BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
ROOMA RAUAAEG LEEDUS

Sissejuhatus

Leedu kohta on olemasolevat publitseeritud materjali üsna vähe ja lünklikult. On olemas M. Michelbertase monograafia rooma rauaajast, kuid see on leedukeelne ja raskesti kättesaadav. Enne selle raamatu ilmumist oli rooma rauaaja põhiallikaks Leedus – niisamuti nagu Lätis – Moora töö Läti vanemast rauaajast.

Ka muistiseid on uuritud ebaühtlaselt. Rohkem on andmeid kalmetest, eriti Lääne-Leedu kivikonstruktsioonidega matmispaikadest, vähem teatakse linnustest ja hoopis vähe asulatest. Võib kasutada järgmisi statistilisi andmeid rauaaja kohta alates 1. sajandist pKr (1985. a seisuga): Leedus tuntakse ühtekokku 880 linnamäge, millest on ühel või teisel määral kaevatud 75. Enamik kaevatud linnustest kuulus kas vanemasse rooma rauaaega (need olid varasemad kindlustatud asulad, mille kasutamine lõppes 1.–2. sajandi paiku) või 11.–14. sajandisse; peaaegu üldse ei teata kultuurkihiga linnuseid alates 4. sajandi teisest poolest kuni 10. sajandini (v.a leiud mõningate linnuste jalamil olnud asulakohtadelt). Rauaaja matmispaiku teatakse 920, millest 180 -l on tehtud kaevamisi. 1.–2. sajandi haudu on avastatud vaid 8 kääbastikus ja 6 maa-aluses kalmistus (2 % kalmistutest). 3.–4. sajandi haudu on avastatud 14 kääbastikus ja 23 maa-aluses kalmistus (kokku 150 matust). 5.–7. sajandi haudu on leitud 21 kääbastikus ja 25 maa-aluses kalmistus ning kokku on 1.–7. sajandi matused seni moodustamas vaid 28 % kõikidest uuritud matustest (ülejäänud 72% kuuluvad 8.–13. sajandisse). Seega võib konstateerida, et rooma rauaaeg Leedu arheoloogilises materjalis on tugevasti alaesindatud.

Kalmed

Rooma rauaaja kalmete osas võib Leedus eristada nelja piirkonda eri tüüpi kalmetega, kusjuures 5. piirkonna moodustas Ida-Leedu, kust kalmeid esialgu ei tunta. 

Kiviringidega kalmed kur¹i aladel

Kiviringidega kalmed levisid Lääne-Leedus, kus maeti kivikonstruktsioonidega kääbastesse nooremal pronksiajal ja eelrooma rauaajal. Surnud maeti kiviringide sisse 20–30 cm sügavusse hauda, kusjuures iga selline haud oli tähistatud kiviringiga ja naaberringid puutusid omavahel kokku. Vanemal rooma rauaajal oli kiviringide läbimõõt 4–6 m, hiljem muutusid nad väiksemaks ja nende kuju hakkas mitmekesistuma (ovaalid, nelinurgad). Panused olid rikkalikud: meestel tavaliselt kaks oda, kirves, vikat, noad, miniatuurne savinõu, vahel ka hobune. Naistel oli kaasas rohkesti ehteid. Perioodil 175–250 pandi hauda tihti rooma münte. See kalmetüüp kujunes Lääne-Leedus eelrooma rauaaja lõpul ning selle kasutamine lõppes aasta 600 paiku. Arvatakse, et need kalmed kuulusid kur¹i etnilisele rühmale.

Üheks näiteks taolistest kalmetest on Kurmaièiai (Kretinga rajoon), mida kaevati 1940, 1948, 1950–1951. Kaevatud on 10 kääbast, milles kokku avastati 26 põletus- ja 47 laibamatust. Varaseimaks kalmetüübiks oli siin kääbas (tõsi, mainitakse ka venekirveste kultuuri haua olemasolu), mida kasutati pronksi- ja eelrooma rauaajal (vt eespool). 2.–1. sajandil eKr hakati aga surnuid matma põletatult kiviringide sisse, kusjuures matused olid panusteta ja puistatud kogu ringiga ümbritsetud alale. Varaseimad sellised kiviringid rajati vahetult kääbaste külge (teatav sarnasus Lääne-Eestiga, kus esimesed väikesed tarandid ehitati kivikirstkalmete külge). Vanemal rooma rauaajal hakati matma põletamata ning rohkete panustega, kusjuures kiviringide suurus ja kuju jäid samaks. On täheldatud, et kalmerühma esimene matus ümbritseti mõnevõrra suurema kiviringiga kui järgmised matused tema ümber. Olemasolevate andmete kohaselt lõppes matmine Kurmaièiai kalmetesse 4. sajandil. Seega on see olnud üheks nendest vähestest kohtadest Leedus, kus on võimalik olnud jälgida kalmevormide püsivat arengut alates nooremast pronksiajast kuni rooma rauaaja lõpuni (nähtus, mis Põhja- ja Lääne-Eestis on nii tavaline). 

Teine näide taolistest kalmetest on Tþbausiaist (samuti Kretinga rajoon), kus 1940. a kaevati 81 laibamatustega hauda. Surnud olid maetud madalatesse haudadesse ja ümbritsetud esialgsel maapinnal enamasti nelinurksete kivikonstruktsioonidega. Üksikud konstruktsioonid on kas ovaalsed või ebamäärase kujuga. Tarandite suurus on keskmiselt 1 x 2 m. Paaris kohas olid kaksikmatused, mis siis olid ümbritsetud ka vastavalt suuremate kivikonstruktsioonidega. Surnud olid asetatud selili ja enamasti peaga loode poole, vahel aga ka peaga edelasse. Ühe kaksikmatuse puhul esines vastassuunalist matmist. Panuseid leiti ainult 45 matuse juurest ja need dateeriti 5. sajandi lõpust 7. sajandini – seega oli siin tegu käsitletava kalmevormi hilise arenguvariandiga. 


Skalvade maa-alused kalmistud

Nemunase jõe alamjooksul levisid maa-alused kalmistud ilma kiviringideta. Neid matmispaiku on üsna vähe uuritud, kuid siingi olid matused varustatud rikkalike panustega, mis sarnanesid kiviringidega kalmetest leitud esemetega; üksnes miniatuurseid savinõusid pole seni leitud. Nemunase alamjooksu kalmeid arvatakse olevat kuulunud skalva etnilisele rühmitusele.

®emaitija liivakääpad

Põhja-Leedus levisid liivakääpad läbimõõduga 5–6 kuni 10–12 m ja kõrgusega 1,2–1,5 m. Tavaliselt oli selliste kääbaste jalamil kiviring. Ühes kalmerühmas asub enamasti mitu kääbast ja ühes kääpas 2–10 matust. Meestele pandi kaasa kirves, noad ja pronksehted, naistele ainult noad ja ehted. Puudub keraamika, samuti vikatid; odaotsad on haruldased. Rooma rauaaja algul levisid sellised kääpad üsna laialdastel aladel Leedus ja Lätis ning neid seostatakse semgalite, ¾emaitide, seelide ja osalt ka latgalitega. ®emaitijas asendusid kääpad 4. sajandi teisel poolel maa-aluste kalmistutega, Kesk- ja Põhja-Leedus rajati kääpaid ka rahvasterännuajal.

Maa-alused kalmistud Kesk-Leedus

Kesk-Leedus levisid rooma rauaajal maa-alused kalmistud, kus naised olid tavaliselt maetud peaga itta, mehed läände. Pea lähedalt leitakse sellistes haudades tihti kive, mis arvatavasti olid ümarapõhjaliste kirstude toeks. Hauapanused olid suhteliselt tagasihoidlikumad kui mujal Leedus: relvad, tööriistad ja mõned ehted meestel ning ainult ehted naistel. 30 % matustest on maetud ilma panusteta. 
 

Kronoloogia


Kesk- ja Põhja-Euroopa kronoloogia ning Leedu materjalide põhjal on rooma rauaaja raames välja selgitatud rida alaperioode. Selleks on kasutatud importesemeid, eriti rooma münte. (Esemelise kohta vt Bruo¾ai, joon 109–177.)

Perioodil B1 (10–70) jätkus veel varasemate esemetüüpide kasutamine: spiraalsed oimuehted, kõrvalepööratud otstega kaelavõrud, karjasekeppnõelad, silinderpeaga ehtenõelad, seeriakäevõrud. Uus ja põhiline esemetüüp on sel ajal tugevasti profileeritud sõled, nuppotstega käevõrud, ketaspeaga ehtenõelad. Perioodi B1 lõpus ilmuvad põhisarja silmiksõled ja pasunotstega kaelavõrud. Uute esemetüüpide ilmumine 20.–30. aastatel oli ühtlasi rooma rauaaja alguseks Leedus.

Perioodi B2 (70–150) kompleksides esineb pasunotstega kaelavõrusid, teatud spiraalseid ja kettakujulisi oimuehteid, preisi sarja silmiksõlgi ning mõningaid käevõru- ja sõrmusetüüpe. Ilmuvad ka sellised tüübid, mis on rohkem iseloomulikud alles järgmistele perioodidele: merevaikhelmed, teatud sorti tugevasti profileeritud sõled, kolmnurkse jalaga sõled, samuti mõned ehtenõelte ja käevõrude tüübid. See on siis samuti uute tüüpide kasutuselevõtu aeg.

Üleminekuperioodil B2–C1 (150–200) kaob tarvituselt terve rida varasemaid vorme, sh preisi sarja silmiksõled, ja ilmuvad uued tüübid: koonuse- ja seenekujuliste otstega kaelavõrud, esimesed emailiga kaunistatud hoburaudsõled ning mitmesugused ehtenõelte ja käevõrude tüübid.

C1b–C2 perioodil (220–300) leidub väga rikkalikult kohalikke esemetüüpe, so peamiselt erinevad ehtenõelad, käe- ja kaelavõrud.

Perioodil C3 (300–350) ilmuvad kasutusse peavõrud, mansetikujulised käevõrud, uued emailitud hoburaudsõlgede tüübid, riiete kaunistamiseks hakati kasutama silindrikujulisi pronkstorukesi. Osa neist ehetest püsis ka D-perioodil (350–450). Üleminek keskmisele rauaajale leidis aset ajavahemikus 390–425. Suur osa relvi ja tööriistu olid kasutusel pikemat aega ja nende põhjal taolist kronoloogiat teha ega jälgida ei saa.

Linnused

Erinevalt Eestist ja osast Lätist, jätkus linnamägede kasutamine Leedus ka rooma rauaajal. Sel ajal pandi varasemast hoopis suuremat rõhku kindlustuste väljaehitamisele: muldvallid tehti kõrgemad ning rajati ka kraavid. Elamud sarnanesid eelmisel perioodil kasutusel olnutega. Kui rooma rauaaja algul olid elamud ja ehitised veel postkonstruktsioonis ja vallide kõrgus ei ületanud 1,5 m (laius 5–6 m), siis 3.–4. sajandil oli vallide kõrguseks juba tihti 2–2,5 m ja nende tugevdamiseks kasutati kive, palke ja savi. Laialdasemalt levis ka kaitsekraavide ehitamine. Üheks näiteks rooma rauaaja linnustest on Auk¹tadvaris, kus avastatud elamutes oli mitu tuba mõõtmetega 3 x 4 ja 4 x 4 m ja nendes lahtised tuleasemed. Elamud paiknesid platoo äärtel, jättes keskosa vabaks. Kõrvuti postkonstruktsioonis elamutega hakati Leedus rooma rauaajal ehitama ka ristpalkehitisi.

Rooma rauaaja linnused Leedus võib jagada kahte tüüpi: 1) kindlustatud asulad, mis oma funktsioonilt ja välisilmelt meenutasid eelmise perioodi kindlustatud asulaid ja 2) väikesed, tugevasti kindlustatud kantsid. Viimaste jalamil oli enamasti avaasula, mistõttu neid linnuseid on vaadeldud kui selle asula elanikkonna kaitserajatisi. Väga väikestel linnustel puuduvad isegi elamud. Sellised miniatuursed linnused (tihti on platoo pindala vaid 100–120 m2) olid eriti levinud Lõuna-Leedus alates rooma rauaaja lõpust. Rooma rauaaja teisel poolel ja keskmisel rauaajal levivad linnused laiemalt üle kogu maa.
 
Eraldi monograafia on Pranas Kulikauskase sulest ilmunud Lõuna-Leedu, e Nemunase-taguste linnamägede kohta 1982. Selgub, et linnuseid hakati tolles piirkonnas rajama ajaarvamise vahetuse paiku ja üsna paljudel sealsetel linnamägedel on olemas rooma rauaaja kihistus. (Linnused püsisid seal kasutusel tihti 14.–15. sajandini.) Norkunais oli kaks linnamäge ning mõlema juures oli ka asula. Linnamäed olid tugevasti lõhutud, kuid üks neist dateeriti leidude põhjal rooma rauaaega, teine aga 3.–8. sajandisse. Paveisininkais oli linnamäe alale I at eKr rajatud põletusmatustega kalmistu ning rooma rauaajal oli sama kohta kasutatud linnusena. Samasse aega kuulus ka jalamil olnud asula. Üks suurimaid tolleaegseid linnuseid oli Kunigi¹kiai (kaevati 1963–1964), mille platoo suurus oli 150 x 100 m. Platoo oli ümbritsetud kolmest küljest vallidega ja ühest küljest veel omakorda täiendavate vallide ja kraavidega jalamil. Linnuse juures paiknes võimas asula pindalaga 10–15 ha. Leidude hulgas on nii rooma münte kui ka sõlgi ja muid ehteid, tööriistu ja loomulikult keraamikat. Linnus dateeriti 3.–5. sajandisse. 

Rooma import


Erinevalt Lätist ja eriti Eestist, on Leedu aladelt leitud suhteliselt rohkesti Rooma provintsidest pärinevaid importtooteid. See on ka mõistetav, arvestades Leedu lähedust nendele provintsidele ja Kesk-Euroopast Põhja-Euroopasse suunduvatele kaubateedele. Olulisel kohal oli eriti merevaigukaubandus, milles üheks vastukaubaks olid just nimelt need rooma tooted. 1972. a andmetel teati Leedus üle 1000 rooma mündi 69 leiukohast; enamik neist (kõik pronksist või vasest) on pärit Lääne-Leedu rooma rauaaja kalmetest. On ka aardeleide – 13, sh 11-s neist olid ainult mündid, kahes leiti aga ka ehteid. Aaretes esineb nii vask- kui ka hõbemünte. Kui kalmetesse maeti münte eriti 2. sajandil ja 3. sajandi algul, siis aarete mündid on üldjuhul hilisemad, pärinedes enamasti 4.–5. sajandist. 3/4 müntidest kuulub siiski 2. sajandisse (Antoniuste dünastia valitsemisaega 96–192). 

Peale müntide on leitud teisigi esemeid, nagu pronkskausse (2), rida sõlgi ja ehtenaaste ning arvukalt mitmesuguseid klaasist ja emailist helmeid (2300 tk 38 eri kohast). (Eesti helmeste arv ei ole ilmselt väiksem, neid pole keegi lugenud). Kaubasidemete olemasolu Leedu alade ja Rooma provintside vahel on võimalik jälgida alates 1. sajandist pKr – sellest ajast pärinevad esimesed mündid ja helmed, samuti mõned sõled. Kõige elavamad olid kaubasidemed 2. sajandil, siis jõudis Leetu suurem osa teadaolevatest müntidest, pronkskausid, enamik sõlgi ja helmeid ning emailiga kaunistatud esemeid. 3. sajandil leidis aset kaubasidemete järsk nõrgenemine, eriti pärast 3. sajandi keskpaika. Oma osa selles oli kahtlemata Rooma impeeriumi tollal tabanud kriisil. 3.–4. sajandi impordist moodustavad enamiku helmed, millele lisanduvad vähesed mündid. 5. sajandil taolised kaubasidemed lõppevad.

Asustus 1.-4. sajandil


M. Michelbertas on esitanud järgmise skeemi ja tõlgenduse asustuse arengust. Perioodist B1 (10–70) tuntakse muistiseid veel üsna vähe. On võimalik eeldada migratsiooni Lääne-Leedust Zemaitijasse, kus sel ajal esmakordselt ilmusid kiviringidega kääpad. Perioodil B2 (70–150) on muistiseid juba palju rohkem ning võib rääkida elanikkonna märgatavast juurdekasvust. Muististe arv kasvab veelgi perioodil C1b–C2 (220–300) ning on võimalik väikese ulatusega migratsioon Põhja-Leedu kääbastealalt Kirde-Leedusse riibitud keraamika kultuuri alale, kuhu esmakordselt ilmuvad sel ajal kalmed. Seal ilmub kalmeid veelgi rohkem kasutusele perioodil C3–D (300–450). 

Selline arenguskeem on otseselt tuletatud vanas traditsioonilises arheoloogias levinud arusaamast, et kalmete levik võrdub asustuse levikuga, et kui puuduvad kalmed, siis puudus ka asustus, ja kui mingisse piirkonda kalmed järsku ilmusid, siis saabus sinna ka elanikke väljastpoolt. Tegelikult võib aga taolise kalmete leviku taga näha hoopis ühiskonna sotsiaalse arengu ühte tulemust, mis võis olla seotud (kokku langeda) ka teatud religioossete nähtuste levimisega.


Majandus ja ühiskond


Peategevusalaks on sel ajal juba loomulikult maaviljelus, millest tunnistavad teraviljaleiud paljudel linnustel – nisu, oder, rukis jt. Michelbertase arvates oli tegu alepõllundusega, kusjuures vaid kaudsed andmed kõnelevat põlispõldude tekkest. Argumentatsioon sellise väite kasuks aga puudub. Tähtsal kohal on samuti olnud loomakasvatus, karjas domineerisid veised, neile järgnesid tähtsuselt sead ja lambad. Hobused olid osatähtsuselt neljandal kohal. Teatud osa on olnud endiselt jahil ja kalapüügil.

Rooma rauaaja muististes on avastatud jälgi kohalikust rauatootmisest; on leitud rauasulatusahjude jäänuseid. Olevat tuntud ka terase valmistamist. Pronksi- ja hõbedatöö põhines sissetoodud toorainel; kohalikud vormid hõbeehetes ilmuvad 3. sajandi teisel poolel. Peamised kaubateed on läinud 1) lõuna- ja edela poole Rooma impeeriumi ja Kesk-Euroopa suunas, 2) põhja- ja loode suunas (läänemeresoome ja skandinaavia hõimud), 3) ida poole (ida-balti ja idapoolsed soome-ugrilased) ning kagu poole (Rooma impeeriumi idaosa, samuti Zarubinetski ja T¹ernjahhovski kultuurid).

Ühiskondlike suhete alal märgib Michelbertas "sugukondliku korra lagunemist ja varandusliku diferentseerumise algust". Need protsessid leidsid kõige varem aset Lääne-Leedus. Varanduslikust ebavõrdsusest kõnelevad nii kalmete materjalid kui ka linnuste rajamine – viimased olid balti hõimude kogutud varanduste kaitseks vaenlaste vastu mujalt. Kalmeleidude põhjal võib täheldada sõjaliste kaaskondade teket, nagu Lätiski. Aga need sõdalased polnud veel elukutselised, vaid seotud oma põllumajandusliku põhitööga. 

Süvenes ka ühiskondlik tööjaotus – põllumajandusest hakkasid eristuma mitut liiki sepad – pärissepad, hõbesepad, puusepad. Käsitöö eraldumine soodustas kaubanduse arengut ning lõppkokkuvõttes kiirendas sugukondliku korra lagunemist. Patriarhaalne suurpere olevat selle käigus samuti lagunenud ning eraldusid väikepered, kes hakkasid moodustama territoriaalseid kogukondi. 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine