BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
KESKMINE RAUAAEG LÄTIS JA LEEDUS

Läti

Keskmine rauaaeg on Lätis dateeritud praegu ajavahemikku 400–800, varem 5.–9. sajandini (incl). Peamisteks muistiseliikideks on nüüdki linnused, asulad, kalmed ning peitleiud (LA, joon 59). Kui Eestis iseloomustas varem keskmist rauaaega äärmine leiuvaesus, siis Lätis sellist probleemi pole olnud. Vastupidi, vaadeldavast ajastust teatakse muistiseid rohkesti: kasutusel oli endiselt vanu asula- ja linnusekohti, samuti rajati juurde uusi. Nagu Eestiski, levib ka Lätis linnus–asula süsteem. Oluline muutus leiab aset kalmetüübis. Mõningates kohtades, nagu Väina alamjooksul, tiheneb asustus märgatavalt, mõningatesse kohtadesse (Lielupe nõo idaosa) levivad muistised alles nüüd. Kõik see annab alust rääkida rahvastiku märgatavast juurdekasvust keskmisel rauaajal.

Linnused ja asulad

Keskmise rauaaja linnuste kindlustused on hoopis võimsamad ja täiuslikumad varasematest. Eristada võib nagu Eestiski neemiklinnuseid ja mägilinnuseid; tasase maa ringvall-linnuste kohta andmeid pole. Paljudes kohtades rajatakse sel ajal linnuste juurde ulatuslikud avaasulad, mille pindala ulatub vahel mitme hektarini. Kujuneb põhimõtteliselt samasugune linnus–asula süsteem, nagu juba rooma rauaaja lõpul Leedus ning mõnisada aastat hiljem Eestis. Peab siiski ütlema, et selliseid linnus–asulaid teatakse Lätist suhteliselt vähe, u kümmekond, kuid kõikjalt üle maa, Põhja-Läti välja arvatud. Kuigi nii linnuseid kui ka nende jalamil olevaid asulakohti on Lätis mitmel pool päris põhjalikult kaevatud, puuduvad seni nende lähiümbruskonda hõlmavad nimetamisväärsed asustusarheoloogilised uurimistööd. Seetõttu on praegu veel vara öelda midagi konkreetsemat linnus–asula süsteemi kujunemismehhanismi ja põhjuste kohta Lätis. Usutavasti ei erinenud need väga palju Eesti omadest. Nii arvab ka A. Vasks, et keskmisel rauaajal kujunenud linnus-asulad olid piirkondlikeks keskusteks. Tuntuimateks selle aja keskusteks olid Óente, Dignàja, Tºrvete jt. 

Üks keskmise rauaaja paremini uuritud linnustest on Óenteskalns, mille kohta A. Stubavs avaldas 1976. a monograafia. Óenteskalns (vt LA, joon 60–65) asub Daugava ääres, Riiast 40 km ülesvoolu, Ogre linna idapiiril. Põhja poolt kaitseb linnust kaks ja lõuna poolt kolm valli, millest mõne kõrgus ulatub kuni 7 meetrini. Platoo suurus on 1400 m2. Kuna koht jäi ette kruusa võtmisele, uuriti linnus 1954–1958 täielikult läbi (6880 m2), samuti kaevati suurt osa asulast (10180 m2). Leiumaterjal oli rikkalik – 2256 mitmesugust eset, "lugematu arv" keraamikat ja osteoloogilist materjali.

Väljakaevamised näitasid kolme suurema asustus- ja kindlustusetapi olemasolu linnamäel: (1) kindlustatud asula (I at eKr ja meie ajaarvamise algus), (2) oletatav linnus-pelgupaik rooma rauaajal ning (3) kolme horisondiga linnuse kultuurkiht 5. sajandi lõpust 9. sajandi alguseni. Esimese kahe etapi ehitusjäänused olid hilisemate lõhkumiste tõttu säilinud väga halvasti. Rooma rauaaegsest etapist tunnistas lisaks üksikutele leidudele näiteks vaid kaitsekraav ja paar rida postiauke, mis stratigraafiliselt ei saanud kuuluda ei pronksiaja ega ka keskmise rauaaja järku. 

Keskmise rauaaja linnuse vallid olid kuhjatud mullast, mida hoidis koos rõhtpalktaranditest konstruktsioon vallikehandi sees. Hooned asusid platoo serval, kaitsetara taga, õu oli jäetud tühjaks. Vallid ja kraavid olid ainult linnuse otstes, eraldades kaitstavat ala muust neemikust. Järsu nõlvaga pikikülgi kaitses lihtne puutara. Kõige paremini oli säilinud linnuseperioodi esimene kiht, mis dateeriti rahvasterännuaega (5.–7. sajandini) ja mis oli omal ajal hävinud tules. Kindlustusperioodi algust dateerib hästi ühe valli alt saadud peitleid: 2 tuluskivi, sirp ja raudese, mis kuuluvad 5. sajandi lõppu. Sellel etapil kaitsesid linnust lõuna poolt kolm valli ja põhja poolt ainult üks vall. Ajalt järgmine, 7.–8. sajandi ladestus polnud enam nii hästi säilinud. Arvatakse, et kaitseehitiste planeering jäi samaks, üksnes vallid ehitati kõrgemaks. Kolmas, kõige hilisem horisont dateeriti 8. sajandi lõppu ja 9. sajandi algusse. Kõige suuremad ehitustööd tehtigi selle viimase kindlustusfaasi jooksul: vallid ehitati veelgi kõrgemaks ning põhja poole ehitati üks vall juurde. Just selle etapiga seostuvadki puukambrid valli sees – varasemates kindlustusjärkudes neid siin ei olnud. 

Linnamäe jalamil olnud asula pindala ulatub 2 hektarini ja umbes pool sellest on läbi kaevatud. Kultuurkihi paksus oli tavaliselt 0,3–0,6 m, kohati ka vähem. Elamud olid kas maapealsed või maasse süvendatud põhjadega. Viimaste pindala oli erinev, 10–16 ja 20–28 m2, kõik kolde- või kerisahjuasemega. Maapealsed ehitised olid vahepealse suurusega, u 16–22 m2. Kaevatud alal avastati ühtekokku 60 hoonet, seega oli tolleaegne hoonestus üsna tihe. Avaasula rajati üheaegselt linnusega, s.o 5.–6. sajandil. 8. sajandil asula laienes märgatavalt ja arvatakse, et seal elas tollal 250–300 inimest. Asula jäeti ka maha linnusega üheaegselt, 9. sajandi algul.

 Óenteskalnsi linnuse ja asula leiumaterjal on, nagu mainitud, väga rikkalik. Söestunud vilja- ja umbrohuseemned kõnelevad viljakasvatusest ja põlispõldudest, arvukas osteoloogiline materjal näitab koduloomakasvatuse arengutaset. Rohkesti avastati jälgi sepatööst, sh rauasulatusest, just avaasulast. Lisaks rauatööle on Óenteskalnsis tegeletud ka pronksivalamise ja keraamika valmistamisega, samuti puutöö, luu ja sarve töötlemisega. Rohkesti on linnusest ja asulast leitud relvi (odaotsi), tööriistu (sirbid, vikatid, kõplad, kirved jms) ja ehteid (ehtenõelad, käevõrud, sõled).

Kalmistut ümbruskonnas ei teata. Óenteskalns asub territooriumil, mis 10.–11. sajandil kuulus liivlastele. Enamik läti arheolooge on olnud seisukohal, et liivlased saabusid neile aladele alles 10. sajandil Kuramaalt; H. Moora arvas aga, et liivlased on seal elanud kogu aeg. Stubavsi arvates on Óente materiaalne kultuur iseloomulik balti hõimudele, kuigi selles esinevat ka läänemeresoomlastele kuulunud vorme. Ta oletabki, et tegu oli liivi–läti segaelanikkonnaga, kusjuures liivlased olevat olnud kohalikud, mitte Kuramaalt sisse rännanud.

Teiseks näiteks keskmise rauaaja linnuste kohta on Dignàja Daugava vasakkaldal Kagu-Lätis, mis oli kasutusel juba rooma rauaajal. Kohta uuris 1939 E. ©nore. Linnus asus eraldi mäe otsas, st tegu on mägilinnusega. Keskmisel rauaajal oli mäge kõrgendatud u 1 m paksuse mullakihi pealevedamisega, millega kaeti varasemad kihistused. Linnus ümbritseti 2 m laiuse puidust rõhtpalkkarkassiga. Umbes aasta 500 paiku hakkas linnuse jalamile tekkima avaasula. Vajadus rajada seda asulat just ümber linnuse oli nii suur, et kasutusele võeti isegi 20–30 m kauguselt algav soo. Kõikuvale ja märjale pinnasele laoti risti-rästi oksi ja palke, mis kaeti kasetohuga; sellele alusele tuginevad elamute põrandad tehti savist. Elamud paiknesid kahes reas piki linnamäe jalamit. Elamutes oli nii kerisahje kui ka lahtisi tuleasemeid. Siinses leiumaterjalis esines samuti rohkesti käsitööga ja sepatööga seonduvat: valamisvormide katked, värtnakedrad, rauasulatusjäätmed. Dignàja õitseaeg keskusena kestis kuni 10.–11. sajandini, mil järjest enam hakkas esile tõusma jõe vastaskaldale rajatud Jersika linnamägi.

Peale linnuste ja nende jalamil olevate asulate teatakse rohkesti ka selliseid avaasulaid, mille juures kaitseehitisi polnud. Elu jätkus terves reas varasemates asulates, nagu Spietiñi ja Kivti. Samas on alles sellel ajajärgul tekkinud juurde hulganisti uusi asulakohti, eriti tihedaks muutus asustusvõrk Daugava kallastel. Paljud nendest asulatest jäid püsima kauemaks ajaks, kuni muinasaja lõpuni ja ajaloolise ajani – seega sarnaneb asustuse areng mitmeski mõttes Eesti omaga. Teadaolevate asulate pindala võib olla erinev, ulatudes mõnesajast ruutmeetrist 2,4 hektarini; seega kuuluvad need nii talu- kui ka külaasemetele. Avaasulaid on siiski vähe uuritud. Kivti asulas, kus inimesed elasid juba alates pronksiajast, langes kõige intensiivsem asustusjärk rooma rauaaja lõppu ja rahvasterännuaega. Kui varasemate järkude ehitised olid enamasti ümmarguse põhiplaaniga, siis 4.–6. sajandil ehitati märksa suuremaid nelinurkseid rõhtpalkhooneid (6 x 7 m, 5 x 5 m).  Leiumaterjalis domineerib tekstiilkeraamika, kuid esines ka tasandatud ja lihvitud pindadega, samuti varbitud pindadega keraamikat. (Varbitud = pärast esialgset kuivamist ja enne põletamist vedela saviga üle mäkerdatud nõud.) Lisaks leiti üsnagi rohkesti pronksist ja rauast ehteid (ehtenõelad, sõled, käevõrud) ning rauast tööriistu (kirved, noad, sirbid jms.). 6. sajandi paiku jäeti see asula, kus arvatakse olevat elanud läänemeresoome taustaga elanikkond, maha ning 7. sajandil rajati samale kohale latgalite kalmistu (vt allpool).

Matmisviis ja kultuurirühmad

Kui rooma rauaajal oli Lätis terve rida erinevaid kalmetüüpe, siis keskmise rauaaja muutuse peamine olemus seisneb selles, et järjest laiemalt levis üks ühine kalmetüüp – maa-alused laibakalmistud. Siiski on nende laibakalmistute juures säilinud lokaalseid eripärasid, peamiselt hauapanuste iseloomus ja kompleksides, samuti on mõningates marginaalsetes piirkondades olemas eritüüpsed kalmistud. Selliste erinevuste põhjal usuvad läti arheoloogid võimaliku olevat rääkida erinevatest etnilistest ja kultuurirühmadest.

Kur¹id

Edela-Lätis jätkus rahvasterännuajal vanade kalmete kasutamine. See on sama kultuuripiirkond, mis eristus juba rooma rauaajal; keskmisel rauaajal selle piirid Läti osas oluliselt ei muutu, need nihkusid ainult pisut rohkem põhja poole. Laibamatused asetati siin maa-alustesse haudadesse, mida maa peal tähistasid kivikonstruktsioonid. See komme oli eriti laialdaselt levinud Lääne-Leedus, ulatudes Edela-Lätini, kus komme ehitada kivikonstruktsioone polnud kunagi eriti tugev olnud. Rahvasterännuaja kivikonstruktsioone on avastatud O¹enieki kalmistus. Matuste orientatsioon võib varieeruda, kuid tavaliselt on see N–S. Hauapanuste hulgas köidavad erilist tähelepanu miniatuursed savinõud, kusjuures alates 8.–9. sajandist hakatakse hauda panema ka teistsuguseid miniatuurseid esemeid – kirkaid, vikateid, nuge, värtnaketru jms. Sagedaseks leiuks on ka joogisarved. Panused on tihti pandud kasetohust märssi. Meeste haudades on putkkirveid, vikateid, odaotsi, võitlusnuge, kannuseid, hobuseriistu; nende eheteks olid suured loomapeakujuliste otstega pronksist (harva ka hõbedast) ambsõled. Naiste haudades on ehteid rohkem: erinevat tüüpi kaelavõrud, ehtenõelad, käevõrud (hauapanuste kohta vt LA, tahv 40: 16–27). Selle kur¹¹idega asustatud kultuuripiirkonna Leedu osas mindi juba 8. sajandil üle põletusmatmise tavale, mis Edela-Lätti jõudis alles nooremal rauaajal.

Semgalid

Edela-Lätiga võrreldes märksa ulatuslikumad muutused leidsid vaadeldaval ajal aset Kesk- ja Ida-Lätis, kus rooma rauaajal maeti surnuid kiviringidega kääbastesse. 5.–6. sajandi jooksul lõppes kääbaste rajamine Semgallias ning 6.–8. sajandi jooksul Augszemes ja Vidzemes. Kääbaste asemel hakati nendes piirkondades (põletamata) surnuid matma maa-alustesse haudadesse. Üleminek maa-alustele kalmistutele toimus järk-järgult: esialgu maeti veel kääbastesse, kuid ilmusid ka maahauad kääbaste kõrvale, kiviringidest väljaspool. Seejärel maeti juba kääbastest kaugemale ning kadus side varasema kalmetüübiga. Lisaks varem kasutusel olnud kohtadele ilmub maa-aluseid laibakalmistuid ka sinna, kus kääpaid ei teata – see loomulikult kõneleb sisekolonisatsiooni jätkumisest. Silmatorkav selles osas on maa-aluste kalmistute ilmumine Lielupe nõo idaossa; arvatakse et sealseid raskeid savimuldi võimaldas nüüd üles harida puuatrade tugevdamine rauast sahateradega.

Naiste haudades on üsna tüüpiliseks leiuks horisontaalselt paikneva varreauguga rauast kõblas, meestel aga putkega kõblas, putkkirves ja vikat. Relvadest on esindatud putkega odaotsad ning alates 7.–8. sajandist ka rootsuga odaotsad. Väga iseloomulikuks relvatüübiks kujunesid ühepoolse teraga ja laieneva otsaga võitlusnoad (LA, tahv 39: 19). Naiste ehetest on tähtsamad 5. sajandil ilmunud pronksspiraalidest peavõrud, jämenevate (ja vahel fassetitud) otstega käe- ja kaelavõrud, laiad ja massiivsed kolmnurkse ristlõikega käevõrud, erinevad ambsõlgede ja rinnanõelte variandid (hauapanuste kohta vt LA, tahv 39, 41). Lielupe nõo maa-alused kalmistud on omistatud üksnes semgalitele, kuid semgalid asustasid ka Lääne-Vidzemet, kus nende kultuur jätkus vanalt põhjalt. 

Latgalid ja seelid

Latgalliasse ja Augszemesse jõudis maa-aluste kalmistute traditsioon, nagu märgitud, mõnevõrra hiljem, ajavahemikus 6.–8. sajandini. Üks tuntuimaid kalmistuid selles piirkonnas on Kivti, mis rajati 7. sajandi lõpul varasema asulakoha peale. Kivtit uuriti küllalt ulatuslikult 1930.–1950. aastail E. ©nore poolt, kes 1987. a. kalmistu materjalid ka publitseeris. Avastati 171 laibamatust ja 4 põletusmatust. Hauad olid 20–74 cm sügavusel ning matused paiknesid kirstudes. Mehed olid orienteeritud peaga itta, naised läände. Ajaliselt jagunesid matused kahte perioodi: (1) rajamisest kuni aastani 800 ning (2) 9.–12. sajand. E. ©nore arvab, et esimesel perioodil ei olnud ühiskond kuigivõrd diferentseerunud, eristada võib vaid meeste rühma (nn ratsanikke), kelle panused on ühesugused: kirves, kaks oda, mõõk, profileeritud meeste käevõru ja ambsõlg, vahel öökullsõlg. Teisel perioodil, nooremal rauaajal, olevat ühiskond olnud märksa diferentseeritum: teiste hulgas oli ka kaupmehe ja preestri matus, oli hästi rikkaid ja ka lausa panusteta matuseid. Siinkohal tuleb ühiskonna tõlgendusel siiski arvestada ka kõnealusesse kalmesse matnud kollektiivi suurust. Lähtudes kalmistu kasutusaja pikkusest ning matuste suhteliselt väikesest arvust, pidi Kivti kogukond olema aga üsna väike. I perioodi (100–150 a) matuste arv oli 65 ning kogukonna suurus 10–20 inimest, sõltuvalt suremuskoefitsendist, mille suurust me Lätis tol ajal kindlalt ei tea. Teisel perioodil, mis hõlmas kolme kuni nelja sajandit, maeti 110 inimest, kusjuures kogukond oli jäänud väiksemaks, 9–12 inimese ringis. Seega algul kõige rohkem 2–3 peret, hiljem tõenäoliselt 1–2 väikeperet. Pole ka võimatu, et mõlemal juhul oli tegu ainult ühe suure taluga, kus lisaks pererahvale elas ka teisi majakondseid. Ratsanike rühmadest või olulisest diferentseerumisest on sedavõrd väikese kollektiivi puhul rääkida suhteliselt küsitav

Kogu Ida-Lätis võib keskmisel rauaajal täheldada hauapanuste ühtlustumist: naistele pandi kaasa pronksspiraalidest peaehteid (LA, joon 84), rinnakeesid kuljuste ja pronksripatsitega, spiraalseid ja laiu mansetikujulisi käevõrusid. Meestele olid iseloomulikud relvad: võitlusnuga, 1–2 oda ja kitsateraline kirves; ehetest ambsõled ja erilised käevõrud (vt LA, tahv 42–43). Kivti materjalide alusel on rekonstrueeritud ka latgalite rõivastus keskmisel rauaajal. Maetute antropoloogilised jooned erinevad nii semgalite omast kui ka kohalike varasemate, kääbastesse matnud inimeste omast. R. Deñisova arvates (1989) on tegu Kesk-Leedu ja Dnepri ülemjooksu aladelt lähtunud siirdlastega. Teiselt poolt sarnaneb Ida-Läti keskmise rauaaja rahvastiku antropoloogiline tüüp muinasaja lõpust teadaolevate latgalite omaga, mis näitab asustuse järjepidevust ja lubab pidada sealseid kalmistuid latgalite omaks. See järjepidevus ilmneb mitte ainult inimeste füüsilises antropoloogias, vaid ka esemelises kultuuris.

13. sajandi kirjalike allikate põhjal elasid latgalid Daugava paremkaldal Vidzemes ja Latgallias, samas kui seelid asustasid Daugava vasakkalda maid Augszemes. Keskmisel rauaajal on latgalite ja seelide eristamine raske, sest nende materiaalne kultuur ja matmisviis on ühesugune. Samas on huvitav, et muinasaja lõpu ja varakeskaja kalmete põhjal võib täheldada, et latgalid ja seelid olid antropoloogiliselt väga erinevad. Seega on siin tegu näitega, kuidas erinevatel etnilistel rühmadel võib olla ühesugune kultuur.

Läänemeresoomlased

Põhja-Kurzeme, Põhja-Vidzeme ja Põhja-Latgale olid endiselt asustatud läänemeresoome rahvastikuga, kes oma surnuid matsid kivikalmetesse. Need on peamiselt järelmatused varasemates tarandkalmetes või uued kivivarekalmed, mida aga pole kuigivõrd uuritud. Silmapaistvaks muutuseks on balti–läänemeresoome etnilise ja kultuurilise piiri järk-järguline nihkumine põhja poole latgalite ekspansiooni tulemusel. Keskmisel rauaajal ilmusid latgalipärased maa-alused kalmistud juba Cesise, Aluksne ja Ludza ümbrusse. Läänemeresoome taustaga kalmete leiumaterjali kohta vt LA, tahv 40: 1–15).


Ida-Läti kääpad

Üsna piiratud alal Ida-Lätis tuntakse vähesel arvul ka pikki kääpaid – selliseid, nagu on levinud ka Eesti idaosas ning Eesti ja Lätiga piirnevatel Vene aladel. Kokku on registreeritud 12 kääbaste rühma, kus on nii pikki kui ka nendega ikka kooskäivaid ümmargusi või ümarovaalseid kääpaid. Uurima on neid asutud aga üsna viimasel ajal. Nii oma ehituselt, matmisviisilt kui ka dateeringult sarnanevad Läti pikad ja piklikud kääpad üsnagi palju Eesti omadega, kuigi mõningad detailid seovad neid lähemalt Smolenski ja Polotski ümbruse kääbastega.

Skandinaavia koloonia Grobiñas

Lääne-Läti rannikul, Liepaja lähedal, on Grobiña linnake ja selle lähedal on rühm huvipakkuvaid muistiseid. Siin on kõigepealt põletusmatustega maa-alune kalmistu, kus 1929–1930 kaevati B. Nermani juhtimisel läbi 99 hauda. Maetud oli kas aukudesse või teatud kihtidesse, kus muld sisaldas rohkesti sütt. Aukudes või nende peal esines vahel kive. Teine muistis siin on kääbaskalmistu, kus oli kokku vähemalt 430 ümarkääbast. Neist uuriti 1929–30 läbi 27 – kõik olid kuhjatud liivast ning neisse oli sängitatud põletusmatuseid. Viimased olid pandud aukudesse, mis jäid esialgsest maapinnast sügavamale. Kääpaid on siin kaevatud hiljemgi: 2 kääbast kaevati 1942 (©turms), 30 kääbast 1951 (Stepiñ¹), 11 kääbast 1957 (J. Daiga), 35 kääbast alates 1984 (V. Petrenko, J. Asaris). Peale nende mainitud matmispaikade on Grobiñas veel paar kääbaskalmistut, mis aga on väiksemad. Oluline muistis siin on ka linnamägi, millest aga on uuritud vaid väike osa (24 m2). Linnamäe lähedal on avastatud ka avaasula kultuurkihti, nõnda et ka siin oli tegemist linnus–asula süsteemiga. 

Kalmeleiud (vt LA, joon 77, 82) on suurelt jaolt rootsipärased ja kuuluvad perioodi 650–800, kuid nende kõrval esineb rohkesti ka kohalikke baltipäraseid tüüpe; eriti palju on kohalikku keraamikat. Varaseimate leidude hulgas domineerivad Ojamaa esemed, hilisemate asjade hulgas on nii mandri-Rootsi kui ka balti esemeid. Linnus tekkis arvatavasti alles 8. sajandil ja jäetakse maha 9. sajandi algul nagu kalmistudki. Uuesti võeti linnus kasutusele 11. sajandil ja siis valitsevad siin juba tüüpilised kur¹i esemed. B. Nerman, kes 1958 avaldas Grobiña kohta monograafia, seostas neid muistiseid Skandinaavia kolooniaga, kuhu kolonistid olevat saabunud nii Ojamaalt kui ka Kesk-Rootsi mandrilt. Tänapäeval põhimõtteliselt aktsepteeritakse Nermani ideed Skandinaavia kolooniast, kuid rõhutatakse ka kohalike elanike olemasolu ümbruskonnas ning nende osavõttu rootslaste tegevuses (neid ei aetud minema). Samuti arvatakse, et koloonia rajamise eesmärk ei olnud pelgalt sõjaline aktsioon eesmärgiga Läänemere idakallas kontrolli alla võtta. Kuna skandinaaviapärased kalmed asuvad siin laiali viljelusmaadel, siis võisid põhjused olla ka majanduslikud – maanappus Ojamaal. Analoogilised kolooniad sünnivad samal ajal või pisut hiljem ka mujal ida pool Läänemerd: Staraja Ladoga ja Novgorod Venes, Apuolì Leedus.

Peitleiud

Nii nagu Eestis, suurenes ka Lätis peitleidude arv keskmisel rauaajal järsult. Põhjaliku monograafia Läti peitleidudest läbi kogu esiajaloolise aja on 1977 avaldanud V. Urtàns. Tolleks ajaks oli Lätis 2500 aastasest perioodist (1300 eKr – 1200 pKr) teada ühtekokku 108 peitleidu 7000 esemega. Need jagunesid järgmiselt:

Pronksiaeg – 5 aaret,
Eelrooma rauaaeg – 0,
Rooma rauaaeg – 10 rooma müntidega aaret, millest kindlad on siiski vaid 4. (Üldse oli Lätist 487 rooma münti, millest 130 on kindlasti leitud Lätist. Kõige rohkem on 2. sajandi ja 3. sajandi alguse münte.);
Keskmine rauaaeg (5.–9. saj.) – 31 peitleidu (neist 6 küsitavad). Nüüd on aaretes juba palju väärismetalli, samuti esineb suuri relvade ja tööriistade kogumeid. Alates 9. sajandi algusest ilmusid aaretesse araabia mündid;
Noorem rauaaeg (10.–12. sajand) – 62 aaret (neist 5 kahtlast).

Keskmise rauaaja peitleiud võib jagada kolme rühma nende sisu alusel. Ühed koosnevad rauast relvadest ja tööriistadest, teised pronks- ja kolmandad hõbeehetest (kuldehteid esineb harva). Mündiaarded ilmuvad – nagu ka Eestis – alles noorema rauaaja alguses, s.o 9. sajandil. Aarded näitavad kahtlemata varanduslikult diferentseeritud ühiskonna olemasolu. Kokmui¾a rahvasterännuaja peitleius oli näiteks 600 odaotsa ja mitu mõõka, samuti arvukalt muid esemeid – kokku üle 120 kg. Kalnamui¾a peitleius oli mõõk, 10 kilpi ja 54 odaotsa. Rijnieki aardes olid peamiselt hõbedakangid ja ehted ning selle eest võis Vana-Vene hindade järgi osta kas 56 hobust, 141 lehma või 2246 lammast.


 Andmeid majanduse kohta

Maakasutussüsteemide kohta Lätis andmeid ei ole. Keskmise rauaaja üheks innovatsiooniks oli rauast adraterade kasutuselevõtt. Lääne-Lätis toimus see juba 5.–6. sajandi paiku (üks selline on leitud O¹enieki kalmest, teine Kokmui¾a peitleiust). Raudteraga ader võimaldas harida hoopis raskema lõimisega muldi kui varem. Umbrohuseemnete hulga suurenemine viljaleidude hulgas osutab põlispõldude laiemale levikule. Tähtsaimaks viljaks oli oder, selle kõrval levisid järjest rohkem nisu ning rukis. Kasvatati ka uba ja hernest, uueks kultuuriks oli naeris. Koduloomade hulgas domineeris veis (40–55%); tähtsal kohal oli hobune nii tööloomana kui ka lihaloomana (10–25%). Varaseimad kassi- ja kodulindude luud pärinevad Óenteskalnsi linnamäelt. Metsloomade luid esineb samuti, 10–25% vahel, nende hulgas domineerivad põder ja kobras. Esimeselt saadi liha, teiselt karusnahka. Kuna analüüsitud on põhiliselt linnuste ja linnuseasulate materjale, siis ei pruugi metsloomaluude suur osatähtsus osutada veel niivõrd küttimise tähtsusele elatusallikana, kui just sealsete ülikuperede elitaarsele harrastusele.

Tugevalt arenes edasi sepatöö ja juveliirikunst. Uue eliidi esiletõus tõi endaga kaasa ka suureneva vajaduse uute relvade ja mitmesuguste ehete, sh väärismetallist ehete järele. Alates 5. sajandist valmistati Lätis lisaks pronksehetele ka hõbeehteid, mida vahel kaunistati kuldamisega. Hõbe pärineb analüüside põhjal otsustades Transilvaaniast ja Boheemiast. Peamisteks käsitöö- ja kaubanduskeskusteks kujunesid loomulikult linnamäed. Kontaktid olid tihedad kõigis ilmakaartes, põhja poole näidati üles erilist aktiivsust. On ju Eestis sellest ajast teada rohkesti semgali- ja latgalipäraseid asju, mis suurelt jaolt imporditi. 

Ühiskondlikud suhted

Sellest, et ühiskondlikud suhted jõudsid keskmisel rauaajal n.-ö uude faasi, tunnistab kogu arheoloogiline materjal: tugevate linnuste ehitamine, linnus–asula süsteemi kujunemine, relvade suurenemine kalmetes ja peitleidudes, väärismetallist aarete levik. Arvatakse, et paljude piirkondlike keskuste ilmumises võib näha võimu detsentraliseeritust, millega kaasnesid rahutused ja sõjakus. Rahutust suurendas ka uute inimrühmade saabumine Läti aladele – nii läänerannikule kui ka Ida-Lätisse. Ühiskond militariseerus. On teada kalmistuid, näiteks Kalnie¹i II, kus 8. sajandi mehematustes esinesid panustena ainult relvad. Samas võib märgata relvastuse standardiseerumist: 1 putkega ja 1 rootsuga (heite)oda, võitlusnuga ja -kirves. Mantli kinnitamiseks mõeldud hõbeplateeringuga öökullsõlgi (LA, tahv 42: 23), mida esines vaid osa meeste matustes (neid on seni Lätis leitud vaid 30), võib pidada kõrgema sotsiaalse staatuse sümboliks. Kõrgemale staatusele osutavad ka kirved, mille varre ümber oli mähitud ornamenditud pronksplekiribad (LA, joon 81: 3). Märkimisväärsed on ka 13 aaret, mis koosnevad üksnes hõbeehetest ja kõnelevad kahtlemata teatud ühiskondliku kihi olemasolust, kellele hõbeda hankimine ja kogumine osutus jõukohaseks.

Kokkuvõtteks võib arvata, et keskmisel rauaajal kujunes välja kihistunud ühiskond, kus liidriroll kuulus pealikele, eliitperekondadele ja kus suurema osa moodustasid tavalised maaharijad-sõjamehed.

 
Leedu


Leedu keskmine rauaaeg eraldati esmakordselt J. Puzinase poolt 1938. a, seda Eesti, Läti ja teiste maade eeskujul. Tollal dateeriti see perioodi 400–800. Hiljem on Leeduski keskmise rauaaja ülemist piiri nihutatud, näiteks M. Gimbutasel oli see aasta 850 juures. Tänapäeval dateeritakse keskmine rauaaeg Leedus 5.–9. sajandini. Sellest perioodist on rohkem uuritud küllalt rikkalike panustega kalmeid, linnuseid ja asulaid on kaevatud vähe. Tervikkäsitlus Leedu keskmise rauaaja kohta on avaldatud 1996. a A. Tautavièiuse sulest. 

Linnused ja asulad

Keskmisel rauaajal on linnuste üldpilt Leedus tugevasti muutunud. Terve rida veel rooma rauaaja algupoolel kasutatud kindlustisi on lõplikult maha jäetud; mõningatel on küll üksikuid selle perioodi leide, kuid mitte enam selget kultuurkihti. Samas on osa varem kasutatud linnuseid just sel ajal muudetud tugevateks kantsideks, mis hiljem kujunesid ka tähtsaiks majanduslikeks ja administratiivseteks keskusteks. Üks sellistest on Apuolì Leedu läänerannikul, kus valle kindlustati tugevalt 5. sajandil. Juba tollal oli see üks tähtsamaid kur¹¹ide tugipunkte, mida 9. sajandi kroonikates nimetatakse linnaks. Linnus asub kahe jõe ühinemiskohal neemikul ning on maapoolselt otsalt kaitstud võimsa valliga. Valli laius jalamil on praegu 38 m, kõrgus 7–8 m, pikkus 70 m. Peale selle oli väljaspool valli veel 3 m sügavune ja 10 m laiune kraav. Platoo pindala oli u 1 ha. Kui 5. sajandil püstitatud vall oli veel suhteliselt madal, siis 6.–9. sajandil oli valli kõrguseks 6,5 m ja laiuseks kuni 30 m. Vall oli kindlustatud veel tammepalkide ja kividega. Hilisrauaajal ehitati vall aga veelgi võimsamaks. Linnamäe ümber paiknes suur avaasula. Samasugused avaasulad on kujunenud paljude Leedu linnamägede jalamile, seda alates juba rooma rauaaja lõpust. Ka Gediminase lossimäel Vilniuse keskel ulatub kultuurkihi tekkimine ajas tagasi I at keskele.

Üks kuulsamaid linnamägesid, mida kasutati juba varasematel perioodidel, kuid eriti nüüd, on Auk¹tadvaris, mis asub Trakai rajoonis. Mäe kõrgus 9–15 m, pikkus 80 m ja laius 50 m; säilinud vallide kõrgus ulatub 1,5 m. 1957–60  kaevati linnamäel läbi 958 m2 (V. Daugudis), linnuse juures olevas asulas aga 2400 m2 (A. Gerdvilienì). Linnamäel ulatus kultuurkihi paksus kuni 4 m, asulas kuni 2,5 m. Esemelist materjali saadi kaevamistel 1800 numbrit, keraamikat 19 000 kildu. Varaseim ladestus pärineb pronksiajast, siin aga elati ka rooma rauaajal – sellest ajast on üks postkonstruktsioonis pikkmaja, mis oli jagatud 3 x 4 ja 4 x 4 m suurusteks kambriteks, samuti leiti rauasulatuskoht. Keraamika hulgas domineerivad varbitud pinnaga savinõud (varbitud keraamika kohta vt Bruo¾ai, joon 180). Juba rooma rauaajal hakkas linnamäe jalamile kujunema avaasula. Keskmisel rauaajal ümbritseti linnus kuni 3 m kõrguse valliga, mille peale ehitati palkidest 2 m kõrgune kahekordne konstruktsioon; väljapoole kaevati aga 6 m laiune ja 2,5 m sügavune kraav. Asula linnamäe jalamil suurenes märgatavalt. Hilisrauaajal ja varakeskajal ehitati linnus aga veelgi võimsamaks. Arvatakse, et see linnus kuulus ühele Leedu prominentsetest vürstidest ning linnus hävis 14. sajandil ilmselt ristisõdijate käe läbi.

Sel ajal levivad rohkem ka miniatuursed linnused. Näiteks Lavari¹kiai linnuse (Bruo¾ai, joon 181) pindala oli kõigest 80 m2, hooneid sellel ei avastatud. Elatud oli aga linnamäe jalamil paiknevas asulas. 

Olemasolev materjal näitab, et keskmise rauaaja linnused võib Leedus jagada kahte rühma. Esimeses on tugevate kindlustustega linnused, mille jalamil paikneb ka avaasula. Need on meie mõistes linnus–asulad ja sellisteks olidki ülalnimetatud linnused. Teise rühma kuuluvad nõrgemini kindlustatud, vahel ka väiksemad linnused, mille lähikonnas selline avaasula puudub.

Lisaks asulatele linnamägede juures on kindlasti olnud asulaid ka linnustest eemal. Sellele osutavad muuhulgas eraldi paiknevad kalmistud. Paraku ei ole kalmistute juurest asulakohti kuigivõrd leitud ega uuritud. Linnuseasulate uurimisel on selgunud, et kuni rahvasterännuajani domineerisid postkonstruktsioonis elamud. Hilisematest aegadest enam postiauke asulates kuigivõrd ei leita, mistõttu oletatakse, et järjest rohkem levisid rõhtpalkhooned. Elamutes olid lahtised, maapinda kaevatud põhjaga kolded, läbimõõduga kuni 1,5 m. Alates I at viimasest veerandist asendusid lahtised kolded üha enam ahjudega.

Kalmed

Kalmeid on arheoloogiliselt uuritud palju rohkem kui linnuseid ja asulaid. Üks osa kalmistuid oli rajatud juba varasematel aegadel, teine osa sai alguse alles nüüd, keskmisel rauaajal. Erinevates piirkondades on surnuid maetud mõneti erinevalt. Just kalmevormide ja hauapanuste põhjal võib Leedus eristada tervet rida väiksemaid kultuuripiirkondi. Kuna need piirkonnad, mis eristuvad 5.–6. sajandil, jäävad samasugusteks kuni 13. sajandini, mil kirjalikes allikates nimetatakse sealseid elanikke, siis võimaldab see jälgida etniliste suhete arengut kogu keskmise ja noorema rauaaja jooksul.


Lääne-Leedu maa-alused kalmistud

Rahvasterännuaajal oli Lääne-Leedus levinud veel matmine samasugustesse maa-alustesse kalmistutesse nagu eelmisel perioodil, kus hauad olid maapinnal ümbritsetud kivikonstruktsioonidega. Sellised kohad on Tþbausiai (Bruo¾ai, joon 186), Lazdininkai ja Reketì. Hauad ümbritseti keskmise suurusega kividega, mis laoti mitmes kihis üksteise peale. Erinevuseks varasematega võrreldes on paari-kolme meetrise läbimõõduga kivikonstruktsioonide suurem korrapäratus – nad pole enam ringid, vaid ovaalid, ristkülikud jne. Ka kiviringide vahele ja peale on loobitud kive, nii et need moodustavad ebakorrapärase kivilademe. Kiviringide põhjal esineb tihti sütt ja tukke, surnud on maetud paarikümne cm sügavusele, peaga enamasti lääne või põhja poole, vahel avastatakse kirstude jäänuseid. Hauapanuste iseloom on sama nagu rooma rauaajal. Surnu peatsi juures esinevad sageli väike vikat, õõskirves, nuga, miniatuurne savinõu, suitsed, meestel ka odaotsad ja suurem nuga. Vahel on koos inimesega maetud hobune. Näiteks Reketì kalmistus oli haud, kuhu oli surnule kaasa pandud vikat, õõskirves, 2 odaotsa, 2 ambsõlge (üks hõbedast), käevõru, sõrmused, vööosad ning 0,5 m kaugusel väikest kasvu hobune (vt Bruo¾ai, joon 189). Hobune lebas vasakul küljel, hammaste vahel suitsed ning pea kõrval rauast kannused. Meeste matused pole ehete poolest rikkad (pikkade jalgadega ambsõled, karjasekeppnõelad, jämenevate otstega käevõrud).

Naistel pole taas tööriistu kuigi palju. Kõige rohkem kohtab värtnaketri, naaskleid, nuge; vahel on ka kasetohust karbike. Ehete valik on rikkalik: kaelavõrud, merevaigust ja klaasist helmestest ja pronksspiraalidest kaelakeed, mitut sorti ambsõled, ketassõled, mitmesugused ehtenõelad ja käevõrud.

Alates 7. sajandist kiviringe enam ei tehtud. Sellega kadus üks tähtsamaid Lääne-Leedu matmiskombestiku eripärasid, mille poolest see piirkond teiste kõrval silma paistis. 8. sajandil ilmuvad siia esimesed põletusmatused, misläbi Lääne-Leedu matmiskombestik hakkab sarnanema Kesk-Leedu omaga. Erinevused hauapanuste iseloomus ja nende hauda paigutamise korras aga säilisid. Kuni 11. sajandini maeti siinkandis nii põletatult kui ka põletamata. Leedu arheoloogide järgi asustasid kõnealuse piirkonna põhjapoolset osa kur¹id, lõunapoolseid maid aga kas skalvid, kar¹uvid või lamatid. 

Kesk-Leedu maa-alused kalmistud

Keskmisel rauaajal maeti Kesk-Leedus, auk¹taitide alal, maa-alustesse kalmistutesse, esialgu veel põletamata ja madalatesse haudadesse. Mõnede matuste juures on nagu varasemalgi ajal paarikaupa asetatud kive. Mehed maeti tihti peaga läände (kaldudes loodesse või edelasse), naised itta (resp kirdesse või kagusse). Enamikus haudades esineb tuletegemise jälgi, vahel võib põlemiskihi paksus ulatuda 10 cm-ni. Kui rooma rauaajal olid selle piirkonna kalmed suhteliselt vaesed, siis keskmisel rauaajal muutusid need väga rikkaks. 

Üheks selle piirkonna paremini uuritud kalmistuks on Plinkaigalis, mis asub Kedainiai rajoonis. V. Kazakevièius kaevas siin aastail 1977–1984 läbi 364 hauda, kuhu oli asetatud kokku 379 laibamatust. Peale selle avastati veel 8 põletusmatust ja 3 hauda koos nelja hobusega. Mehi oli kalmesse maetud 120 (31,7%), naisi 88 (23,2%) ja lapsi 142 (37,7%), ülejäänud olid lõhutud. 5.–6. sajandil, so 200 aasta jooksul mattis Plingaigalise kalmistusse 5–6-pereline kogukond (35–43 inimest). Hauad on olnud erineva suurusega (1,8–3 x 0,5–1,5 m) ja erinevas sügavuses (0,1–1,8 m). Ligi pooltes haudades oli kive, veerandis haudadest avastati kirstujäänuseid. Matuste suund oli küllalt erinev, kuid domineeris meestel lääne- ja naistel idasuund. Põletusmatused ja hobusematused pärinevad kalmistu kasutamisaja lõpust, 7. sajandi algusest. Kokku leiti üle 2200 metallist, klaasist, merevaigust, kivist ja savist eseme: 103 kirvest, 85 nuga, 20 sirpi (naistel), 57 naasklit, 41 võitlusnuga (igal kolmandal mehel), 1 mõõk (põletusmatuses), 6 odaotsa (seega neid väga vähe), 2 nooleotsa (mitte panusena, vaid surma toonud esemena luude küljes), 12 kannust, 43 kaelavõru, rohkesti mitmesuguseid helmeid, 152 sõlge, 114 ehtenõela, 181 käevõru, 107 sõrmust, 8 suurt joogisarve.

Üksikud matused sellistes kalmistutes võivad olla erakordselt rikkalike panustega. Näiteks Eiguliai kalmistu hauas nr 46 oli naisematus, millel kaela ümber kaks lusikotstega kaelavõru, email- ja klaashelmestest kaelakee, kummalgi käel kolm käevõru. Tal oli veel 5 spiraalsõrmust, 2 rinnanõela koos ketiga ning rauast naaskel. Samal kombel esineb hästi vaeseid või panusteta matuseid. Seega oli ühiskonna sotsiaalne diferentseerumine arenenud küllalt kaugele.

Juba 5. sajandil hakkas ka Kesk-Leedus levima põletusmatus, näiteks samas Eiguliai kalmistus oli neli 5.–6. sajandi põletusmatust. Surnud olid põletatud kalmest eemal, hauda oli asetatud vaid osa põletusjäänuseid koos panustega. Kõige varasemad Kesk-Leedu põletusmatused esinevad piklikes, otsekui laibamatuse jaoks kaevatud haudades. Panused on ühes haua servas, põlenud luude peal. Mõnevõrra hiljem levis järjest enam komme puistata põletatud luud väikestesse kausikujulistesse lohkudesse. Järk-järgult levis surnute matmise komme üha enam põhja poole.

Põhja-Leedu kalmed

Rahvasterännuajal maeti Põhja-Leedus veel kääbastesse nagu rooma rauaajal, kuid samal ajal hakkas see matmisviis siin ühtlasi hääbuma. Maetud on vahel varasemate kääbaste kuhjatisse. Üldiselt levis aga Põhja-Leedus 6.–7. sajandil komme matta surnuid maa-alustesse kalmistutesse, põletamata. Leedus kuulusid vaadeldavad kalmed ¾emaitidele. 

Üks näide selleaegsetest kalmistutest on Po¾erì, kus asus koos nii rooma rauaaegseid kääpaid kui ka 7.–9. sajandi laibamatustega kalmistu ning 13.–14. sajandi põletusmatustega kalmistu. Seda kohta oli varem lõhutud ning 1966 kaevati seal läbi 133 7.–8. sajandi laibamatust. Hauad asusid üksteisele hästi lähedal, osa oli säilinud vaid osaliselt. Enamik haudu paiknes 60–90 cm sügavusel, tihti oli säilinud kirstujäänuseid. Mehed olid maetud tavaliselt peaga põhjakaartesse (loodest kirdeni), naised vastupidi, lõuna poole. Meeste hauapanused olid suhteliselt ühekülgsed: 1–2 oda, suur võitlusnuga (laieneva, 45– all lõppeva teraga); harva esines tööriistu, nagu kirved ja nuge. Ehteid oli meestel vähevõitu, enamasti piirdusid need ambsõle või karjasekeppnõelaga. Harva esines käevõrusid või ripatseid. Samas oli küllalt sagedaseks leiuks meestehaudades hobuse kolju, ühel juhul olid hauas hobusejalad.  

Hobuste koljude ja/või luudega matuseid esineb eriti Kesk-®emaitias, osalt ka kur¹¹ide alal. 7.–12. sajandi haudadest sisaldab 12,2% hobuseluid. 7.–8. sajandi haudades oli hobusekolju inimese matusest 25–30 cm kõrgemal, pea või rinna piirkonnas. Vahel on hobuseluud ka inimese haua tasandil, otse selle kõrval. Hobusepea suund ühtib inimese suunaga. Poiste matuses esineb tavaliselt varsa kolju. Sellistes haudades on surnul kaasas ka ratsanikuvarustus: kannused, vööd, joogisarved, valjad, relvad (odad ja võitlusnoad), ehted (sõled, käevõrud, sõrmused, harvem kaelavõrud, merevaikhelmed). 

Po¾erì kalmistu naiste haudades on tööriistu samuti vähe: kivist ja merevaigust värtnakedrad, käärid, nõelad. Seevastu ehted on arvukad ja rikkalikud: pead kaunistas suur pronksspiraal (läbimõõt 2 cm, pikkus 15 cm) või spiraalidest ja vahelülidest koosnev peaehe, kaelas oli spiraalidest ja helmestest kaelakee, 2 rinnanõela koos rinnakeega, kummalgi käel üks käevõru (laiad mansetikujulised käevõrud tavaliselt). Rinnanõelte ja sõlgede (sõled iseenesest on selles piirkonnas väga haruldased) külge oli vahel riputatud merevaikhelmeid. Lastematused on tavaliselt kas panusteta või üsna vaesed. 

Selliseid kalmistuid on Põhja-Leedus viimastel aastakümnetel uuritud läbi veel mitmeid: Ka¹taunaliai, Sauginiai, Kairìnìliai, eriti aga Pagrybis (selle kohta vt allpool, ühiskondlike suhete juures). Need on oma matmisviisilt ja inventarilt lähedased Semgallia ja Latgallia kalmistutele Lätis. See ala ei ole kalmete poolest päris ühtne, näiteks lõuna- ja edelaosas võib kohata Kesk- ja Lääne-Leedu mõjusid (rohkem esineb sõlgi ja vähem ehtenõelu). 

Ida-Leedu kääpad

Kui mujal Leedus lõppes rahvasterännuajal matmine kääbastesse, siis Ida-Leedus levis see traditsioon nüüd märksa laiemalt kui varasemal perioodil. Teatakse mitukümmend kääbaste rühma, mis on suuremad kui kunagi varem, koosnedes tavaliselt mitmekümnest, vahel isegi mitmesajast kääpast. Enamikus sellistes rühmades on surnuid maetud alates 5.–6. sajandist kuni 12. sajandini. Kääbastesse matsid oma surnuid leedulased.

Kääbaste läbimõõt on keskmiselt 6–10 m, kõrgus 0,6–1m; esineb ka tunduvalt suuremaid kääpaid (kuni 20 m läbimõõduga). Kääbaste ümber olid kraavikesed, algul mitu poolkuu-kujulist, hiljem sulasid need eraldi kraavilõigud kokku üheks terveks ringkraaviks. Samal ajal hakkasid ära kaduma korralikud kiviringid. 5.–7. sajandi kääbastes on kiviringid juba ebakorrapärase kujuga, kivid erineva suurusega; samuti kaovad kiviringid kääpa sisse, nad ei ole enam nähtaval. Kiviringide osatähtsus väheneb järjest 7.–8. sajandi jooksul ning 9.–10. sajandil kohtab neid haruharva. Kääpakuhjatis koosneb enamasti liivast (kus esineb juhuslikku leiumaterjali erinevatest aegadest), vahel ka kividest. Kääbaste põhjal esineb tihti jälgi tuletegemisest.

Sajandite jooksul ei muutunud üksnes kalmeehitus, vaid ka matmisviis. 5. sajandil levis ka Ida-Leedus laibapõletamise komme, mis järk-järgult sai ülekaalu laibamatuse üle. Alates 6. sajandist on tegu aga enamasti juba põletusmatustega. Põletus leidis aset kusagil eemal, kalmesse toodi vaid luutükid ja panused. 5. sajandi kääbastes esineb tavaliselt vaid 1–2 matust, aja jooksul matuste arv aga kasvas: 7.–8. saj. kalmetes on juba tavaliselt 4–7 või isegi rohkem põletusmatust. Põletusmatused võivad esineda kalmes erinevatel kõrgustel: kuhjatises, esialgsel maapinnal või maa all. Harilikult on põletatud luud puistatud väikesse, kääpa kuhjatisse kaevatud auku ja moodustavad kompaktse pesa. Vahel on aga põletatud luud puistatud laiali üle suurema, paari meetrise läbimõõduga ala ja segatud mullaga kuni 50 cm paksuselt. Kommet luud saviurni panna Ida-Leedus ei tuntud (on ainult paar erandit). 

Panused pole kuigi rikkalikud. Esineb nii tulest puutumata kui ka nõrgalt või isegi hästi tugevasti põlenud esemeid. Varasemates matustes on metallesemed asetatud luuhunniku kõrvale või selle peale. Kõige rohkem esineb sellistes kalmetes kitsateralisi silmaga raudkirveid, nuge ja naaskleid, harvem sirpe, mille terav ots on pööratud ülespoole. Levinud on ka odaotsad (enamasti putkega), kilbikuplad. Üldiselt võttes esineb relvi Ida-Leedu kääbastes sagedamini kui mujal Leedus. Ka ratsanikuvarustust leidub tihti, sh on saadud hobusehambaid. I at lõpul levib komme matta kas põletatud või põletamata terveid hobuseid. Naiste matustes kohtab savist värtnaketri, ehted on suhteliselt tagasihoidlikud. Mõnikord leitakse kääpakuhjatisest terveid savinõusid – püsti- või kummuliasendis. On arvatud, et nende nõudega toodi kääpasse surnu põrm ja seejärel jäeti  nad maha luuhunniku lähedale. 

Lähemalt võib siinkohal vaadelda Taurapilise kääpaid, mis asuvad 400 m kaugusel tuntud linnamäest. 1970–1971 kaevati siin 15 kääbast läbi. Kääbaste läbimõõt oli 6–12 m, nad olid ümbritsetud kiviringidega. Kääpaalustes haudades olid sõjameeste matused, põletamata, koos hobuste ja relvadega. Need on Leedus seni kõige vanemad ratsanikehauad koos hobustega. Erakordselt rikkalik oli aga keskne kääbas, mida võib tõlgendada vürstihauana. Kogu kompleks dateeriti 5. sajandi teise poolde ja 6. sajandi algusesse. Hiljem oli samadesse kääbastesse maetud panusteta põletusmatuseid. Selle vürsti ja ta kaaskonna kalmerühma kõrval, paarisaja meetri kaugusel, paiknes teine kääbaste rühm ning sinna oli maetud juba n-ö tavalisi inimesi tavaliste panustega (vähem relvi, ehteid, hobuseid üldse mitte).

See keskne vürstikääbas oli teistest suurem (läbimõõt 13,5 m, kõrgus 1,5 m). panused olid erakordselt rikkalikud ning sisaldasid ka ainulaadseid asju. Vürstiks oli 40–50-aastane mees, kes oli asetatud 4 m pikkusse ja 2,8 m laiusse hauda kalme keskel. Tema rõivaid kinnitas pronksist ambsõlg, tal oli ehteks ka hõbedast spiraalsõrmus. Paremal küljel oli kaheteraline mõõk puust tupes, mis oli kaetud nahaga ja kaunistatud rikkalikult ornamenditud hõbenaastudega. Sellised mõõgad on Leedus 5.–6. sajandil haruldased, üks on teada veel Krik¹tonyse kalmest Lõuna-Leedus. Lisaks oli veel rohkesti asju, näit. pintsetid, nuga, imporditud hõbeäärisega joogisarv, mitu pannalt, sh hõbedast, massiivsed hõbedaga kaunistatud pronkskannused, 2 odaotsa, kirves. Jalad olid olnud kaetud paksu linase kangaga, millele oli asetatud kilp. Kõrval oli hobusematus, ilma suitseteta. Paljud esemed selles kalmes olid imporditud, sh erinevatest suundadest.

Lõpetuseks olgu märgitud, et Taurapilise-taoliste rikkalike panustega vürstimatuste kõrval on osa kääpaid hoopis tühjad ja vahel on nende hulk kääbastikus päris suur. Ühest tühjast kääpast ©urpiliais leiti mahamaetuna põlenud post – inimese kuju. Võib-olla oli tegu mingite sümboolsete kääbaste ja sümboolsete matustega.

Kääbaste levikuala ulatub ka Ida-Leedust kaugemale ida poole, Lääne-Valgevenesse. 

Neemeni-tagused kalmed

Üldiselt tuntakse keskmise rauaaja kalmeid Edela-Leedus halvasti. Mõne muistise põhjal võib arvata, et Ida-Leedule iseloomulik kääbaskalmete traditsioon oli mingil määral levinud ka seal. On leitud kääpaid nii laiba- kui ka põletusmatustega, kus kiviringid on suhteliselt ebakorrapärased. Ka siin levis järjest enam põletusmatus. Päris lõunaosas ehitati ka madalaid kividest kuhjatud kääpaid, või maeti maa-alustesse haudadesse. Neemeni-tagustele kääbastele oli iseloomulik, et neisse maeti palju surnuid, tihti üle kümne. Teine iseloomulik joon on keraamikarohkus ning urnide kasutamine luude paigutamisel kalmesse. Harva esineb relvi ja tööriistu. Üks uuritud kääbaskalmistutest on Krik¹tonyses, kus mõned matused olid eriti rikkalike panustega. Näiteks laibamatusel nr 1 oli juures kaheteraline mõõk, kilbikupal, odaots, joogisarvede pronksäärised, ihumiskivi ja pronksist hõbedaga kaetud rihmanaastud koos pandlaga. Rikkaid nn vürstimatuseid on veelgi. 

Kokkuvõtteks matmisviisi kohta võib nentida seda, et see ühtlustub keskmise rauaaja jooksul ning piirkondlikud erinevused vähenevad. 6.–7. sajandil on märkimisväärses osas Leedust levinud komme matta surnuid maa-alustesse haudadesse. Uueks, sel ajal levivaks nähtuseks on surnute põletamine. 5.–6. sajandil haarab see juba kogu Ida-Leedut, 5.–7. sajandil levib Kesk-Leedus, 8. sajandil aga ulatub Lääne-Leedusse. Rõhutada tuleb ka seda, et ilmuvad üksikud rikkalike panustega matused – sedagi kõikjal Leedu aladel.
 
Andmed majanduse kohta

Peamiseks majandustegevuseks oli nagu varemgi maaharimine ja karjakasvatus. Maakasutussüsteemide kohta on andmeid napilt, kuid just sellest perioodist on pärit üks radiosüsiniku dateering Padvariai põldudelt Lääne-Leedus. Tegu on samasuguste kamberpõldudega, nagu neid teatakse nt Eesti kesk- ja uusajast ning oletamisi ka rauaajast. Varasemast perioodist pärit konksatra hakati sel perioodil tugevdama rauast teraga; sahaga ader hakkas levima alles hilisrauaajal. Tihti leitakse rauast kõplaid. Viljakoristuseks kasutati erineva suurusega sirpe, kuid viljateri endid Leedus sellest perioodist veel leitud ei ole. Maakasutussüsteemidest arvatakse olevat levinud ebaregulaarne kaheväljasüsteem. Otsustades asulate ja linnuste osteoloogilise materjali põhjal, tarvitati toiduks kõige rohkem veise- ja sealiha, vähem kitse/lamba- ja veel vähem hobuseliha. Teatud osa toidusest on endiselt saadud küttimisest.

Vajadus raua järele rahuldati enamasti kohaliku soomaagi abil. Osati valmistada tavalist ja pakettrauda, tunti karastamist ning terase valmistamise saladusi. Sepatöö oskused Leedus olid keskmisel rauaajal veel naabritega samal tasemel, kuid 9.–10. sajandi jooksul – kui Venes ja Poolas tekkisid linnad ning jõudsalt arenes käsitöö – hakkasid need vähehaaval maha jääma. Ehted tehti enamasti pronksist, vähemal hulgal väärismetallidest. Siit-sealt on leitud ka pronksivalamise tööriistu. Kui 5.–6. sajandil tehti veel puhtast hõbedast ehteid, siis alates 6. sajandist hakati üha enam pronksesemeid katma õhukese hõbeplateeringuga. Rõivaste valmistamisest tunnistavad arvukad värtnakedrad, mida leitakse nii asulatest kui ka kalmetest. Ilmselt olid levinud vertikaalsed kangasteljed. Edasi arenes keraamikavalmistamise tehnoloogia, kuigi sel ajal tehti savinõusid veel endiselt käsitsi. Keraamika hulgas domineerib varbitud keraamika, vähem levis tollal tasapinnaline ning veelgi vähem kiilapinnaline keraamika. Keraamikat leitakse rohkesti Ida-Leedu linnustes ja asulates, hoopis vähem Lääne-Leedu vastavates muististes. Arvatakse, et Lääne-Leedus tarvitati rohkem puunõusid. Vähe on keraamikat ka selle aja kalmetes.

Ühiskondlikud suhted

1995. a avaldas L. Vaitkunskienì artikli sõjalise eliidi kujunemisest Leedus. Selle aluseks on tal mõned keskmise rauaaja (5.–6. sajandi) kalmistud, eelkõige enda uuritud Pagrybise ja Taurapilise materjalid. Vaitkunskienì tõdeb, et ratsasõdalaste kiht/rühm oli Leedus välja kujunenud juba rooma rauaajal, millest tunnistavad arvukad kalmistud, kus on leitud nii ratsanikuvarustust kui ka hobustega matuseid ja hobuste matuseid. Nende kõrval esines arvukalt lihtsõdalaste matuseid ning jääb mulje, et relvakandmise õigus oli kõikidel meestel. Alates 5.–6. sajandist hakkasid erinevad hõimurühmad – kur¹id, skalvad, ¾emaitid, semgalid ja leedulased – moodustama oma administratiivseid ja territoriaalseid organisatsioone (varariiklikud ühendused?). Võitlus poliitilise võimu ja põllumajandusliku maa pärast tingisid sõjaasjanduse tähtsuse ja rõhutamise kalmetes. Samas olevat vähenenud ühiskonna realiikmete sõjaline tähtsus ning hakkas kujunema elukutseliste sõdalaste kiht.

Sotsiaalsed erinevused kõnealustes kalmetes väljendusid mitmeti. Kõigepealt olid olemas erinevused meeste ja naiste matuste vahel: vastassuunakuti matmine ja erinevad panused. Erinevused olid sh ka ehete koostises, näiteks hõbeehteid esines ainult meeste haudades. Töö- ja tarberiistad (noad, naasklid, nõelad, sirbid) olid omased enamasti naistele, relvad ja suuremad tööriistad (kirved) – meestele. Meeste matused jagunesid nelja rühma: 1) 30–35-aastased, kaasas rohkesti relvi, sh mõõk, ja ehteid, sh merevaikripatseid, kaela- ja käevõrusid, ning midagi ka hobusest; 2) Mehed nagu eelmised, ilma hobuseta või hobuseluudeta, selle asemel midagi ratsanikuvarustusest, näiteks suitsed. Ehted on neil samasugused, kuid kaelavõrud puuduvad, relvadest mõõga asemel võitlusnuga. Seega oli kaelavõru ja mõõk ka prestii¾i küsimus; 3) 30–55-aastased mehed, maetud üksikute relvade (oda+kirves) ja väheste lihtsamate ehetega, puudusid prestii¾esemed ja ratsanikuvarustus; 4) 20–55-aastased mehed ilma relvadeta, panuseks nuga, rauast ehtenõel ja mõni pronksvõru. Pagrybise kalmistus kuulus 49% meestematustest 1. ja 2. rühma, samas kui ülejäänud 51% ei olnud sõjaasjanduses ilmselt eriti aktiivsed.

Huvi pakkus ka selline haud, kuhu koos 1. rühma mehega oli maetud väheste panustega naine – seda oli alust tõlgendada kui orjatari ohverdamist tähtsale isandale/pealikule. Ka kirjalikest allikatest on sellekohaseid viiteid. Poisid olid maetud tihti koos meestega, vahel põletatult. Rahvatraditsioonist on teada, et perekonnapeal oli õigus põletada oma laps või ori, pärast seda, kui see oli ohverdatud jumalale. Tõsi, seda tehti väga harva. Poiste matmine meeste juurde tunnistavat Vaitkunskienì arvates patrilineaarse ühiskonna olemasolu. Võim oli ilmselt päritav, kuna nii mõnigi poiss on maetud nagu 1. rühma sõdalane, s.o koos hobuse, kaelavõru ja hõbesõlega.

Vaitkunskienì seostab selliseid nähtusi ühiskonnas majanduse arenguga selle aja Leedus, mistõttu mõned kogukonnad kujunesid teistest rikkamateks. Ebavõrdsuse kasv tõi endaga kaasa konfliktid ühiskonnas, millest tunnistavad ka selle perioodi linnused ning edusammud relvade tootmises (just sel ajal hakati mõõku valmistama Leedus). Just neis tingimustes hakkaski kujunema sõjaline aristokraatia, kelle esindajad maeti teistest ühiskonna liikmetest eraldi. Nõnda oli see näiteks Taurapilise kääbaskalmistus, kus ühes rühmas avastati rikkalike panustega vürstimatus ja ringiratast ümber tema kääpa veel tavaliste ratsasõdalaste kääpad. Teises kääbaste rühmas, väiksemate kääbaste all, olid ühiskonna realiikmete hauad, kus panused olid vaesemad ja hobuseid polnud.

 Seega on Leedu 5.–6. sajandi kalmetes heiastuv sotsiaalne kihistumus väga ilmekas ja kõneleb aristokraatia esiletõusust ning sotsiaalsete erinevuste rõhutamisest matmiskommetes. Põhimõtteliselt samasugused tendentsid toimusid sel ajal ka Lätis, seda näiteks kalmetes kajastuva meeste ja naiste erinevuste rõhutamise näol. Lätist esialgu siiski ei tunta taolisi vürstlikke matuseid nagu Leedus. Eestis on pilt veelgi tagasihoidlikum, kusjuures mingit meeste ja naiste erinevuste rõhutamist matmiskommetes vähemalt sel kombel nagu Leedus ja Lätis siin ei tuntud ei rooma rauaajal ega ka rahvasterännuajal. Meeste ja naiste matused on meie kalmetes üksteisega segamini ning võimalikud erinevused hauapanuste koostises ei tule lihtsalt välja (aga see tähendabki, et erinevusi ei rõhutatud). Alles 7.–8. sajandist pärinevas Lehmja-Loo III kalmes täheldati sõjameeste paiknemist eraldi kalmistu lõunaosas, kus nende lähedal naistematustele iseloomulikke panuseid ei olnud. Siiski esines siin relvi ka kalme teistes osades ja mainitud pilt võis olla juhuslik. Igatahes ka meie hilisrauaaja kalmistutes ei ole võimalik märgata mingit nimetamisväärset sotsiaalset erinevust ei meeste–naiste vahel, ei ka kollektiivis tervikuna. Samas ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et alates 5.–6. sajandist esineb siiski Eestis tavapärasest hoopis rikkalikumate panustega kalmeid (Proosa, Paju), samuti esineb väärismetallist importi alates nooremast rooma rauaajast. Lisaks suurenes siin sel ajal järsult peitleidude hulk, millest paljud sisaldavad väärismetalli. Viimaseidki võib tõlgendada kui rituaalseid matuseid. Igatahes on suurte varanduste koondumine väheste inimeste kätte jälgitav rahvasterännuajal ühtviisi nii Eestis, Lätis kui ka Leedus, millele lisandus ka senisest aktiivsem linnuste ehitamine. Iseküsimus on see, kas nimetatud protsess tõesti algas alles rahvasterännuajal või juba hoopis varem. 
 
 
 

Sisukord I Eelmine  I Järgmine