BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
ROOMA RAUAAEG LÄTIS

Kalmed ja kultuuriprovintsid

Rooma rauaaja kalmed Lätis võib jagada kolme suurde rühma: 1) Põhja-Läti kivikalmete ala, 2) Edela-Läti üksikmatustega liivakääpad, ja 3) Ida-(Kagu-)Läti kiviringidega kääpad. Kalmete ja esemelise materjali iseärasuste põhjal on eristatud kuni viis nn kultuuriprovintsi. Viimaseid seostatakse traditsiooniliselt mitmesuguste etniliste rühmitustega, kuid selle teoreetilise põhjendatusega on samasugused probleemid kui Eesti kultuuriprovintside puhul.

 

Põhja-Läti ja läänemeresoomlased

Põhja-Läti kivikalmeid hakati uurima umbes samal ajal kui Kagu-Eestiski, nimelt 1870. aastail. Esimesi harrastuskaevajaid oli krahv von Sievers, kelle tegemistest on vaid väheseid dokumente jäänud. Pärast teda on sealseid kalmeid kaevanud ka G. Loeschke ja R. Hausmann, eriti mainimist väärivad tööd 1889 Auciems’is (Cesise rajoon), sest sellest on säilinud ka plaan (LA, joon 47). 1920.–1930. aastatel kaevasid sealseid kalmeid läti arheoloogid Fr. Balodis, F. Jakobsons, R. ja E. ©nore ja ka M. Schmiedehelm. Ometi ei ole seal kaevatud rooma rauaaegsete kalmete hulk eriti suur. Uurimistulemused on kokku võetud H. Moora töös Läti vanema rauaaja kohta 1929 ja 1938, kus loomulikult ei ole arvestatud ainult Põhja-Läti, vaid kogu Läti ning lisaks ka Eesti ja Leedu ning Ida-Preisi rooma rauaaja materjale.
  
Põhja-Läti oli tegelikult selliseks alaks, kus kivikalmed levisid juba alates hilispronksiajast samalaadsete kivikirstkalmetena kui Eestiski (vt eespool). Üks paremini uuritud kivikalmete rühmi paiknes Saleniekis, kus oli nii kivikirst- kui ka tarandkalmeid. 2.–3. sajandil hakati siin ehitama klassikaliselt liitunud tarandkalmeid, nagu mitmel pool mujalgi Põhja-Lätis. Need kalmed olid ehitatud kollektiivsete matuste jaoks ja kalmepanused koosnesid nagu Eestiski peamiselt pronksist ehetest. Ka Põhja-Lätis jäeti tarandkalmed maha I aastatuhande keskel pKr. 

Salenieki kivikalmed meenutavad väliselt, üldiselt ehituselt ja matmisviisilt küll meie tarandkalmeid, kuid selle vahega, et korralikke tarandimüüre nendest ei leitud. Näiteks kalme nr 33, mis oli ehitatud varasema kivikirstkalme külge, koosnes kuni 40 cm paksusest kivilademest, kus allosas olid suured, pealpool aga väikesed kivid nagu tarandkalmetes üldiselt kombeks. Mingeid selgeilmelisi kivimüüre ei avastatud, aga peab ütlema, et seda kalmet oli ka tugevasti lõhutud. Surnud olid maetud enamasti põletatult ning luukillud olid puistatud kivide vahele ja kaetud pealt uute kividega. Luudega koos esines ka leide, mis kuuluvad nooremasse rooma rauaaega ja rahvasterännuaega, ja mis ei olnud tules põlenud. Savinõukillud aga esinesid enamasti perifeerses alas, mis on ka tarandkalmetele iseloomulik joon. 

Salenieki 6. kalmet kaevati vaid osaliselt ning see tundus olevat sarnane 33. kalmega nii oma ehituselt kui matmisviisilt. See tähendab, et mingit korrapära kivide asetuses ei märgatud ning surnud olid maetud põletatult. Esemed olid küll enamasti purustatud, kuid samuti ilma põlemisjälgedeta nagu 33. kalmes. Proovikaevand tehti ka 34. kalmesse, kusjuures enamik sealt saadud esemetest ei olnud mitte ainult purustatud, vaid ka tules põlenud. Seega on matmisviis erinevatesse kivikalmetesse olnud Saleniekis mõnevõrra erinev. 

Kõik Salenieki kivikalmed olid leiumaterjali poolest rikkad, kuid eriti rohkesti leiti neist keraamikat. Suur osa keraamikast on peene savikoostise ja silutud või isegi läikivate pruunide pindadega. See on iseloomulik keraamikarühm Kagu-Eesti ja Põhja-Läti tarandkalmetele rooma rauaaja lõpus ja rahvasterännuaja algul; Põhja-Eestisse jõuab see alles 5. sajandi keskpaiku. Peale selle leiti ka tekstiil- ja riibitud keraamikat. Ehetest on arvukalt esindatud sõled (silmik-, pahk- ja ketassõled), kaela- ja käevõrud, spiraalsõrmused, mõni putkkirves ja sirp jms. Vanimad leiud kuuluvad 2. sajandisse, kusjuures neisse kalmetesse maeti kuni rahvasterännuajani (üksikud leiud on ka hilisemad). 

Teine piirkond Lätis, kus ka kivikalmeid esineb, on Kuramaa. Siin on üks tuntumaid kivikalmeid läbi kaevatud Lazdiñis (Talsi rajoon). Sealt oli kündmisel asju välja tulnud ning 1933–1934 kaevati kalme läbi E. ©nore poolt. Kalme – erinevalt enamikest tarandkalmetest – ei paistnud peaaegu üldse välja, ta oli pealt tasase ja jõe suunas laskuva maapinna all, jõest 100 m kaugusel. Kalme pikkus ida–lääne suunas oli 42 m, suurim laius kuni 20 m, osa oli põllutöödega lõhutud. Kivilademes avastati teatud hulk tarandeid (arvu ei märgita), mis paiknesid üksteise kõrval ja olid 2,5–4 m pikad ning 1,5–2. laiad. Nende tarandite eripära seisnes selles, et puudusid otsmised müürid, st tarandid olid avatud (seega "tõeline" Steinreichengrab). Kalmesse oli suurem osa surnuid maetud põletatult, kuid üsna palju esines ka laibamatuseid. Sealjuures ida- ja kaguosas olid ainult laibamatused, lääneosas domineeris aga põletusmatus. Kaevamistel tehtud tähelepanekute põhjal olid need tarandid enamasti individuaalmatuste jaoks.

Leide saadi 146, enamasti pronksehted. Enamik neist ehetest pärineb eelrooma rauaaja teisest poolest ja rooma rauaaja algusest: koonuse- ja pasunakujuliste otstega kaelavõrud (viimaseid 17), spiraalikujulised oimuehted, arvukalt õhukesi seeriakäevõrusid, mõned karjasekeppnõelad jms. Relvadest ja tööriistadest on esindatud tappkirves, 2 kitsateralist kirvest, üheteraline mõõk, mõned kumerselgsed noad ja saag. Ka need on eelrooma rauaaja tüübid, millest mõne kasutamine ulatub ka rooma rauaaja alguseni. Seega on Lazdiñi kalme näol tegu tegelikult just varase tarandkalmega, mis rajati ilmselt eelrooma rauaaja keskel või teisel poolel. Rooma rauaaja kivikalmeid Põhja-Kuramaal kaevatud ei ole. Läti kivikalmete leiumaterjali kohta vt LA, tahv 33–34.

Edela-Läti ja kur¹id

Edela-Lätis olid eelrooma rauaajal teatavasti levinud kääpad põletusmatustega urnides. Üks selliseid kalmistuid kolme kääpaga oli Bauskis. Rooma rauaajal levisid Edela-Lätis maa-alused kalmistud, mida küll teatakse väga vähe. Need kalmed kuuluvad samasse rühma Lääne-Leedus levinud kalmetega, kus matust ümbritses kiviring või nelinurk. Et Läti vastavad kalmed moodustavad selle rühma perifeerse osa, siis arvatavasti sellepärast esineb kiviringe siin väga harva; tihti on piirdutud üksikute kividega. Näiteks suurimas uuritud kalmistus Mazkatuzis (E. Wahle 1924, E. ©turms 1942, Stepins 1960), kus on kaevatud 62 hauda, esines vaid üksikuid kive. Arvatavasti on tegu olnud laibamatustega, mis paiknevad nendes kalmetes esialgsesse maapinda süvendatud haudades (30–70 cm sügavused kirstutaolised lohud, kus esines süsist mulda ja põlenud hauapanuseid, kuid mitte luid), mille kohal on siis vahel kuhjatud väikesed kääpad, kuid mitte alati. Kohati on leitud küll ka põlenud luukilde, kuid need pärinavad arvatavasti hilisematest järelmatustest nagu osa esemeidki. Esialgse maapinna tasemel leiti mitmeid tuleasemeid, mis võisid pärineda matmisega seotud riitusest. Üks selliseid kalmistuid on olnud ka Rucavas, teine Plavniekkalnsis, kusjuures viimases maapealseid väikesi kääpaid ei täheldatud. Plavniekkalnsis oligi vaid üks lauge küngas keset põlde, ning selles maa-alused laibamatused (50). Osa matuseid seal olid kas väga vähe või ei olnud üldse süvendatud esialgsesse maapinda. Esines põletuslaike, mida seostati laibapõletusega.
 
Hauapanused on sellistes maa-aluste matustega kääbastes või lausa maa-alustes kalmistutes väga rikkalikud: kirved, noad, odaotsad, sirbid, sõled, käevõrud, kaelavõrud, ehtenõelad, helmed, vahel ka Rooma mündid ja väga sageli – miniatuursed savinõud. Need on äärmiselt iseloomulik nähtus Edela-Läti ja Lääne-Leedu kalmetele, mis jätkub ka järgmistel sajanditel kuni ajani, mil kirjalikud allikad nimetavad sellel alal elavaid kur¹¹e. Tihti on asjad pandud kalmesse ühte punkti kokku, mis näitab, et need on arvatavasti olnud mingis mahutis (riidest või tohust). Naistele oli kaasa pandud rohkem ehteid, meestel peamiselt relvi ja tööriistu, ehteid vähem. (Sooline jagamine on loomulikult tehtud üksnes hauapanuste iseloomu, mitte maetute bioloogilise soo põhjal.) Alates 4. sajandist siin enam uusi kääpaid ei ehitatud. Piirkonna leiumaterjali kohta vt LA, tahv 27–28.

Kesk-Läti ning semgalid ja seelid

Edela-Lätile iseloomulikud maa-alused kalmistud, kus teinekord esineb ka väikesi kääpakuhjatisi, olid levinud suhteliselt piiratud alal ning seda võib käsitleda Lätile erandliku kalmetüübina. Hoopis iseloomulikumaks ja laiematel aladel levinud kalmevormiks oli aga teistsugune kääbaskalme, mis oli tuntud Kesk-ja Lõuna-Lätis ja mille levikuareaal ulatus ka Põhja-Leedusse. Need kääpad olid esialgse maapinna tasandil ümbritsetud kiviringiga. Ida-Läti kääbaste kohta on E. ©nore avaldanud monograafia (1993), teiste piirkondade kääbaste kohta saab materjali H. Moora üldkäsitlusest. 

Kääpad paiknevad maastikul kõrgemates kohtades ja tavaliselt rühmiti, 20–30 kalmet koos; üksikkääpad on haruldased. Asukohtadeks on metsased alad jõgede ja järvede lähistel. Selle poolest erinevad kääpad märgatavalt Põhja-Läti tarandkalmetest, mis üldjuhul on keset tänapäevaseid põlde või vähemalt nende lähedal nagu Eestiski. Kääbaste läbimõõt ulatub 7–20 m, kõrgus 0,5–1,1 m. Kääpaalune pind on tulega puhtaks põletatud, millest tunnistab suhteliselt paks söesegune kiht. Kõige esimene ja tähtsam matus oli asetatud kalme keskele, esialgsele maapinnale, teised kaugemale ja sellest kõrgemale. Matused on põletamata. Tihti esineb kive ka kalmeringi sees, tavaliselt matuste päitsis ja jalutsis. Mõne matuse juures on olnud koldease. Kesksed matused on enamasti orienteeritud peaga läände või loodesse, perifeersed matused aga rööbiti kiviringiga. Panused on üsna sarnased nendega, mida leitakse Leedu samasugustest kalmetest. Tähelepanu väärib asjaolu, et sõlgi esineb sellistes kalmetes äärmiselt vähe (2). Rataspeaga ehtenõelad esinesid vaid kesksetes mehematustes. Muidu esines siin rohkesti relvi (odaotsi, mõõk), tööriistu (kirved, noad, sirbid) ja ehteid, eriti käevõrusid; keraamikat saadi väga vähe. Uuringud on näidanud, et seesugused kalmed kuuluvad perioodi 2.–5. sajandini, kuid tihti esineb matuseid ka kuni 7.–8. sajandini. Ka siin pandi meestele kaasa peamiselt rauast relvi ja tööriistu, naistele pronksehteid.

Hauapanuste detailsema iseloomu põhjal on kääbaste alal eristatud kahte rühma: lääne- (Semgallia ja Edela-Vidzeme) ja idapoolset (Augzeme). Esemete tüübid on enam-vähem samad, küsimus rohkem esinemiskombinatsioonides. Läänerühmas arvatakse olevat elanud semgalite, idarühmas seelide esivanemad. Semgalitele omistatud leiumaterjali kohta vt LA, tahv 29–30, seelide asjad on esitatud koos latgalite omadega tahv 31–32.

Kagu- ja Ida-Läti ning latgalid

Kääbaskalmete alast ida pool kalmeid rooma rauaajast ei tunta üldse, kuid sellele piirkonnale on iseloomulik eeskätt riibitud keraamika asulates ja linnustes. Varasel metalliajal tunti riibitud keraamikat kõikjalt Lätist, nüüd on see säilinud vaid maa idaosas. Lõunas ulatub see ala Ida-Leedusse ning Valgevene piirialadele; põhjas olid naabriteks tarandkalmed, millest siiski lahutas kümnete kilomeetrite laiune vahevöönd ilmselt ilma püsiasustuseta. Selle arvatavasti latgalite esivanemate poolt hõivatud ala tuntuimateks muististest on linnuste hulgas Dignàja ning asulate hulgas Kerkþzi. Surnuid on maetud ilmselt sellisel viisil, mis ei võimaldanud jäänuste säilimist või siis selliselt, et arheoloogiliste meetoditega on neid raske tänapäeval avastada. 


Rooma rauaaja asulad Lätis


Erinevalt Eestist, on Lätist teada ka rida avaasulaid (Kivti, Spietiñi, Kerkþzi, Jaunlïve), mis kuuluvad eelrooma rauaaja lõpusajanditesse ning rooma ja keskmisse rauaaega. Kerkþzi asula Kagu-Lätis (Daugavpilsi rajoon) kuulub põhiliselt eelrooma rauaaja teise poolde ja rooma rauaaega, kuigi siin leiti jälgi ka pronksiaegsest asustusest. Asula pindala on 0,7 ha, kultuurkihi paksus 30–60 cm. Sellest kohast kaevati aastail 1985–1987läbi 2310 m2, juhatas A. Vasks.  Elamud olid mitut tüüpi. Varaseimad, mis kuulusid hilispronksiaega, olid u 4 x 4 m suurused postkonstruktsioonis ehitised. Asula põhiperioodi elamud olid kas nelinurksed (5x5 m) või ümarad–ümarovaalsed (need süvendatud pisut maasse). Kolded olid ehitatud kividest või savist. Asula oli ümbritsetud taraga, kusjuures ümbritsetud ala suurus oli kuni 3000 m2. Leiumaterjali hulgas on kaks rooma münti, rauast ja pronksist ambsõlg, rauast karjasekeppnõelad ning rikkalikult tasandatud ja riibitud pindadega keraamikat. 

Spietiñi asulat Väina keskjooksul päästekaevati 1961–1962 Jolanta Daiga ja Maris Atgàzise poolt. Kaevati 2252 m2 asulat ning uuriti ka kääbaskalmistut. Asula ühes osas oli olnud rauasulatuspiirkond, kus avastati ühtekokku 5 rauasulatusahju. Tegu oli maapealsete ¹aht-sulatusahjudega, mille ¹ahti väline läbimõõt oli 60 ja sisemine 30 cm. ©ahtiseinad olid tehtud savist, põhjas olid tihti suuremad kivid. Sulatusahjude juurest saadi leiumaterjali väga vähe, mistõttu nende ahjude dateerimine on raskendatud. Siiski leiti sealt karjasekeppnõel ja kolmnurkse jalaga sõlg, mis kuuluvad vanemasse rooma rauaaega. Kõrval olnud asula leiumaterjal on ka üldiselt rooma rauaaegne (2.–5. sajand). Tähelepanu väärib seik, et rauasulatuskoht ei olnud otseselt asulas, vaid selle kõrval, elumajadest eemal. Daiga arvas, et seal elasid juba põllumajandusest eraldunud spetsialistid-rauasulatajad. Tõenäolisem oleks arvata, et tuleohtlik rauasulatus pidigi asulast eemal olema – seda on täheldatud kõikjal, kus rauasulatuskohti on uuritud.
 
Jaunlïve asula on Daugava vasakkaldal, Riiast 34 km, muinasaja lõpul liivlastega asustatud aladel. Asula mõõtmed: 150 x 150 m (u 2 ha), kaevati 1973–1975 (M. Atgàzis, 700 m2). Kultuurkihi paksus oli erinev, 0,3–2 m, lohkudes kuni 2,5 m. Leiumaterjal (223 eset, lisaks keraamika) näitas, et asula oli rajatud juba eelrooma rauaajal, kuid peamiselt kasutatud rooma rauaajal ning maha jäetud rahvasterännuajal. Asula alal leiti 18 koldeaset (dateeritud 1610–100 radiosüsinikuaastat tagasi), peale selle hästi säilinud rauasulatusahi. Viimase põhjaks oli suur graniitkivi, ahjutorn ise oli tehtud savist. Rauasulatusahi kuulus 3.–5. sajandisse.

Umbes samasuguse kronoloogiaga on ka Kivti asula, mis asub Ida-Lätis Ludza linna lähedal Cirma järve ääres. E. ©nore on seda kohta kaevanud nii 1930., 1940. kui ka 1950. aastatel ja kokku on uuritud 6600 m2 (7/8 asulast). Kultuurkihi paksus on erinev, üldiselt 0,7–1,2 m, kohati on aga hävitatud. Asula alale rajati pärast selle mahajätmist 7. sajandil latgalite kalmistu. Asula lõunapoolses osas ei olnud ehitistest rohkem säilinud kui koldeasemed ja postiaugud. Asula põhjapoolses osas avastati ka jälgi elamutest, mis olid olnud nelinurksed, mõõtmetega 6 x 6 või 6 x 5 m, ehitatud kas post- või rõhtpalkkonstruktsioonis. Leiti 13 373 savinõukildu ja 435 muud eset. Arvestades suurt kaevatud ala, oli asulas keraamikat siiski väga vähe, täpsemalt 2 savinõukildu 1 m2 kohta. (Näiteks rooma rauaaegses asulas Ilumäel oli ruutmeetri kohta 10 potikildu, I at teise poolde kuuluva Iru linnamäel oli 1 m2 kohta 24 ja samaaegses asulas 15 potikildu.) Sellest keraamikast peaaegu 70% moodustab tekstiilkeraamika, eristades seda asulat teistest Läti uuritud asulakohtadest, kus domineerib riibitud keraamika. 21% on tasapinnalist ja 8% kiilapinnalist keraamikat, sh on esindatud samalaadsed nõud kui Põhja-Läti tarandkalmeteski. Metallesemetest on üsnagi arvukalt mitmesuguseid ehtenõelu, pahk-, kärbis- ja ambsõlgi, käevõrusid, tööriistadest olid esindatud sirbid, noad, kirved (ka kivikirved), valamisvormid; isegi üks odaots leiti. Põhiline osa leiumaterjalist kuulub 3.–6. sajandini, kuid asula oli ilmselt tekkinud juba eelrooma rauaajal. Vastavalt keraamika iseloomule peetakse seda asulat läänemeresoomlastele kuuluvaks. 6. sajandil on asula maha jäetud ning pärast seda rajasid latgalid sinna oma laibamatustega kalmistu.

Läti materjalid on seega näidanud, et kuni rooma rauaajani domineerisid ümmarguse või ovaalse põhiplaaniga ja maasse süvendatud põhjaga elamud. Selliseid ehitati küll ka hiljem, kuid alates rooma rauaajast levis järjest rohkem maapealse ehitusega nelinurkne rõhtpalkelamu.

Rooma rauaaja linnused Lätis

Enamik kindlustatud asulaid, mida Lätis seni on kaevatud, jäeti maha hiljemalt rooma rauaaja algul. Nii nagu Eestis, ei tunta rooma rauaaja linnuseid peaaegu üldse ka Lätis. Kui Eestis võeti linnamäed uuesti kasutusele rahvasterännuajal, siis tundub, et Lätis juhtus see natuke varem. Igal juhul on nii mõnigi Läti linnamägi asustatud juba rooma rauaaja lõpus, 4.–5. sajandil, kuigi nendest sajanditest ei ole märkimisväärselt säilinud ehitisi. Küll on aga siit-sealt saadud üksikuid hilisroomarauaaegseid leide (Mþkukalns, Asote).

Erandiks on taas Ida-Läti, kus suurem hulk varasel metalliajal kasutusel olnud linnustest on nähtavasti olnud asustatud ka rooma rauaajal. Dignàja on üks nendest, kuid paraku pole kirjanduses selle linnamäe kohta kuigivõrd andmeid. Tuleb ka märkida seda, et nii mõneski kohas on linnamäe jalamile tekkinud asula ning et rooma rauaajal elati küll nendes asulates, kuid mitte linnustes. Linnus-asula süsteemi väljakujunemine algas alles keskmisel rauaajal.
 

Ühiskond

  Andrejs Vasksi käsitluse järgi kujunes rooma rauaajal Lätis välja n.-ö uut tüüpi ühiskond. Seda ühiskonda iseloomustas süvenev varanduslik diferentseeritus, uued sotsiaalsed suhted ja uus ideoloogia. Seoses põlispõldude väljakujunemisega hakkasid teatud põllumaad kuuluma ainult teatud talude omandisse, samas kui muud alad (karjamaad, jahimetsad, kalaveed) jäid endiselt kogukondlikku kasutusse. Seega näeb Vasks haritava maa eraomanduse väljakujunemist Lätis alles rooma rauaajal, samas kui Põhja- ja Lääne-Eestis on seesugusest korraldusest põhjust rääkida juba alates hilispronksiajast; arvatavasti on aga sellised protsessid Lätiski aset leidnud mõnevõrra varem. Varasemate suurte kogukondade (kindlustatud asulad) jagunemine üksikmajapidamisteks, samuti uute alade hõivamine, tähendas varasemate territoriaalsete struktuuride detsentraliseerimist ja võrdsuse printsiibi levikut. Samal ajal tähendas see teistsuguse konkurentsi algust üksikperede vahel juhtkoha saavutamise nimel. Siin võib jällegi näha samu protsesse, mis Eestis leidsid aset eelrooma rauaajal, so ühe domineeriva talu süsteemi kujunemist. 

Sotsiaalse võimupüramiidi tipus arvab Vasks olevat olnud suuremate või väiksemate piirkondade juhte, kes elasid linnustes. Siin-seal, eriti lõunapoolses Lätis võib relvaleidude rohkuse põhjal oletada sõjaliste kaaskondade tekkimist juba rooma rauaajal. Kaaskondlased ei olnud siiski kaotanud sidet tavalise talutööga. Teatud määral hakkas tekkima ka käsitööliste kiht – sepad. Suurima rühma moodustasid siiski vabad talupojad, kes elasid avaasulates. Pilguheitu sellesse ühiskonda võimaldavad kääbaskalmistud. Kõige tähtsam matus, arvatavasti perekonna pea, asetati kalme keskele; tema ümber paigutati teised. Kesksel matusel olid kaasas samasugused panused kui teistelgi, ainult nende hulk oli suurem. Seega rõhutati keskse matuse tähtsust ainult selle paigutusega keskele, mitte panuste kvaliteediga. Samas osutavad paleodemograafilised arvutused, et mitte kõik kogukonna liikmed ei maetud sellistesse kääbastesse, vaid ainult osa neist. Seega on "kõige lihtsamad" kogukonna liikmed maetud hoopis kuidagi teisiti, kuhugi mujale.
 
Igal juhul on selge, et sotsiaalsed erinevused "ülem- ja alamklassi" vahel olid rooma rauaajal palju väiksemad ja märkamatumad kui mõnedes rohkem arenenud piirkondades nooremal pronksiajal.
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine