|
|
|
Sissejuhatus Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (8001050)
ja hilisrauaajaks (10501200/1250). Hilisrauaaja ja ühtlasi kogu
muinasaja lõpu daatum sõltub sellest, kas lähtutakse üksnes materiaalse
kultuuri arengust sellisel juhul toimuvad olulised muutused 13. sajandi
esimese poole jooksul või asjaolust, et kirjalike allikatega valgustatud
Muistse Vabadusvõitluse periood (12081227) kuulub tegelikult juba ajaloolisse
aega. Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja
asulad ning eriti esimesi neist on läbi aegade ka üsna põhjalikult uuritud.
Viikingiaja kalmeid tuntakse Eestis suhteliselt halvasti, kuid hilisrauaaja
matmispaigad on võrdselt meie linnustega olnud aktiivse uurimistöö objektiks.
Rohkesti tuntakse noorema rauaaja peitleide ning viimastel aastatel
on uusi andmeid lisandunud ka tolleaegsete maakasutussüsteemide kohta.
Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi linnused), mägilinnused, ringvalllinnused, pelgupaiklinnused. Kronoloogilistest ja funktsionaalsetest aspektidest lähtudes võib aga vaadeldava perioodi kaitseehitised jagada kahte suurde rühma. (1) Linnusasula süsteemi kaitseehitised, millest osa olid alguse saanud juba keskmisel rauaajal, osa rajatakse alles viikingiajal. Neid linnuseid käsitleti juba eespool (Rõuge, Iru jt). Kuigi linnusasula süsteem hakkas meil levima 7.8. sajandil, tuleb selle õitseajaks pidada just viikingiaega, 9.10. sajandit ning 11. sajandi esimest poolt. Just viikingiajal saavutavad linnusasula kompleksid oma kõige suurema ulatuse, sel ajal ehitatakse tugevamaks varem rajatud linnused ning ehitatakse ka uusi; just sel ajal saavutavad kõige suuremad mõõtmed linnuste lähikonnas olevad avaasulad. Üheks näiteks alles viikingiajal rajatud linnusasulast on Kuusalu. Sealne kants Kuusalu Pajulinn kujutab morfoloogiliselt endast madalat ringvall-linnust väikeses soos. Avaasula on mitmes jaos paiknenud linnuse ümber kõrgematel aladel. Linnusasula süsteem laguneb Eestis üsna üldiselt 11. sajandi jooksul, peamiselt selle esimesel poolel. Nende kohtade edasine saatus võis olla erinev: (a) nii linnus kui ka selle jalamil olnud asula jäetakse maha (Rõuge); (b) linnus jäetakse maha, asula jääb alles enamasti senisest väiksemana ja vahel mõnevõrra oma asendit nihutades (Iru, Kuusalu); (c) varasem linnus jäetakse küll maha, kuid uus ja võimsam rajatakse selle lähedusse (Lohu (EE, 223225), Pada, ilmselt ka Iru); (d) linnus jääb alles, seda laiendatakse ja tugevdatakse, kuid asulakoht viiakse mujale (Varangu, ilmselt ka Keava); (e) kogu süsteem jääb samale kohale alles see on kõige ebatüüpilisem nähtus, esineb vaid üksikjuhtudel (Alatskivi, Vilina).(2) Linnused, mille lähikonnas avaasulat ei teata. Valdav enamik selliseid linnuseid pärineb alles hilisrauaajast. Osa neist olid küll kasutusel juba varasematel perioodidel (Varangu, Otepää, Saadjärve), suurem hulk on aga tekkinud alles nüüd, s.o 11. sajandi teisel poolel ja 12. sajandil (Varbola, Valjala, Lõhavere (EE, joon 216218, tahv XIX) jpt). Eriti just viimased kujutavad endast meie muinasaja kõige silmapaistvamaid ehitusjäänuseid. Enamik meie hilisrauaaja linnustest on kaitstud ringvalliga, s.t valliga kõikidelt külgedelt. Neemiklinnuste puhul on vallid eriti kõrged ja võimsad otstel, mis vajasid tugevamat kaitset; ringvall- ja mägilinnuste puhul võib kaitsevall olla enam-vähem ühesugune kogu oma ulatuses. Kõnealused kaitserajatised püsisid kasutusel enamasti Muistse Vabadusvõitluse päevadeni ning hävitati selle võitluse käigus. Erandiks on siinjuures Varbola, mida tollal ei õnnestunudki vallutada ja mida kasutati ka hiljem. Enamikus meie hilisrauaaja linnustes on olnud püsielanikkond, millest tunnistab tüse ja leiurikas kultuurkiht. Arvestades linnuste suurust, kaitseliini ulatust ja kultuurkihi iseloomu pidi selliste linnuste elanikkond olema küllalt suur. Näiteks Varbola 2 ha suurusel õuel võib praegugi märgata majaasemetele osutavaid ahjuvaresid neid on seal kokku loetud 90. Omal ajal oli hoonete arv aga kindlasti suurem, sest küllaltki arvestatav osa linnuse õuest kujundati keskajal ümber kalmistuks. Tuhatkond inimest Varbolas elamas ei tohiks mingil juhul liialdus olla, pigem vastupidi. Teiselt poolt on eriti just põhjarannikult teada linnuseid, kus kultuurkiht on kas väga nõrk või puudub üldse. Neil linnustel püsielanikkond arvatavasti puudus. Selliseid linnuseid, nagu Tallinna Toompea, Padise Vanalinnamägi, Toolse, Muuksi, ongi peetud kas pelgupaikadeks või näiteks sadamakohtade kaitseks ehitatud rajatisteks. Viimastes võis olla üksnes kaitsemeeskond nendel hooaegadel, kui käis elavam kaubavahetus. Omaette nähtus on aga Pada suurem linnus, mis on võimsa ringvalliga, kolme väravakäiguga ja mille õuel võib samuti märgata arvukalt ahjuvaresid. Kultuurkiht linnusel on aga äärmiselt nõrk. Pole võimatu, et Pada linnus jõuti küll üles ehitada, kuid selle kasutusiga jäi väga lühikeseks. Seega on meie linnuste arengus toimunud tähtis muutus just 11. sajandi
jooksul. See muutus hõlmas nii kaitsesüsteeme kui paljudel juhtudel
ka paiknemist maastikul ning seost asulakohaga. Muutuste põhjuseks võib
pidada, ühelt poolt, tollaseid arenguid sõjapidamise viisides (viikingiajale
iseloomulikud ajutised röövretked suhteliselt väikese arvu sõdalastega
asendusid suuremate sõjavägede ja kestvama ohuga), teiselt poolt tuleb
aga arvestada ka protsessidega ühiskondlik-majanduslikus ja ühiskondlik-poliitilises
elus (vt lähemalt allpool). Nagu eespool märgitud, on rauaaja asulakohtade otsimine ja uurimine hoogustunud alles viimase paarikümne aasta jooksul. Valdav enamik kõnealuse perioodi asulakohti paiknevad tänapäevani säilinud ajalooliste külade tuumikus, majade ja põllulappide vahel ning nende kultuurkiht on vähemalt ülemises osas künni või ehitustegevusega segatud. Asulakohtade ulatuslikum kaevamine on seni piirdunud suures osas päästekaevamistega (s.t kaevatakse seda, mis jääb ette ehitustele, mitte aga seda, mis võiks anda olulisemat informatsiooni mõne perioodi asulast, selle hoonetest ja planeeringust). Suuremad väljakaevamised on seni toimunud Olustveres, Lehmjas ja Udernas, kuid kõikjal kuulub enamik avastatud hoonepõhjadest ajaloolisse aega. Noorem rauaaeg on nendes muististes esindatud peamiselt leiumaterjali näol, harva lisandub mõni kolde- või ahjuase. Teaduslikel eesmärkidel toimunud väljakaevamised on jäänud aga liiga väikesteks, et saaks midagi väita tolleaegsete külade planeeringu ja hoonestuse kohta. Seniste uurimistööde valgusel võib siiski öelda, et külade hoonestus on nii viikingi- kui ka hilisrauaajal olnud hõredam kui samaaegsetes linnustes. Küla on koosnenud eraldi paiknevatest majapidamistest, kuid seal, kus hiljem on pikka aega küntud, on nende majapidamiste asemetest jäänud kihistused ja leiumaterjal segunenud ühtlaseks kultuurkihiks. Siiski võib ka nüüd märgata tihedama leiukontsentratsiooniga alasid, kus tavaliselt leidub rohkem ka põlenud kive (need on enamasti pärit tulekolletest). Kohtades, kus hiljem põldu pole tehtud, tulevad aga üksikute majapidamiste asemed hoopis selgemalt esile (Linnaaluste III). Napid andmed lubavad väita, et peamiseks elamutüübiks oli sel ajal samasugune kerisahjuga köetav tuba, nagu neid on rohkesti avastatud ka meie linnamägedel; teiseks hoonetüübiks oli aga jätkuvalt lahtise tuleasemega koda hilisemast ajast tunneme neid suveköögi nime all. Vanimad kerisahjud pärinevad eelviikingi- ja viikingiajast, neid on mitmeid uuritud meie tolleaegsetes linnusasulates (Iru, Pada, Linnaaluste I). Hoopis väiksemas ulatuses oli Eestis levinud saviahi kividest laotud põranda ja savist ahjukummiga küttekolle , milliseid teatakse Rõugest, Tartust, Padalt ja Keavast. Külade suuruse kohta muinasaja lõpul Põhja-Eestis annab meile suurepärase ülevaate Taani hindamisraamat. Selles 1220.1240. aastatel koostatud allikas on nimetatud kõik külad koos nende suurusega adramaades ning valdaja (vasalli) nimega. Adramaa oli maakasutus- ja maksustusühik, mis Eestis oli välja kujunenud juba muinasajal. Algselt tähendas adramaa ühte talu, mille põllumaid hariti ühe adraga. Kuid juba muinasaja lõpuks oli mõiste arenenud edasi ning hõlmas ilmselt ka muid majapidamisest laekuvaid tulusid, mida võeti arvesse maksude ja ühiskondlike koormiste tasumisel. Teiselt poolt oli ilmselt tekkinud ka suurtalusid, mille põlde hariti mitme rakendiga. Erineval moel tehtud arvutused näitavad, et 13. sajandi alguse küladel oli adramaid 1,31,5 korda rohkem kui talusid. Külade suurus adramaades oli Rävalas keskmiselt 7,7 Virumaa Rebala kihelkonnas 14,9 teiste piirkondade asustusüksused jäid oma suuruse poolest nende vahele. Taludes arvutatuna võisid Rävala külad olla keskmiselt 46 talulised, Lääne-Virumaal aga mõnevõrra suuremad (u 1012 talu). Selliste keskmiste külade kõrval esines ka märksa suuremaid, paarikolmekümne adramaalisi üksuseid; kõige suurem oli Tõrma küla Rakvere lähedal oma 70 adramaaga (arvatakse, et 35 taluga). Samuti esines rohkesti väikesi, kuni paarikolme adramaa suurusi kohti, kuid tõenäoliselt oli nende näol tegu üksiktalude või siis tõesti pisiküladega. Nagu eespool märgitud, hakkasid juba hiljemalt eelviikingiajal tekkima nn ribapõllud, mis osutavad põllumaa jaotusele ühe asustusüksuse sees, seega siis külaühiskonna olemasolule. Nooremal rauaajal võib aga maastikul kohata juba väljakujunenud planeeringuga ribapõlde. Suuremad seesugused kompleksid on teada Kutsalast ja Uuskülast, millest viimast on ka põhjalikumalt uuritud. Uuskülas paiknevad ribapõllud u 40 hektaril tollase (ja ka praeguse) külatuumiku ning I ja II kivikalme vahel. Põld on jagatud kaheksaks laiaks ribaks, millest kolm keskset on ilmselt vanemad, teised on aga lisandunud hiljem (talude arv külas ulatus 18.19. sajandil 8-ni). Põlluribad on üksteisest eraldatud pikkade kividest ja mullast peenardega, rohkesti on kive visatud ka põllukivihunnikutesse. Laiad ribad (8085 m) on peenardega jagatud omakorda 23 kitsamaks siiluks. Põllupeenarde alt saadud radiosüsiniku dateeringud näitasid, et Uusküla põllud on rajatud ajavahemikul 10.12. sajandini, kuid siin hariti maad läbi aegade kuni 20. sajandi alguseni välja. Lisaks ribapõldudele on kahtlemata jätkunud ka lihtsate põllukivihunnikute
väljade kasutamine ja rajamine, seda rohkem ilmselt seal, kus asustusüksused
olid väiksemad või kus ühe asustusüksuse majapidamised polnud omavahel
kuigi tihedalt seotud. Noorema rauaaja põllukivihunnikute välju on seni
uuritud Kasekülas (vt eespool), Muuksis ja Vatkul).
Nii nagu keskmisel rauaajal, iseloomustab ka noorema rauaaja matmispaiku suur mitmekesisus. Väiksemaid erinevusi üldistades võib aga vaadeldava perioodi matmispaigad jagada kolme suuremasse rühma: kivikalmed, maa-alused laibakalmistud ja kääpad.
Kivikalmed
Valdava enamiku Eesti noorema rauaaja kalmetest moodustavad kivikalmed (neid tuntakse kokku üle 300). Oma ehituse ja matuste ajalise kuuluvuse põhjal on kivikalmeid jagatud kaheks suureks rühmaks: (1) kompaktse ja paksema kivilademega ning suhteliselt väiksemate mõõtmetega kivikalmed ja (2) hõreda madala kivilademega ning ebamääraste piiridega kivivarekalmed. Esimesed on tihti rajatud juba rooma või keskmisel rauaajal ning kujutavad endast sellisel juhul algselt kas tarand- või kangurkalmet (nt Tarbja, Lahepera, Kobratu, Lagedi, Kurna jt). Teised seevastu on rajatud tavaliselt alles nooremal rauaajal (nt Rahu, Madi, Haimre, Laukna (EE, joon 230), Kõmsi III jt), kuigi esineb selliseidki kivivarekalmeid, mis tekkisid juba rahvasterännuajal (Proosa, Maidla jt). On küllalt iseloomulik, et rahvasterännuajal rajatud ja kasutatud kivivarekalmetes esineb panuselises matmises lünk kuni viikingiaja teise pooleni, enne kui 10.11. sajandi paiku nad selliselt uuesti tarvitusele võeti. Teise rühma kalmed on levinud peamiselt põhja- ja läänepoolses Eestis, esimese rühma omad aga rohkem maa põhja-, kesk- ja lõunaosades; selget piiri nende kalmetüüpide levikus siiski pole. Kivivarekalmete ehituse uuem analüüs (M. Konsa) on osutamas võimalusele, et need tekkisid algselt väiksemate kompaktsema kivilademega kangrute n.-ö kokkukasvamise tulemusena. Selliselt võib näha nt Madi kivikalme rajamise käiku Viljandimaal. Ühte seesugusesse kangrusse on maetud üsna väike arv inimesi, kusjuures kalme kasutamise hilisemal järgul maeti ka kangrute vahele ning laiendati kalmet hõreda kivistikuga servaalal. Mitmel korral (nt Madi, Maidla) on kivivare all avastatud söe- ja tuhaseguse mullaga täidetud lohke, mis võivad olla tekkinud kas kohapeal aset leidnud laibapõletamisest või tuletegemisest mõnel muul rituaalsel eesmärgil.Surnud on kivikalmetesse maetud enamasti põletatult, kusjuures luud ja kaasa antud esemed on tavaliselt puistatud kalmekivide vahele laiali. Mõnikord on õnnestunud välja selgitada ka kindlapiirilisemaid matusekomplekse. Surnud on põletatud enamasti kalmest eemal, kuigi vahel on põhjust arvata, et see toiming leidis aset kohapeal. Viimastel aastatel läbiviidud antropoloogiline analüüs on osutanud huvitavale asjaolule: ka hilisrauaaja teinekord üsnagi suurtesse kivivarekalmetesse on oma surnuid matnud väikesed kollektiivid, mille suurus ei ületa 12 peret. See nähtus kõneleb ühiskonnast, kus panustega matmine kivikalmesse oli endiselt teatud väikese sotsiaalse rühma eesõigus. Kui tavaliselt ei ole meie hilised kivikalmed ehitatud nõnda, et matusekompleksid oleksid üksteisest eristatavad, siis Saaremaal esineb rühm kalmeid, kus seda siiski on tehtud. Need on nn kiviringkalmed, kus üksikuid matuseid ümbritsevad 24-meetrise läbimõõduga kiviringid (nt Piila, Käku; vt EE, tahv XXI). Väliselt kujutavad seesugused kalmistud endast arvukatest väikestest ja madalatest raunadest moodustuvaid ulatuslikke kalmevälju. Üksikuid matusekomplekse on võimalik paremini jälgida ka mõnedes sellistes Põhja-Eesti kalmetes, kus luud ja leiud on asetatud algsesse maapinda kaevatud lohkudesse ning kaetud pealt hõreda kivikattega (Harmi).
Maa-alused laibakalmistud
9.10. sajandil hakkab Eestis taas suuremal määral levima laibamatmine maa-haudadesse, vahel ka kivikalmetesse. Viikingiajal on see komme jälgitav peamiselt (väheste eranditega) vaid Ida-Eestis, hilisrauaajal aga juba kõikjal üle maa. Varasemad laibamatused esinevad tihti rikkalikult panustega varustatud üksikhaudadena, nagu nt Saue, Iila, Inju. Alates 11. sajandi esimesest poolest on teada aga ka suuremaid laibamatustega kalmistuid. Üks varasemaid selliseid kalmistuid paiknes Raatveres, kus on uuritud 11 matust. Iseloomulikult tolle aja laibamatustele olid ka Raatvere hauad rikkalikud nii ehete kui relvade ja muude panuste osas. Teiste hulgas kaevati välja kaks sepamatust koos sepatööks vajalike tööriistadega (sepavasar. Pihid, raudpada). Panuste rohkus säilib laibamatustega kalmistutes üldiselt kuni 12.13. sajandi vahetuseni (nt Tammiku, Küti ja Kaberla varasemad matused, Pada jt). Kui varasematele laibahaudadele oli iseloomulik, et surnud maeti peaga
enamasti põhja-, kirde- ja idapoole, siis alates 13. sajandi algusest
maeti surnuid järjest enam juba ristiusu kombe kohaselt peaga läänekaartesse;
ühtlasi hakkas kiiresti vähenema ka panuste hulk haudades (nt Karja).
Paljud sellised kalmistud jäid külakalmetena kasutusse ka ajaloolisel
ajal (nt Kaberla), mõned aga rajati kohtadesse, kuhu hiljem ehitati
kirik (Valjala, Kadrina, Juuru jt). Kääpad
Kääbas kalmevormina levis Eesti idaossa juba keskmisel rauaajal. Pikkadesse kääbastesse matmine lõppes 9. sajandi paiku. Hilisrauaaja kääpad on enamasti ümmargused kuhelikud, mille läbimõõt tavaliselt 36 m ringis ning kõrgus alla meetri. Kääbaste jalamil on tihti suurtest kividest ring. Põletamata surnu (põletusmatuseid esineb väga harva) maeti esialgsesse maapinda kaevatud hauda, mille kohale kuhjatigi kääbas. Tavaliselt ongi ühe kääpa alla maetud vaid üks inimene, peaga enamasti läänekaarte suunas ning kaasas hauapanused; mõnikord võib aga, eriti Kirde-Eestis, leida ühest kääpast ka rohkem matuseid. Umbes kolmandik matustest on siiski ilma panusteta. Kääpad esinevad maastikul ikka rühmiti, kuid rühmade suurus võib olla väga erinev. Kirde-Eesti suurim kääbaskalmistu asub Jõugal, kus u 260 kääpast on eri aegade jooksul arheoloogiliselt uuritud 106 (EE, joon 239, 240). Paleodemograafilised arvutused näitasid, et Jõuga kalmistu sai alguse ühe pere matmispaigast, see kollektiiv suurenes aga järsult 12. sajandi lõpul (inimeste arv üle 110). Kirde-Eesti kääpaid seostatakse vadja etnilise elemendi immigratsiooniga idapoolsetelt naaberaladelt ning dateeritakse 11.12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni. Peale Jõuga on arheoloogiliselt uuritud veel Kuremäe, Palasi, Kuningaküla jt kääbastikke. Kagu-Eesti hilisrauaaja kääpad sarnanevad Kirde-Eesti omadega, kuid
nii suuri kalmistuid kui Jõugal seal ei tunta. Üks paremini uuritud
kalmistud paikneb Lindoras (16 kääbast). Omapärane on kalmistu
Siksalis, kus avastati 43 väikest kääbast läbimõõduga 25 m ja
kõrgusega kuni 75 cm. Matmisviis oli Siksalis olnud mitmekesine: esines
nii puistepõletusmatust esialgsel maapinnal kääbaste all (vahel ka maa
sees) kui ka laibamatuseid maahaudades kääpakuhjatiste all. Mõnes kääpas
esines kivi- ja mõnes palkkonstruktsioone. Siksali kalmistu rajati hilisrauaajal
ning seda kasutati veel ka keskajal. Peitleidudel ja aaretel on noorema rauaaja kontekstis oluline koht. Valdav enamik tolle aja peitvarast moodustavad müntidest ja/või ehetest koosnevad leiud, kuid on teada ka mõned erilaadsed kogumid. Üks selliseid leiti Palukülast, soo äärest uudismaalt, ning see koosnes 9.10. sajandi ehetest ja relvadest. Teine pärineb Järvelt, põllult, ja koosnes umbes samaaegsetest relvadest. Mõlema aarde leiutingimused on mõneti ebaselged, mistõttu on raske aimata ka nende kunagist tähendust. Pole võimatu, et tegu on kalmetest pärit asjadega, vähemalt Paluküla puhul, mis võidi kusagilt matmispaigalt kokku korjata ja uude kohta matta. Mündiaarded hakkavad levima 9. sajandi teisel poolel ning esialgu koosnevad need valdavalt araabia müntidest (nt Kohtla, Erra-Liiva, Mäksa). 10. sajandi lõpul ilmusid aaretesse esimesed Lääne-Euroopa mündid, mis 11. sajandi jooksul vahetasid idamaised mündid täielikult välja (Kohtla-Käva, Arkna, Kose). Võrreldes põhja- ja lõunapoolsete naabritega, on Eesti mündileidude poolest väga rikas siit teatakse üle 16000 9.12.-sajandi mündi, kusjuures idapoolse päritoluga rahasid on nende hulgas üle 6000. 10.11. sajandi aaretes hakkab esinema ka vähesel hulgal imporditud hõbeehteid ja hõbedakangikesi (Ääsmäe, Porkuni, Paunküla jt). Oluline muutus leidis aga aset 12. sajandil, mil aaretes suurenes järsult väärismetallist (vahel ka pronksist) ehete osa ning samas vähenes müntide arv. 12. sajandi teise ja 13. sajandi esimese poole aarded ongi üksikute eranditega (Tamse) valdavalt ehtekogumid. Tuntuimad sellised aarded on pärit Kostiverest, Kumnast, Angerjalt, Mõigust, Tõrmast ja Padikülast. Teiste hulgas paistab silma üksnes 6 kuldripatsist koosnev Essu aare, mis olevat leitud turbarabast ligi 2 m sügavuselt. Kuigi noorema rauaaja aarete leiutingimused on üsna erinevad, on neist
suurem osa siiski leitud põllumaadelt ja endisaegsetest asulakohtadest.
Sellised leiutingimused kõnelevad varanduse peitmise üsna pragmaatilistest
põhjustest väärtusi koguti teatud praktilistel põhjustel ning peideti
varastamise-röövimise kartuses või need jäid lihtsalt oma hoiukohta
(nt Lõhavere peitleid). Teistsugused, ilmselt kultuslikud põhjused sobivad
paremini aaretele, mis asetati asulatest kaugemale vette või sohu.
Ühiskondlikud suhted, poliitiline ja administratiivne
korraldus
Üksmeel on seni valitsenud meie uurijate hulgas selles, et haldusstruktuur
muinasaja lõpu Eestis sisaldas küla, kihelkonna ja maakonna tasandit.
Kihelkondade ja maakondade kohta võib lugeda põhjalikku ülevaadet Eesti
esiajaloost (lk 400 jj) või Eesti muinasajast (lk 208
jj). Erimeelsusi on aga põhjustanud küsimused üksiktaludest, muinasmõisatest
ja eriti sellest, kas küla ja kihelkonna vahel kasutati ka mingit täiendavat
vahelüli. Iseenesest oleks loogiline arvata, et seesugune vaheaste oli
lausa hädavajalik, kuna kihelkonna tasandil polnud nähtavasti võimalik
lahendada eripalgelisi ja erineva suurusega asustusüksusi puudutavaid
igapäevaseid küsimusi. Samas puuduvad aga kirjalikes allikates selle
võimaliku tasandi kohta üheselt tõlgendatavad teated, mis ongi kaasa
toonud arvamuste mitmekesisuse. Tundub nii, et erinevatele seisukohtadele
antud küsimuses on uurijad tihti asunud põhjusel, et meie muinasühiskonna
sotsiaalset struktuuri ja arengutaset hinnati erinevalt. Haldusküsimuste vaagimisel on ajaloolased ja arheoloogid keskendunud
peamiselt mõistete saras, vakus ja terra (maa)
tähenduse analüüsimisele. Paul Johanseni arvates kujutaski terra endast
lüli küla ja kihelkonna vahel, kattudes sisuliselt kas sarase (Mark)
või vakuse mõistega ja kandes maakeeli nimetust vald või aru
(arwe). Vakuseid põhjalikumalt uurinud soome ajaloolane Arvi
Korhonen pidas seda institutsiooni Eestis viikingite poolt juurutatuks,
nagu see olevat samal ajal juhtunud ka Loode-Venes ja Lätis. Seevastu
Harri Moora ja Herbert Ligi olid veendunud, et vakus maksupiirkonnana
arenes kohapealselt põhjalt juba enne viikingiaega. Nimetatud uurijad
seostasid seda eeskätt linnuste ja linnusepiirkondade kujunemisega alates
I aastatuhande keskelt põhjendusega, et võimsate kaitserajatiste püstitamiseks
oli tarvis organiseerida suuremate inimrühmade koostööd. Evald Tõnissoni
arvamus on neile mõneti lähedane, sest selle kohaselt kujutas 13. sajandi
kirjalikes allikates kasutatud sõna terra just linnusepiirkondi
ja "maakond" tähendas pigem nendesamade maade (terrae),
mitte kihelkondade, ühendust. Seevastu leiab Enn Tarvel, et väljendit
terra on allikais kasutatud nii kihelkonnast väiksemate kui ka sellest
suuremate (ja üldisemate) moodustiste kohta ja ei olevat mingit alust
seda otseselt seostada vakusega. Viimane olevat alles keskaegne ilming,
mille kohta varaseimad kirjalikud allikad pärinevad 1341. (vakuõigus)
ja 1403. aastast (vakupiirkond); kõige varasemaid vihjeid vakuinstitutsiooni
kohta võib välja lugeda 1241. a lepingust saarlastega. Vakuse olemust tuntakse eeskätt Balthasar Russowi kroonika järgi: "Liivimaa vakustega aga on asi nii, et kõigi isandate ja aadlikkude külad olid jagatud vakustesse. Ühes vakuses oli suurtest ja jõukatest küladest üks või kaks, aga väikestest ja vaestest määrati neid rohkem kokku, nii et igal isandal ja aadlimehel mõned vakused olid tema külade arvu järgi. Ning iga vakus oli kohustatud oma isandale või junkrule korraldama aastas uhke võõrustuse, kuhu siis kõigil neil maameestel ja vabatalupoegadel, kes selle vakuse alla kuulusid, tuli kohale tulla ja tasuda isandale või junkrule oma aastamaks ja andam. [...] Ja kui kümnis oli makstud, siis prassiti ja elati kõigest väest lõbusasti." Sellest kirjeldusest selgub vakuse kolm olulist tunnust: (1) teatud
kindel territoorium e vakupiirkond, (2) maksude tasumine (millele tegelikult
lisandus ka kohtumõistmine) seega vakuõigus ja (3) maksude sissenõudja
kostitamine maksukohuslaste poolt e vakupidu. Selle viimase kohta ei
saa arheoloogiline materjal anda mingit tõendit, küll aga võib kaudseid
jälgi leida vakupiirkonna ja vakuõiguse kohta.
Vakuste kujunemise asustuslooline ja agraarajalooline taust
Põhja-Eestis läbi viidud uurimused on näidanud, et keskajast
teadaolevad vakused on oma suuruselt ning geograafiliselt paiknemiselt
võrreldavad nende külakondadega, mille adramaade arv Taani hindamisraamatu
andmetel on olnud ühise nimetajaga. Nende kahe ajalise kihistuse omavahelist
seost suurendab 13. sajandi teise veerandi vasallide maavalduste paiknemine
maastikul enam-vähem samades kohtades. Kuigi kõikjal on toimunud teatud
muudatusi, võib neid lugeda ühelt poolt loomulikeks, teiselt poolt aga
enamasti väheolulisteks. Seega pole põhjust kahelda, et meie keskajast
tuntud vakupiirkonnad ulatuvad oma tekkimisega muinasaega. Järgnevalt
vaatleme vakuinstitutsiooni kujunemise võimalikku aega, põhjusi ja mehhanismi. Vakuste arengu seostamine meie muistsete linnustega viib otsejoones
küsimuseni linnusepiirkondade olemasolust ja funktsioonist ning nende
kohast tollases haldusstruktuuris. Muistsetele linnusepiirkondadele
juhtis omal ajal tähelepanu juba Eerik Laid (1939), kui ta püüdis rekonstrueerida
Varbola "linnuskonna" piire. Tema arvates jagunesid muinaskihelkonnad
linnuskondadeks, st linnuskond oli kihelkonna allstruktuur. Peamiselt
just Varbolale tuginedes arendas linnusepiirkonna mõistet edasi ka E.
Tõnisson. Tema arvates ümbritsesid linnuseid nn külakonnad (kylegunda,
kiligunda), mis moodustasid nn maid (terra) e linnusepiirkondi;
maakonnad tähendasid aga nendesamade maade, mitte kihelkondade liitu.
Kuigi linnusepiirkondade olemasolust balti hõimudel ja liivlastel on
palju andmeid ning Henriku kroonikast võib mõne sellekohase vihje leida
ka Eesti kohta, ei ole kõnealune institutsioon leidnud õiget paika meie
ettekujutustes muinasaja haldusstruktuurist. Samas ei ole usutav, et
linnuste rajamise ja ülalpidamise korraldus oleks eestlastel olnud märkimisväärselt
erinev liivlaste või lätlaste omast. Muinasvakuste suurust uurides ja
nende paiknemist linnustega võrreldes on aga võimalik teha järeldusi
linnusepiirkondade olemasolu ja piiride kohta ka Eestis.
Kuidas sobitub ülalkirjeldatud vakuste ja linnusepiirkondade võrk seni
üldiselt aktsepteeritud kihelkondlikku ja maakondlikku struktuuri? Mis
puutub maakonda, siis Lohu, Keava ja Voose võimupiirkonnad jäid ilmselt
täielikult Harjumaa piiridesse, samas kui Varbola puhul on oletatud
selle ulatumist ka Rävala ja Läänemaa aladele. Viimast ei saa tõestada
ja näiteks Henriku kroonikas pole midagi, mis sellele võiks kasvõi kaudseltki
osutada. Asustuslooliselt on aga maakonna piiride eiramine varbolaste
poolt väga tõenäoline. On ilmne, et seal, kus maakonna piir läks laiade
asustuskõlbmatute maade kohalt, oli selle järgimine vakuste ja linnusepiirkondade
poolt lihtne ja enamasti isegi ainuvõimalik. Kus aga kõnealune piir
läbis tihedama ja ühtlasema asustusega piirkondi, ei olnud sellel aga
nii suurt tähtsust, et olla rajaks linnuste võimkonnale. 1. Vakus algselt väiksema asustuspiirkonna külade ja talude saraskondlikust
maakasutusest välja kasvanud maksustus- ja ilmselt ka haldusühik. Tähtis
on siinkohal rõhutada vakuse ja suursarase algset seotust pikka aega
need struktuurid ilmselt kattusid geograafiliselt, kuid arenenumates
ja tihedama asustusega piirkondades tehti hiljem meelevaldseid muudatusi
just maksupiirkondade tähenduses. Hõredama asustusega aladel säilis
nende struktuuride maa-alaline samasus ka keskajal. Harjumaa 25 kindlamini
fikseeritava vakuse keskmine suurus ulatus 13. sajandi algul 30 adramaani,
olles seega lähedane keskajast tuntule. Igal vakusel oli valdaja (omanik),
kusjuures ühele isikule võis kuuluda ka mitu vakust. Vakusevaldajad
moodustasid muinasaja lõpul ilmselt kõige madalama ja samas kõige arvukama
ülikute rühma. Vakus kui vallutajatele sobiv maksuinstitutsioon võeti
13. sajandil üle ning seda kasutati 16.17. sajandini. Kas vakupidu
oli tuntud juba muinasajal, ei ole võimalik kindlaks teha. Samas pole
mingit põhjust kahelda selles, et pidusid peeti oli see ju laialdaselt
üle kogu Põhja-Euroopa levinud komme. |