale selle on veel nii mõneltki linnamäelt leitud enam-vähem samaaegset leiumaterjali ning kuigi C14-proove pole sealt võetud, võib suure tõenäosusega oletada nendegi muististe kasutamist vaadeldaval ajal. Sellisteks linnusteks võisid olla Asva, Unipiha, Peedu, Tartu, Koila ning võib-olla veel mõni (Loode-Eestis näiteks Muuksi ja Jägala).

Koilas (Kirde-Eesti) avastati hilisemate, arvatavasti keskmise rauaaja linnusekihtide all varasem ladestus, kus leiti jälgi elamust. Viimane oli arvatavasti tehtud rõhtpalktehnikas, mõõtmetega 5,5 x 6 m. Hoonepõhjal avastati mitu maasse süvendatud koldeaset, kuid pole selge, kas need kõik olid elamuga samaaegsed. Leiti vaid kaks kvartsikildu (töötlemata) ja lihvimiskivi, mis ei võimalda antud kihistust täpsemalt dateerida. Et osa leitud keraamikast oli kaetud tekstiilikoe vajutustega või riibitud, siis andiski see põhjust dateerida linnuse kasutuse algus hiljemalt eelrooma rauaaega. 

Avaasulad

Eelrooma rauaaja peamiseks asulatüübiks nii Eestis kui ka ilmselt Lätis ja Leedus on olnud avaasulad. Johtuvalt asustusüksuste väiksusest – need ei olnud nähtavasti suuremad üksikmajapidamisest – ei jäänud neist maapõue kuigi tüsedat ega leiurohket kihti ning seetõttu on neid tänapäeval raske avastada. Ja kuigi neid just viimastel aastakümnetel on registreeritud järjest enam, pole ulatuslikumale uurimisele seni siiski veel jõutud. Seetõttu saame ka siinkohal piirduda vaid mõne üksiku näitega.

Eestis kaevati 1972. a piiratud ulatuses Rannamõisa asulat endisaegse mereranna lähedal mattunud luidetel. Leiti keraamikat (sh suur riibitud seinte ja ümber pulga mässitud nööri vajutustega kaunistatud pott ning kammornamendiga savinõukilde), mõned pronksitükid ja suur ihumiskivi. Mainitud keraamika kuulub nii eelrooma vanemasse kui ka nooremasse järku. Piiratud hulgal on asulakohtadele osutavat keraamikat leitud hilisemate kalmete all, näiteks Mõigus Peetri talu maal, Toilas jm. Mitmest oma materjali põhiosaga hilisemasse aega kuuluvast asulast on saadud piiratud koguses kõnealuse perioodi leide või/ja radiosüsiniku dateeringuid (Lehmja, samuti terve hulk inspekteerimisel avastatud asulakohti, mille hilisema pinnamaterjali hulgas on ka teatud hulk vaadeldava ajastu keraamikat). Huvitavad on asulakohad, mis on avastatud ilmselt samaaegsete kalmete läheduses, neist kuni paari–kolmesaja meetri kaugusel (Tõugu I ja III). Seni ei ole viimaseid aga kaevatud. Ka osa Kagu-Eestis viimastel aastakümnetel avastatud asulakohti, millelt on leitud riibitud ja tekstiilkeraamikat, võib kuuluda siinkohal käsitletavasse perioodi (vt eespool).

Lätis on samuti teada rida avaasulaid (Kivti, Kerkþzi, Jaunlïve), kuid need kuuluvad peamiselt perioodi lõpusajanditesse ning rooma ja keskmisse rauaaega. Kerkþzi asula Kagu-Lätis kuulub põhiliselt eelrooma rauaaja teise poolde ja rooma rauaaega, kuigi siin leiti jälgi ka pronksiaegsest asustusest. Elamud olid kas nelinurksed (5 x 5 m) või ümarad–ümarovaalsed (need süvendatud pisut maasse). Asula oli ümbritsetud taraga. Leiumaterjali hulgas on kaks rooma münti, rauast ja pronksist ambsõlg, rauast karjasekeppnõelad ning rikkalikult tasandatud ja riibitud pindadega keraamikat.
 
Kui Leedus teatakse (vanemast) pronksiajast terve rida avaasulaid ja mitmeid neist on ka arheoloogiliselt uuritud, siis I aastatuhandest eKr pärinevaid avaasulaid seal seni kaevatud pole. Hilisemate asulakohtade kaevamisel on siiski mitmelt poolt saadud leiumaterjali, mis osutab vastavate kohtade asustatusele ka kõnealusel perioodil. Seesugused asulad on Galeliai, Kukiai, Zastauèiai ja ®eimelis

Fossiilsed põllud

Maakasutussüsteemidest on vähemalt Eestis (Läti ja Leedu kohta puuduvad andmed) jätkunud nii põllukivihunnikute väljade kui ilmselt ka balti süsteemis põldude rajamine ja kasutamine. Saha-Loo põllud on jäänud kasutuselt ligikaudu vanema eelrooma rauaaja jooksul; nooremal eelrooma rauaajal on seda ala kasutatud juba eeskätt karjamaana. Uudse nähtusena ilmuvad eelrooma rauaaja algul nn kelti põllud.

Kelti põllusüsteemi on Eestis paremini uuritud Proosal, mis asub Saha-Loost u kilomeetri kaugusel. Vastupidiselt Saha-Loo peenardele jätavad Proosa peenrad väga ühtlase mulje. Siin ei ole võimalik eristada üksikuid kuhilaid peenarde sees või peal, mis annaks tunnistust nende järk-järgulisest kujunemisest eraldiseisvate põllukivihunnikute liitumise teel. Puuduvad ka üksikud põllukivihunnikud. Kogu Proosa põllukompleks näeb välja hoopis regulaarsem ja korrapärasem kui Saha-Loo oma ning põllulapid on võrdlemisi ühesuurused. Seetõttu võib arvata, et nagu mujalgi kelti põldude levikualal on ka siinsete põldude asend, suurus ja kuju olnud vähemalt mingilgi määral ette kavandatud. Erinevus balti põldudest on seega kujunemisprotsessis: kui kelti süsteemi põllulappide asend ja kuju planeeriti suuremalt jaolt juba enne esimest kündi, siis balti tüüpi põllud kujunesid välja alles pikaajalise maaharimise ja kivikoristuse käigus. Proosa põllud on rajatud ajavahemikus u 750–400 eKr. Kelti põllud on levinud laialdastel aladel Loode- ja Põhja-Euroopas perioodil hilispronksiajast kuni rooma rauaajani.

Eelrooma rauaaja ühiskond

Eelrooma rauaajal, eriti selle vanemal poolel, on jätkunud põhijoontes nooremal pronksiajal alanud traditsioonide areng. Teatud uuendused, mis vaadeldaval ajal toimusid, olid tingitud maaviljelusliku üksiktaluasustuse laienemisest, rauatootmise üha ulatuslikumast levikust tulenenud detsentraliseeritusest, võimu- ja omandisuhete ümberkorraldamisest. Suuremad ümberkorraldused leidsid aset eelrooma rauaaja keskpaiku ning on seostatavad eeskätt uue eliidi esiletõusuga. Kuna Läti ja Leedu kohta vastavad eriuuringud peaaegu et puuduvad, tuleb järgnevas piirduda peamiselt Eesti ainestikuga.

Põhja- ja Lääne-Eestis on meil pärast kindlustatud asulate mahajätmist ligi tuhande aasta jooksul tegu peamiselt üksiktalulise hajaasustusega. Nooremal pronksiajal oletatud keskasula – üksiktalude süsteem on sellisel kujul hääbunud, selle asemel levis korraldus, mida võib nimetada ühe domineeriva talu süsteemiks. Viimaseid iseloomustab teatud kindel piirkond, mille asustusüksused, üksikmajapidamised, on väliselt kõik ühetaolised ning puudub teistest silmnähtavalt eristuv keskus. Vanemal eelrooma rauaajal on seesugused asustusüksused maastikul markeeritud peamiselt kivikirstkalmete rühmadega, harvem varaste tarandkalmetega; hiljem asendavad kivikirstkalmete rühmi kõikjal tarandkalmed. Erinevused asustusüksuste vahel tulevad ilmsiks alles siis, kui suurem osa ühe piirkonna kalmerühmadest on arheoloogiliselt uuritud. Üks sellistest piirkondadest vaadeldaval ajal on Pirita jõe alamjooksu ala. Selgus, et kuigi väliselt on kõik asustusüksused jätnud endast kivikirstkalmete näol ühesuguseid jälgi, tõuseb neist üks siiski esile oma märksa rikkalikumate, sh ka importi sisaldavate hauapanuste poolest. Pirita alamjooksul oli selleks jõukamaks, domineerivaks taluks Iru, mistõttu võib oletada ka võimu kontinuiteeti selles piirkonnas, hoolimata sealse kindlustatud asula mahajätmisest.
 
Kuidas tekkis ja millel rajanes ühe asustusüksuse domineeriv asend teiste, väliselt samasuguste üksuste suhtes? Asjaolu, et üks talu on teistest märksa jõukam ja seetõttu ka mõjuvõimsam, kõneleb sellest, et sellel domineerival talul oli privilegeeritud juurdepääs nn strateegilistele ressurssidele ja kaubavahetuse saadustele. Arvestades Iru kindlustatud asula positsiooni ja võimalusi keskusena varasematel aegadel, oleks üsna loomulik, et need suhted jätkusid ka Iru üksiktalu perioodil. Ent ressursside seesugune ebaühtlane jaotus ühiskonnas kõneleb sellestki, et teatud osa teiste talude toodangust võis olla suunatud domineerivasse asustusüksusse. Teiste sõnadega, ühe domineeriva talu süsteemi näol võib muuhulgas olla tegu ka muistse maksukorralduse peegeldusega materiaalses kultuuris. Maksusüsteem ühel või teisel moel on tegelikult väga iidne nähtus ja ulatub ajas tagasi kiviaja püügimajanduslikesse ühiskondadesse (teatud osa jahisaagist anti pealikule mitmesuguste suhete, lepingute, liitude sõlmimiseks vms otstarbeks). Mis iganes võis olla maksustamisobjektiks varem, kuid alates vanemast eelrooma rauaajast on selleks nähtavasti muutunud haritav maa. Seda kinnitab maakasutussüsteemide uurimine: kui varasemad balti süsteemis põllud kujunesid juhuslikult pikaajalise maaharimise käigus, siis üleminekul eelrooma rauaajale tekkinud kelti süsteemi puhul mõõdeti põllulappide suurus välja juba enne peenarde rajamist. Maa väljamõõtmist saab põhjendada aga üksnes sellega, et põllulappide pealt arvestati teatud maks (ilmselt põllu- või karjasaaduste näol) pealiku e domineeriva talu heaks.

Seesugune ühe domineeriva talu süsteem on teatud muutustega piirkondade suuruses ning domineeriva asustusüksuse paiknemises kestnud Põhja-Eestis kuni noorema rooma rauaajani. Suuremaid mullistusi on aset leidnud vanema ja noorema eelrooma rauaaja vahetusel, 3.–2. sajandil eKr. Pirita jõe alamjooksul on Iru domineeriv asend lõppenud üheskoos kivikirstkalmete rajamisega ning keskus on seejärel kandunud selle piirkonna lõunaossa Lagedile. Pole võimatu, et just mainitud pöördega võib seostada lühiajalise kindlustusetapi Iru linnusel. Arvestades seda, et just sel ajajärgul on lõppenud uute kivikirstkalmete ehitamine peaaegu kõikjal Põhja- ja Lääne-Eestis, et üha laialdasemalt hakati rajama (varaseid) tarandkalmeid, ning et selle kõigega seoses muutus tugevasti ka kogu materiaalne kultuur, siis on tegu küllaltki olulise ja murrangulise protsessiga, mis hõlmas suurt osa Eestist. Noil aegadel on ilmselt esile tõusnud uus eliit, kes manifesteeris end teistsugustes kalmetes; nähtavasti toimus muutusi ka usundis. Kindlustuste rajamine sel ajal näitab, et kõnealune protsess ei pruukinud sugugi mitte kõikjal toimuda rahumeelselt. 

Viimastel aastatel on antropoloog Jonathan Kalmani abiga saadud esimesi tõsiseltvõetavaid andmeid ka meie kivikirst- ja tarandkalmetesse maetud inimeste toitumuse ja tervisliku seisundi kohta. Lääne-Virumaal paiknenud Tõugu ja Võhma Tandemäe kalmetesse (hilispronksiaeg–eelrooma rauaaeg) maetud inimesi kimbutasid nende eluajal skorbuut, liigesepõletik, hambavaaba hüpoplaasia ja hambakaaries; sagedased olid ka mitmesugused luumurrud. Skorbuudi põhjuseks peetakse C-vitamiini puudust – et seda leidub eeskätt värsketes puuviljades ja keetmata taimedes, siis järelikult nappis taolisi toiduaineid. Kuna värskeid (puu)vilju ja muud taimetoitu saadakse meie kliimas suhteliselt lühikese aja vältel ning kuna tegu oli paikse maaviljelusliku asustusviisiga, kus põhikohal on enamasti keedetud toit, siis polegi skorbuudi levikus siinmail midagi kummastavat. Hambavaaba hüpoplaasiat seostatakse aga otseselt stressiga. Kuna kõnealune defekt kujuneb ainult hammaste kasvamise ajal, siis osutab selle olemasolu lapsepõlves põetud haigustele ja toiduainete nappusele. Olemasolev materjal näitas, et taoline stress oli levinud ajal, mil laps võõrutati emapiimast. Uurimused mujal maailmas viitavad kõnealuse stressi seostele üleminekuga viljelusmajandusele – algeliste maaharijate toidulaud oli toitainete valiku ja hulga poolest kehvem kui küttidel-kalastajatel-korilastel (see oli ka skorbuudi põhjus). Tõugu kalmesse maetutel esines hambavaaba hüpoplaasiat 28% hammastest, Tandemäel oli vastav näitaja vaid 5,1%.

Ka hambakaariese levikut seostatakse elatumisega maaharimise saadustest, sest seda tõbe põhjustab suhkru, eeskätt sahhariini olemasolu taimses toidus, näiteks teraviljades. Tõugul avastati hambakaariest 3,5 ja Tandemäel 2,4 % hammastest, mis on märksa väiksemad numbrid, kui samal ajal Euroopas. Ometi oleks enneaegne teha siit järeldus viljelusmajanduse tagasihoidliku rolli kohta Tõugul ja Tandemäel, sest vastavaid uuringuid Eestis on tehtud veel liiga vähe. Hambakaariese levikut võisid soodustada/takistada ka mõned teised tegurid, näiteks joogivee keemilised omadused. Tähtis on ka vaatlusaluste isikute vanus, sest hambakaaries on progresseeruv haigus ja vanematel isikutel esineb seda rohkem kui noortel. Rebala kivikirstkalmetesse maetutel esines hambakaariest ainult 2,7%, kuid ka seal oli vanu inimesi äärmiselt vähe nagu Tõugul ja Tandemäelgi. Tõnija kalme nelja tarandi (nii eelrooma kui rooma rauaaeg) matustel esines hambakaariest küll märksa rohkem, 6,8%, kuid ka siin oli vanurite arv väga väike. 

Luumurdude osas väärib märkimist, et valdav enamik neist on tekkinud ilmselt igapäevase elu käigus aset leidnud õnnetustes ja mitte tahtliku vägivalla tulemusel. Vägivaldse käitumisega saadud vigastusi otsitakse enamasti küünarluudel, ribidel ja eriti just peadel. Ainult ühel Tõugu kalmes olnud luustikul avastati (paranenud) haavu, mis tunnistasid isikutevahelisest vägivallast – murdunud küünarluu ning tabamus pähe. Näib, et nn. rahumeelsed vigastused domineerivad Eesti kõikide eelrooma ja rooma rauaaja kivikalmete materjalides, mida seni on uuritud. Kas kõneleb see üldiselt rahumeelsest eluviisist, mis valitses siinmail noil kaugetel aegadel?

Et inimeste toitumus ja tervislik seisund võisid olla väga erinevad isegi samaaegsetes naabertaludes, näitab ilmekalt Tõugu ja Võhma Tandemäe materjalide võrdlus. Skorbuuti esines vaid Tõugul. Et ka hambavaaba hüpoplaasia oli Tõugul 5,5 korda sagedasem kui Tandemäel, siis võib spekuleerida, et Tõugu rahva tervis oli kehvem kui Tandemäel – toitu oli seal vähem ja see oli ühekülgsem kui naabritel. Samuti esines just Tõugul liigesepõletikku ja vägivallatunnuseid, mida Tandemäel hoolimata matuste kaks korda suuremast arvust ei kohanud. Kõike seda arvestades polegi ehk midagi kummalist asjaolus, et Tõugu kalmesse oli maetud vaid kaks üle 45-aastast inimest (8%), Tandemäele aga koguni 12 (24%) – seega elas ühes kogukonnas kõrge eani märksa rohkem inimesi kui teises. Samuti võiks nüüd olla kergemini mõistetav Tandemäe kalme hauapanuste rikkus võrreldes Tõuguga (vt eespool). Seega võib kokku võtta, et Tandemäe kalmesse matnud kogukond oli märksa jõukam, inimeste toidulaud rikkalikum ning tervislik seisund parem ja stabiilsem kui samal ajal naabertalus Tõugul. Pole vist erilist põhjust kahtluseks, et suurem majanduslik heaolu oli otseselt seotud kõrgema sotsiaal-poliitilise staatusega tolleaegses ühiskonnas. Võhma oli suurim küla selles piirkonnas nii keskajal kui ka rauaaja teisel poolel; ilmselt asus eelrooma rauaaja domineeriv talu just siin.

Kokkuvõte

Eelrooma rauaaeg oli kõikjal Baltimaades mitmes mõttes üleminekuajastuks pronksiajalt rooma rauaajale. Eestis, kus selle ajastu kronoloogia on täpsemini välja selgitatud, ulatusid pronksiaja traditsioonid kalmeehituse, usundi ja võimusuhete näol kuni umbes 3.–2. sajandini eKr. Siis lõppes kivikirstkalmete ehitamine, laienes varaste tarandkalmete rajamine, järjest rohkem levis põletusmatmine, muutus materiaalne kultuur (eeskätt tänu raua massilisemale levikule), püstitati mõneks ajaks linnuseid. Järgneva perioodi, rooma rauaaja kultuur areneb just sellelt põhjalt, mida hakati laduma eelrooma rauaaja viimastel sajanditel.

Analoogilised protsessid Lätis ja Leedus on materjali lünklikkuse tõttu ainult osaliselt jälgitavad. Tundub siiski, et ka sealsete kindlustatud asulate materjalis eristub selgepiiriline rühm leide, mida võib dateerida eelrooma rauaaja lõppu ja vanemasse rooma rauaaega. Avaasulaidki on terve rida selliseid, mille kasutus algab just nooremal eelrooma rauaajal ning jätkub hilisematesse aegadesse. Matmisviisis ilmub uusi vorme nii Lätis (varased tarandkalmed) kui ka Lääne-Leedus (kivikonstruktsioonidega ümbritsetud maa-alused põletusmatused). Need andmed kõnelevad murranguliste protsesside enam või vähem samaaegsusest Baltimaades, kuigi konkreetne sisu võis kõikjal olla mõnevõrra erinev.
 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine