BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
4. KESKMINE RAUAAEG EESTIS

Sissejuhatus


Keskmine rauaaeg eraldati Eestis välja omaette perioodiks A. M. Tallgreni poolt 1925. a, tähistamaks perioodi rooma rauaaja ja noorema rauaaja vahel. Tallgreni järgi oli keskmise rauaaja dateering 400 (500) – 800 ja sellele järgnenud noorema rauaaja dateering 800–1200. Varem käsitleti seda aega leiutühja perioodina kahe rikkaliku materjaliga perioodi vahel, kusjuures oletati lünka ka maa asustuses. Nüüd, enne kui Tallgren asus kirjutama teist osa oma Zur Archäologie Eestis, tuli välja kaks olulist leidu, üks keskmise rauaaja algusest ja teine selle lõpust. Neist üks oli leidude kogum (174 eset koos põlenud luudega) Kirimäelt Haapsalu lähedalt, leitud 1923 suure kivi alt. Esemetekogum dateeriti aega u 500 ümber. Teine leid (kokku 70 eset, kuid ilma luudeta) tuli samuti välja suure kivi alt – seekord Palukülas Kunilepa talu maal. See peitleid dateeriti aasta 800 ümber. Nende kahe leiukogumiga liitus siit-sealt teisigi esemeid, mille tulemusena keskmine rauaaeg ei olnudki enam täiesti tühi ja asustuseta. 

Tallgren rõhutaski asustusjärjepidevuse olemasolu Eestis üle keskmise rauaaja. Ometi ei saanud Tallgren selle perioodi materiaalset kultuuri iseloomustada teisiti kui vaese ja nõrgana, kus puudus oma loominguline potentsiaal ja fantaasia. Valitsesid võõrapärased (eeskätt balti) vormid, mis püsisid siin pikka aega muutumatuna. Otsustades hõbedaleidude sageduse põhjal, ei saanud elu aga siiski ka väga vaene olla. Baltipäraste tüüpide rohkusest arvas Tallgren võivat välja lugeda balti hõimude aeglast pealetungi lõuna poolt ning läänemeresoome hõimude järk-järgulist taandumist ja allaheitlikkust. Samal ajal aga lisandusid sidemetele Balti hõimudega ka kontaktid rootslaste ja soomlastega. Samas torkas silma terav vahe Eesti ja Soome keskmise rauaaja materjalide vahel: Eesti äärmiselt vaene, Soome väga rikas (sh omaenda nn rahvuslike esemetüüpide poolest). Tallgren oletas isegi, et osa rahvast lahkus keskmise rauaaja algul Eestis Soome, põhjustades kultuuri vaesumise Soome lahe lõunakaldal ning õitsele puhkemise põhjakaldal. 

Umbes selline arusaam keskmise rauaaja olemusest Eestis püsis kuni 1930-ndate teise pooleni, mil hakati ulatuslikumalt kaevama meie linnamägesid ning nende jalamitel olevaid asulakohti. Mitmelt poolt, nagu Iru Tallinna lähedal ja Peedu Elva lähedal, leiti rikkaliku leiuainesega kultuurkihte, mis suurelt jaolt kuulusid keskmisse rauaaega. Pärast Teist maailmasõda kaevati selliseid kohti veelgi, nagu Rõuge, Alt-Laari, Unipiha, Otepää, Kivivare jt. Ilmnes, et linnuste ja asulate leiuaines täiendab väga olulisel määral kalmete üsna lünklikku materjali sellest ajast. Hiljem on leitud juurde muidugi ka kalmeid, on täpsustunud nende kronoloogia. On avastatud ka täiesti kohalikke ja omapäraseid esemevorme (ehetes ja keraamikas), mis näitavad, et Tallgreni mulje fantaasiavaesest ajastust ei pea paika. Hoopis uudset materjali on viimastel aastatel saadud ka selle perioodi maakasutussüsteemide uurimisel. Pilt Eesti keskmisest rauaajast on 1925. aasta omaga võrreldes tundmatuseni muutunud.

Ometi ei ole meil Eestis keskmise rauaajaga eraldi kuigivõrd tegeletud. Üksnes Mare Aun on omaette monograafias käsitlenud Kagu-Eestit keskmisel rauaajal. Peale selle on ta uurinud põhjalikumalt ka Kagu-Eesti keskmise rauaaja kääpaid ja linnuseid. Teiselt poolt on terve rida arheolooge ühel või teisel põhjusel kaevanud silmapaistvaid keskmise rauaaja objekte: K. Deemant – Proosa, V. Lõugas – Lehmja Loo III, M. Mandel – Lihula, Maidla, M. Schmiedehelm – Toila, Rõuge (jt üksikartiklid esemetest), A. Vassar – Iru, Tõnisson – linnused, samuti on uurimusi veel Mooralt, Selirannalt, Saadrelt, Langilt jt. Nõnda on suur osa vajalikust informatsioonist eri artiklitena laiali pillatud, seni parim kokkuvõte on Eesti esiajaloos.
 

Kronoloogia

Kui Tallgren dateeris keskmise rauaaja perioodiga 400 (500) – 800, siis hiljem on eriti just keskmise ja noorema rauaaja piiri nihutatud siia-sinna. Eesti esiajaloos on piiriks aasta 900, kuid see pole sugugi õnnestunud lahendus, kuna lõhub ära viikingiaja kui omaette perioodi. Samas võib ka keskmise rauaaja sees märgata jagunemist vanemaks ja nooremaks järguks, millest esimest kutsutakse üsna üldiselt rahvasterännuajaks, kuid teisel pole õiget nimetust. Rootsis nimetatakse 7.–8. sajandit vendeliajaks (vastavalt silmapaistva leiukoha Vendeli järgi), Soomes merovingiajaks (merovingide dünastia järgi Lääne-Euroopas). Et meil pole põhjust kumbagi nimetust kasutada, siis võiks tarvitada nimetust "eelviikingiaeg". See oli nimelt ajaks, mil Skandinaavia meresõitjad juba hakkasid suuremat huvi ilmutama idapoolsete mereteede vastu, laienesid kontaktid üle mere, rajati linnuseid jne – tegu oli n.-ö sissejuhatusega päris viikingiajale. Seega jaguneb keskmine rauaaeg Eestis järgmiselt:

1) 450 – 600  rahvasterännuaeg,
2) 600 – 800  eelviikingiaeg.

Kui materiaalse kultuuri ja mitmete asustuslooliste protsesside poolest haakub rahvasterännuaeg veel varasema perioodiga, rooma rauaajaga, siis eelviikingiajal alguse saanud arengud kanduvad sujuvalt edasi viikingiaega ning sealt edasi hilisematessegi järkudesse.

Linnused ja asulad
 

Linnuste rajamise taust
 

Kui me rooma rauaajast ei tunne Eestis peaaegu üldse linnuseid, siis üsna keskmise rauaaja alguses, rahvasterännuajal, ilmuvad kindlustatud punktid taas kasutusele. Alguses on sellised kindlustised üsna väikesed ja nõrgad, kuid muutuvad ajapikku tugevamaks ja suuremaks. Alates eelviikingiajast kujunes mitmel pool välja kompleks, mis koosnes linnusest mäe otsas ning avaasulast selle jalamil või lähiümbruses. Seda nimetatakse linnus–asula süsteemiks. Kõige ulatuslikumad on sellised süsteemid olnud viikingiajal ning nad jäetakse üsna üldiselt maha viikingiaja lõpul, s.o 11. sajandi jooksul. Hilisrauaaja linnused on juba teistsugused, enamasti märksa suuremad ja hoopis suuremate kindlustustega.

Traditsioonilise käsitluse kohaselt hakati Eestis linnuseid rajama hoogsamalt keskmisel rauaajal seetõttu, et oli kasvanud jõukus, mis vajas kaitset, ja oli tekkinud märkimisväärne välisoht. Juba ammustest aegadest on neid välisohtusid osatud nimetada vähemalt kolmest suunast: lõunast balti hõimud, kelle vaikne edasitung nihutas järjest edasi põhja poole balti–läänemeresoome piiri, kagust ja idast slaavi hõimud, kes panid loode poole liikuma idapoolsed soomeugrilased (Ida-Eestis olevaid kääpaid ongi tõlgendatud kas nonde soome-ugrilaste või isegi slaavi hõimude matmispaikadena) ning lääne poolt juba eelviikingiajal, kohati ka rahvasterännuajal liikvele läinud idaviikingid. Kaugemale vaadates nähti algtõukeid isegi Lõuna-, Kesk- ja Lääne-Euroopat laastanud rahvasterändamises. Linnuste levikukaart justnagu näitakski, et linnuseid on tihedasti rajatud kõikjal idapoolses Eestis, mujal vähem: idapiir näib seega tõesti kaitstud olevat, kuid kelle vastu? Hilisem uurimus on näidanud, et mingit slaavi kolonisatsiooni keskmisel rauaajal meie naabrusesse veel ei toimunud – nad tulid (ja seniarvatust hoopis väiksemate hulkadena) alles aastatuhandete vahetusel.

Teiseks linnuste rajamise põhjuseks on peetud jõukuse kasvu. Tõepoolest, kui võrrelda näiteks keskmise rauaaja linnuste ja tolleaegsete peitleidude levikut (vt EE, joon 165 ja tahv XV), siis üldjoontes need kattuvad. See näitab, et seal, kus rajati linnuseid, jätkus tõepoolest ka varandust rohkem. Kas aga võib siit teha sellise lihtsustatud järelduse, et linnuseid rajati ainult jõukamates piirkondades ning kasvanud välisohu tingimustes? 

I aastatuhande teise poole linnuste võrk on vähemalt mõningates piirkondades üsna tihe – kaitserajatised võivad asuda seal üksteisest 6–14 km kaugusel. Teistes piirkondades ei ole aga linnuseid nõnda tihedalt rajatud ning mõningatel maa-aladel puuduvad nad sootuks. Tuleb rõhutada, et linnuste ja eriti linnus–asulate rajamine peegeldab teatud protsesse ühiskonna sotsiaal-poliitilises arengus ning need ei pruukinud kõikjal toimuda üheaegselt ja ühes tempos. Arvestada tuleb ka naaberkogukondade rivaliteediga, mille tulemusena võidi jätta maha vanu kindlustatud punkte ja seejärel ehitada üles uusi. Ilmekaks näiteks siin on mõned poolelijäänud ehitusega linnamäed, nagu näiteks Juprimägi Rakvere lähedal – arvatavasti mingisuguste ühiskondlik-poliitiliste arengute mõjul katkes siin linnuse rajamine ning vastav elanikkond (linnamäe jalamil on väga nõrga kultuurkihiga asulakoht) siirdus mujale.

Linnuste võrgu tihedust mõningates piirkondades on niisiis seostatud sealsete asustuskeskuste põlisuse ja jõukusega ning sõjaohuga, mis rannikule ja maismaapiiridele lähemal oli suurem kui sisemaal. On arvatud, et vaatlusalused linnused kujutavad endast ühe või äärmisel juhul mõne suurema külakogukonna kaitserajatisi. Võrdlusi tuuakse sellisel juhul 13. sajandi algusest pärineva Taani hindamisraamatu andmetega külade suuruse kohta. On muidugi õige, et enamik – küll mitte kõik – I aastatuhande teise poole linnuseid on kohtades, kus 13. sajandi algul oli keskmisest märksa suurem küla, kuid teiselt poolt on näiteks Põhja-Eestis terve rida hästi suure adramaade arvuga kohti, kus linnust pole. Sama lugu on asustuse põlisusega – kuigi linnused kujunesid välja vanades, hiljemalt rooma rauaajal moodustunud asustuskeskustes, on siiski ka terve rida sama vanu ja põliseid keskusi, kus linnust ei tehtud. Et ka rannikult lähtunud sõjalist ohtu ei pidanud eriti arvestama enam kaugemal sisemaal, siis tuleb meil linnuste ja linnus–asulate väljakujunemisele ainult teatud kindlates kohtades I aastatuhande teisel poolel otsida täiendavaid põhjusi.

Siinkohal tuleb rõhutada, et 13. sajandi alguse adramaade arvu põhjal on raske öelda midagi konkreetset I aastatuhande teise poole asustuse ulatuse ja tiheduse kohta. Esiteks võis vahepealse pooletuhande aasta jooksul toimuda vägagi kardinaalseid muudatusi, teiseks ei peegeldanud muinasaja lõpu adramaa perede arvu otseselt, vaid kaudselt. Seetõttu me tegelikult ei tea, kui suured oma elanike arvult olid need kohad, kus linnus ehitati, või kas need olid ainsad suured kohad tollal. Vähese uurituse tõttu puudub meil praegu ka ettekujutus, milline oli asustuse areng nende linnus–asulate vahetus ümbruses. Loode-Eestis, kus arheoloogilist materjali on suhteliselt rohkem, võib igatahes täheldada, et linnus–asulate väljakujunemisega kaasnes ümbruskonna avaasustuse vähemalt osaline kontsentratsioon; st linnus–asula elanikkond moodustus teatud väiksema piirkonna, mitte aga ühe külakogukonna baasil. Ka Loode-Eestis oli mitmeid selliseid jõukate ja põliste asustuskeskustega piirkondi, kus linnuseid või linnus–asulaid I aastatuhande teisel poolel ei tekkinud – seal ei leidnud aset ka mingit asustuse koondumist. Võib oletada, et ka muu Eesti linnus–asulad kujunesid eeskätt teatud piirkondade, mitte üksikute külade materiaalsete ja inimressursside põhjal, kuigi olemasoleva arheoloogilise leiuainesega seda näidata ei saa. 

Miks see nii pidi olema, selgub ehk siis, kui analüüsime linnuste ja eriti linnus–asulate kujunemise sügavamaid põhjusi. Kui selliste kaitserajatiste ehitamise ainus põhjus oleks seisnenud kaitset vajavas jõukuses, siis oleks pidanud neid tekkima enam-vähem ühtlase tihedusega kõikjal. Pole vist erilist põhjust oletada, et eesti idaosa, kus tolleaegseid linnuseid märksa rohkem leidub, tunduvalt rikkam oli kui lääneosa. Kui põhjuseks oleks olnud esmajoones välisoht (merelt), siis oleks linnuseid leidunud peamiselt piki rannikut (või vastu mõnda teist piiri). Et linnuste levik on põhimõtteliselt siiski teine, siis pidi nende rajamise põhjus olema mujal. Senise uurimise kogemus on näidanud, et linnus–asulad tekkisid ühiskonna sotsiaal-poliitilise arengu tulemusena, mida tähistavad sellised märksõnad, nagu senisest teravam kihistumine, ülikute esiletõus, relvade ja väärismetallist impordi ilmumine kalmetesse, aarete levik. Keskmise rauaaja linnuseid tuleks vaadelda eeskätt tugevnevate ülikusuguvõsade kantsidena, mis pidid tagama nende kasvavate võimuambitsioonide ja territoriaalsete nõudmiste rahuldamise. Taolised võimukeskused tõmbasid juba iseenesest ligi inimesi mujalt, nii lähikonnast kui kaugemalt, millega võibki seletada teinekord üsnagi suurte asulate tekkimist linnuste ümber, kusjuures tihti tühjale kohale. Väga olulisel kohal oli kontroll kaubateede, sh eriti sadamakohtade üle. Pole võimatu, et sellise kontrolli taotlusega võibki seletada paljude kindlustiste rajamist. Sellega seoses ongi ilmekas aarete levik: osa neist on leitud otse linnuste lähikonnast, teine osa küll kaugemalt, kuid üldiselt samast vööndist. 

Kokkuvõtteks võib nentida, et asustusüksuste suurus ja jõukus olid keskmise rauaaja linnuste rajamisel küll tähtsad, kuid olulisemaks ja määravamaks olid kohalike ülikute endi sotsiaal-poliitilised ja territoriaalsed võimutaotlused. Kaitserajatised võisid tekkida küll üksikute asustusüksuste juurde, kujuneda välja algselt isegi ühe küla baasil, kuid kokkuvõttes oli neil mõju ja tähendus ikkagi teatud laiema piirkonna jaoks. Just seda piirkondlikkust silmas pidades võib keskmise rauaaja linnuste ning linnus–asula süsteemidega seoses kõnelda linnusepiirkondade kujunemise algusest.
 
Seostades linnuste rajamist eeskätt ülikute sotsiaal-poliitiliste ambitsioonidega, e ühiskonna sotsiaal-poliitilise arenguga, on ka mõistetav linnuste ning linnus–asulate rajamise kronoloogia Baltimaades – see algas kõige varem Leedus (juba nooremal rooma rauaajal), jõudis sealt Lätti (rooma rauaaja ja rahvasterännuaja piiril) ning seejärel Eestisse (rahvasterännuaeg). Mõnevõrra hiljem hakati selliseid kindlustusi püstitama ka Soomes, kuid tundub, et siiski hoopis vähemal määral kui Eestis.

Linnuste tüpoloogia

Sõltuvalt sellest konkreetsest looduslikust keskkonnast, kuhu kaitseehitis rajati, jagunevad linnused mitmesse rühma: (1) neemiklinnused, sh kalevipojasängid (Iru, Rõuge, Tõrva Tantsumägi, Äntu Punamägi jt); (2) ringvall-linnused (Pöide), (3) mägilinnused, kus vall võib puududa (Peedu, Otepää), (4) soo- ja järvelinnused (Valgjärv, Kuusalu Pajulinn viikingiajast), (5) pelgupaiklinnused (Padise Vanalinna mägi).

Neemiklinnused on kaitseehitised, mis rajati ühele osale mõnest suuremast mäeseljakust. Sellised linnused eraldati muust mäeseljakust ristvalli ja kraaviga, pikikülgi pole enamasti kindlustatudki, eriti ajajärgu algupoolel, sest need olid arvatavasti piisavalt järsud isegi. Vahel (Iru) on pikikülgedel olnud lihtsalt mingi tara, vahel on seal paiknenud hooneid, mille välissein oli ühtlasi kaitseseinaks. Kui neemiklinnus paikneb neemiku ühes otsas, siis on tal tavaliselt vaid üks suur vall, mis eraldab teda ülejäänud neemikust – väliselt meenutavad sellised linnamäed kõrge peatsiga voodeid ja Ida-Eestis kutsutaksegi neid küllalt sageli kalevipojasängideks. Linnus–asula süsteemi korral võib avaasula paikneda samal mäeseljakul, kus linnuski, otse teisel pool valli (Rõuge, Iru); see võib olla ka mõnevõrra kaugemal või mäe jalamil; igatahes linnuse lähikonnas.

Juprimägi Rakvere lähedal pakub ühe näite sellest, millises ehituslikus järjekorras neid linnuseid on püstitatud. Sellel linnusel on kõigepealt valmis tehtud tee üles mäele. Tee kulgeb tavaliselt vastavalt parema külje reeglile: linnusele tõusja parem – kilbikaitsest vaba külg – pidi jääma linnuse poole. Sellest reeglist on ainult üksikuid kõrvalekaldeid, nt Narva Joaoru linnamäel. Et kõigepealt tehti valmis just tee, on tegelikult igati loogiline, sest see hõlbustas linnusele ehitusmaterjali vedamist, üles-alla liikumist. Seejärel on hakatud kaevama kraavi ja rajama sealt võetud pinnasest kaitsevalli, et eraldada linnuseplatood muust mäeseljast. Need tööd on jäänud Juprimäel aga lõpetamata, ka platood ennast pole pealt tasandatud ega muid nõlvu järsendatud. 

Neemiklinnused moodustavad meie keskmise rauaaja linnuste hulgas kõige suurema rühma. Selliste linnuste näideteks on Rõuge, Iru, Tõrva Tantsumägi, Äntu Punamägi, Neeruti Sadulamägi. Rõuge (EE, joon 166–169) on näide väikesest lihtsast üheosalisest linnusest, mis asulaosast on eraldatud 3 m kõrguse valli ja kraaviga; madal vall on ka teisel pool otsas, külgedel vallid puuduvad. Linnuse õue pindala on kõigest 850 m2 ja see on täielikult läbi kaevatud (H. Moora, M. Schmiedehelm 1951–1955). Vallis eraldati kuni kuus kaitseehituse etappi, iga korraga on alus tehtud kõrgemaks. Valli muldkeha kooshoidmiseks on sinna ehitatud sisse puust kambrid – samasugused, nagu neid Väina alamjooksu kindlustatud asulates tehti juba varasel metalliajal ning neid tuntaksegi väga laialdastel aladel kasutatud ehitusvõttena. Elamuid avastati linnuse põhjaküljel ühes vööndis, need olid savipõhjadega, suuruses enamasti 4–5 x 3–4 m, ühes nurgas kerisahi. Risti üle linnuse lääneotsa ulatus 10 m pikkune ristpalkehitis, millel oli kaitsefunktsioon, aga võib-olla ka elamu funktsioon. Lahtisi tuleasemeid oli ka väljaspool elamuid, neist vähemalt ühe juures on aktiivselt mitmesugust sepatööd tehtud.

Seevastu Iru ja Äntu Punamägi esindavad mitmeosalisi linnamägesid. Iru Linnapäraks kutsutud linnamäe (EE, joon 170) platoo on olnud jagatud kaheks: väiksemaks põhjaplatooks (u 1100 m2) ja suuremaks lõunaplatooks (u 4000 m2). Erinevatel aegadel on sellest muistisest läbi kaevatud u 1260 m2 (A. Vassar, R. Indreko, O. Saadre ja V. Lang). Uuringute tulemusena on selgunud, et nimetatud platood pole ilmselt üheaegselt kindlustatud olnud. Esimesed kindlustused rajati 5.–6. sajandil linnuse põhjaplatoole: madal vall kaitses siis seda mäeosa nii põhjaotsas kui ka nn keskvalli kohal (rünnakute vastu lõuna poolt). 7. sajandil hakkas selle väikese kantsi ümber kujunema avaasula, sh nii põhjaotsa ees kui ka lõunaplatoo alal. Seejärel on põhjaplatoo linnus maha põletatud, kuid elutegevus lõunaplatool ja asulas jätkus. Mõni aeg hiljem, u 9. sajandi keskpaiku, ehitati välja kindlustused lõunaplatoo kaitseks: kividest lõunavall ning ristpalkhoonete rida hilisemast keskvallist pisut lõuna pool; pikikülgedel olid osalt samuti hooned, osalt kaitses neid ainult palkidest tara. 9.–10. sajandi vahetusel on maha põletatud nii lõunaplatoo linnus kui ka suur osa avaasulast ümber linnuse. Pärast seda tagasilööki on järgnevalt kindlustatud üksnes väike põhjaplatoo: küllalt tugevad vallid põhjaotsal ning keskvalli kohal (seal rajati väravakäigu kaitseks isegi tornilaadne ehitis), kivist ja palkidest tõkked pikikülgedel. 10. sajandi jooksul on ka see linnus korra tules kannatanud, kuid lõplikult jäeti linnus maha 11. sajandi algupoolel. Ka osa avaasulast tühjenes sel ajal ning hiljem paiknesid elamud linnamäest mõnevõrra kaugemal.

Äntu Punamäge, mis asub Kiltsi ja Rakke vahel, ei ole kaevatud, mistõttu siin pole esialgu midagi konkreetsemat võimalik ütelda linnuse kujunemise kohta. Igatahes koosneb ta kolmest osast, nn pealinnusest (kõige lõunapoolsem, kõige kõrgem ja kõige tugevamini kindlustatud), kesklinnusest ja eeslinnusest (EE, joon 171). Linnuse lähedal, teisel pool Nõmme jõge, on teada ka asulakoht. Linnuseosad on üksteisest eraldatud vallide ja kraavidega, mõnel neist on näha vallijäänuseid ka äärtel. Viimased arvatakse olevat pärit alles hilisrauaajast, mil seda kohta ka mingil määral kasutati.

Ringvall-linnuste kohta sellest ajast on andmeid väga vähe. See linnusetüüp levib massilisemalt läänepoolses Eestis alles hilisrauaajal. Põhiliseks tunnuseks on see, et need linnused on rajatud mitte kõrgetele mäeveergudele, vaid enam-vähem tasasele laugele maale ja ümbritsetud täielikult kividest või mullast ringvalliga. Kuigi sellised linnused oma kõige võimsamal kujul levisid alles hilisrauaajal, on neid siiski teada ka varasematest perioodidest. Näiteks Mustjala Võhma Saaremaal, mida ümbritseb lausa kaks kontsentrilist kivivalli. Paraku pole selle muistise vanuse kohta midagi teada, see võib ulatuda isegi vanemasse rauaaega või kiviaega (kaevamistel leiti nii kiviesemeid ja kvartsikilde kui ka vanema rauaaja keraamikat). Mitu linnust on arvatud kuuluvat vanemasse rauaaega, nagu näiteks Päelda Muhumaal või Massu Läänemaal. 8.–10. sajandi leide andis Pöide linnamäe kaevamine Saaremaal 1990-ndate algupoolel. Sellest kohast leiti siiski ka märksa arhailisemat, ilmselt eelrooma rauaaega kuuluvat keraamikat (10%) ning jahvekivi, mistõttu Pöide tuleb lisada ühtlasi ka eelrooma rauaaja kindlustiste nimekirja. Millised ja kui ulatuslikud võisid olla eelviikingi- ja viikingiaja kindlustised Pöides, ei ole esialgu siiski veel selged. Praeguses kõrguses on vallid valmis ehitatud kahtlemata alles hilisrauaajal.

Mägilinnusteks võib nimetada selliseid linnuseid, mis võtavad enda alla tervikmäe; kaitseehitisi ei pruukinud sellistel linnustel keskmisel rauaajal ollagi, juhul kui mäenõlvad olid piisavalt järsud. Hilisrauaajal on sellised linnused enamasti ümbritsetud ringvalliga ja nende erinevus Lääne-Eesti ringvall-linnustest seisneb ainult selles, et nad paiknevad kõrgemal. Keskmise rauaaja mägilinnuste näiteks on Peedu Kerikmägi Elva lähedal, mis ühtlasi oli esimene linnus Eestis, mida 1936. a alanud linnuste kaevamise kampaania käigus uurima hakati. See on väike linnus (platoo 650 m2), millel silmaga nähtavad kaitsevallid puuduvad. Samas selgus kaevamistel, et linnuse äärtel on paiknenud rõhtpalkidest üksteisega liitunud hooned, kus elati ja mille välisseinad moodustasid ühtlasi kaitseseina. Peedu materjal kuulub enamasti 8.–11. sajandisse, kuid sealt on ka väike rühm vanema rauaaja keraamikat. Linnuse lähedal on hiljuti avastatud ka avaasula kultuurkiht. Keskmise rauaaja ladestus on olemas ka Otepää linnamäel, kuid selle kaitseehitiste kohta puuduvad täpsemad andmed.

Soo- ja järvelinnustest ei ole andmeid kuigi palju. Järvelinnustest tuntuim on Koorküla Valgjärv. Järve läänekalda keskosas oleva poolsaare tipust jätkuval veealusel seljakul (vee sügavus 1–4 m) lebavad u 700 m2 suurusel alal arvukad okaspuupalgid. 1958. ja 1960. a viidi seal läbi Eesti esimesed allveearheoloogilised uuringud (J. Selirand), mille käigus ehitusjäänused plaanistati ning koguti ka mõningasel hulgal nn Rõuge tüüpi keraamikat. Hiljem on selle koha lähedusest kogutud ka hilisneoliitilist keraamikat. Alates 1999 on järves teinud väliuuringuid Soome allveearheoloogid eesotsas Kalle Virtaneniga. Järveasula dateeringut aitavad täpsustada puitehitistest tehtud radiosüsiniku dateeringud: neist neli kuuluvad kalibreerituna (6.) 7.–9. (10.) sajandisse, kuid kaks on ka varasemad – eelrooma rauaajast. Puitehitiste jäänustest tehtud kümmekond dendrokronoloogilist määrangut on näidanud, et kogu ehitis on ilmselt valmis ehitatud korraga, võib-olla isegi ainult aasta jooksul; esialgu pole see aasta aga veel teada, sest pidevat aastarõngaste kronoloogiat selle ajani pole välja töötatud.

Näiteks soolinnuste kohta on Kuusalu Pajulinn, kuid selle materjal ei ole ilmselt varasem viikingiajast, mistõttu seda käsitletakse allpool.

Pelgupaiklinnusteks peetakse selliseid kohti, mis asuvad püsiasustusest eemal ja omavad märke kindlustustest. Üks neist on Padise Vanalinnamägi, kus selgeilmeline kultuurkiht puudub, kuid kus on olnud puidust kindlustisi, mis dateeriti 7.–8. sajandisse. Seal kaevas O. Saadre 1963. ja 1964. aastal. Pelgupaiklinnuseid leidub mitmel pool Eestis, kuid neid pole uuritud. Üheks tunnuseks võib pidada rahvasuus säilinud linnamäe nimetust paikade kohta, kus puuduvad kaitseehitised. 
 

Asulad

Asulakohtade tähtsust rauaaja uurimise allikana on tunnustatud peamiselt vaid viimase paarikümne aasta jooksul. 1964 oli muinsuskaitse all vaid 10 rauaaja asulakohta (0,5%) ning ka veel 1973 moodustasid asulad alla 1% kõikidest kaitsealustest muististest (arvuliselt 25). Põhjuseks oli arvamus, et asulakohtade kultuurkiht on hilisema elutegevuse käigus segamini pööratud, laiali küntud jne. 1970-ndate teise poole ja 1980-ndate kaevamised aga näitasid, et ka pikka aega üle küntud asulakohal võib olla säilinud väärtuslikku informatsiooni muistsest elutegevusest ning sealt peale hoogustus asulakohtade otsimine ja kaitse alla esitamine järsult. 1992. a. seisuga teati Eestis juba 584 rauaaegset asulakohta (ligi 10% kõikidest muististest tänapäeval). 

Viimase paarikümne aasta jooksul on muidugi tugevasti laienenud ka asulakohtade arheoloogiline kaevamine. Siin on olnud nii laiaulatuslikke päästekaevamisi (Lehmja, Olustvere, Uderna) kui ka suhteliselt väikesi plaanilisi uurimistöid. Kaevatud muististe põhjal on selgunud ka asulakohtade ligilähedane kronoloogia. Nendest vähegi ulatuslikumalt kaevatud asulatest on vaid poole tosina ringis selliseid, mille rajamisaeg ulatub rauaaja vanemasse poolde; valdav enamik on saanud alguse keskmisel ja nooremal rauaajal ning suhteliselt väike osa alles keskajal. Rõhutan – need on kaevatud asulakohad. Kaevamata asulakohtade hulgas võib leiduda veel igasuguseid.

Oma asendilt ja iseloomult võib keskmise rauaaja asulad jagada kaheks: (1) linnuste juures olevad asulad ning (2) eraldi, väljaspool linnus–asula süsteemi olevad asulad. Asulakohti võib jagada ka suuruse alusel, millest väiksemad (kuni 0,5 hektarilised) oleksid talukohad ning suuremad külaasemed, kuid suuremate kohtade puhul eeldab selline jagamisviis enamasti täielikku läbikaevamist, ilma milleta on võimatu öelda, kui suur osa sellest sisaldab mingi perioodi leide. Läbi sajandite võivad asulakohad teatud määral nihkuda, nõnda et kogu kultuurkihiga kaetud ala ei pruugi sugugi alati olla olnud kasutusel üheaegselt.

(1) Linnuste juures olnud asulaid on uuritud mitmel pool, nagu Rõuges, Irus, Kivivares (Valgamaal), Unipihal jm. Nende pindala on erinev, ulatudes poolest hektarist mitme hektarini. Kaevamised on siiski hõlmanud suhteliselt tagasihoidlikku osa nendest asulatest, mistõttu pole võimalik öelda midagi konkreetsemat nende hoonestuse kohta. Proportsionaalselt on kõige rohkem uuritud asulat Rõuges – aga sedagi ainult ühe viiendiku ulatuses. Selliste süsteemide puhul pakub huvi linnuse ja asula vahekord – nii kronoloogiline kui ka sotsiaalne. Kronoloogilisest aspektist võib olukord olla erinev. Näiteks Rõuges on nii asulast kui ka linnusest saadud I at keskpaika ulatuvat materjali, ja kuigi asulast oli varasemat materjali suhteliselt rohkem, võib nii linnust kui ka asulat pidada üsna ühel ajal tekkinuks. Irus on linnus tekkinud kindlasti varem – juba 5.–6. sajandil, asula alles 7.–8. sajandil. Virumaal näib kindlailmeline kultuurkiht linnustes puuduvat, kuid elatud on eeskätt linnuse jalamil olnud asulates. Sotsiaalsest aspektist võib täheldada, et linnuste leiumaterjalil on teatavaid kvalitatiivseid eripärasid – kaunilt ornamenditud peenkeraamika osatähtsus on märksa suurem, sealt on ka rohkem leitud ehteid, relvi, münte jne. Nähtavasti osutavad sellised eripärad vastavate elanike sotsiaalsetele erinevustele.

Linnuste juures olnud asulakohad on enamasti maha jäetud viikingiaja lõpul koos linnuste endiga. Mõnel pool toimub selle käigus ulatuslikum asustusnihe, tihti vahetab asula aga ainult natuke oma kohta: Irus kaugeneb see linnusest, Varangus viiakse asula samuti linnuse jalamilt ära teisele poole jõge. Tendentsiks on seega nihkumine linnusest kaugemale.

(2) Linnusega mitte seotud asulakohad on enamasti sellised, mis said küll alguse keskmisel rauaajal, kuid kus on elatud ka nooremal rauaajal ning tihti ka keskajal kuni tänapäevani välja. Keskmise rauaaja osa nendes on enamasti säilinud vaid väikese rühma leiumaterjali ja radiosüsiniku dateeringute näol; hoonepõhjad on tavaliselt hävinud hilisemate ümberehituste käigus. Selliste asulate näideteks võivad olla meie kõige ulatuslikumalt uuritud asulad Olustvere ja Lehmja, kus lõviosa leiumaterjalist kuulub II aastatuhandesse, kuid on materjali ka I aastatuhandest, enamasti selle teisest poolest. Sarnase saatusega asulakohti on kaevatud muististe hulgas veel (Saha). Teiselt poolt on olemas ka selliseid asulakohti, kus on elatud vaid lühema aja, mõne sajandi jooksul, ning seejärel siirdutud mujale. Taoliste asulate näiteks on Ala-Pika Otepää lähedal ja Pada asula Virumaal.  

Linnuste ja asulate kokkuvõte

Kokkuvõtteks tuleb linnuste ja asulate puhul rõhutada seda, et keskmine rauaaeg, eriti selle teine pool eelviikingiaeg, moodustas otsekui sissejuhatava etapi järgmisele perioodile, viikingiajale. Viikingiajale iseloomulikud struktuurid linnus–asula süsteemi näol kujunevad välja just 7.–8. sajandi paiku. Need struktuurid lakkasid olemast viikingiaja lõpul, 11. sajandi algupoolel, mistõttu vähemalt linnuste osas võib kogu I at teist poolt käsitleda ühtse etapina. Viikingiaja eristamine eelviikingiajast pole linnuste osas seetõttu eriti mõttekas ega vajalik.

Nende asulakohtade osas, mis ei olnud seotud linnustega, oli keskmine rauaaeg samuti sissejuhatavaks etapiks, selle vahega ainult, et viikingiaja lõpus siin tavaliselt mingit märgatavat muutust ei toimunud. Just keskmisel rauaajal saavad alguse meie vanimad senini omal kohal püsinud külad. Traditsiooniline külaühiskond Eestis sündis just sellel perioodil.
 

Kalmed

Järelmatused tarandkalmetes

Kui tarandkalmed jäetakse Eestis maha u 5. sajandi jooksul, siis mõnda aega pole nendesse maetud vist üldse. Igatahes on (5. sajandi teise poole ja) 6. sajandi materjali tarandkalmetest leitud väga vähe, panused ilmuvad 7.–8. sajandil. Üksikuks erandiks on Mõigu Peetri kalme, kus järelmatused kuuluvad perioodi 5.–7. sajandini, kuid ka selles kalmes oli olnud leiutühi aeg enne seda: kalme esimene kasutusperiood oli 3. sajandil ning 4. ja 5. sajandi algul sinna maetud arvatavasti pole. Tendents on igatahes selline, et uutele järelmatustele eelneb umbes sajandi-pooleteisene aeg, mil neisse kalmetesse maetud pole. Rõhutamist vajab seegi, et järelmatuseid esineb kaugeltki mitte kõigis tarandkalmetes, vaid ainult ühes osas nendest. Samuti on oluline see, et nende järelmatustega seoses pole kunagi rajatud uusi tarandeid, vaid maetud on juba olemas olnud kivivareme sisse.

Järelmatustega tarandkalmed võib jagada kahte rühma selle alusel, kas need järelmatused on panustega või ilma. 7.–8. sajandi panustega matuseid esineb küllalt tihti Tallinna ümbruse kalmetes, nagu Lagedil, Kurnas ja Rebalas (Presti), samuti Kesk-Eestis (Tarbja, Nurmsi). Üldjuhul on keskmise rauaaja panuste hulk kalmetes üsna väike need esinevad segi-läbi varasemate panustega ning vastavaid matusekomplekse on seetõttu raske eristada. Üks tuntuimatest ja rikkalikemate panustega kalmetest on aga Toila tarandkalme Virumaal. Erandina paljudest teistest kalmetest eristus siin 7.–8. sajandi kiht selgelt varasemast, sest asus selle peal, kõrgemal. Kalme oli rajatud eelrooma rauaaja lõpus, mil sinna maeti laibamatuseid. Nüüd maeti põletatult, mis võimaldaski märksa selgemalt eristada seda kihti varasemast. Panuste hulgas on rohkesti ehteid, sh kaks soomepärast käevõru, jämenevate otstega kaelavõru, paari kolmnurkpeaga nõela katkeid, esines ka relvi (odaots ja nooleots) ning väga kaunis on selle aja keraamika. Rikkalike panustega kalmeid tuntakse Virumaal ka Ojaveskil ja Essus.

Üsna viimasel ajal on selgeks saanud see, et keskmisel rauaajal on varasematesse tarandkalmetesse maetud ka ilma igasuguste panusteta. Lääne-Virumaal Uuskülas kaevati 1998–1999 varast tarandkalmet (II), kuhu nooremal eelrooma rauaajal oli maetud nõrgalt põletatud luid, panusteks karjasekeppnõelad jms. Kalme läänepoolses osas esines aga rohkesti ka tugevasti põletatud, lausa kaltsineerunud luid ja sütt. Söeproovide dateering näitas, et need matused olid kalmesse toodud perioodil (7.)8.–11. (12.) sajandini, kuid mitte ühtegi eset sellest ajast seal polnud. Samas kalmeosas oli ka kummaline põlenud mulla küngas, paari meetri pikkune ja meetri laiune, mis oli täis põlenud luupuru ning sütt – seegi kuulus samasse aega. Võimalik, et sellel kohal oligi surnuid põletatud. Kalmeid, kust on rohkesti leitud tugevasti põletatud luupuru on Eestis varem kaevatud teisigi, kuid seni pole neid dateerida suudetud.


Paadismatused

Kivikalmetesse asetatud hiliste järelmatuste osas tuleb nimetada ka väikest rühma paadismatuseid, mida on leitud mitmelt poolt Põhja-Eestist. Üks neist oli Lagedi XIII kalmes, kus avastati 146 suurt raudneeti ja naela, mis olid levinud üle kogu kalmeala. Võib arvata, et surnu oli koos paadiga kalmel põletatud, millest jäidki sinna need needid ja naelad, samuti põletatud luud ning mõned 7.–8. sajandi soomepärased esemed: vähksõlg ning õõneskumera ristlõikega laienevate otstega käevõru. Samasuguseid neete on suurtes kogustes leitud veel ühest Rae kalmest ning Aseri kalmest Virumaal, väiksemates kogustes mitmelt poolt mujaltki. Paadismatmise komme oli samal ajal levinud ka Soomes ja Rootsis.

Kangurkalmed


Keskmisel rauaajal jätkus senisest suuremal määral uute kangurkalmete rajamine. See oli kalmetüüp, mis kujunes juba varasel metalliajal, mis rooma rauaajal oli suhteliselt tagasihoidlikul kohal, kuid alates rahvasterännuajast muutus küllalt levinuks. Kangurkalmed olid kompaktsed selgepiirilised ja suhteliselt väiksemad kivivared (läbimõõduga 10–20 m, harva suuremad), mis ümbritseva maapinna taustal tõusid selgelt esile, kõrgemale. Väliselt, enne kaevamisi, meenutavad need kalmed kivikirst- või lühemaid tarandkalmeid. Kaevates selgub siiski, et mingeid konstruktsioone ei esine, tegu on üksnes kivivarega, tehtud sõltuvalt materjali kättesaadavusest pae- või raudkividest või neist mõlemast.

Üks näide on Läätsa kalme Verevi külas Võrtsjärve lähedal, mille M. Schmiedehelm kaevas läbi 1931. a (EE, joon 175).  See oli peaaegu ümmargune kalme, läbimõõduga 13–14 m, kõrgusega kuni 35 cm. Kalme oli ehitatud ühes kihis laotud suhteliselt suurtest raudkividest, mille peale oli kohati visatud ka väiksemaid. Kalmes konstruktsioone ei olnud, kuid keskosas usuti siiski olevat olnud enam-vähem sirge N–S-suunaline raudkivide rida. Seda tõlgendati jäänukina tarandi ideest. Enamik luid oli põletatud, põletamata luid oli suhteliselt vähe; luud olid puistatud üle kogu kalmepinna laiali. Kalmekivide all täheldati mitmel pool söseguse mulla laike, ilmselt oli kohta tulega puhastatud enne kalme rajamist. Leiud: ambsõlg, käevõru, sõrmused, helmed, noad, jahvekivid ja keraamika dateerivad selle kalme I aastatuhande keskpaika, u 5.–6. sajandisse. Samasse aega kuulub ka Lihula kalme Lääne-Eestis (EE, joon 176), mida M. Mandel kaevas 1974. a. See kalme koosnes valdavalt paekividest, surnud olid maetud põletatult (nõrgalt). Panused: odaots, putkkirves, käevõru, vööosad, keraamika kuuluvad 5.–7. sajandisse (EE, joon 177–178). 

Kivivarekalmed
Kangurkalmetega suhteliselt sarnased on nn kivivarekalmed, mis hakkavad levima 5. sajandi paiku. Erinevuseks kangurkalmetest on see, et kivivarekalmed on hästi madalad vared, mis maapinnal on tihti peaaegu märkamatud; ka nende kivivared ei ole nõnda selgelt markeeritud piiridega, on rohkem laialivalguvad, teinekord lünklikud ja katavad üldiselt suuremaid alasid. Esineb muidugi ka kalmeid, mida on raske kummagi tüübi alla paigutada. Näiteks Saaremaal rajati rahvasterännuajal veel väikseid kangruid, kuid järgnevate sajandite jooksul kujunesid seal välja paljudest väikestest kangrutest koosnevad kalmeväljad. Need kangrud olid 3–4 m läbimõõduga, tihti ringikujulised, sees põletusmatused. Viikingiajal ja hilisrauaajal arenesid need edasi nn kiviringidega kalmeteks.

Üks varasemaid selle tüübi kalmeid on läbi kaevatud Proosal. See vare paiknes Proosa 4.–5. sajandi esimese poole tarandkalmest 20 m kaugusel. Kalmevare mõõtmed olid 35 x 40 m ning see koosnes ebakorrapärasest pae- ja raudkivide lasust; kalmekihi paksus ulatus 40–50 cm-ni. Surnud olid kalmesse maetud põletatult. Luud ja leiud paiknesid enamasti hajali kivide all ja vahel, suuremaid kompaktseid luupesi esines harva. Ehkki kogu kivivarekalme oli ehituselt ja matmisviisilt ühesugune, võis seal leiumaterjali dateeringute põhjal eristada kahte osa: rahvasterännuaja ja hilisrauaaja kalmet, mida ajaliselt lahutas u 400-aastane periood. Rahvasterännuaja osa paiknes kõrgemal kühmul, lähemal tarandkalmele ja kivikirstkalmele, hilisem osa kaugemal madalamal. Kalme leiumaterjal on erakordselt rikkalik, seda nii rahvasterännu- kui hilisrauaaja osas. Varasemast ajast pärineb 1600 numbrit leide (neist suurem hulk küll keraamika ja väiksemad esemekatked, kuid on rohkesti ka terveid ja uhkeid asju). Ehted: 8 sõlge, 7 ketaspeaga ehtenõela (põhiliselt nn Rävala tüüpi), 2 ristpeaga ehtenõela, 2 koonilise peaga nõela, pluss veel mõned eritüübilised nõelad; 35 käevõru (laiad õhukesed on kohalikku tüüpi), paarkümmend sõrmust (3 hõbedast) ja rühm skandinaaviapäraseid asju: 16 kullatud pronksist agraffnööpi, rida kullatud pronks- ja hõbenaaste, unikaalne pannal, mõõganupp; relvi oli veelgi: mõõgatupe naaste, kilbikatkeid, 4 odaotsa; vööosi: pandlaid, 3-kujulised vöönaastud (6), samuti esines tarberiistadest pintsette, habemenuge ja tavalisi nuge. Rohkesti saadi keraamikat (2300 katket paarikümnest nõust), enamasti on tegu peenkeraamikaga, mis Põhja-Eestis levis 5. sajandi keskpaiku. Kogu kompleks on dateeritud perioodi 450–600. 

7.–8. sajandisse on dateeritud teine Tallinna lähedal olnud matmispaik, Lehmja Loo III kalme, mida V. Lõugas kaevas 1969.–1970. a. Erinevalt sealsetest varasematest kalmetest koosnes III kalme täielikult raudkividest, vare suurus 13–14 x 9–10 m, kuid see ei olnud päris ühtlane. Kivide vahel esines nii põletatud kui ka põletamata luid, kuid ühtki tervet ja algses asendis luustikku ei olnud. Luude esinemise ja panuste arvu ja iseloomu põhjal otsustades võis maetute arv olla 15 ringis. Panused on rikkalikud ning eriti relvade osas (mõõk ja 14 odaotsa, samuti oli suuri võitlusnuge; rikkalikult oli ka ehteid). See kalme dateeriti 7.–8. sajandisse.

Kääpad

I aastatuhande keskpaigast alates levivad Kagu- ja Ida-Eestis, enamasti väljaspool kivikalmete levikuala (EE, tahv XV), liivakääpad. Iseloomuliku kuju järgi kutsutakse neid pikk-kääbasteks – need on piklik-ovaalse kujuga, enamasti paarikümne meetri, vahel isegi kuni sadakonna meetri pikkused; kõrgus võib ulatuda meetrini (EE, joon 182). Koos pikkade kääbastega esineb tihti ka ümmargusi või ümarovaalseid kääpaid. Kääpad paiknevad maastikul enamasti rühmiti (vt EE, joon 181), nagu kivikirstkalmedki, nende arv võib ühes rühmas ulatuda paarikümneni. Tavaliselt on kääpad levinud jõgede läheduses liivmuldadega aladel, mis tänapäeval on valdavalt kaetud männimetsadega. Samasugused kääpad on levinud ka ida- ja kagupoolsetel naaberaladel.

Meie kääpaid on uuritud juba pikka aega, põhilised saavutused on aga seotud M. Auna nime ja 1970.–1980. aastate algusega. Matmisviisi ja kääbaste rajamise juures on oluline rõhutada järgmisi seiku. Nii nagu tarandkalmedki, nii pole ka kääpad valmis ehitatud ühekorraga, vaid järk-järgult. Suuremad kääpad on tekkinud algselt väikestest kääbastest, nende juurdeehitamise ja ühendamise tulemusel. Nad sisaldavad peaaegu alati rohkem kui ühe matuse; maetud on põletatult (laibamatused kääbastes on hoopis hilisemast ajast). Matmiskombed on olnud mitmekesised: matused võivad paikneda eri kõrgustel, luud võivad olla urnides või laialipuistatult; vahel on luud koos söega tuleriidalt, vahel söest ja tuhast puhtaks tehtud. Mõnes kääpas esineb kive ja kividest konstruktsioone, seda eriti kivikalmete vahetus naabruses (Loosi, Kõnnu, vt EE, joon 184); mõnes esineb puust ehitisi, midagi surnumajade-taolist. Panused on enamasti vähesed (üksikud ehted, noad, vööosad, tuluskivid, savinõud; vahel on leitud hobuseluid). Kääpad on dateeritud perioodiga 5.–9. sajandini, kuid kääpavorm sellega veel ei kadunud vaateväljalt. Hilisrauaajal levivad nii Kagu- kui ka Kirde-Eestis laibamatustega ümarkääpad (vt allpool).

Maa-alused kalmistud

Andmeid maa-aluste laibamatuste kohta keskmisest rauaajast on väga napilt. Ühe võimaliku näitena on nimetatud Kuningustet Saaremaal, kus varasema kivikalme kõrval tuli välja laibamatuseid, mille kõrvalt leiti ka mõningaid rahvasterännuaja asju. Üldiselt levivad maa-alused laibakalmistud alles alates viikingiajast.

Maa-aluseks põletusmatuseks on peetud Kirimäe leiukompleksi 6. sajandi keskpaigast (EE, joon 186–187). Seal oli 20 odaotsa, mõõkade tükke, kilbikuplaid, kirveid, nuge, ehetest käevõrusid, rinnanõelu, ambsõlgi jms. Asjad koos põlenud luudega olid olnud 0,5 m sügavusel suure kivi all. Võib arvata, et tegu oli väga esinduslike persoonide matustega.
 
 

Kalmete kokkuvõte

Nagu sellest ülevaatest selgus, on suures osas Eestist ühel või teisel moel jätkunud kivikalmete traditsioon. Ajastule iseloomulik tendents on see, et konstruktsioonid ja struktuurid pole enam olnud olulised, maetud on lihtsalt kivivaredesse, ükskõik siis, kas vanadesse kalmetesse või uutesse. Põletus- ja laibamatuste vahekord on olnud väga erinev, tihti esineb mõlemat matmisviisi koos. Üldine tendents on ka panuste hulga vähenemine, tihti ka täielik kadumine. Selle taustal eristuvad aga väga rikkalike panustega matmispaigad, mis kahtlemata räägivad ühiskonna sotsiaalsest kihistumisest. Teine lugu on kääbastega – need ilmuvad alale, kus varem maapealse ehitusega kalmeid ei tuntud. Nendes kohatakse ka mitmesuguseid konstruktsioone, samuti kindlat korrapära pikk-kääbaste moodustamises, so üksikute kääbaste liitmise teel. Selles mõttes sarnanevad pikk-kääpad eelmise perioodi tarandkalmetega, on ainult tehtud liivast. Midagi ühist on ka kivikirstkalmete ajaga, nimelt kääbaste rühmiti paiknemine. Kalmeehitusega seotud ideoloogia näib seal muu Eestiga võrreldes justkui samm tagapool käivat.

Peitleiud ja aarded

Keskmise rauaaja peitleiud võib jagada kahte rühma: rauast tööriistu ja relvi sisaldavad leiud ja ehetest koosnevad aarded. Esimese näiteks on Rikassaare Paide lähedal, kus oli 54 odaotsa ja 7 võitlusnuga (EE, joon 190–191). Need asjad olid maa sees paarikümne cm sügavusel, odaotsad kahes reas tippudega vastamisi, kõik olid varretatud. Dateering: 6.–7. sajand. Üle 80 eseme oli Alulinna peitleius (Virumaa põhjarannikul). See leid saadi üle saja aasta tagasi Alulinna linnusest 50–60 m kauguselt paarikümne cm sügavuselt. Seal oli kümmekond kirvest, 50 odaotsa, mõõk, üle 20 sirbi jms. Suur osa asju oli säilinud katketena ning nad pärinevad võrdlemisi suurest ajavahemikust, so rooma rauaajast noorema rauaajani. Samalaadseid väiksemaid peitleide on veel mitmest kohast (Kunda, Igavere).

Ehetest koosnevad aarded võib omakorda jagada kahte alarühma: (a) ainult pronksehetest koosnevad aarded ning (b) põhiliselt väärismetallist tehtud ehetest koosnevad leiud. Pronksesemetest koosnesid Reola (EE, joon 188), Piilsi (EE, joon 189) ja Vagula leiud, hõbeaarete näiteks võib olla 6. sajandi keskelt pärinev Kardla (EE, joon 192, tahv XVI). Viimases oli 3 hõbeambsõlge, 11 hõbekaelavõru, 5 hõbekäevõru, üks kullast kaelavõru ja üks pronksist käevõru. Valdav osa ehetest koosnevaid aardeid kuulub rahvasterännuaega, siis näib tulevat väike vahe ning alates 8.–9. sajandist hakatakse taas rohkem asju peitma. Need viimased on juba rohkem seotud viikingiajale iseloomulike nähtuste ja protsessidega.

Aarded on leitud kas soodest ja rabadest või põldudelt, sh ka kivikalmetest. Millised võisid olla aarete peitmise põhjused? Traditsiooniline seletus kõlab: varanduse kogumine või peitmine sõjaohu korral, samuti ohverdamisega seotud tegevus. Need on kõik paikapidavad seletused ja kehtivad kindlasti vähemalt ühe osa aarete kohta. Samas on täheldatud väga paljudes kohtades vahel ka sellist seost, et aarded muutuvad massiliseks siis, kui kalmeleiud jäävad väheseks. Eriti oli see nõnda Skandinaavias pronksi- ja vanemal rauaajal, hiljem enamasti küll mitte. Kuidas seda seletada? Varanduse eksponeerimine kalmetes on teatud määral võrdsustatud varanduse eksponeerimisega aaretes. Matmisrituaalid, sh panuste kaasa andmine oli ju tähtis eelkõige elavatele, mitte surnutele. Teatud tingimustes aga ei pidanud need elavad inimesed enam vajalikuks rikkusi kalmesse surnud esivanematele kaasa matta, vaid otse jumalatele annetada. Selle lähenemisviisi tulemuseks võisid olla just ohverdamisele viitavad peitleiud soodes ja rabades. 
 

Maakasutussüsteemid


Keskmise rauaaja maakasutussüsteemid võib morfoloogiliselt jagada kahte rühma. Esimese moodustavad juba varasematest aegadest levinud põllukivihunnikute väljad, teise aga alles sel ajal tekkima hakkavad ribapõllud. Viimased kujutavad endast sel ajal ka veel põllukivihunnikute välju, kuid põllukivihunnikud paiknevad seal ridades, mille vahele jäävad piklikud põllusiilud. Viimaseid võib vaadelda esimese sammuna selliste korrapäraste ribapõllusüsteemide kujunemisel, milliseid tuntakse meil alates nooremast rauaajast.
 

Põllukivihunnikute väljad

Keskmise rauaaja põllukivihunnikute välju pole meil kuigi palju uuritud. Selleaegseid dateeringuid on saadud Kasekülast ja Tõugult. Kasekülas oli külakeskusest 600 m edelas ning kivikirstkalmete rühmast 200 m läänes u 10 ha maa-alal säilinud 78 põllukivihunnikut ja 6 peenart. Tavaliselt paekividest koosnevate kuhilate läbimõõt ulatus 2–6 m. Põllukivihunnikud ei paiknenud ühtlaselt kogu väljal, vaid koondusid tihedamalt väiksematesse, enamasti u 0,5 ha (ühel juhul 1,8 ha) suurustesse rühmadesse. Endisaegsete põllulappide kuju ja suuruse kohta mingeid andmeid ei saadud. Kaevamistel (1999, V. Lang) selgus, et seda maa-ala oli juba enne põllukivihunnikute rajamist kasutatud põlluna – sellest tunnistasid nii kivide alt leitud viljaterad kui ka asjaolu, et sütt esines kividealuses mullas vähe ning enamasti vaid väikeste tükikestena. Nii leitud kolm savinõukildu kui ka kolm radiosüsiniku dateeringut osutavad I at viimasele veerandile ja/või II at algusele (8.–12. sajand).

Tõugul oli väike rühm põllukivihunnikuid säilinud sealse kalmevälja idaserval. Väiksemad põllukivid olid siin visatud suuremate rahnude ümber. Ühe põllukivihunniku kaevamisel 1993. a (V. Lang) saadi alumiste kivide alt radiosüsiniku dateering, mis kuulus 8.–9. sajandisse. Põllukivihunnikutest lääne pool kalmete vahel on säilinud ka ribapõllusüsteemile osutav pikk peenar, mille kaevamisel 1995. a leiti rohkesti loomaluid, hilisrauaaegset keraamikat ning kivide alt saadi 11.–12. sajandile osutav radiosüsiniku dateering.

Ribapõllusüsteemi kujunemine 

Uue põllusüsteemi kujunemisest Eestis on seni kõige varasemad märgid teada Võhma Tandemäelt Lääne-Virumaal. Seal on maaparandusest alles jäänud  rühm põllukivihunnikuid ja mõned peenrad. Nii peenarde asend kui ka tihti ridades paiknevad põllukivihunnikud osutavad siin ribapõllusüsteemi olemasolule, mis vastab 19. sajandi alguse kaardil olevale põllujaotusele. Nii peenrad kui ka põllukivihunnikud on Võhmal kokku visatud raudkividest. 1994. ja 1995. a kaevati ühte põllukivihunnikut ja ühte peenart (V. Lang). Mõlema muistise alt saadud radiosüsiniku dateeringud kuuluvad keskmistatult 7.–8. sajandisse. Tollal Võhmal rajatud põllusüsteem on püsinud kasutusel kuni talude kruntiajamiseni 19. sajandi teisel poolel.

Nii nagu tüsedama kultuurkihiga asulakohtade ilmumine keskmisel rauaajal osutas külade väljakujunemisele seniste üksiktalude asemel, nii osutavad keskmisel rauaajal kujunema hakanud ribapõllud külakogukonna tekkimisele. Külakogukonna üheks tunnuseks on ühine maakasutus ning kuna ribapõllud osutavad ühe asustusüksuse põllumaa jagatusele talude vahel, siis võibki nende puhul üsna kindlalt rääkida külakogukonna, so külade kui selliste olemasolust. Ajaloolisest ajast teadaolev maakasutus ulatub paljude Põhja-Eesti külade puhul tagasi just keskmisse rauaaega. 

Ühiskond


Kokkuvõttes võime ühiskonna arengut keskmisel rauaajal Eestis iseloomustada järgmiste tendentside kaudu.

1. Külaühiskonna kujunemine varasema põhiliselt üksiktalulise asustusviisi kõrvale ja asemele. Arheoloogilises materjalis osutavad sellele nähtusele paksema ja ulatuslikuma kultuurkihiga asulakohtade tekkimine, ribapõllusüsteemi kujunemine, varasemate talukalmete kasutuselt ärajäämine ning uute suurte kalmeväljade rajamine. Nii üldise asustuslaadi kui ka ühiskonna sotsiaalsete suhete aspektist vaadatuna on tegu kõige kardinaalsema protsessiga kiviaja püügimajandusliku ühiskonna hääbumise ja industriaalühiskonna tekkimise vahel. Keskmisel rauaajal hakkas välja kujunema Eesti traditsiooniline külaühiskond, nii nagu me seda tunneme kirjalikest allikatest ja etnograafilisest materjalist.

2. Seoses külaühiskonna kujunemisega teisenesid ka varasematele aegadele iseloomulikud sotsiaalsed süsteemid. Ühe domineeriva talu süsteem sellisel kujul, nagu me tunneme seda veel rooma rauaajast, vajus minevikku. Sotsiaalne diferentseeritus suurenes, esile kerkisid pealikud, kelle võim ulatus märksa suurematele aladele ja suuremale arvule inimestele kui varem. Sellega seoses võib juba nooremast rooma rauaajast alates kõnelda suurmaavalduste (muinasmõisate) kujunemisest. Otsustades relvade ilmumise põhjal kalmetesse, võib alates rahvasterännu- ja eelviikingiajast rääkida sõjaliste kaaskondade tekkest. Seda, et uute võimusuhete kehtestamine ei toimunud rahumeelselt ja kõikide ühiskonnakihtide heakskiidul, näitab lisaks relvadele kalmetes ka linnuste rajamine paljudes kohtades üle Eesti.
 
3. Seoses sotsiaalse kihistumise suurenemisega võib alates keskmisest rauaajast rääkida ka suuremate territoriaalsete ühenduste tekkest. Kui rooma rauaaja ühe domineeriva talu süsteem hõlmas vaid väikese asustuspiirkonna (u 50–100 km2), siis linnus–asula süsteemid koos nende võimkonda kuuluvate maadega (seega ka koos asustusüksuste ja inimestega) olid juba mitmeid kordi suuremad. Linnus-asula süsteemid olid ilmselt esimeseks sammuks hilisrauaaegsete linnusepiirkondade kujunemisel (vt allpool). Samas oli mainitud süsteemidel kindlasti tähtis roll ka hilisemate kihelkondade, eeskätt nende poliitiliste dimensioonide kujunemisele.
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine