BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine

3. ROOMA RAUAAEG

Sissejuhatus

 
Rooma rauaaeg on üks kõige põhjalikumalt uuritud perioode kõikjal Baltimaades ning selle peamiseks põhjuseks on erakordselt rikkalike panustega kalmete olemasolu. Kristuse-eelse I aastatuhande leiuvaesuse taustal on rooma rauaaja materiaalse kultuuri rikkus ja mitmekülgsus olnud tõesti atraktiivne ja tõmmanud ligi arvukalt uurijaid juba rohkem kui saja aasta jooksul. 

Rooma rauaaja raames eristatakse kronoloogiliselt kahte etappi: vanemat ja nooremat. Piiriks nende alaperioodide vahel on u 200. aasta, lõunapoolses Baltikumis u 150. Eestis algas vanem rooma rauaaeg u 50 pKr, tähiseks tüüpiliste, klassikaliselt liitunud tarandkalmete rajamise algus ning sõlgede ilmumine kalmetesse. Noorem rooma rauaaeg lõppes u 5. sajandi keskel, kui üldiselt oli lõppemas uute tarandkalmete või uute tarandite ehitamine ning kasutusele ilmusid kivivarekalmed. Mujal meie naabermaades võib kohata üldjoontes samalaadset kronoloogiat, kuigi täpsemad ajalised piirid alaperioodide vahel võivad kuni poole sajandi ulatuses erineda. Tihti kasutatakse saksa arheoloogi Otto Tischleri jaotust: vanem rooma rauaaeg B ja noorem rooma rauaaeg C, kusjuures kumbki jaotatakse omakorda kaheks alaperioodiks vastavalt sajanditele. Hiljem on absoluutseid daatumeid mõnevõrra kohendatud (H.J. Eggers, K. Godlowsi): B1 = 10–70, B2 = 70–150, C1 = 150–260, C2 = 250–300, C3 = 300–350 ja D = 350–450. Mykolas Michelbertas on seda kronoloogiat kasutanud näiteks Leedu rooma rauaaja osas.

Termin "rooma rauaaeg" on kõikjal Põhjamaades üle võetud Kesk-Euroopast, kus selle nimetusega tähistati just Rooma keisrite aega (saksa k. Römische Kaiserzeit), mil barbaarse Euroopa kokkupuuted antiiktsivilisatsiooniga olid kõige tihedamad. Ka Eesti jaoks oli rooma rauaaeg perioodiks, mil Euroopa tsivilisatsioon jõudis hüppeliselt märksa lähemale, lausa uksetaha. Me ei oska praegu ilmselt õieti aimatagi, kuivõrd tihedalt või vahetult oli sündmuste areng Eestis ja mujal Baltimaades tegelikult mõjutatud Rooma impeeriumi provintsides toimunust. Arheoloogilise leiumaterjali põhjal otsustades olid sidemed Rooma impeeriumiga kõige tihedamad Leedu aladel ning need nõrgenesid järjest põhja poole minnes.

  Rooma rauaaeg Eestis

Üldist

Valdav enamik rooma rauaaja arheoloogilisest leiuainesest Eestis pärineb kalmetest, ja sellestki on lõviosa saadud tarandkalmetest. Mõningatest kohtadest on siiski teada ka asulakohti, kuid neid on veel väga vähe uuritud, ning üksikuid rauasulatuskohti. Viimasel ajal on lisandunud natuke informatsiooni ka tolleaegse maakasutuse kohta, kuigi tegelikult just rooma rauaajast on seni konkreetseid põllusüsteeme teada väga vähe. Üht-teist kõnelevad ka soodest ja järvedest tehtud suiradiagrammid. Eriti just perioodi lõpupoole lisanduvad peitleiud, mis on olulised ühiskonna sotsiaalse ülesehituse uurimisel. 

Järgnevalt vaadeldakse rooma rauaaja muistiseid maa eri osade kaupa. Areng on olnud Eesti erinevates osades mõneti erinev ja niimoodi saab kõige üksikasjalikumalt iseloomustada neid erinevusi. Selle raames käsitletakse mõnevõrra detailsemalt üksikuid objekte, so kaevatud muistiseid ja nende komplekse. 

Kirde-Eesti (Virumaa)

Virumaa kalmed 

Eelrooma rauaajast teatakse Virumaal kolme tüüpi kivikalmeid: kivikirstkalmeid, kangurkalmeid ja tarandkalmeid. Kivikirstkalmed ilmusid piirkonnas kasutusele nagu mujalgi Põhja-Eestis nooremal pronksiajal, kuigi nii varaseid kalmeid kui Tallinna ümbruses (IV periood) siin veel ei tunta. Samas on just Kirde-Eestis uuritud rikkalike panustega kivikirstkalmet rauaaja algusest (Jäbara). Ka varased tarandkalmed tunduvad Virumaal olevat hilisemad kui näiteks Rävalas, igatahes ei ole veel seni kaevatud siin ühtkki eelrooma rauaaja algusse kuuluvat tarandkalmet. Erandiks on vaid Virumaa läänenurk, kus varase eelrooma rauaaja tarandkalmeid tuntakse Võhma Tandemäel ja Tõugul. Varased tarandkalmed kuuluvad Virumaa kesk- ja idaosas alles eelrooma rauaaja teise poolde. See-eest on just Virumaalt teada seni kõige varasemaid tüüpilisi tarandkalmeid, mis järgnevalt levisid ka Eesti teistesse osadesse. Kangurkalmete näiteks oli Palmse II kalme (vt eespool).

Kalmed Pada ja Purtse jõe piirkonnas

Nii Kirde-Eesti kui ka kogu Eesti vanema rauaaja uurimisele avaldasid suurt mõju M. Schmiedehelmi kaevamised Jäbaras. Jäbara kalmeterühm asub Purtse jõe suudmest 3 km idas, merest 1,5 km kaugusel, kirde–edela suunalisel neemikul (EE, joon 141). 7 kalmet asub siin ühes 300 m pikkuses reas, 8. kalme (kivikirstkalme A) paiknes neist pisut kõrval. Kaevatud on nendest neli, sh kolm tarandkalmet.

Jäbara C-kalmet uuriti 1927 (EE, tahv XIII). Kirde–edela sihis oli kalme 34 m pikk, laius ulatus 15 m ja kõrgus 1,6 m-ni. Kalme edelaosas avastati kaks kirstu, milles olid panusteta matused, kuid ühe järelmatuse juurest leiti õhuke seeriakäevõru, mis tavaliselt on Eestis dateeritud vanemasse rooma rauaaega. Rida leide nii Rootsist kui ka Kesk-Euroopast võimaldavad aga siiski kõnealust käevõrutüüpi dateerida eelrooma rauaaja vanemasse poolde või isegi veel varasemaks. Peale selle leiti nendest kirstudest natuke kirde poolt mõningad müürikatked, mida tollal tõlgendati ringmüüride katketena, kuid mis võib-olla veelgi paremini sobivad mõttega, et kivikirstkalmele olid külge ehitatud primitiivsed tarandid. Nende müürikatkete vaheliselt alalt leiti panusteta laibamatus ning eraldi terve rida esemeid (rullpeaga ehtenõelad, kõrvale keeratud rõngaspeaga nõelad, kõvernoad, võitluskirves jt). Nende lähimad vasted kuuluvad eelrooma rauaaega, kuid sellest hoolimata dateeriti nad Schmiedehelmi poolt alles 1. sajandisse pKr. Selline dateering, tundub siiski, ei olnud piisavalt põhjendatud.

C-kalme kesk- ja idaosas oli algselt vähemalt viiest eri rühmast koosnev tarandkalme. Kui enamikust taranditest leiti suhteliselt ühtlane kompleks esemeid (silmiksõled, nuppotstega ja spiraalkäevõrud, kinnised ja spiraalsed sõrmused jms, kokku 25 erinevat esemetüüpi), mis dateeriti 2. sajandisse, siis huvi pakub siinkohal läänepoolseim tarand I, kust leiti vaid nuga ja spiraalkäevõrude tükke. Ei ole sugugi võimatu, et I tarand liitus algselt hoopis konstruktsioonidega C, D, E ja F (st võimalike primitiivsete taranditega), kus avastati panusteta laibamatus ning terve rida eelrooma rauaaega kuuluvaid leide. Ka mujalt kalmest saadi laibamatuseid, sealjuures leiti mitu matust ka kalme kivilademe alt. 

Jäbara B-kalme oli 43 m pikk ja 17–18 m lai. Kaevamistel avastati siin edela–kirde suunalises reas vähemalt 8 tarandit, millest pooled olid väga halvasti säilinud. Erinevalt C-kalmest, kus tarandid paiknesid mitmes reas ja väiksemas rühmas, on B-kalme tarandid ehitatud ühteainsasse pikka ketti, mis on iseloomulik just tüüpilistele tarandkalmetele. Ka tarandid on enam-vähem ühesuuruste mõõtmetega ja korrapärased. Kalmest leiti nii põletatud kui ka põletamata luid, üksikmatuseid eristada ei õnnestunud. Edelapoolsed tarandid I–III sisaldasid samalaadset inventari kui C-kalmegi: silmiksõled, nuppotstega käevõrud, kinnised sõrmused, karjasekeppnõelad jne, mis kuuluvad põhiliselt 2. sajandisse. Eraldi rühma moodustasid hästisäilinud tarandid IV–VI, millest kõige ennem oli tehtud keskmine (V). Hauapanused nendes tarandites olid juba mõnevõrra teistsugused: peakilpsõled, mitmesugused klaashelmed, massiivsed seeriakäevõrud jm peamiselt 3. sajandile iseloomulikud esemed. VII–VIII tarandi leiud sarnanesid osalt eelmistega, kuid uudse joonena esinesid siin ka juba 4. sajandil kasutusele tulnud tagasipööratud jalaga (kööndjalaga) ambsõled, eriti VIII tarandis. 

Seega on kõige varem ehitatud tarandid I–III (2. sajand), seejärel IV–VI (3. sajand) ning lõpuks VII–VIII (3.–4. sajand). Matmistraditsioon muutus järgmiselt: 2. sajandil domineeris laibamatus, kuid esines juba ka põletusmatust, 3.–4. sajandi vahetusel muutus põletusmatus valitsevaks.

Jäbara E-kalme asus kalmerühma keskel ning sisaldas ainult ühe enam-vähem ruudukujulise tarandi. Tõenäoliselt ei olnud siiski tegu juba algselt ühetarandilise kalmega, vaid mitmetarandilise kalme ühe osaga, sest üks küljemüür ei olnud sirge küljega mitte välja-, vaid sissepoole. Enamik surnuid oli kalmesse maetud põletatult, kusjuures domineerisid tugevasti põlenud (kaltsineerunud) luud. Leiumaterjal oli erakordselt rikkalik nii kvantitatiivselt (üle 500 nr) kui kvalitatiivselt (46 erinevat esemetüüpi). Kalme oli rajatud küll juba 2. sajandi lõpul, kuid valdav enamik leiuainesest kuulus 3.–4. sajandisse: peakilp-, profileeritud, ketas- ja ambsõled, seenotsised kaelavõrud, rohkesti käevõrusid ja sõrmuseid, ehtenõelu, ehtenaaste, esines ka joogisarvede ääriseid, kilbiosi, võitlusnuga jms, mis aga kuuluvad juba rooma rauaaja ja rahvasterännuaja vahetusse.

Seega annavad Jäbara seni kaevatud kalmed hea ülevaate matmisviisi ja kalmevormide arengust Kirde-Eesti selles osas u 1000 aasta jooksul, so u 500 eKr – 500 pKr.
 
Üheks paremini säilinumaks ja täies ulatuses läbi kaevatud tarandkalmeks Virumaal oli Pada kalme, mida Schmiedehelm kaevas 1928–1929. Kalme asus keset põlde, Pada jõest 1,5 km idas. Pikkus ida–lääne suunas 37 m ja laius 5–9 m; kõrgus vaid 10–20 cm. Kalme N- ja S-poolne äärevare oli peaaegu täielikult ära küntud.
 
Kalmes avastati vähemalt 10 tarandit. Et tarandimüürid olid laotud paekividest ning sisetäidis koosnes raudkividest, siis oli kalme struktuur üsna selge. Kalme lääneosas oli esimesena rajatud III tarand – otsustades silmik- ja profileeritud sõle järgi tehti seda 2. sajandi keskpaiku. Siin domineeris põletusmatus, kuid esines ka laibamatmist. II ja I tarand olid ehitatud III tarandi külge, kuid nendes oli ülekaalus laibamatus. Otsustades leidude põhjal, ei olnud ajaline vahe III ning I–II tarandi kasutamise vahel märkimisväärne – kui seda üldse oligi. Tarandid I–III sisaldasid veel ka leiumaterjali 3. ja ilmselt ka 4. sajandist. 

Kalme kesk- ja idaosas olid müürid siiski suhteliselt halvasti säilinud. Võib vaid öelda, et V tarand oli ehitatud külge VI tarandile ning IV tarand tekkis V ja III tarandi sidumise teel. Kui VI tarandis esines veel nii laiba- kui põletusmatust, siis mõnevõrra hiljem rajatud tarandites IV ja V kohati vaid tugevasti põletatud luid. Ajaliselt kuulusid need 3.–4. sajandisse, nagu ka tarandite VII–X materjal. Ehituslikult ei olnud seal võimalik tarandite järjekorda kindlaks teha. Otsustades leidude põhjal, sisaldasid kõige varasemaid (2. sajand) panuseid peale I–III tarandi veel ka VI, VII ja IX, samas kui teistes tarandites algas matmine alles 3. sajandil. Otsustades matmisviisi põhjal oletab Schmiedehelm, et esimesena rajati siiski I tarand, natuke hiljem III ning seejärel nende ühendamise järel saadi alles II tarand. Vahetult üksteise järel rajati 2. sajandi lõpul veel ka VI ja VII tarand. 3. sajandi algul täideti vahe VI ja III tarandi vahel V ja IV tarandi ehitamisega. Kui IV ja V tarandisse maeti veel hoogsalt ka 4. sajandisse, siis varem rajatud VI ja VII tarandis on 4. sajandi asju juba hoopis vähem. Tarandid VIII–X ehitati kõige hiljem, aga siiski veel 3. sajandil, kuigi IX tarand sisaldas paar 2. sajandi leidu (kas sattunud sinna juhuslikult või oli tegu nende tüüpide hilisema kasutamisega). 

Kõikides 2. sajandil rajatud tarandites esines laibamatuseid ning nõrgalt põlenud luid. Kõikides 3. sajandil rajatud tarandites esines aga ainult põletusmatuseid ja reeglina tugevasti põletatud kujul. 5.–6. sajandist on ka üksikuid järelmatuseid – neid avastati kalme äärevaredes. Tol ajal levis taas laibamatmise viis.

Kesk-Virumaal on 1940-ndatel kaevatud veel kahte kalmet Kohtla-Järvel, mis aga ei lisa midagi oluliselt uut teiste kalmete materjalile. I kalmes maeti taranditesse (2.) 3.–4. sajandil ning alates 5. sajandist maeti äärevaresse. 6. sajandi algul kalme kasutamine lõppes. Sama lugu Kohtla-Järve II kalmega, kus avastati 4 tarandit. Teisi selle piirkonna kalmeid, mida enamasti on kaevatud vaid osaliselt ja sedagi tihti asjaarmastajate poolt, me loengus ei käsitle.

Kalmed Virumaa idaosas

Üheks varaste tarandkalmete näiteks Kirde-Eesti selles osas on laibamatustega Toila kalme, mida käsitleti eespool. Teiseks idapoolse Virumaa uuritud matmispaigaks on Türsamäe kalme. Kalme pikkus oli 20 m ja laius 6 m ning siin avastati 4 tarandit. Paraku on säilinud joonis nendest taranditest üsnagi skemaatiline. Kalmesse oli maetud vaid põletusmatuseid ning 12.–14. sajandil ka laibamatuseid. Türsamäe kalme oli rajatud u aasta 200 paiku ning sisaldas üsna palju leiumaterjali (osa hoitakse Moskvas). Leiumaterjal kuulub 3.–4. sajandisse (üksikud asjad veel ka 5.–6. sajandisse) ning on tüüpiline tolle aja Virumaale. Kuulsaimaks nendest on neli profileeritud kaarega sõlge, mis on andnud nime tervele sõletüübile. Leiumaterjali rikkuse poolest on Türsamäe kalmet võrreldud ka Jäbara E-kalmega. 

Virumaa asulakohad

Asulakohti teatakse väga vähe. Nii nagu varasel metalliajal, on ka rooma rauaaegsed asulakohad kõik väga väikesed, nõrga kultuurkihiga ning leiuvaesed. Topograafiliselt paiknevad asulakohad samaaegsete tarandkalmete läheduses, neist kuni mõnesaja meetri kaugusel. Üheks peaaegu et ainsaks uuritud asulakohaks on Virumaa lääneosas paiknev Ilumäe II asula, mida väikese kaevandiga (56 m2) uuriti 1997. aastal (V. Lang).

Asulast polnud küntud maapinnal näha peaaegu mingit jälge – üksnes muld oli pisut tumedam kui mujal. Pinnalt ei õnnestunud vaatamata pikale otsimisele leida rohkem kui kolm üsna väikest savinõukildu. Mullapuuriga torkides võis aga ligi poole meetri sügavusel siiski näha 10–15 cm paksust kultuurkihti, see oli intensiivselt sinkjasmust, sisaldas väikesi söetükke. Kiht oli mattunud nõlvalt erosiooniga ja künniga kandunud mullakihi alla. Ligi 200 m kaugusel kõrgemal astangul on tarandkalme, mille lõhkumisel viimase sõja ajal olid karjapoisid leidnud ehteid ja relvi 4.–5. (6.) sajandist. Asulakoha lähedal klindinõlval oli allikakoht.

Selle asulakoha kaevamisel leiti neli eriaegset ladestust. Kõige varasema neist moodustas asulakiht nöörkeraamika kultuuri aegadest. Pärast tolle mahajätmist ja teatud vaheaega oli sellel kohal olnud põld, millest olid säilinud katkendlikud erisuunalised adrajäljed. Seejärel oli siin elatud ning elamiskiht dateeriti nooremasse rooma rauaaega. Keskajal oli sellel kohal olnud taas põld – ühesuunalised adrajäljed kultuurkihi peal. 

Rooma rauaaegses asulakihis siiski mingeid struktuure (elamupõhju) avastada ei õnnestunud – võib-olla kaevandi väiksuse tõttu. Siiski leiti arvatavasti savinõude valmistamiskoha jäänused – tulease koos purunenud keraamikaga ning selle lähedalt poole meetrise läbimõõduga toorsavi kamakas. Viimane oli pandud selleks süvendatud lohku ning selle peale puistatud peent põlenud kivide purdu. Nähtavasti ootas ees segitampimine, mis aga mingil põhjusel oli ära jäänud. Tuleasemetest saadud söeproovid andsid keskmiseks kalibreeritud tulemuseks ajavahemiku 260–540. Leiumaterjal koosnes peaasjalikult keraamikast, mis oli kas tasandatud või nõrgalt riibitud pindadega. Leiti veel paar luisku, helmes ja pronksspiraal.

Virumaa peitleiud

Virumaalt on leitud kaks vaadeldavasse ajajärku kuuluvat peitleidu (EE, joon 147). Üks neist tuli päevavalgele 1940. a Mustmättalt, Purtse jõe läänekaldalt. Leid sisaldas 16 erinevat tüüpi kaelavõru: 2 massiivsete ja 6 õhemate trompetikujuliste otstega, 7 seenekujuliste otstega ning üks mitmest traadist kokku keeratud aasotstega võru. Teine aare saadi mõni aasta varem (1938) Purtse jõe teiselt kaldalt Liimala küla lähedalt põllult, kus olevat olnud ka kive. Võimalik, et tegu oli leiuga kalmest. Liimala leius oli vaid kaks kaelavõru, millest üks on eriti massiivsete trompetotstega (1,88kg) ning teine keeratud kahest jämedast traadist. Mustmätta ja Liimala võrud on dateeritud 3. sajandi lõppu või 4. sajandisse.

Mõlema leiu osasid kalavõrusid iseloomustab nende massiivsus ja raskus ning on mõeldav, et need ehted olidki valmistatud kas mingite rituaalide tarbeks või lihtsalt ohverdamiseks. Kalmetes seesuguseid massiivseid kaelavõrusid igatahes ei kohta.

 Loode-Eesti (Rävala)

Kalmed Rävala läänenurgas

Rävala lääneosas on seni kaevatud kahte tarandkalmet – Ilmandu III ja Rannamõisa III – ning nee mõlemad kuulusid varaste tarandkalmete hulka. Ilmandu III on ilmselt üks Eesti varasemaid seda tüüpi kalmeid üldse. Rooma rauaaja leide on seni saadud Ilmandust (vähesel hulgal ka Rannamõisa teistest kalmetest), kus varasemat kalmet sel ajal nähtavasti laiendati ning ehitati juurde uusi tarandeid.

Tarandkalmed Pirita jõe piirkonnas

Pirita jõe keskjooksu piirkonnast teatakse seni vaid ühte varaste tarandkalmet, s.o Kurna II, mida A. Friedenthal kaevas 1910. Kalme koosnes kahest tarandist ning äärevarest. Tarandimüürid olid ehitatud suurtest raudkividest, sisetäidis koosnes väiksematest kividest. Tarandis A valitses põletusmatmine ning tarandis B nii laiba- kui põletusmatus. Leiumaterjal jagunes ajaliselt kahte eraldi rühma: rauast karjasekeppnõelad, rauast spiraalpeaga ehtenõel ning nöör- ja lohkornamendis kaunistatud keraamika, mis on iseloomulik materjal eelrooma rauaaja teisele poolele. Teine rühm leide kuulub aga juba keskmisse rauaaega, millisest ajast on ka Kurna teistest kalmetest rohkesti leide.

Kurna I kalme esindas aga tõenäoliselt kahte üksiktarandkalmet (IA ja IB). Arvestades puudulikku kaevamismetoodikat, võis siiski tegu olla ka liitunud tarandkalmega või poolelijäänud liitunud tarandkalmega. Tõenäolisem variant on siiski eraldi üksiktarandkalmed, sest selliseid on ka mujal Tallinna ümbruses. Kalmes IA oli ülekaalus laibamatus, tarandis IB aga põletusmatus. Mõlemad kalmed on enam-vähem üheaegsed ja rajatud a 300 paiku. Mõlemasse kalmesse oli maetud ka 7.–8. sajandil, kuid seda juba pärast teatavat vaheaega 6. sajandil.

Pirita keskjooksu piirkonnas on tarandeid kaevatud veel Mõigus ja Lehmja-Lool. Mõigu kalme oli pealt  juba üsna ära küntud ning 1975 kaevas Ü. Tamla järelejäänud osa läbi. Avastati kolmest tarandist koosnev tüüpiline tarandkalme. Tarandid olid siin ehitatud idast lääne poole, esimesed kaks paekividest, kolmas aga raudkividest müüridega. Kõik tarandid olid täidetud väiksemate raudkividega. Matmisviis oli tarandites siiski erinev: I tarandis oli surnuid põletatud kohapeal, II valitses samuti põletusmatus, kuid surnuid oli ilmselt põletatud kalmest eemal, III tarandis domineerisid põletamata luud. Esemeline materjal oli väga rikkalik ning kuulus põhiliselt 3. sajandisse, üksikud ka 5.–7. sajandisse; kindlad 4. ja 5. sajandi alguse tüübid siin puudusid.

Lehmja-Loo I kalme (kaevas V. Lõugas 1967.–1968. a) oli üksiktarandkalme, mõõtmetega 6,75 x 5 m. Tarandimüürid olid paekividest, sisetäidis raudkividest. Surnud olid enamasti maetud põletatult, laibamatuseid esines mõnevõrra vaid ülemistes kihtides. Leiumaterjal oli väga rikkalik ja kuulus peamiselt ajavahemikku 300–450, mõned esemed pärinesid ka 7.–8. sajandist. Ühetarandiline oli ilmselt ka siinne IV kalme, millest aga oli säilinud õhuke põhjavare.
 
Pirita jõe alamjooksu piirkonna kalmetest on ühed tähtsamad olnud kalmed Lagedil, kus A. Spreckelsen 20. sajandi algul kaevas 16 kalmet. Neist 12 olid kivikirstkalmed, pärit hilispronksiajast ja eelrooma rauaaja algusest, ülejäänud 4 sisaldasid aga tarandilisi struktuure. 13. kalmes, tõsi küll, mingeid konstruktsioone ei täheldatud, kuid arvestades kalme üldist kuju, esemelist materjali ja kaevamiste puudulikku metoodikat, on selle kuulumine liitunud tarandkalmete hulka väga tõenäoline. Esemeline materjal, mis jaguneb mitmesse kronoloogilisse rühma, erineb enamikust teistest Tallinna ümbruse tarandkalmetest, sarnanedes vaid Mõigu Peetri tarandkalme omaga. Vanim ladestus kuulub 3. sajandisse, hilisemad aga 7. ja 12.–13. sajandisse. Puudub 4.–5. sajandi materjal, mis on iseloomulik enamikule teistest Rävala tarandkalmetest.
 
Lagedi XIV kalmes oli üks ühetarandiline kalme (C), mis kujutas endast 4 x 4 m suurust paekiviladet (müüre ei täheldatud). Siia oli maetud põhiliselt põletusmatuseid. Leidude hulgas puudusid küll sõled, kuid muu materjal oli sarnane üksiktarandkalmete leidudele. 

XV kalmes oli kaks ühetarandilist kalmet (B ja C). XVB oli orienteeritud täpselt põhja-lõuna suunas, mõõtmed 6 x 4,75 m. Nii tarandimüürid kui sisetäidis olid laotud paekividest, surnud olid maetud põletamata. Arvukas ja rikkalik leiumaterjal kuulub 4.–5. sajandisse, kuid esines asju ka 7.–8. sajandist. 1 m kaugusel leiti teise üksiku tarandi (C) jäänused. Tegu oli siin küll nelinurkse konstruktsiooniga, mis aga suures osas oli juba põlluks küntud. Ka siia oli maetud põletamata, kuid leiumaterjali esines märksa vähem. 

XVI kalmet kaevati väga vähe. Siit saadi küll rooma rauaaja esemelist materjali, kuid kalmekonstruktsioonide kohta andmed puuduvad. 

Saha nn Pähklimäe kalmed asuvad samanimelisest mõisast kilomeeter maad edela pool ning neid uuris 1903–1906 A. Spreckelsen. Siin oli kokku neli kalmet, millest kaks (A ja C) olid kivikirstkalmed, üks kahetarandiline (D) ja üks tõenäoliselt ühetarandiline kalme (B). Viimasest oli säilinud vaid üks sirge müürilõik, kalmesse oli maetud põletamata ning panused äärmiselt napid (nende hulgas oli siiski üks hõbesõrmus). Seevastu väga rikkalikku leiumaterjali andis D-kalme uurimine. Mõlemad tarandid olid peaaegu ühesuurused, 5 x 8 m, neisse oli asetatud peamiselt vaid laibamatuseid; põletatud luid leiti väga vähe. Laibamatuste luud olid enamjaolt siiski niivõrd segamini, et matuste asendit õnnestus fikseerida vaid kolmes kohas. Panuseid fikseeriti kokku 200 numbrit, need jagunesid 37 erineva tüübi vahel. Muuhulgas leiti ka väärismetallist importi, sh Skandinaaviast, mis on suhteliselt haruldane rooma rauaaja kontekstis. Saha D-kalmesse maeti perioodil 300–450.

Äärmiselt huvipakkuv on Proosa kalmerühm Pirita jõe paremkaldal. 1970–1984 uuris K. Deemant läbi ühe kivikirstkalme, tarandkalme ja kivivarekalme. Kivikirstkalme oli rajatud hilispronksiajal, kuid sisaldas järelmatuseid ka eelrooma ja rooma rauaajast. Tarandkalme oli ühetarandiline, küljepikkusega 7,35 m, osaliselt lõhutud kaevikute liiniga. Surnud olid kalmesse maetud põletatult, põletamata luid esines ainult ühes nurgas. Vähemalt mõned surnud näisid olevat põletatud kalmes, millest tunnistasid tugevasti põlenud kivid. Leiumaterjal on äärmiselt rikkalik, kokku 380 numbrit (33 erinevat esemetüüpi) ning sisaldas tavapäraste esemete hulgas ka unikaalseid esemeid ning väärismetalli (mh 2 kuldsõrmust). Rohkesti esines importi (kuldsõrmused, mõned sõled, emailitud ripats, joogisarv), kuid seda võib vaadelda alles sissejuhatusena sellele rikkusele, mis jõudis siia rahvasterännuajal. Seevastu keraamika oli kalmes väga tagasihoidlik. Proosa tarandkalme kasutusaeg on ajavahemik 300–450, pärast seda hakati matma kõrvalasuvasse kivivarekalmesse.

Viimsis on kaevatud kahte tarandkalmet (1990, V. Lang), neist esimene oli enne kaevamisi lõhutud ja sellest olid säilinud vaid kõige alumised kivid. Arvatavasti oli siin tegu neljatarandilise kalmega, tarandite mõõtmed u 5,5 x 2 m. Surnud olid kalmesse maetud nii põletatult kui ka põletamata, kokku vähemalt 21 põletus- ja 11 laibamatust. Ühegi matuse algset asendit enam fikseerida ei õnnestunud, va osa (kolju) ühest matusest äärevares. Esemeline materjal oli rohkearvuline, sisaldades 31 erinevat tüüpi esemeid. Enamikus on siiski tegu Eesti oludes tavapärase materjaliga, haruldasi esemeid oli vähe. Viimsi I kalme on dateeritud perioodi 350–500 ning selle näol on tegu kõige hilisema liitunud tarandkalmega muistses Rävalas.

Viimsi II kalme asus eelmisest 40 m kaugusel, oli hoopis väiksem ja leidude poolest vaesem. Siin oli kaks tarandit, neist üks peaaegu ruudukujuline (4 x 4 m), teine vaid 1,2 m laiune. Esines nii põletatud kui ka põletamata luid, need kuulusid ühele põletus- ja kahele laibamatusele. Leiumaterjal oli napp (vaid 1 sõlg, käevõru, nuga ja pisut keraamikat) ja kuulub samasse aega siinse I kalmega.

Kalmed Jõelähtme ja Kuusalu piirkonnas

Rebala–Jõelähtme ja Kuusalu–Kahala piirkonnas teatakse kokku üle 300 kivikalme, kuid enamasti on need kõik kivikirstkalmed. Ka senine arheoloogiline uurimustöö on hõlmanud peamiselt just neid kivikirstkalmed, mille rajamine algas siin juba pronksiaja IV perioodil ja kestis edasi ka eelrooma rauaajal. Tarandkalmeid on siin kaevatud väga vähe ja andmed nende kohta on enamasti üsna lünklikud. 

Ainsaks varaste tarandkalmete näiteks siinkandis on Rebala Presti kalme, mida V. Lõugas on kaevanud 1980-ndate lõpul. Kahjuks pole kalme veel siianigi lõpuni kaevatud, samuti puuduvad kaevamisaruanded ning tulemusi pole trükisõnas avaldatud. On teada, et kalme koosnes mitmest väikesest tarandist. Leiumaterjal on siiski olnud rikkalik, jagunedes kolme rühma: eelrooma rauaaja teisele poolele iseloomulik materjal (karjasekeppnõelad, nöör- ja kammornamendiga keraamika jms), 7.–8. sajandisse kuuluvad esemed ning 12.–13. sajandi leiud.

Nähtavasti tarandkalmega on tegu olnud Uuris, kus T. Moora kaevas 1973 ja 1975. Kahe kivikirstkalme vahel avastati sirge kivimüür, kuid muid müüre siiski ei leitud. Panused kuulusid põhiliselt 3. sajandisse ja olid suhteliselt vähesed. 

Valkla bautakivikalmed moodustavad erandliku kalmetüübi mitte ainult Rävalas, vaid kogu Eestis. Need paiknevad klindieelsel rannikumadalikul 170 m kaugusel mererannast ja 6,7 m kõrgusel merepinnast. Kalmed avastati 1937. aastal. Samal aastal läbi viidud arheoloogilistel kaevamistel (O. Saadre) uuriti nelja põletusmatust, millest üks asus väikese kiviringi sees, ülejäänud aga olid tähistatud meetri-pooleteise kõrguste kivisammastega. Viimastest üks oli juba varem lõhutud, teistest saadi aga peale põletatud luude ka metallesemeid: nuga, kinnine sõrmus, pronksvõru katke ning pronksitükke ühest kalmest ning nuga, pronksist rinnanõel, naaskel, kinnine sõrmus ning pronksitükk teisest. Luud olid põletatud tugevasti ning enne kalmesse asetamist puhastatud. Leitud panused kuuluvad 3. sajandisse.

Vassar püüdis omal ajal (1966) näidata, nagu oleks Valkla kalmete puhul tegu Eestis laiemaltki levinud kalmetüübiga. Toodud võrdlused – püstised kivid Sõrve laevkalmetes, Kiiu ja Kirimäe leiud jt. – pärinevad aga kas hoopis teistest kalmetüüpidest või siis ebaprofessionaalsetest tähelepanekutest ning ei ole veenvad. Valkla sammaskalmed esindavad kaheldamatult täiesti kindlat ja omaette kalmetüüpi, mis Eestis on seni ainulaadne, kuid levinud laiemalt mitmel pool Rootsis.

Rävala tarandkalmete kronoloogia

Tarandkalmete arengus Loode-Eestis võib eristada neli etappi:

  • vanem eelrooma rauaaeg – rajatakse esimene varane tarandkalme Ilmandus ja võib-olla ka Rannamõisas;
  • noorem eelrooma rauaaeg ja vanem rooma rauaaeg – rajatakse teisi varaseid tarandkalmeid (Kurna II, Rebala Presti);
  • 3. sajand – ilmuvad esimesed tüüpilised (st kirde-eesti tüüpi) tarandkalmed (Mõigu ja Lagedi XIII);
  • 4.–5. sajandi I pool – üksiktarandkalmete ja liitunud tarandkalmete aeg.

Virumaaga võrreldes torkab silma tüüpiliste tarandkalmete hilisem levik – alles a 200 paiku ja pärast seda (Virumaal 100–125 aastat varem). Teiseks erandjooneks on üksiktarandkalmed, mida Virumaal seni kaevatud ei ole. Kolmandaks, uusi tarandeid ja lausa uusi tarandkalmeid ehitati Rävalas veel ka 4. sajandi teisel poolel ja võib-olla 5. sajandi algul, samas kui Virumaal alates 4. sajandist enam uusi tarandeid ei rajatud ning maeti varem valmisehitatud konstruktsioonidesse või äärevaredesse.

 

Kesk-Eesti

Kuigi Kesk-Eestis on rooma rauaaegseid kalmeid teada palju, on neid uuritud üsna vähe: teaduslikult ongi läbi kaevatud vaid kolm tarandkalmet, millele lisanduvad andmed asjaarmastajate poolt tehtud lõhkumistest või väiksema ulatusega kaevamistest. Kolmest kaks (Nurmsi ja Tarbja) olid enne kaevamisi säilinud rahuldavalt, kolmas (Kõrenduse) oli aga juba varem tugevasti lõhutud. Järgnevalt vaadeldakse neid kalmeid kahes rühmas: 1) Paide–Peetri ümbruskond Järvamaal ning 2) Vooremaa kalmed Jõgevamaal, millele lisandub üks kalme Peipsi ääres Laheperas. Seejärel käsitletakse ka mõningaid asustuse ja majandusega seotud probleeme Eesti selles piirkonnas. 

Paide–Peetri ümbruse kalmed

Nurmsi kalme asus Järvamaal, Peetri kihelkonnas, Nurmsi külas, ja teda nimetati Kirikumäeks. Pikkus kuni 57 m, laius 12–17 m, kõrgus kuni 0,5 m. Kaevati balti-sakslaste poolt 20. sajandi algul, hiljem veel Tallgreni poolt 1921 ja Moora poolt 1922–1923. Kalme kaevamine viidi lõpuni Vassari poolt 1934–1935, kes kirjutas selle põhjal ka oma doktoritöö 1943 ("Nurmsi kivikalme Eestis ja tarandkalmete areng"). 

Kalme koosnes 12 tarandist, mis paiknesid põhja–lõuna-suunaliselt üksteise kõrval ja moodustasid ida–lääne-suunalise aheliku. Kuna tähtedega olid tähistatud tarandimüürid, siis iga tarandit nimetati kahetähelise kombinatsiooniga: AB, BC, CD jne. 

Nurmsi kalmesse oli maetud nii põletatult kui põletamata. Läänepoolsetes tarandites oli enamasti maetud põletatult ning kesk- ja idapoolsetes tarandites põletamata. Arvestades tarandite dateeringut, domineeris laibamatus 1.–2. sajandil ning 3.–4. sajandil oli põletusmatus peaaegu ainuvalitsev. Individuaalseid matusekomplekse eristada ei õnnestunud ning Vassari meelest on enamik matuseid tahtlikult segatud (seega mitte ainult hilisema juurdematmise tulemusena segamini läinud, nagu tollal üldiselt arvati). Taotluseks oli tarand kui kollektiivne matmispaik, kus ei olnud kohta individuaalsetel erinevustel. Kalmes esines ka loomaluid, millest valdav enamik kuulus koduloomadele (hobune, veis, kits/lammas, siga, koer, koduhani).
 
Metall-leiud esinesid seal, kus luudki, näidates seega sõltuvussuhteid matustega. Keraamika esines suuremal hulgal kalme perifeersetes osades, pärinedes arvatavasti hoopis peiedest. Ka Nurmsi kalmes olid panusteks peamiselt ehted, samas kui tööriistu esines väga vähe ja relvad puudusid sootuks. Vassar seostab relvade puudumist, tööriistade vähesust ja ehete rohkust meie rooma rauaaja kalmetes samasuguste ilmingutega Visla alamjooksu gootide juures, samuti mõnel pool Taanis ja eriti roomlastel. Tegu võis olla roomlastelt levinud usundiliste vaadetega, mille kohaselt hauatagune elu oli põhiliselt pidu ja pillerkaar. Taoliste vaadete levikut mh ka Eestis olevat soodustanud majanduslik kõrgkonjunktuur ja jõukas eluviis. Ka Nurmsi kalme panused olid väga rikkalikud, kokku 800 numbrit (leide endid rohkem). Keraamika ja kivimunakad moodustasid 1/4, seega oli kalmes u 600 numbrit metallesemeid.

Leidude järgi rajati Nurmsi kalme aasta 150 paiku pKr ning selle kasutamine lõppes 5. sajandi teisel poolel. Üksikud leiud on ka 6. sajandi teisest poolest ning muinasaja lõpust; 17.–18. sajandil maeti laibamatuseid kalme kõrvale. Need üksikud hilisemad asjad võisid pärineda hilisematest ohvriandidest ja mitte matustest. Vassari järgi koosnes Nurmsi kalme algul vaid kahest eraldiseisvast tarandist CD ja EF, mis olid omaette suletud tervikud. Hiljem ehitati teisi tarandeid juurde, nõnda et moodustus ühtne seotud tervik. Ehitus kestis u 200 aastat, so 150–350, ning veel 150 aastat maeti varem valmisehitatud taranditesse. Tarandite kasutusaeg oli erinev, kuid üldiselt mitte üle kahe sajandi. Vassar järeldab ehituslikest ja kronoloogilistest seikadest, et kalmesse ehitati tarandeid paarikaupa, kuid leiumaterjali dateeringute laialivalguvust arvestades on seda raske tõestada või ümber lükata. 

Tarbjas Paide lähistel oli lähestikku kaks kalmet, Miku ja Kalamehe. Miku kalmet kaevati asjaarmastajate poolt 20. sajandi algul. Sealt saadud leiumaterjal pärines vähemas osas 3.–4., suuremalt jaolt aga 11.–13. sajandist. Tarbja Kalamehe kalmet kaevas E. Tõnisson 1958–1961 ja T. Moora 1964. Viimane on selle kalme materjalid ka publitseerinud 1967. a.

Kalamehe kalme oli rajatud juba kultuuristatud pinnale, mida tõendas kivilademe-alune 20 cm paksune söetükikesi sisaldav huumusega segatud kiht, kus esines ka keraamikat (sh nöörkeraamikat ja pronksiaegset keraamikat). 

Kalamehe kalme koosnes kolmest tarandist. I tarandil olid nii E- kui ka W-poolse müüri kivid laotud sirge küljega väljapoole. Järelikult peab ta olema teistest vanem. Seejärel oli kalmet ehitatud edasi, peamiselt lääne poole, kuhu rajati teineteise järel II ja III tarand. I tarandist ida pool oli ulatuslik äärevare, kus aga enam kindlamalt eristatavaid konstruktsioone ei olnud. Nii müürid kui ka sisetäidis olid raudkividest, müürid suurematest ja täidis väiksematest.
 
I tarandis domineerisid nõrgalt põlenud luud, mille kõrval võis esineda ka põletamata luid. II tarandis olid enamuses üsna tugevasti põlenud luud, samas kui väga leiurikkas III tarandis oli luid väga vähe ja need olid kas nõrgalt põletatud või hoopis põletamata. Leiumaterjal oli rikkalik, sh 422 tervet või katkist eset pluss keraamika jm. Leidude järgi otsustades on Tarbja Kalamehe kalme rajatud nähtavasti 3. sajandi teisel poolel, enamik panuseid kuulus aga 4. sajandisse ja 5. sajandi esimesse poolde. 

Vooremaa kalmed

Esimene kalme siinkandis kaevati osaliselt läbi Naval 1945–1946 M. Schmiedehelmi poolt. Kabelimäe-nimeline kalme asub Pikkjärve ja Prossa järve vahelisel voorel. Milliste konstruktsioonidega siin täpselt tegu oli, ei olegi päris selge, kuna ühtegi plaani pole säilinud. Igatahes avastati siin kaks matusekihti. Kõige varasemad olid laibamatused kalmealuses liivas, mida kaevati välja vähemalt neli. Nende matuste juurest saadi rauast karjasekeppnõelu. Pole võimatu, et nimetatud laibamatustega on seostatavad veel teisedki varased esemed, nagu spiraalse keskosaga oimuehted, putkkirves, mingi rauast kaelavõru, mõni sirpnuga ja osa keraamikast, mis kuuluvad nooremasse eelrooma rauaaega. Nimetatud asjad saadi kalme kaevamisel, kuid puuduvad tähelepanekud nende seotusest ühe või teise matusekihiga.

Laibamatuste peale oli ehitatud tarandkalme, kus avastati vähemalt kaks tarandit. Nendes tarandites valitses täielikult põletusmatus. Leiumaterjal oli suhteliselt napp ja väheilmekas, vaene: 5 spiraalsõrmust, 3 lihtsat käevõru, mõni nuga jms, ning keraamika. Sõled puudusid täiesti. Leiud kuuluvad üldiselt 2.–5. sajandini. 

Kalme kivilademe all avastati midagi raudkividest kirstu taolist ja samas lähedal kalme servas ka ebakorrapärase kaarja müüri lõik. Need konstruktsioonid on andnud põhjust pidada Nava kalmet nn üleminekuvormiks kivikirstkalmelt tarandkalmele. Mainitud konstruktsioonikatked olid aga siiski liiga küsitavad ja jäid lõpuni uurimata; kaevamiste fotode põhjal midagi kindlat väita ei saa. Tegelikult võib aga Nava kalme asetada samasse ritta meie teiste kivikalmetega, mille alt on saadud varasemaid maa-aluseid matuseid.

Kõrenduse kalmet Palamuse lähedal kaevas Ain Lavi 1975–1976. Kalme oli kruusavõtmisega väga tugevasti lõhutud, säilinud oli vaid u 250 m2 suurune ala. Kalme alt mitmest kohast leiti jälgi tõenäoliselt noorema kiviaja asulakohast (mida aga ei ole täpsemalt dateeritud). Avastati 7 raudkividest müüridega tarandi jäänused, kusjuures tarandid paiknesid mitmes reas. See on võõras nähe tüüpilistele tarandkalmetele, olles aga väga iseloomulik eelrooma rauaaja ja rooma rauaaja alguse varastele tarandkalmetele. Kalmes domineeris põletusmatus ning vanimaks oli peaaegu tervenisti säilinud V tarand. Kokku saadi 380 numbrit leide, millest suurema osa moodustas keraamika. Leiti peakilpsõlg, 3 profileeritud sõlge, rauast ambsõlg, 2 ketassõlge, tähekujulise jalaga sõlg ning mitmesuguseid käevõrusid, kuid peaaegu täiesti puudusid taranditele väga tüüpilised helmed, spiraalsõrmused, spiraalid jms. Metallesemed kuuluvad perioodi 2. sajandi lõpust kuni 5. sajandini, lisaks üksikud asjad muinasaja lõpust.

Rooma rauaajal rajatud kalmega oli tegemist ka Laheperas, Alatskivi lähedal, kus leiumaterjali enamik kuulus siiski hilisrauaaega. Siin avastati 7 tarandit, mis olid liidetud üheks pikaks reaks. Kalmes esines üksnes põletusmatuseid. Rooma rauaaega kuuluv leiumaterjal on väga napp ja vaene, sisaldades mõned käevõrud, ripatsi, sõrmuseid, habemenuge ja keraamikat, kuid mitte ühtki sõlge. 

Kokkuvõtteks Kesk-Eesti kohta võib märkida, et seni kaevatud tarandkalmete põhjal otsustades on see kalmetüüp levinud siia 2. sajandi keskpaiku ning jäänud kasutusele nagu Põhja-Eestiski kuni 4.–5. sajandini. Põhja-Eestiga sobib kokku ka matmisviisi üldine areng, kus kuni 3. sajandini valitses laibamatus, kuid seejärel saavutas ülekaalu põletusmatmise komme. Kuid kui Paide–Peetri ümbruses on tegu küllalt hästi väljaarenenud kalmetega ja rikkaliku leiumaterjaliga, siis Vooremaal on seni uuritud kas suhteliselt algelise konstruktsiooniga või siis väga vaese leiumaterjaliga kalmeid. Tundub, vähemalt seni kaevatud kalmete põhjal otsustades, et Vooremaa on olnud tarandkalmete osas suhteliselt perifeerne piirkond, samas kui Paide–Peetri piirkond on moodustanud ühe tollastest keskustest, millel olid väga tihedad sidemed eelkõige Virumaaga, vähemal määral Rävalaga. 

Mõningaid asustuse levimisega seotud küsimusi

Kui Virus ja Rävalas eelnes rooma rauaaja tarandkalmetele ligi tuhandeaastane kivikalmete rajamise periood, siis Kesk-Eestis (nagu üldiselt ka Kagu-Eestis) kuigipalju varasemaid matmispaiku ei teata. Üheks erandiks on siin Nava kalme, kus kivikalme all oli noorema eelrooma rauaaja maa-alune matmispaik. Igal juhul on maapealse ehitusega kivikalmeid hakatud Kesk-Eestis rajama alles 2. sajandi keskpaiku pKr. Varem on andnud see põhjust rääkida maaviljelusliku asustuse levimisest neile aladele alles rooma rauaajal ja mitte varem. Sellise hilise leviku peamine põhjus olevat olnud mullastiku eripäras, kuna paksud raske lõimisega mullad – ehkki väga viljakad – käisid väidetavalt algelisele maaharimisele üle jõu.
 
Metoodiliselt põhineb aga seesugune väide ekslikul arvamusel, et monumentaalsete kivikalmete levik peegeldab enam-vähem adekvaatselt ka asustuse levikut. Teistlaadsete muististe (asulate, linnuste, põllujäänuste jms.) mittetundmine tulenes aga nende piirkondade vähesest uuritusest. Üksnes Vooremaal on viimastel aastakümnetel Lavi poolt rohkesti uusi asulakohti välja selgitatud, kuid enamasti pole neid veel kaevatud ega ka täpsemalt dateeritud. Samas on aga mitmel pool Vooremaal tehtud õietolmudiagramme, kus ilmnev inimmõju ümbritsevale keskkonnale räägib natuke teistsugust juttu kui tarandkalmed. 

Üheks selliseks näiteks on Kõrenduse kivikalme juures olevast madalsoost tehtud kaks diagrammi, millest ilmneb kõigepealt, et inimene on siin taimkattele olulist mõju hakanud avaldama juba noorema kiviaja algupoolel. See mõju ilmnes rohttaimede järsult suurenevas liigilises mitmekesisuses, mitmete avamaastiku niidukooslusi iseloomustavate taimede ning ka igasugustele rikutud pinnastele asuvate taimede õietolmu pidevas leidumises alates sellest tasemest (varaneoliitikumist). Ka paljud söekihid alates hiliskiviajast ja vanemast pronksiajast osutavad inimese pidevale kohalolekule ja majandustegevusele, võimalik, et alepõllundusele. Kultuurkõrreliste taimede õietolmu hakkas esinema juba 4. aastatuhande lõpus eKr (4495±35), seda koos nõgese ja väikese oblikaga, mis samuti osutavad maaviljelusele. Suuremal hulgal hakkas kultuurkõrreliste taimede õietolmu esinema siin aga alates nooremast pronksiajast. Seega võime teha kaks järeldust: 1) esimesed jäljed viljelusmajandusest Kõrenduse ümbruses kuuluvad arvatavasti keskneoliitikumi ja võivad olla seotud selle kalme all avastatud asulakohaga; 2) maaviljeluslik asustus oli Kõrenduse ümbruses kindlasti olemas juba alates nooremast pronksiajast, millisest ajast aga pole mingeid jälgi kalmete näol.

Ka teiste Vooremaal uuritud soo- ja järvesetete diagrammidest ilmneb enam-vähem analoogiline pilt (Raigastvere, Pikkjärv, Siniallika oit). Selle kohaselt on sporaadilisi jälgi viljelusmajandusest juba hiliskiviajast, kusjuures inimmõju suurenes märgatavalt alates nooremast pronksiajast. Hoopis rohkem on säilinud jälgi viljelusmajanduslikust inimmõjust aga alles alates ajaarvamise algusest, mil algas ka kivikalmete rajamine selles piirkonnas. Arvatavasti oli maaviljeluslik püsiasustus selleks ajaks tihenenud piirini, mil muutus varasemaga võrreldes märksa teravamaks konkurents maa pärast. See omakorda tingis territoriaalse käitumise kõrgendatud eksponeerimise, mis mh väljendus ka monumentaalsete kivikalmete rajamises. Need kivikalmed ei olnud mitte niivõrd tavalised matmispaigad (neid on selleks siiski liiga vähe), kui just antud maa kuulumist teatud suguvõsale tähistavad ja signaliseerivad rajatised. Seetõttu hakatigi monumentaalseid kalmeid rajama alles siis ja seal, kus muutus senisest hoopis aktuaalsemaks põllumajandusliku maa n-ö juriidilise kuuluvuse ja põlvkondade järjepidevuse küsimus. Rävalas ja Virus, samuti mitmel pool mujal Lääne- ja Põhja-Eestis, toimusid sellised protsessid märksa varem, juba hilispronksiajal. Sise-Eestis, kus maaviljeluslik asustus oli hõredam ja vaba maad märksa rohkem saadaval, muutus küsimus aktuaalseks hoopis hiljem, alates rooma rauaajast.

Niisiis ei ole õige rääkida maaviljelusliku asustuse levikust Kesk- ja ka Lõuna-Eesti paksema moreenkattega aladele alles seoses tarandkalmete levikuga sealkandis. Küll aga tuleb nentida, et asustus sise-Eestis oli enne rooma rauaaega suhteliselt hõredam kui ranniku-Eestis, ning muutus tihedamaks alles tarandkalmete ajal. Kui palju sellest kasvust tulenes sisserännetest rannikualadelt, on võimatu öelda. Tõenäoliselt oli migratsioonil siiski teisejärguline tähtsus ning põhiosa kasvust tulenes hoogustunud viljelusmajandusest tingitud rahvastiku loomulikust juurdekasvust.


  Saaremaa ja Lääne-Eesti

Rooma rauaaja uurimine Saaremaal ja Lääne-Eestis on olnud küllalt komplitseeritud juba pikemat aega. Juba 1920. aastail, kui hakati süstemaatiliselt registreerima ja kartografeerima Eesti muistiseid ja muinasleide, torkas silma rooma rauaajale iseloomulike muististe ja leidude puudumine selles piirkonnas. Tolle aja uurijad eesotsas Tallgreniga seletasid seda nähtust piirkonna vähese uuritusega, milles neil vähemalt osaliselt oli kahtlemata õigus. Moora 1932. a seisukoha järgi olevat ajaarvamise vahetuse paiku aset leidnud karjakasvatuse osatähtsuse vähenemise ja põlluharimise osatähtsuse tõusu tõttu rahvastik rannikualadelt, sh ka saartelt ja Lääne-Eestist, asunud ümber Kõrg-Eestisse. Vassari arvates lahkus suur osa Lääne-Eesti rahvastikust ajaarvamise vahetuse paiku hoopis Soome. Samas vaadati aga mööda tõsiasjast, et väidetav murrang ei kajastunud muististe levikus, sest samahästi olid tollal peaaegu tundmatud ka eelrooma rauaaja muistised ja leiud. Hiljem parandas Moora oma seisukohta selliselt, et asustus ajaarvamise algul mitte ei paiknenud ümber, vaid lihtsalt laienes ka Kõrg-Eesti aladele.
 
1956. a. ilmunud etnilise ajaloo kogumikus eristavad Vassar ja Moora saartel ja Lääne-Eestis omaette hõimupiirkonna, kus rooma rauaajal oli tegu küll põlise rahvastikuga, kuid selle demograafiline juurdekasv ning majanduslik areng olnud märksa aeglasem muu Eestiga võrreldes. Tarandkalmete kui rooma rauaaja tüüpiliste muististe puudumist seletati arhailiste joonte püsimisega siinses majanduses (karjakasvatuse eelisareng) ja kultuuris (kinnipidamine vanast matmisviisist ja kalmevormist, mida iseloomustas leidude äärmine vähesus). Hiljem õnnestus Lõugasel tõestada, et maaharimine sai ranniku-Eesti loopealsetel aladel domineerivaks juba hiljemalt eelrooma rauaajal, mis võttis jalad alt ka sellel teoorial. Kui seejärel hakati avastama ja kaevama ka esimesi tarandkalmeid Saaremaal ja Lääne-Eestis, tunduski, et erinevused mainitud piirkonna ja muu Eesti vahel ei olnudki nii märkimisväärsed.

Ometi, mida rohkem tarandkalmeid meie saartel ja Läänemaal läbi kaevati, seda enam hakkas selguma, et kuigi tarandkalmeid sealt leiti, siis rooma rauaaega nendes kalmetes siiski mitte. Leiumaterjal nendes kalmetes erines täiesti tüüpiliste tarandkalmete panustest, sarnanedes osaliselt vaid kõige varasemate tarandkalmete materjaliga. Täiesti puudusid saarte ja Läänemaa tarandkalmetes sõled ning paljud teised ehtetüübid, erinev oli ka keraamika. Hilisem analüüs näitas, et ehituslikult oli tegu tarandkalmete ühe variandiga, mida nimetatakse varasteks tarandkalmeteks ja mis on levinud meie saartel, Lääne- ja Põhja-Eesti rannikuvöötmes, Kuramaal, Edela-Soomes ning Kesk-Rootsi idaosas. Saarte ja Läänemaa varased tarandkalmed dateeriti pikka aega vaid 1.–2. (3.) sajandisse pKr, kuid nende leiumaterjali üksikasjalikum analüüs osutas hiljem, et paljud neist on rajatud juba kas eelrooma rauaaja vanemal või siis (enamasti) nooremal perioodil. Ka Lõugas ise, kes neid kalmeid enamasti kaevas, asus hiljem seisukohale, et kõik need matmispaigad jäeti maha juba 1. sajandil pKr. Tema arvates (1995) olevat rooma rauaaja algul rajatud Saaremaale Kaali järve juurde germaanlaste kultusekoht, kus tugeva ja võimsa ringmüüri taga ohverdati inimesi taevastele jumalatele. Seoses sellega olevat varasem asustus saarelt kas välja tõrjutud või n.-ö jumalatele ohverdatud. Alles 5. sajandi paiku ilmuvat leiud taas kalmetesse. 

Selle teooriaga ei tundu aga kogu olemasolev materjal kooskõlas olevat. Kõigepealt, täpselt samasugused varased tarandkalmed nagu Saaremaal on levinud ka Läänemaal ja Pärnumaa põhjaosas. Täpselt samasugune on ka Lääne-Eesti mandriosa kalmete kronoloogia, st ka seal on 2.–4. sajandi jooksul nn must auk. Kui nõnda suured alad jäid ilma inimasustuseta koguni kolmeks sajandiks, siis peaks see väga selgelt välja tulema näiteks õietolmudiagrammides. Kaali järvest tehtud õietolmudiagrammist ilmneb, et inimmõju ümbritsevale keskkonnale on järsult suurenenud hilispronksiajal, mil seal algas teraviljade kasvatamine. Viimase osas näib hiljem küll teatav lünk tekkivat, kuid kui dateeringud on õiged, siis langeb see lünk alles rooma rauaaja lõppu ja rahvasterännuaega. Samas on oluline, et sel ajal hoogustus ümbruskonnas ilmselt hoopis karjakasvatus, millest on rohkesti tõendeid diagrammis, nõnda et mingit lünka inimasustuses ilmselt ei olnud. Oli vaid teatud muutus maakasutuses. Ka mitte üheski teises õietolmudiagrammis Saaremaalt, mida on analüüsitud inimmõju aspektist, pole märgata lünka inimasustuses rooma rauaaja paiku. Samas tuleb küll lisada, et on vajalik põhjalikum uurimistöö selles valdkonnas.

Nii nagu õietolmudiagrammid osutavad asustuse jätkumisele Saaremaal rooma rauaajal, pole see periood ka arheoloogilise materjali poolest päris tühi. Nii mõnestki eelrooma rauaajal rajatud tarandkalmest on leitud siiski ka panuseid rooma rauaajast, eeskätt selle teisest poolest. Üheks selliseks oli viietarandiline Liiva-Putla kalme, mis oli ühtlasi ka esimeseks arheoloogiliselt uuritud tarandkalmeks Saaremaal. Olles küll rajatud juba nähtavasti eelrooma rauaaja algupoolel, sisaldas ta ka rea esemeid (spiraalsõrmused, käevõrud jms, kuid mitte sõlgi) nooremast rooma rauaajast või isegi rahvasterännuajast; üks rühm leide pärines ka hilisrauaajast. Mõningal määral on rooma rauaaja spiraalsõrmuseid ja käevõrusid leitud ka mitmest teisest selle piirkonna tarandkalmest, kõige suurem kompleks aga Tõnija kalmest. Ka viimane oli ehitatud juba ilmselt eelrooma rauaaja teisel poolel, sisaldades rohkesti tolle perioodi matuseid ja panuseid. Kuid suured võimsad tarandimüürid, mis kaevamistel avastati, olid ehitatud selle varasema kalmekihi peale. Tõnija kaevamise kogemus viitab võimalusele, et ka näiteks Liiva-Putla klassikaliselt liitunud tarandid (mis on kõikjal iseloomulikud alles nooremale rooma rauaajale) võisid olla ehitatud varasema kalmekihi peale, mida 30 a tagasi ei osatud tähele panna. Põhimõtteliselt samasuguse konstruktsiooniga oli ju tegu ka Ilmandu III kalme puhul Loode-Eestis.

Kokkuvõtteks võib Saaremaa ja Lääne-Eesti rooma rauaaja kohta öelda, et see vajab veel edasist uurimist, nii arheoloogilisest kui ka palünoloogilisest aspektist. Ilmselt võib küll aga väita seda, et mingit tühjaksrändamist eeldada pole tarvis. Eks kehtib ka selle piirkonna monumetaalsete kivikalmete puhul tõdemus, et taolisi kalmeid ehitati vaid teatud perioodidel, siis, kui see asustusloolistest, sotsiaalsetest ja religioossetest põhjustest oli tarvilik. Kalmete mahajätmist ei saa vaadata elanikkonna emigratsioonina – vastasel juhul tuleks seda aktsepteerida ka peaaegu kogu Eesti suhtes rahvasterännuaja algul, kui tarandkalmed kõikjal kasutuselt ära jäid. (Seda oletatigi veel 20. sajandi algupoolel). Saartel ja Lääne-Eestis (nagu ka mõnel pool põhjarannikul) oli selliseks kalmeterajamise kõrgperioodiks noorem eelrooma rauaaeg kuni 1. sajandini pKr – hiljem ei olnud monumentaalsete haudehitiste rajamine ilmselt enam aktuaalne ja ühiskond mattis oma surnuid hoopis tagasihoidlikumalt, arheoloogiliselt vähem silmapaistvate tagajärgedega. 

Kagu-Eesti

Kagu-Eesti teadaolevad kivikalmed paiknevad paaris suuremas rühmas. Neist üks on lõuna pool Emajõge Nõo, Kanepi ja Kambja ümbruses, ehk Otepää kõrgustikul ja sellega piirnevatel aladel (Jaagupi, Unipiha, Kambja ja Paali tarandkalmed, Vehendi kivikirstkalmed ja Tamsa maa-alune kalmistu). Teine väiksem rühm asub Võrust lõuna- ja edela pool Haanja kõrgustiku aladel (Virunuka, Sadrametsa). Esimesest rühmast eraldab seda rühma väheviljakate liivaste orgudega Võru–Hargla ürgorgude vöönd. Kolmas suurem rühm kalmeid asub juba Põhja-Lätis.

Kalmed Nõo, Kanepi ja Kambja ümbruses

Vanimaks kalmerühmaks siinkandis on Vehendi kivikirstkalmed Võrtsjärve idakaldal, mida uuriti 1975–1976 (S. Laul). Kalmistu koosneb 11 kalmest, neist kaevati läbi kõige lõunapoolsem (vt eespool). Kalmekivide alt liivast saadi kahest kohast põlenud inimluid koos söetükikestega, vanus kalibreerituna 760–170 eKr. Niisiis on ka Eesti selles osas enne maapealse ehitusega kivikalmete olnud levinud maa-aluste põletusmatuste komme. Lisaks põletusmatustele (neid teatakse siin veel Põlgaste kivikalme alt) oli piirkonnas levinud ka maa-aluste laibamatustega kalmistud, millistest ühte teatakse Tamsalt Elva lähistelt.
 
Tamsa kalme ehitusest ei saadud kaevamistega päris hästi aru. Siin avastati 1936. a võrkpalliplatsi posti jaoks auku kaevates inimluid koos karjasekeppnõeltega. 1938. a tegi seal väiksemad kaevamised E. Ariste. Leiti, et 2,5 x 2,5 m suurusel alal on kuni poole meetri sügavuseni rohkesti põletamata inimluid. Need luud paiknesid üksteisega täiesti segamini, osa luid oli katki murtud, osa luid maasse püsti asetatud. Koljutükid olid segamini pikkade luudega. Samas luude vahel asus ilma igasuguse korrapärata küllaltki palju leide, sh 18 rauast karjasekeppnõela või nende katket, mõned lihtsad pronkskäevõrud, üks kõvera kaelaga nõel, sirp-nuga jms. Leide ei esinenud väljaspool luude kuhilat. Kaevamiste juhataja arvates ei saanud need luud ja leiud oma algses asendis olla ja see on ilmselt tõsi, kui eeldada tavalist korrapäraste maa-aluste laibamatustega kalmistut. Samas on raske uskuda, et kui luustikud oleksid kusagilt mujalt sinna toodud, siis võeti kaasa ka vanad ja roostetanud hauapanused. Pole aga välistatud, et luustikud segati ära juba matuste aegu, nii nagu seda tihti esineb ka kivikirstkalmetes ja varastes tarandkalmetes (järelmatuste juures) ning nagu see oli üldlevinud ka põletusmatustega tarandkalmetes mõnisada aastat hiljem. Tamsa kalme, mis ilmselt oli algul märksa suurem, kuna üksikuid koljusid ja luid oli ka mujalt välja tulnud, kuulub eelrooma rauaaja lõpusajanditesse.

Rooma rauaaegsetest muististest on siinkandis esinduslikult kaevatud Jaagupi tarandkalmet. Jaagupi kalme asus Lõuna-Tartumaal Tõravere külas Jaagupi talu maal. Seda kaevasid esmakordselt Loeschke ja Viskovatov 1887, kes tegid sinna mõned augud. 1933 kaevas seal uuesti H. Moora ning 1934–1935 Moora ja A. Vassar. Kalme kaevamise lõpetas 1938 E. Ariste. Kalme on publitseeritud S. Laulu poolt 1962 kogumikus Muistsed kalmed ja aarded. Kalme lääneosa (tarandid IX ja X) kaevamisplaan läks sõjas kaduma ning see osa on taastatud väiksema skitsi alusel.
 
Jaagupi tarandkalme ei asu mitte tänapäevaste põldude keskel nagu see tavaliselt on kombeks Põhja-Eestis, vaid põllu- ja metsamaa piiril, Voika ojaoru äärel. Selline asend erinevate ressursialade piiril on iseloomulik ka paljudele teistele Kagu-Eesti tarandkalmetele. Jaagupi kalme pikkus ida–lääne suunas oli 55 m, laius kuni 19 m, suhteliselt madal. Nagu enamiku teistegi tarandkalmete all, nii oli ka siin kalmealune pind enne ehitust puhastatud tulega. Tarandite arvu päris täpselt enam kindlaks ei õnnestunud teha, kuna osa kalmest oli tugevasti lõhutud. Usutavasti oli siin olnud kümmekond tarandit, millest paremini olid säilinud vaid kuus. Kalme ehitus on kulgenud üsna lihtsalt ja ühesuunaliselt: läänest ida poole. Kalme tarandid olid ehitatud suurtest raudkividest, täidis koosnes alumises kihis suurtest kividest, mille peale oli visatud väiksemaid. 

Peale väheste erandite on Jaagupi kalmesse maetud vaid põletusmatuseid. Maetud oli enamasti tarandite keskele, äärtesse märksa vähem. Enamasti olid põletatud luude killud puistatud kalmekivide vahele laiali, nagu see taolistes kalmetes ikka kombeks on. Mõningates kohtades võis aga näha ka luudepesi, kus luukillud koos panustega olid asetatud kokku. Paaris kohas täheldati ka, et maetud oli kalmealusesse pinda, kuid pole päris selge, kas seda tehti juba enne tarandite rajamist või alles hiljem. Kaevamistel tõdeti, et tarandimüürid ja alumine sisetäidis olid valmis ehitatud enne matmise algust. Sellele osutas nii asjaolu, et kalmekivide all matuseid polnud, kui ka see, et viimasena valmisehitatud I tarandisse polnud asetatud ei luid ega panuseid. 

Leide koguti üle 800 numbri. Osa metallesemeid oli olnud tules – need olid surnul nähtavasti tuleriidal kaasas. Osa panuseid oli aga ilma igasuguste põlemisjälgedeta ja need olid kalmesse asetatud pärast laiba põletamist. Enamik asju on tahtlikult rikutud, nagu see oli üldiselt kombeks kõikjal Eestis. Tüübiliselt väga rikkalik ja mitmekesine leiumaterjal näitab, et Jaagupi tarandkalme rajati 3. sajandil ning sinna maeti 4. ja ka veel 5. sajandil kuni selle keskpaigani. 

Haanja kõrgustiku kalmed

Haanja kõrgustiku alal on kivikalmeid üsna vähe uuritud, esinduslikum kompleks asub Virunukas (EE, joon 145). Virunuka kalmed asuvad Võrust 24 km edela pool Viru küla maa-alal, Mustjõe ja tema haru Pärlijõe vahelisel neemikul, samuti metsa ja põllumaade piiril nagu Jaagupi kalmegi. Kalmerühmas oli 5 kalmet, mis peale ühe (III) paiknesid ühes peaaegu ida–lääne-suunalises reas. Üksteise kõrval paiknesid I ja II ning VI ja V. Kalmed olid rajatud metsasele liivikule, kusjuures plats oli enne ehitust puhastatud tule abil.

Virunuka I kalme oli kõige läänepoolsem (läbimõõt 14,5 m) ja selles oli kaks tarandit. Kõigepealt oli rajatud läänepoolne tarand, mis hiljem oli kolmest küljest 60 cm kauguselt piiratud teise müüriga. Veelgi hiljem oli selle tarandi idaküljele ehitatud teine tarand, natuke pikem kui esimene. Ka see teine tarand piirati hiljem idapoolsest pikiküljest täiendava müüriga. Tarandite sisemus oli (kõikides Virunuka kalmetes) täidetud suuremate kividega ühes kihis. Surnud olid maetud nende suurte kivide vahele ning kaetud pealt mulla ja väikeste kividega. Kalme ümber oli äärevare, mis koosnes väiksematest kividest (nagu need, mis olid tarandites matuste katteks). I kalmesse oli surnuid maetud üksnes tugevasti põletatult. Luid esines nii tarandite sees kui ka seesmiste ja välimiste müüride vahel.
 
Virunuka II kalme (24 x 20 m) koosnes 4 tarandist, mille suund ühtis I kalme tarandite omaga. Kõige varasem nendest oli II tarand, millele ida poolt ehitati juurde kaks ja lääne poolt üks tarand. Tarandites valitses täiesti põletusmatus, kusjuures luud oli enamasti põletatud nõrgalt. Äärevaredes esines luid vaid üksikutes kohtades.
 
III kalme asus eelmisest 42 m kagu pool. Siin oli vaid üks tarand, kuhu oli maetud väga vähe. Ilmselt oli selle kalme ehitamine jäänud pooleli.

IV kalme oli kõige suurem, pikkus 63,5 m, laius 20–30 m. Kalme koosnes 14 tarandist. Siin olid esialgse kalme moodustanud tarandid VI–XI (sh kõige varasemad olid VII–IX), mis olid mõõtmetelt teistest hoopis väiksemad. Järgnevalt ehitati nii ida- kui lääne poole juurde suuremaid tarandeid. Väikestesse taranditesse oli maetud nõrgalt põletatud luid, samas kui suuremates tarandites domineerisid tugevasti põletatud matused. Kolmes idapoolses, viimasena ehitatud tarandis oli küll rohkesti luid, kuid väga vähe panuseid.
 
V kalme (EE, joon 146) oli kõige idapoolsem ning selles puudus selge tarandiline struktuur. Tegu oli kompaktse kivivarega, kuhu oli maetud keskossa teatud kindlale piiritletud alale. 

Virunuka kalmed olid leidudelt üsna rikkad, viiest kalmest saadi kokku 2271 numbrit leide. Eriti rikas tundus olevat IV kalme, mis oli ka kõige suurem. Esemete põhjal otsustades on esimesed kalmed rajatud siin 2. sajandil ning matmine kestis kuni 6. sajandini. Kõige vanemaks on II kalme 2. tarand, mis rajati 2. sajandil. Juba 2. sajandi keskpaiku on rajatud ka IV kalme, kus kõige vanemaks osaks olid väikesed tarandid VII–IX. Kõige hiljem on rajatud V kalme, so 4.–5. sajandi vahetusel. 

Asulad ja suiradiagrammid

Kagu-Eesti asulaid rooma rauaajast ei ole kuigivõrd ulatuslikult kaevatud, kuid võib öelda, et neid tuntakse siitkandist tunduvalt rohkem kui Põhja- või Lääne-Eestist. Paraku ei ole nende dateering alati selge, kuna leiumaterjal – kas juhuslikult pinnamaterjali hulgas saadud või hilisemate muististe kaevamistel avastatud – koosneb suuremas osas vaid keraamikast. Keraamika on kas riibitud või tekstiilipressitud seintega. Kuna selline keraamika kadus tarvituselt I aastatuhande keskpaiku, siis on ka vastavad asulakohad sellest ajast varasemad. Samas on peaaegu võimatu vahet teha – vähemalt praeguste teadmiste tasandil – rooma ja eelrooma rauaaja keraamikate vahel. Mõned näited.

Uderna – hilisrauaaegne ja keskaegne asulakoht Elva lähedal, mida 1987–1989 päästekaevasid P. Ligi ja V. Lang. Muu materjali hulgas esines ka peotäis keraamikat riibitud pindadega, mis pärines kas rooma või eelrooma rauaajast (võimalik, et isegi veelgi varasemast ajast). Ka lähedalt soost võetud õietolmudiagrammis ilmnesid inimasustuse ja viljelusmajanduse indikaatorid hiljemalt alates hilispronksiaja kihtidest, kuhuni puur õnnestus suruda. 

Ala-Pika – kahekihiline asula Otepääst 6 km kirde pool, mida uuriti 1995–1997 (H. Valk, A. Tvauri). Hilisemate settekihtide all avastati kultuurkiht, mille leiumaterjal jagunes kahte rühma: hilisem oli pärit keskmisest rauaajast, varasem eelrooma rauaajast. Noorema rooma rauaaja asustusest kõneleb arvatavasti üks radiosüsiniku dateering ajast 245±50 pKr, kuigi tarandkalmetele iseloomulikku keraamikat ei leitud. 300 m kaugusel asulast on kaks kivikalmet, millest vähemalt üks on samuti noorema rooma rauaaja tarandkalme (väikesest kaevandist saadi kaks sõlge, 10 pronkshelmest ja 2 kuldfooliumiga klaashelmest). Lähedalolevast järvest on tehtud kaks suiradiagrammi, millest ilmnes, et maaviljelusega ja teraviljakasvatusega (oder ja nisu) on selles ümbruskonnas hakatud tegelema juba pronksiaja keskel. See esimene inimmõju periood on katkenud u 100 pKr ning kuni 250 pKr oli siin lünk – võimalik, et antud koht polnud tollal asustatud. Teraviljade ja teiste inimmõju näitavate taimede õietolmu, samuti peent söetolmu hakkas ladestuma uuesti alles 3. sajandi keskpaiku ning järgnevatel sajanditel nende osa järjest suurenes, olles suurim ajavahemikus 450–750, millest pärineb ka suurem hulk Ala-Pika asulaleide. Hiljemalt 9. sajandil näib koht olevat uuesti maha jäetud.

Siksali – muististe kompleks Haanja kõrgustikul, Läti piiri ääres. Siin Hino ja Mustjärve ümbruses on teada mitu asulakohta, hilisrauaaja ja keskaja kääbaskalmistu, linnamägi. Eriti just II asula kaevamisel – õigemini selle asulakoha peale tehtud kalmistu kaevamisel – leiti riibitud ja tekstiilipressitud seintega keraamikat, mis peaks pärinema rooma rauaajast, samuti saadi tõendeid kohaliku rauasulatamise ja sepatöö kohta. Mustjärvest ning selle lähedal olevast sulglohust on tehtud kaks suiradiagrammi, mis osutavad viljelusmajanduse algusele pronksiajal. Inimmõju ulatus ümbritsevale keskkonnale on tugevnenud järk-järgult ka järgnevatel sajanditel.

Kagu-Eesti asustusest ja ühiskonnast rooma rauaajal

Eesti kagusopis on tarandkalmed ilmunud kasutusele niisiis juba hiljemalt 2. sajandi keskpaiku. Juba tollal oli levinud üksnes põletusmatus, tõsi küll, nõrga põletuse kujul. Alates 3. sajandist on siingi levinud üksnes tugevasti põletamise komme. Seega on põletusmatmise komme Kagu-Eestis ülekaalu saavutanud varem kui Kirde-Eestis, samuti jäi see tava siin hoopis pikemaks ajaks püsima. Virunukas teistsugust matmisviisi praktiliselt ei esinenudki. 

S. Laul on püüdnud tõlgendada Virunuka kalmete põhjal ka tolleaegset ühiskonda ning sotsiaal-majanduslikke suhteid. Tema arvates mattis ühte tarandkalmesse suurpere, kusjuures igasse tarandisse mattis väikepere. (See oli üldine arusaam ühiskonnast kuni 1990-ndateni.) Nii saabuski S. Laulu järgi 2. sajandi keskpaiku Virunukka kaks kogukonda, kes asutasid 2. ja 4. kalme. Kollektiivid olevat algul olnud väikesed, mida võib arvata selle põhjal, et neil polnud vajadust ega ka jõudu ehitada suuri monumentaalseid kivikalmeid. (Arvamus, nagu nõudnuks tarandkalmete ehitamine suure kollektiivi suurt jõupingutust, oli samuti üldlevinud ning tugevasti liialdatud.) Laul kirjutab: "Virunuka kalmetesse matnud elanikkonna sotsiaal-majanduslik areng kulges pidevas tõusujoones. Juba 3. sajandiks on elanike arv tublisti kasvanud. 3. ja 4. sajandil on ehitatud enamik Virunuka kalmete taranditest, mis varasematest on mõõtmetelt palju suuremad ja ehituselt monumentaalsemad. Elanikkonna kasvades on juurde tekkinud rohkesti peresid, kes ehitasid endale omaette tarandid. Samal ajal jätkus matmine ka vanadesse taranditesse. Sellest võib järeldada, et uute hargnenud perede kõrval eksisteeris kogu aeg ka suguvõsa põhiliin. I ja III kalme on tekkinud teistest veidi hiljem. Võib arvata, et osa üksikperedest eraldus teistest ja rajas oma kalmed. Aja jooksul on selline pere muutunud omakorda suuremaks kollektiiviks, nagu võib näha I kalme kaevamisest. III kalme rajanud kollektiiv oli ilmselt väike ega ole ka hiljem suurenenud. Et mõlemad endale uued kalmed rajanud pered on jäänud endiste suurperedega tihedalt seotuks, näitab see, et nad oma matmiskohad valisid vanade kalmete lähedale."

Ent Virunuka kalmete lugu on võimalik seletada ka teistmoodi. Kõigepealt ei ole mingit vajadust arvata, et 2. sajandi keskpaiku saabus antud piirkonda kaks uut kogukonda (immigratsioon põhineb eeldusel, et kalmete levik = asustuse levik). Piirkond oli asustatud juba ilmselt märksa varem, 2. sajandil levis siiakanti vaid uus usund, mis eeldas matmist monumentaalsetesse kivikalmetesse. See uus usund või kultuur vastas hästi tolleks ajaks sealses ühiskonnas saavutatud sotsiaalsele ja majanduslikule tasandile, kus põllumajanduslike maade nappus viis selle maa senisest jäigemale reguleerimisele majapidamiste vahel, mis aga omakorda nõudis manifesteerimist monumentaalsete kalmeehitiste näol. Virunuka kalmed peegeldavad ilmekalt ühe territoriaalse kogukonna matmiskohta, st sellise kogukonna, kes kaugemas perspektiivis võis pärineda ühtsest suguvõsast (seda näitab 4 samaaegse kalme lähestikku paiknemine, 5. kalme on mõnevõrra hilisem; enamasti paiknevad tarandkalmed siin aga üksikult, peegeldades arvatavasti ka üksiktalulist asustusviisi). Tänapäeval ei ole põhjust tõlgendada tarandkalmeid enam paljudest väikeperedest koosnevate suurperede matmispaikadena, vaid neid võib mitmel põhjusel vaadelda ühe majapidamise või talu kalmetena, kus iga uue põlvkonna ajal ehitati uus tarand. Pealegi ei võimaldanud tolleaegne madal keskmine eluiga kolme põlvkonna nimetamisväärset kooselu nagu klassikaliste suurperede puhul kombeks. Kollektiivi liikmete arv tollal enamasti ei ületanud kümmet. Ka Virunuka kalmeid võib tõlgendada 4–5 lähestikku paiknenud talu ühise matmisalana, kus iga talu kalme oli teistest siiski eraldi.

Juba Laul juhtis tähelepanu asjaolule, et IV kalme on teistest suurem ja rikkalikumate panustega, ning järelikult oli sellesse matnud kogukond ka teistest suurem ja majanduslikult jõukam. Kalmete erinevused tulevad eriti hästi välja, kui võrdleme mitte niivõrd panuste hulka, kui just erinevate esemetüüpide arvu nendes kalmetes. Ilmneb tõesti, et kõige rikkam oli IV kalme, kus erinevaid esemetüüpe oli 34 (samas suurusastmes kui teised rikkad tarandkalmed Eestis). I kalmes oli vastav näitaja 20, II kalmes 25, III ainult 2 ja V - 9. Siit võib järeldada, et IV kalmesse matnud kollektiivil olid teistega võrreldes hoopis suuremad võimalused juurdepääsuks tootmise ja kaubavahetuse saadustele, või vähemalt tarvidus selliseid võimalusi eksponeerida. See talu oli teistest järelikult kas rikkam või sotsiaalselt pretsensioonikam, missugused mõisted tihti kattuvad. Seega võime siin näha sotsiaalselt kihistunud ühiskonda, kus ühel domineerival talul oli teistega võrreldes märksa suurem majanduslik potentsiaal ja ilmselt ka kõrgem sotsiaalne staatus. See ei pruukinud tuleneda üksnes sellest, et IV kalmesse matnud pere oli teistest liikmete arvu poolest suurem, kõne alla võib tulla ka teatud toodangu ülejääkide koondamine teistelt majapidamistelt sellele ühele, ehk siis maksusüsteemi olemasolu.

Eesti esiajaloos on kirjeldatud Kagu-Eesti hõivamist maaviljelusliku asustuse poolt rooma rauaajal kahest kitsamast piirkonnast: Mustjõe ümbrusest ning Võrtsjärve ja Suure Emajõe vaheliselt alalt. Mõlemas leidub 2. sajandil rajatud tarandkalmeid. Nendest piirkondadest lähtudes levis maaviljeluslik asustus järgmise sajandi jooksul mitmes suunas. Peamine tendents olevat seisnenud selles, et kõrgustike jalamilt levis asustus ajapikku kõrgemale, kõrgustike keskaladele. Kogu see kontseptsioon laguneb koost, kui me ei võrdsusta enam kivikalmete levikut asustuse levikuga. Suiradiagrammid, mis on tehtud nende kõrgustike tuumikaladelt ning mujaltki väljaspool nimetatud asustuse väidetavaid siirderajoone, nagu Ala-Pika Otepää lähedal, Hinojärv Haanja kõrgustiku kagusopis ja paljud teisedki kohad, osutavad igatahes märksa varasemale maaviljeluslikule asustusele kui seni oletatud rooma rauaaeg. Ka on tarandkalmeid teada tegelikult mitmel pool kõrgustike keskosades, mis osutab, et arvamus tarandkalmete kui kultuurinähtuse leviku teedest ei pruugi olla õige. Et saada vähegi objektiivsemat pilti asustusoludest Eesti selles piirkonnas (ja mujalgi), tuleb kahtlemata arvestada ka teisi muistiseid, eelkõige asulakohti.


  Edela-Eesti

Edela-Eesti kalmed

Kõige kehvemini uuritud alaks Eestis, eriti rooma rauaaja suhtes, on Edela-Eesti, so peamiselt Sakala kõrgustiku ala. Kalmeid iseenesest teatakse sealt küll rohkesti, kuid kaevatud on vaid üksikuid. Üheks vähestest kalmetest, mida siin teaduslikult on uuritud, on Ülpre kalme Karksi-Nuia lähedal. Selle kalme kaevas 1941. a läbi A. Vassar. Siin oli kokku 5 kalmet, millest üks oli ümmarguse kuju põhjal otsustades kivikirstkalme, teised aga arvatavasti tarandkalmed. Kaevatud kalme oli kuni 21,5 m pikk ja kuni 11,5 m lai ning 60–75 cm kõrge. Kalme müürid ja sisetäidis oli laotud raudkividest, kusjuures müürid eristusid muust lademest üsna halvasti. Kalmes võis eristada 8 tarandit, kusjuures ehituslikult olid teistest vanemad AB ja EF. Hiljem oli kummastki tarandist lääne poole uusi tarandeid juurde ehitatud, nõnda et lõpuks moodustus pikk tarandik. Vassar kirjutab selle kohta nii: "Kumbki tarandirühm oli tõenäoliselt üksiku patriarhaalse suurpere matusekohaks. Tarandirühmade kokkukasvamine väliselt üheks kalmeks kajastab võib-olla kahe pere lähenemist või koguni liitumist." 

Luid leiti kalmest väga vähe ja need olid kõik põletatud. Luud esinesid ainult kalme läänepoolsetes tarandites. Vassar oletab, et kalme idaossa maeti põletamata ning hästi kõrgele, mistõttu luud kõdunesid täielikult. Seda on raske uskuda, kuna üht-teist oleks ikka pidanud säilima nagu kõikides teisteski laibamatustega kalmetes. Ent ka Vassar nendib, et kultuurkihi järgi otsustades pidi matuste hulk olema siiski väike. Ka leide saadi haruldaselt vähe, kokku 22 numbrit, sh paar hilisemat asja. Keraamikat oli vaid 11 kildu. Ehetest leiti poolik kaelavõru, 3 käevõru ja 2 kuldfooliumiga helmest, mis kuuluvad 3.–4. sajandisse.
 
Ülpre kalme puhul pole üllatav mitte niivõrd leidude vähesus, sest vaeseid kalmeid esineb kõikjal ning pole välistatud võimalus, et mõni teine Ülpre tarandkalme on üsna rikas ses suhtes. Üllatav on siiski just matuste vähesus nõnda suures kalmes, kusjuures mitmes tarandis polnud üldse luid. Kui Jaagupi kalme viimasena ehitatud tarandis ka ei olnud ei luid ega leide, polnud see üllatav, kuna seda võis seletada asjaoluga, et kalme kasutamine lõppes enne järsku ära kui matmine valmisehitatud tarandisse jõudis veel alata. Ülpres aga olid matusteta just varem ehitatud tarandid ning luid esines alles kõige viimasena ehitatud konstruktsioonides. Nähtavasti osutab Ülpre kalme asjaolule, et taolised suured võimsad ehitised olid eelkõige monumendid ja alles siis kalmed. See tähendab, nende peamine funktsioon ei seisnenud mitte niivõrd viimase varjupaiga pakkumises surnutele, vaid teatud rituaalide ja kultustoimingute läbiviimises (mille käigus sattus kalmesse ka väike hulk luid) ja mingi kindla sõnumi edastamises ümberkaudsetele elavatele inimestele. See sõnum sisaldas usutavasti informatsiooni antud maade kuulumise kohta teatud kindlale suguvõsale.

Otsustades olemasolevate leiuteadete järgi, on Sakala aladelt teada matusepaiku juba kivikirstkalmete ajast, st on mõned kalmed, mis tõenäoliselt esindavad seda tüüpi. Üks selline on ilmselt Ülpres, teine aga kaevati osaliselt läbi Holstres Sieversi poolt juba 1844. Tema kirjelduse põhjal koosnenud kalme kahest kontsentrilisest kiviringist, mille keskelt saadi luutükke ja sütt ning paar pronkseseme katket ("plekiriba ja traaditükk"). Paistab, et ka varased tarandkalmed on esindatud. Selliseks võis olla Taru kalme Sammaste külas Abja lähedal, mida Aspelin ja Jung kaevasid osaliselt 1880. Nad leidsid aasaga putkkirve, kaelusega kirve, 2 rauast nooleotsa, odaotsa katke, karjasekeppnõelu, mitmesuguseid nuge ja pronksist spiraalkäevõru. 1989. a kaevas seda kalmet ka H. Valk, kuid kaevamistulemused ei ole avaldatud. Igal juhul tundub, et Taru kalme kuulub eelrooma rauaaja viimastel sajanditel rajatud kivikalmete hulka. 

Edela-Eesti asulad

Asulakohti rooma rauaajast teatakse väga vähe, mis arvatavasti johtub piirkonna suhteliselt vähesest ja ebaühtlasest  inspekteeritusest. Siinkohal võib vaid märkida väikest hulka vastavat keraamikat, mis leiti Olustvere hilisrauaaja ja keskaja asula kaevamistel.


  Rooma rauaaegsetest kultuurivaldkondadest

Olles vaadelnud Eesti roomarauaaegseid muistiseid, on jäänud käsitleda veel mõningaid üldisemaid probleeme. Neist üks on seotud nn panusterikaste ja panustevaeste kalmetega ning teine nn kultuuriprovintsidega.

A. Vassar, kes analüüsis Edela-Eesti muistiseid rooma rauaajal (1956), jõudis järeldusele, et leiuvaesus ei ole seal ilmselt juhuslik. Seda seetõttu, et hoolimata väga paljude kivikalmete lõhkumisest eelmise sajandi teisel poolel ja 20. sajandi algul, on tähelepanuväärselt väike ka juhuleidude arv. Selle taustal vaatles ta ka Eesti teisi piirkondi rooma rauaajal ning täheldas, et mõnedes piirkondades on tarandkalmed väga rikkalike panustega, teistes aga on need üsna vaesed. Edasi ilmnes ka tõsiasi, et rikkad kalmed on olnud suhteliselt lühiaegselt kasutusel, samas kui paljudes vaestes kalmetes (eriti Kesk- ja Edela-Eestis) esineb väheseid leide tihti kuni muinasaja lõpuni välja. Vassari järgi oli panusterikaste kalmetega piirkondades ühiskonna sotsiaalne ja majanduslik areng kiirem, mille tulemusena tihenes seal kiiremini ka asustus. Kalmete mahajätmine 5. sajandi paiku oli seal Vassari meelest tingitud suurperede lagunemisest ja territoriaalsete külakogukondade tekkimisest. Edasi järeldab Vassar, et panusterikaste kalmetega aladel arenesid kiiremini ka poliitilised suhted, mis viis muistsete maakondade kujunemisele. Panustevaestes piirkondades aga jäänud vanad ühiskondlikud suhted püsima kauemaks, mis tingis ka nende matmispaikade edasise kasutamise ja ühtlasi kinnipidamise vanadest matmistraditsioonidest.
 
See tähelepanek, et osades piirkondades on kalmed rikkad ja teistes piirkondades vaesed, ei ole tegelikult päris korrektne. Vaeseid kalmeid esineb tegelikult kõikjal ja teinekord üsna rikaste kalmete läheduses. Torkab ka silma, et vaeste kalmetega aladel on arheoloogilisi uurimistöid tehtud hoopis vähem kui rikaste kalmetega aladel, mistõttu see pilt võib tulevikus muutuda. See juba ongi muutunud näiteks Haanja kõrgustiku osas (Virunuka). Ka Saaremaalt ja Lääne-Eestist on nüüd teada palju rikkalike panustega kalmeid, mis tõsi küll, kuuluvad paarsada aastat varasemasse perioodi. Kuigi see Vassari maalitud pilt on tänapäevaks mõnevõrra muutunud, on selles siiski oma iva olemas: Eestis esineb tuumikalasid, kus suur osa tarandkalmeid on rikkalike panustega, ning äärealasid, kus suur osa kalmeid on väheste panustega. 

Samas ei saa paika pidada Vassari väide, nagu oleks nendesse vaestesse kalmetesse maetud pidevalt väga pika aja jooksul, ning rikastesse kalmetesse ainult suhteliselt lühikese aja jooksul. Tegelikult on ka väga paljudes rikkalike panustega kalmetes hilisemaid järelmatuseid või ohvriande. Pigem just viimaseid. Panustevaeste kalmete pikemaajalise matusteks kasutamise vastu räägib aga see, et neis on tavaliselt ka luid väga vähe. See tähendab, et kuigi neis esineb üksikuid leide teinekord kuni muinasaja lõpuni välja, ei kasutatud neid kalmeid mitte niivõrd matusteks, kui just teatud monumendina. Väga ilmekas oli selles suhtes Tõugu II kalme kaevamise kogemus, kus selgus, et tarandimüürid olid hoitud püsti kuni hilisrauaajani, kuigi kalmesse ei olnud 1000 aasta jooksul pärast matmisperioodi lõppu pandud ei uusi matuseid ega ohvriandegi. Seega oli sel monumentaalsel kalmeehitisel kohaliku ühiskonna jaoks hoopis teine, nähtavasti esmajoones sümboolne ja kultuslik tühendus, ning see ei olnud enam kohaks, kuhu matta surnuid.
 
Kuidas aga siiski seletada panusterikkust ja panustevaesust eri piirkondade kalmetes? Vaevalt, et seda saab põhjendada üksnes sellega, et teatud piirkondades elati jõukamalt kui teistes. Siin tuleb arvestada ka erinevaid sotsiaalseid ja majanduslikke suhteid nii üksikute piirkondade vahel kui ka nende piirkondade sees; nii asustusüksuste erinevaid majanduslikke võimalusi kui ka nende erinevaid sotsiaalseid pretensioone. Arvesse tuleb ka võtta erinevusi eri piirkondade asustuses ja majanduses. Üldiselt on nii, et rikaste panustega kalmed peegeldavad pingestunud sotsiaalseid suhteid ühiskonnas: kellelgi on kogu aeg tarvis kellelegi midagi tõestada ja üheks vahendiks on siin oma jõukuse demonstreerimine matmiskommete kaudu. Majanduslikult rikastes ja tihedasti asustatud piirkondades läks selleks tarvis järjest suuremaid rikkusi (mida naabritele näidata), samas kui vaesematel ja hõredamalt asustatud äärealadel piisas teinekord lihtsalt taolise monumentaalse kalme rajamisest (võimalikke rikkusi polnud suurt kellelegi demonstreerida). 

Teine probleem on seotud nn kultuurivaldkondadega (vt EE, tahv XIV). Nendest on arheoloogilises kirjanduses meil palju juttu olnud. Kultuurivaldkonnad on välja eristatud materiaalse kultuuri põhjal, kuivõrd juba ammu on märgatud erinevusi Eesti eri paikkondade tarandkalmete materjalides. Siin iseenesest probleemi ei ole, kuna eri regioonide arheoloogiline materjal on enamasti ikka mõneti erinev ja on seda olnud juba alates kiviajast. Probleem on tekkinud aga sellest, et neid kultuurivaldkondi püütakse seostada ja seletada eesti keeles esinevate murrete levikuga. Arvatakse, et murrete kujunemine eesti keeles saigi alguse rooma rauaajal ning nende levik väljendub materiaalse kultuuri levikus. 

Teisisõnu pole siin tegemist millegi muuga, kui arheoloogiliste kultuuride (või subkultuuride) ja keele- (etniliste) rühmade (alarühmade, murrete) võrdsustamisega, samastamisega. Teoreetilises arheoloogias on juba ammu selgeks vaieldud, et seda teha ei ole metoodiliselt õige, kuna üks põhineb arheoloogilisel ja teine filoloogilisel materjalil, st nad on organiseeritud erinevatel alustel. Arheoloogiline kultuur võib, aga mitte sugugi ei pea kattuma mingi etnilise rühma areaaliga; ühel etnosel võib olla palju erinevaid kultuure, nagu ka ühes kultuuris võib olla palju etnosi või erinevaid murrakuid kõnelevaid rühmi. Nii ei ole võimalik öelda ka seda, kas meie rooma rauaaegsetes kultuuriprovintsides kõneldi erinevaid murrakuid või mitte. Teatud kokkulangevus on ju olemas, kuid tekib küsimus, miks ei kajastu eesti keele murded taoliselt ka keskmise ja noorema rauaaja leiumaterjalis; või näiteks, miks ei või murrete kujunemist hakata jälgima juba alates hilismesoliitikumist, kui Eesti alal oli ka mitu kultuuriprovintsi. Tol ajal oli üks taoline kultuurirühm Kirde-Eestis, mis vastaks üsna hästi rannikumurde põhialaga; teine rühm oli Kagu-Eestis, kust on teada tartu ja võru murre; üks rühm oli saartel ja Lääne-Eestis, kus kõneldi ka erinevaid murdeid. Seega võib etniliste ja arheoloogiliste kultuurirühmade kokkusobitamine viia absurdini.
 


Sisukord I Eelmine  I Järgmine