BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
5. NOOREM RAUAAEG EESTIS

Sissejuhatus

Noorem rauaaeg jagatakse kaheks alaperioodiks, viikingiajaks (800–1050) ja hilisrauaajaks (1050–1200/1250). Hilisrauaaja ja ühtlasi kogu muinasaja lõpu daatum sõltub sellest, kas lähtutakse üksnes materiaalse kultuuri arengust – sellisel juhul toimuvad olulised muutused 13. sajandi esimese poole jooksul – või asjaolust, et kirjalike allikatega valgustatud Muistse Vabadusvõitluse periood (1208–1227) kuulub tegelikult juba ajaloolisse aega. Noorema rauaaja muististest on kõige esinduslikumad linnused ja asulad ning eriti esimesi neist on läbi aegade ka üsna põhjalikult uuritud. Viikingiaja kalmeid tuntakse Eestis suhteliselt halvasti, kuid hilisrauaaja matmispaigad on võrdselt meie linnustega olnud aktiivse uurimistöö objektiks. Rohkesti tuntakse noorema rauaaja peitleide ning viimastel aastatel on uusi andmeid lisandunud ka tolleaegsete maakasutussüsteemide kohta.
 

Linnused

Morfoloogiliselt võib ka noorema rauaaja linnused jagada samasugustesse põhitüüpidesse, nagu keskmisel rauaajal: neemiklinnused (sh Kalevipojasängi tüüpi linnused), mägilinnused, ringvall–linnused, pelgupaiklinnused. Kronoloogilistest ja funktsionaalsetest aspektidest lähtudes võib aga vaadeldava perioodi kaitseehitised jagada kahte suurde rühma. 

(1) Linnus–asula süsteemi kaitseehitised, millest osa olid alguse saanud juba keskmisel rauaajal, osa rajatakse alles viikingiajal. Neid linnuseid käsitleti juba eespool (Rõuge, Iru jt). Kuigi linnus–asula süsteem hakkas meil levima 7.–8. sajandil, tuleb selle õitseajaks pidada just viikingiaega, 9.–10. sajandit ning 11. sajandi esimest poolt. Just viikingiajal saavutavad linnus–asula kompleksid oma kõige suurema ulatuse, sel ajal ehitatakse tugevamaks varem rajatud linnused ning ehitatakse ka uusi; just sel ajal saavutavad kõige suuremad mõõtmed linnuste lähikonnas olevad avaasulad. Üheks näiteks alles viikingiajal rajatud linnus–asulast on Kuusalu. Sealne kants – Kuusalu Pajulinn – kujutab morfoloogiliselt endast madalat ringvall-linnust väikeses soos. Avaasula on mitmes jaos paiknenud linnuse ümber kõrgematel aladel. Linnus–asula süsteem laguneb Eestis üsna üldiselt 11. sajandi jooksul, peamiselt selle esimesel poolel. Nende kohtade edasine saatus võis olla erinev: (a) nii linnus kui ka selle jalamil olnud asula jäetakse maha (Rõuge); (b) linnus jäetakse maha, asula jääb alles – enamasti senisest väiksemana ja vahel mõnevõrra oma asendit nihutades (Iru, Kuusalu); (c) varasem linnus jäetakse küll maha, kuid uus ja võimsam rajatakse selle lähedusse (Lohu (EE, 223–225), Pada, ilmselt ka Iru); (d) linnus jääb alles, seda laiendatakse ja tugevdatakse, kuid asulakoht viiakse mujale (Varangu, ilmselt ka Keava); (e) kogu süsteem jääb samale kohale alles – see on kõige ebatüüpilisem nähtus, esineb vaid üksikjuhtudel (Alatskivi, Vilina).

(2) Linnused, mille lähikonnas avaasulat ei teata. Valdav enamik selliseid linnuseid pärineb alles hilisrauaajast. Osa neist olid küll kasutusel juba varasematel perioodidel (Varangu, Otepää, Saadjärve), suurem hulk on aga tekkinud alles nüüd, s.o 11. sajandi teisel poolel ja 12. sajandil (Varbola, Valjala, Lõhavere (EE, joon 216–218, tahv XIX) jpt). Eriti just viimased kujutavad endast meie muinasaja kõige silmapaistvamaid ehitusjäänuseid. Enamik meie hilisrauaaja linnustest on kaitstud ringvalliga, s.t valliga kõikidelt külgedelt. Neemiklinnuste puhul on vallid eriti kõrged ja võimsad otstel, mis vajasid tugevamat kaitset; ringvall- ja mägilinnuste puhul võib kaitsevall olla enam-vähem ühesugune kogu oma ulatuses. Kõnealused kaitserajatised püsisid kasutusel enamasti Muistse Vabadusvõitluse päevadeni ning hävitati selle võitluse käigus. Erandiks on siinjuures Varbola, mida tollal ei õnnestunudki vallutada ja mida kasutati ka hiljem.

Enamikus meie hilisrauaaja linnustes on olnud püsielanikkond, millest tunnistab tüse ja leiurikas kultuurkiht. Arvestades linnuste suurust, kaitseliini ulatust ja kultuurkihi iseloomu pidi selliste linnuste elanikkond olema küllalt suur. Näiteks Varbola 2 ha suurusel õuel võib praegugi märgata majaasemetele osutavaid ahjuvaresid – neid on seal kokku loetud 90. Omal ajal oli hoonete arv aga kindlasti suurem, sest küllaltki arvestatav osa linnuse õuest kujundati keskajal ümber kalmistuks. Tuhatkond inimest Varbolas elamas ei tohiks mingil juhul liialdus olla, pigem vastupidi. Teiselt poolt on eriti just põhjarannikult teada linnuseid, kus kultuurkiht on kas väga nõrk või puudub üldse. Neil linnustel püsielanikkond arvatavasti puudus. Selliseid linnuseid, nagu Tallinna Toompea, Padise Vanalinnamägi, Toolse, Muuksi, ongi peetud kas pelgupaikadeks või näiteks sadamakohtade kaitseks ehitatud rajatisteks. Viimastes võis olla üksnes kaitsemeeskond nendel hooaegadel, kui käis elavam kaubavahetus. Omaette nähtus on aga Pada suurem linnus, mis on võimsa ringvalliga, kolme väravakäiguga ja mille õuel võib samuti märgata arvukalt ahjuvaresid. Kultuurkiht linnusel on aga äärmiselt nõrk. Pole võimatu, et Pada linnus jõuti küll üles ehitada, kuid selle kasutusiga jäi väga lühikeseks.

Seega on meie linnuste arengus toimunud tähtis muutus just 11. sajandi jooksul. See muutus hõlmas nii kaitsesüsteeme kui paljudel juhtudel ka paiknemist maastikul ning seost asulakohaga. Muutuste põhjuseks võib pidada, ühelt poolt, tollaseid arenguid sõjapidamise viisides (viikingiajale iseloomulikud ajutised röövretked suhteliselt väikese arvu sõdalastega asendusid suuremate sõjavägede ja kestvama ohuga), teiselt poolt tuleb aga arvestada ka protsessidega ühiskondlik-majanduslikus ja ühiskondlik-poliitilises elus (vt lähemalt allpool). 
 

Asulad

Nagu eespool märgitud, on rauaaja asulakohtade otsimine ja uurimine hoogustunud alles viimase paarikümne aasta jooksul. Valdav enamik kõnealuse perioodi asulakohti paiknevad tänapäevani säilinud ajalooliste külade tuumikus, majade ja põllulappide vahel ning nende kultuurkiht on vähemalt ülemises osas künni või ehitustegevusega segatud. Asulakohtade ulatuslikum kaevamine on seni piirdunud suures osas päästekaevamistega (s.t kaevatakse seda, mis jääb ette ehitustele, mitte aga seda, mis võiks anda olulisemat informatsiooni mõne perioodi asulast, selle hoonetest ja planeeringust). Suuremad väljakaevamised on seni toimunud Olustveres, Lehmjas ja Udernas, kuid kõikjal kuulub enamik avastatud hoonepõhjadest ajaloolisse aega. Noorem rauaaeg on nendes muististes esindatud peamiselt leiumaterjali näol, harva lisandub mõni kolde- või ahjuase. Teaduslikel eesmärkidel toimunud väljakaevamised on jäänud aga liiga väikesteks, et saaks midagi väita tolleaegsete külade planeeringu ja hoonestuse kohta. 

Seniste uurimistööde valgusel võib siiski öelda, et külade hoonestus on nii viikingi- kui ka hilisrauaajal olnud hõredam kui samaaegsetes linnustes. Küla on koosnenud eraldi paiknevatest majapidamistest, kuid seal, kus hiljem on pikka aega küntud, on nende majapidamiste asemetest jäänud kihistused ja leiumaterjal segunenud ühtlaseks kultuurkihiks. Siiski võib ka nüüd märgata tihedama leiukontsentratsiooniga alasid, kus tavaliselt leidub rohkem ka põlenud kive (need on enamasti pärit tulekolletest). Kohtades, kus hiljem põldu pole tehtud, tulevad aga üksikute majapidamiste asemed hoopis selgemalt esile (Linnaaluste III). Napid andmed lubavad väita, et peamiseks elamutüübiks oli sel ajal samasugune kerisahjuga köetav tuba, nagu neid on rohkesti avastatud ka meie linnamägedel; teiseks hoonetüübiks oli aga jätkuvalt lahtise tuleasemega koda – hilisemast ajast tunneme neid suveköögi nime all. Vanimad kerisahjud pärinevad eelviikingi- ja viikingiajast, neid on mitmeid uuritud meie tolleaegsetes linnusasulates (Iru, Pada, Linnaaluste I). Hoopis väiksemas ulatuses oli Eestis levinud saviahi – kividest laotud põranda ja savist ahjukummiga küttekolle –, milliseid teatakse Rõugest, Tartust, Padalt ja Keavast. 

Külade suuruse kohta muinasaja lõpul Põhja-Eestis annab meile suurepärase ülevaate Taani hindamisraamat. Selles 1220.–1240. aastatel koostatud allikas on nimetatud kõik külad koos nende suurusega adramaades ning valdaja (vasalli) nimega. Adramaa oli maakasutus- ja maksustusühik, mis Eestis oli välja kujunenud juba muinasajal. Algselt tähendas adramaa ühte talu, mille põllumaid hariti ühe adraga. Kuid juba muinasaja lõpuks oli mõiste arenenud edasi ning hõlmas ilmselt ka muid majapidamisest laekuvaid tulusid, mida võeti arvesse maksude ja ühiskondlike koormiste tasumisel. Teiselt poolt oli ilmselt tekkinud ka suurtalusid, mille põlde hariti mitme rakendiga. Erineval moel tehtud arvutused näitavad, et 13. sajandi alguse küladel oli adramaid 1,3–1,5 korda rohkem kui talusid. Külade suurus adramaades oli Rävalas keskmiselt 7,7 Virumaa Rebala kihelkonnas 14,9 – teiste piirkondade asustusüksused jäid oma suuruse poolest nende vahele. Taludes arvutatuna võisid Rävala külad olla keskmiselt 4–6 talulised, Lääne-Virumaal aga mõnevõrra suuremad (u 10–12 talu). Selliste keskmiste külade kõrval esines ka märksa suuremaid, paari–kolmekümne adramaalisi üksuseid; kõige suurem oli Tõrma küla Rakvere lähedal oma 70 adramaaga (arvatakse, et 35 taluga). Samuti esines rohkesti väikesi, kuni paari–kolme adramaa suurusi kohti, kuid tõenäoliselt oli nende näol tegu üksiktalude või siis tõesti pisiküladega.

 

Maakasutussüsteemid

Nagu eespool märgitud, hakkasid juba hiljemalt eelviikingiajal tekkima nn ribapõllud, mis osutavad põllumaa jaotusele ühe asustusüksuse sees, seega siis külaühiskonna olemasolule. Nooremal rauaajal võib aga maastikul kohata juba väljakujunenud planeeringuga ribapõlde. Suuremad seesugused kompleksid on teada Kutsalast ja Uuskülast, millest viimast on ka põhjalikumalt uuritud. Uuskülas paiknevad ribapõllud u 40 hektaril tollase (ja ka praeguse) külatuumiku ning I ja II kivikalme vahel. Põld on jagatud kaheksaks laiaks ribaks, millest kolm keskset on ilmselt vanemad, teised on aga lisandunud hiljem (talude arv külas ulatus 18.–19. sajandil 8-ni). Põlluribad on üksteisest eraldatud pikkade kividest ja mullast peenardega, rohkesti on kive visatud ka põllukivihunnikutesse. Laiad ribad (80–85 m) on peenardega jagatud omakorda 2–3 kitsamaks siiluks. Põllupeenarde alt saadud radiosüsiniku dateeringud näitasid, et Uusküla põllud on rajatud ajavahemikul 10.–12. sajandini, kuid siin hariti maad läbi aegade kuni 20. sajandi alguseni välja.

Lisaks ribapõldudele on kahtlemata jätkunud ka lihtsate põllukivihunnikute väljade kasutamine ja rajamine, seda rohkem ilmselt seal, kus asustusüksused olid väiksemad või kus ühe asustusüksuse majapidamised polnud omavahel kuigi tihedalt seotud. Noorema rauaaja põllukivihunnikute välju on seni uuritud Kasekülas (vt eespool), Muuksis ja Vatkul).
 

Matmispaigad

Nii nagu keskmisel rauaajal, iseloomustab ka noorema rauaaja matmispaiku suur mitmekesisus. Väiksemaid erinevusi üldistades võib aga vaadeldava perioodi matmispaigad jagada kolme suuremasse rühma: kivikalmed, maa-alused laibakalmistud ja kääpad.

 

Kivikalmed

Valdava enamiku Eesti noorema rauaaja kalmetest moodustavad kivikalmed (neid tuntakse kokku üle 300). Oma ehituse ja matuste ajalise kuuluvuse põhjal on kivikalmeid jagatud kaheks suureks rühmaks: (1) kompaktse ja paksema kivilademega ning suhteliselt väiksemate mõõtmetega kivikalmed ja (2) hõreda madala kivilademega ning ebamääraste piiridega kivivarekalmed. Esimesed on tihti rajatud juba rooma või keskmisel rauaajal ning kujutavad endast sellisel juhul algselt kas tarand- või kangurkalmet (nt Tarbja, Lahepera, Kobratu, Lagedi, Kurna jt). Teised seevastu on rajatud tavaliselt alles nooremal rauaajal (nt Rahu, Madi, Haimre, Laukna (EE, joon 230), Kõmsi III jt), kuigi esineb selliseidki kivivarekalmeid, mis tekkisid juba rahvasterännuajal (Proosa, Maidla jt). On küllalt iseloomulik, et rahvasterännuajal rajatud ja kasutatud kivivarekalmetes esineb panuselises matmises lünk kuni viikingiaja teise pooleni, enne kui 10.–11. sajandi paiku nad selliselt uuesti tarvitusele võeti. Teise rühma kalmed on levinud peamiselt põhja- ja läänepoolses Eestis, esimese rühma omad aga rohkem maa põhja-, kesk- ja lõunaosades; selget piiri nende kalmetüüpide levikus siiski pole.

Kivivarekalmete ehituse uuem analüüs (M. Konsa) on osutamas võimalusele, et need tekkisid algselt väiksemate kompaktsema kivilademega kangrute n.-ö kokkukasvamise tulemusena. Selliselt võib näha nt Madi kivikalme rajamise käiku Viljandimaal. Ühte seesugusesse kangrusse on maetud üsna väike arv inimesi, kusjuures kalme kasutamise hilisemal järgul maeti ka kangrute vahele ning laiendati kalmet hõreda kivistikuga servaalal. Mitmel korral (nt Madi, Maidla) on kivivare all avastatud söe- ja tuhaseguse mullaga täidetud lohke, mis võivad olla tekkinud kas kohapeal aset leidnud laibapõletamisest või tuletegemisest mõnel muul rituaalsel eesmärgil.

Surnud on kivikalmetesse maetud enamasti põletatult, kusjuures luud ja kaasa antud esemed on tavaliselt puistatud kalmekivide vahele laiali. Mõnikord on õnnestunud välja selgitada ka kindlapiirilisemaid matusekomplekse. Surnud on põletatud enamasti kalmest eemal, kuigi vahel on põhjust arvata, et see toiming leidis aset kohapeal. Viimastel aastatel läbiviidud antropoloogiline analüüs on osutanud huvitavale asjaolule: ka hilisrauaaja teinekord üsnagi suurtesse kivivarekalmetesse on oma surnuid matnud väikesed kollektiivid, mille suurus ei ületa 1–2 peret. See nähtus kõneleb ühiskonnast, kus panustega matmine kivikalmesse oli endiselt teatud väikese sotsiaalse rühma eesõigus. 

Kui tavaliselt ei ole meie hilised kivikalmed ehitatud nõnda, et matusekompleksid oleksid üksteisest eristatavad, siis Saaremaal esineb rühm kalmeid, kus seda siiski on tehtud. Need on nn kiviringkalmed, kus üksikuid matuseid ümbritsevad 2–4-meetrise läbimõõduga kiviringid (nt Piila, Käku; vt EE, tahv XXI). Väliselt kujutavad seesugused kalmistud endast arvukatest väikestest ja madalatest raunadest moodustuvaid ulatuslikke kalmevälju. Üksikuid matusekomplekse on võimalik paremini jälgida ka mõnedes sellistes Põhja-Eesti kalmetes, kus luud ja leiud on asetatud algsesse maapinda kaevatud lohkudesse ning kaetud pealt hõreda kivikattega (Harmi).

 

 Maa-alused laibakalmistud

9.–10. sajandil hakkab Eestis taas suuremal määral levima laibamatmine maa-haudadesse, vahel ka kivikalmetesse. Viikingiajal on see komme jälgitav peamiselt (väheste eranditega) vaid Ida-Eestis, hilisrauaajal aga juba kõikjal üle maa. Varasemad laibamatused esinevad tihti rikkalikult panustega varustatud üksikhaudadena, nagu nt Saue, Iila, Inju. Alates 11. sajandi esimesest poolest on teada aga ka suuremaid laibamatustega kalmistuid. Üks varasemaid selliseid kalmistuid paiknes Raatveres, kus on uuritud 11 matust. Iseloomulikult tolle aja laibamatustele olid ka Raatvere hauad rikkalikud nii ehete kui relvade ja muude panuste osas. Teiste hulgas kaevati välja kaks sepamatust koos sepatööks vajalike tööriistadega (sepavasar. Pihid, raudpada). Panuste rohkus säilib laibamatustega kalmistutes üldiselt kuni 12.–13. sajandi vahetuseni (nt Tammiku, Küti ja Kaberla varasemad matused, Pada jt).

Kui varasematele laibahaudadele oli iseloomulik, et surnud maeti peaga enamasti põhja-, kirde- ja idapoole, siis alates 13. sajandi algusest maeti surnuid järjest enam juba ristiusu kombe kohaselt peaga läänekaartesse; ühtlasi hakkas kiiresti vähenema ka panuste hulk haudades (nt Karja). Paljud sellised kalmistud jäid külakalmetena kasutusse ka ajaloolisel ajal (nt Kaberla), mõned aga rajati kohtadesse, kuhu hiljem ehitati kirik (Valjala, Kadrina, Juuru jt).
 
 

Kääpad

Kääbas kalmevormina levis Eesti idaossa juba keskmisel rauaajal. Pikkadesse kääbastesse matmine lõppes 9. sajandi paiku. Hilisrauaaja kääpad on enamasti ümmargused kuhelikud, mille läbimõõt tavaliselt 3–6 m ringis ning kõrgus alla meetri. Kääbaste jalamil on tihti suurtest kividest ring. Põletamata surnu (põletusmatuseid esineb väga harva) maeti esialgsesse maapinda kaevatud hauda, mille kohale kuhjatigi kääbas. Tavaliselt ongi ühe kääpa alla maetud vaid üks inimene, peaga enamasti läänekaarte suunas ning kaasas hauapanused; mõnikord võib aga, eriti Kirde-Eestis, leida ühest kääpast ka rohkem matuseid. Umbes kolmandik matustest on siiski ilma panusteta. 

Kääpad esinevad maastikul ikka rühmiti, kuid rühmade suurus võib olla väga erinev. Kirde-Eesti suurim kääbaskalmistu asub Jõugal, kus u 260 kääpast on eri aegade jooksul arheoloogiliselt uuritud 106 (EE, joon 239, 240). Paleodemograafilised arvutused näitasid, et Jõuga kalmistu sai alguse ühe pere matmispaigast, see kollektiiv suurenes aga järsult 12. sajandi lõpul (inimeste arv üle 110). Kirde-Eesti kääpaid seostatakse vadja etnilise elemendi immigratsiooniga idapoolsetelt naaberaladelt ning dateeritakse 11.–12. sajandi vahetusest kuni 14. sajandi alguseni. Peale Jõuga on arheoloogiliselt uuritud veel Kuremäe, Palasi, Kuningaküla jt kääbastikke.

Kagu-Eesti hilisrauaaja kääpad sarnanevad Kirde-Eesti omadega, kuid nii suuri kalmistuid kui Jõugal seal ei tunta. Üks paremini uuritud kalmistud paikneb Lindoras (16 kääbast). Omapärane on kalmistu Siksalis, kus avastati 43 väikest kääbast läbimõõduga 2–5 m ja kõrgusega kuni 75 cm. Matmisviis oli Siksalis olnud mitmekesine: esines nii puistepõletusmatust esialgsel maapinnal kääbaste all (vahel ka maa sees) kui ka laibamatuseid maahaudades kääpakuhjatiste all. Mõnes kääpas esines kivi- ja mõnes palkkonstruktsioone. Siksali kalmistu rajati hilisrauaajal ning seda kasutati veel ka keskajal.
 

Peitleiud

Peitleidudel ja aaretel on noorema rauaaja kontekstis oluline koht. Valdav enamik tolle aja peitvarast moodustavad müntidest ja/või ehetest koosnevad leiud, kuid on teada ka mõned erilaadsed kogumid. Üks selliseid leiti Palukülast, soo äärest uudismaalt, ning see koosnes 9.–10. sajandi ehetest ja relvadest. Teine pärineb Järvelt, põllult, ja koosnes umbes samaaegsetest relvadest. Mõlema aarde leiutingimused on mõneti ebaselged, mistõttu on raske aimata ka nende kunagist tähendust. Pole võimatu, et tegu on kalmetest pärit asjadega, vähemalt Paluküla puhul, mis võidi kusagilt matmispaigalt kokku korjata ja uude kohta matta.

Mündiaarded hakkavad levima 9. sajandi teisel poolel ning esialgu koosnevad need valdavalt araabia müntidest (nt Kohtla, Erra-Liiva, Mäksa). 10. sajandi lõpul ilmusid aaretesse esimesed Lääne-Euroopa mündid, mis 11. sajandi jooksul vahetasid idamaised mündid täielikult välja (Kohtla-Käva, Arkna, Kose). Võrreldes põhja- ja lõunapoolsete naabritega, on Eesti mündileidude poolest väga rikas – siit teatakse üle 16000 9.–12.-sajandi mündi, kusjuures idapoolse päritoluga rahasid on nende hulgas üle 6000. 

10.–11. sajandi aaretes hakkab esinema ka vähesel hulgal imporditud hõbeehteid ja hõbedakangikesi (Ääsmäe, Porkuni, Paunküla jt). Oluline muutus leidis aga aset 12. sajandil, mil aaretes suurenes järsult väärismetallist (vahel ka pronksist) ehete osa ning samas vähenes müntide arv. 12. sajandi teise ja 13. sajandi esimese poole aarded ongi üksikute eranditega (Tamse) valdavalt ehtekogumid. Tuntuimad sellised aarded on pärit Kostiverest, Kumnast, Angerjalt, Mõigust, Tõrmast ja Padikülast. Teiste hulgas paistab silma üksnes 6 kuldripatsist koosnev Essu aare, mis olevat leitud turbarabast ligi 2 m sügavuselt.

Kuigi noorema rauaaja aarete leiutingimused on üsna erinevad, on neist suurem osa siiski leitud põllumaadelt ja endisaegsetest asulakohtadest. Sellised leiutingimused kõnelevad varanduse peitmise üsna pragmaatilistest põhjustest – väärtusi koguti teatud praktilistel põhjustel ning peideti varastamise-röövimise kartuses või need jäid lihtsalt oma hoiukohta (nt Lõhavere peitleid). Teistsugused, ilmselt kultuslikud põhjused sobivad paremini aaretele, mis asetati asulatest kaugemale – vette või sohu. 
 

Ühiskondlikud suhted, poliitiline ja administratiivne korraldus

Üksmeel on seni valitsenud meie uurijate hulgas selles, et haldusstruktuur muinasaja lõpu Eestis sisaldas küla, kihelkonna ja maakonna tasandit. Kihelkondade ja maakondade kohta võib lugeda põhjalikku ülevaadet Eesti esiajaloost (lk 400 jj) või Eesti muinasajast (lk 208 jj). Erimeelsusi on aga põhjustanud küsimused üksiktaludest, muinasmõisatest ja eriti sellest, kas küla ja kihelkonna vahel kasutati ka mingit täiendavat vahelüli. Iseenesest oleks loogiline arvata, et seesugune vaheaste oli lausa hädavajalik, kuna kihelkonna tasandil polnud nähtavasti võimalik lahendada eripalgelisi ja erineva suurusega asustusüksusi puudutavaid igapäevaseid küsimusi. Samas puuduvad aga kirjalikes allikates selle võimaliku tasandi kohta üheselt tõlgendatavad teated, mis ongi kaasa toonud arvamuste mitmekesisuse. Tundub nii, et erinevatele seisukohtadele antud küsimuses on uurijad tihti asunud põhjusel, et meie muinasühiskonna sotsiaalset struktuuri ja arengutaset hinnati erinevalt. 

Järgnev muinasaja lõpu ühiskonna analüüs rajaneb õpiku autori viimaste aastate uurimistööl peamiselt muistsel Harjumaal ning on täiendavaks lugemismaterjaliks ülalmainitud teostele. Selle peatüki eesmärgiks on näidata, et mitte kõik aspektid meie muistsest ühiskonnakorraldusest ja administratiivsest jaotusest pole veel lõplikult selged ning ootavad edasist uurimist. Ühtlasi annab see kokkuvõtliku ülevaate ühiskonna arenemisest Eesti alal läbi kogu metalliaja.

Haldusküsimuste vaagimisel on ajaloolased ja arheoloogid keskendunud peamiselt mõistete saras, vakus ja terra (maa) tähenduse analüüsimisele. Paul Johanseni arvates kujutaski terra endast lüli küla ja kihelkonna vahel, kattudes sisuliselt kas sarase (Mark) või vakuse mõistega ja kandes maakeeli nimetust vald või aru (arwe). Vakuseid põhjalikumalt uurinud soome ajaloolane Arvi Korhonen pidas seda institutsiooni Eestis viikingite poolt juurutatuks, nagu see olevat samal ajal juhtunud ka Loode-Venes ja Lätis. Seevastu Harri Moora ja Herbert Ligi olid veendunud, et vakus maksupiirkonnana arenes kohapealselt põhjalt juba enne viikingiaega. Nimetatud uurijad seostasid seda eeskätt linnuste ja linnusepiirkondade kujunemisega alates I aastatuhande keskelt põhjendusega, et võimsate kaitserajatiste püstitamiseks oli tarvis organiseerida suuremate inimrühmade koostööd. Evald Tõnissoni arvamus on neile mõneti lähedane, sest selle kohaselt kujutas 13. sajandi kirjalikes allikates kasutatud sõna terra just linnusepiirkondi ja "maakond" tähendas pigem nendesamade maade (terrae), mitte kihelkondade, ühendust. Seevastu leiab Enn Tarvel, et väljendit terra on allikais kasutatud nii kihelkonnast väiksemate kui ka sellest suuremate (ja üldisemate) moodustiste kohta ja ei olevat mingit alust seda otseselt seostada vakusega. Viimane olevat alles keskaegne ilming, mille kohta varaseimad kirjalikud allikad pärinevad 1341. (vakuõigus) ja 1403. aastast (vakupiirkond); kõige varasemaid vihjeid vakuinstitutsiooni kohta võib välja lugeda 1241. a lepingust saarlastega. 

1996. aastal esitati hüpotees (V. Lang), mille kohaselt vakuse-laadne institutsioon (maksupiirkonna tähenduses) võib tegelikult olla väga vana, ulatudes vähemalt Põhja-Eestis juba rauaaja algusesse või isegi hilispronksiaega välja (vt ka eespool, pronksiaja ptk). Arvamus põhines nii kalmete leiumaterjali kui ka muistsete maakasutussüsteemide ja omandisuhete analüüsil, mis näitas, et (1) alates hilispronksiajast või hiljemalt rauaaja algusest on maksustamise (s.o kõige erinevamat laadi kohustused alates ühiskondlike ülesannete täitmisest kuni otseste maksudeni naturaalandami ja väärismetalli näol välja) üheks objektiks muutunud haritav maa ja (2) samal ajal hakkasid kujunema piirkonnad, kus oli vaid üks jõukas asustusüksus (talu) teiste tavapäraste asustusüksuste kõrval. See nn ühe domineeriva talu süsteem (vt ka eespool) sai arvatavasti kujuneda peamiselt tänu maksusüsteemi olemasolule, mille puhul teatud osa ümberkaudsete talude toodangust koondus ühte keskusse. Hilispronksiajast rooma rauaajani olid sellised süsteemid suhteliselt suured, kuni 100–200 km2, 4. sajandi paiku need killunesid väiksemateks, u 40–60 km2 suurusteks aladeks. Seesuguste piirkondade sarnasus hilisemast ajast tuntud vakuste ja sarastega oli suur. Mis need struktuurid siis õigupoolest olid?

 

Vakus ja saras

Vakuse olemust tuntakse eeskätt Balthasar Russowi kroonika järgi: 

"Liivimaa vakustega aga on asi nii, et kõigi isandate ja aadlikkude külad olid jagatud vakustesse. Ühes vakuses oli suurtest ja jõukatest küladest üks või kaks, aga väikestest ja vaestest määrati neid rohkem kokku, nii et igal isandal ja aadlimehel mõned vakused olid tema külade arvu järgi. Ning iga vakus oli kohustatud oma isandale või junkrule korraldama aastas uhke võõrustuse, kuhu siis kõigil neil maameestel ja vabatalupoegadel, kes selle vakuse alla kuulusid, tuli kohale tulla ja tasuda isandale või junkrule oma aastamaks ja andam. [...] Ja kui kümnis oli makstud, siis prassiti ja elati kõigest väest lõbusasti." 

Sellest kirjeldusest selgub vakuse kolm olulist tunnust: (1) teatud kindel territoorium e vakupiirkond, (2) maksude tasumine (millele tegelikult lisandus ka kohtumõistmine) – seega vakuõigus ja (3) maksude sissenõudja kostitamine maksukohuslaste poolt e vakupidu. Selle viimase kohta ei saa arheoloogiline materjal anda mingit tõendit, küll aga võib kaudseid jälgi leida vakupiirkonna ja vakuõiguse kohta.

Vakupiirkonnad on 16. sajandi teisel poolel olnud küllalt erineva suurusega: Tallinna ümbruses keskmiselt 35 adramaad, saartel 15, Lääne-Eestis paiguti 50, Järvamaal ja Lihula piirkonnas aga isegi sadakond adramaad; külade arv ühes vakuses ulatus näiteks Järvamaal 5–15. Vakus moodustas alati territoriaalse terviku, sest puuduvad teated selle kohta, et mõni eraldi asuv talu või küla oleks kuulunud vakusesse, millega tal puudus otsene geograafiline ühendus. Samas võis küll esineda asustusüksusi, mis ei kuulunud ühessegi vakusesse. Vakupiirkond oli suhteliselt püsiv, seda vähemalt tollel ajal, mille kohta on olemas kirjalikke andmeid. Muudatusi tehti peamiselt kahel põhjusel: (1) kui mõni piirkond laostus või laastati, siis ühendati varasemaid väiksemaid vakuseid suuremateks (et säiliks teatud maksuvõime), või (2) kui müüdi mõni küla vakusest eraldi. 

Korhonen ja tema järel ka Tarvel rõhutavad, et vakusel ei olnud mingit pistmist maakasutuse ja maaomandiga. Terviku olevat moodustanud küla oma ühismaade ja piiridega, vakuse ühismaadest ja piiridest pole kusagil juttu. Asustusajaloolisi sidemeid vakuse eri külade vahel polevat võimalik täheldada. See viimane järeldus on iseenesest väga küsitav, kuivõrd ei Korhonen ega ka keegi teine pole teinud mingeidki asustusajaloolisi uuringuid antud küsimuse selgitamiseks. Liivimaa üksiktalude piirkonnas oli olukord siiski teine – seal võis vakuse (pagasts) mõiste kattuda küla omaga nii maaomandi kui ka kogukonna tähenduses, s.t vakusel olid piirid ja ühismaad nagu see mujal oli iseloomulik külalegi. Korhonen arvas mainitud nähtust hilisemal ajal vakusele lisandunud jooneks, seda siiski piisavalt põhjendamata. Tegelikult võib sellel tegelikult olla hoopis ürgne ja primaarne tähendus, mis keskajaks oli säilinud vaid seal, kus oli säilinud ka üksiktaluline asustus. 

Erinevalt vakusest on saras reguleerinud just maakasutust. Tegelikult on "saras" ja "saraskond" (ühist sarast kasutav kogukond) meie ajaloolaste poolt kunstlikult loodud terminid tähistamaks seda, mida saksakeelses terminoloogias mõistetakse nimetuste "Mark"  ja "Markgenossenschaft" all. Mark tähendas piiri, raja ning ka selle piiriga ümbritsetud maa-ala, sealhulgas külasarast (Dorfmark). Saras kuulus kogu külakogukonnale.
 
Seda mitme küla ühendust nimetatakse suursaraseks (Grossmark). Kui külasarases olid maakasutuse subjektideks talud, siis suursarases said selleks külad vastavalt oma suurusele. Johanseni arvates kasutati külade osise hindamisel suursarases nende adramaade arvu: kui näiteks ühel külal oli 20 adramaad ja teisel 10, siis järelikult oli ka esimesel kaks korda suurem kasutusõigus ühismaadele kui teisel. Ühtlasi juhtis ta tähelepanu asjaolule, et Taani hindamisraamatus (LCD) on naaberkülade adramaade arvud tihti kas lausa ühesugused või siis vähemalt ühise nimetajaga, mis osutavatki nende vastavate külade kuulumisele ühisesse sarasesse. Hilisematel uuringutel nii muistse Rävala kui ka Virumaa osas tuli külade rühmitumine ühist nimetajat omavate adramaade arvu alusel maastikul üsna ilmekalt esile. Külade arv nendes rühmades kõikus Rävalas tavaliselt 3 ja 6 vahel, ulatudes ühel (mõnevõrra küsitaval) erandjuhul 15-ni. Naaberrühmadesse kuuluvate külade adramaade arvudel olid erinevad nimetajad, mis õigupoolest tegigi võimalikuks nende rühmade üksteisest eristamise. Enam-vähem kindlamate ja selgepiirilisemate rühmade suurus adramaades ulatus 25-st 56-ni, olles keskmiselt 38,8 adramaad. 

Millega konkreetselt nende rühmade näol siiski tegu on? Milleks teatud hulgal küladel oli tarvis kasutada ühist nimetajat omavat adramaade arvu? Johanseni seletus, et see oli vajalik külade kasutusõiguse määramiseks ühiskasutuses olevate maade ekspluateerimisel, ei ole veenev. Kui näiteks Väo, Uusküla ja Lagedi elanikud kasutasid ühiseid heinamaid nõnda, et Väo ühel, Uusküla teisel, pool Lagedit kolmandal ja teine pool Lagedit neljandal aastal, siis nende osiste adramaade arv ei olnud omavahel sugugi täpselt võrdne (LCD andmeil vastavalt 13, 16 ja 23 adramaad). Ühist nimetajat omavad adramaade arvud teevad küll vastavate külade ühise maakasutuse lihtsamaks, kuid nad ei ole sealjuures vältimatult vajalikud. Sest hoopis lihtsam ja objektiivsem oleks olnud arvestada maakasutust inimeste arvu, talude arvu vms alusel, kuna need näitajad oma pidevas muutumises kajastasid tegelikku olukorda märksa paremini. Teisiti on aga lugu, kui pidada silmas maksustamist ühe teatud piirkonna raames: igaühe huvides oli ju täpselt fikseerida, kui suure osa ta peab tasuma või tegema selle ühise maksupiirkonna kogumaksust, andamist või ühiskondlikest kohustustest. Siin alles läks vaja ühist nimetajat, sest oli tarvis otsustada, mitu osa nõutavast andamist maksab see, teine või kolmas küla. Tähtis on rõhutada ühismaksu olemasolu vajalikkust ühe teatud väiksema piirkonna jaoks, sest kui maksu oleks võrdsetel alustel kogutud näiteks kihelkonna või maakonna suuruselt territooriumilt, siis ei oleks sellised väikepiirkonnad üksteisest eristunud. Abstraktsiooni "adramaa" kasutamine võimaldas ühtlasi arvesse võtta ka kaudseid või "mittetöiseid" tulusid, mida üks või teine asustusüksus sai näiteks ainuüksi tänu oma soodsale asendile kaubateede, jahimaade või kalavete suhtes.

Seetõttu võib arvata, et Taani hindamisraamatu andmetel maastikul välja joonistuvad külade rühmad olid hoopis muistsed vakused Kas nad võisid olla ka suursarased, selgub allpool. 

 

Vakuste kujunemise asustuslooline ja agraarajalooline taust Põhja-Eestis läbi viidud uurimused on näidanud, et keskajast teadaolevad vakused on oma suuruselt ning geograafiliselt paiknemiselt võrreldavad nende külakondadega, mille adramaade arv Taani hindamisraamatu andmetel on olnud ühise nimetajaga. Nende kahe ajalise kihistuse omavahelist seost suurendab 13. sajandi teise veerandi vasallide maavalduste paiknemine maastikul enam-vähem samades kohtades. Kuigi kõikjal on toimunud teatud muudatusi, võib neid lugeda ühelt poolt loomulikeks, teiselt poolt aga enamasti väheolulisteks. Seega pole põhjust kahelda, et meie keskajast tuntud vakupiirkonnad ulatuvad oma tekkimisega muinasaega. Järgnevalt vaatleme vakuinstitutsiooni kujunemise võimalikku aega, põhjusi ja mehhanismi.

Juba pealiskaudne pilk muististe ja vakuste levikukaardile veenab meid selles, et viimased moodustavad maastikul omaette väikesi asustuspiirkondi. Asustuspiirkonna all viljelusmajandusliku ühiskonna tingimustes mõistetakse põllumajanduslikuks maakasutuseks sobivat ala, mis teistest samasugustest on eraldatud laiemate või kitsamate asustuskõlbmatute vöönditega (metsad, sood, veekogud) ja mis pikaajalise inimtegevusega on muudetud kultuurmaastikuks. Seal, kus maaviljeluseks sobivat maad esineb suuremate massiividena ning asustus seetõttu ühtlasem-tihedam, võib ühes piirkonnas täheldada ka mitut muinasvakust. Domineerivam – vähemalt Harjumaa üsna liigestatud maastikus, kus asustuskõlbulikud alad on selgelt eraldatud madalate maade ja metsadega – näib olevat aga korraldus: üks asustuspiirkond = üks vakus. Järelikult on muinasvakused kujunenud välja maaviljelusliku asustuse pikaajalise arengu tulemusena, s.t vakupiirkonna külad on omavahel seotud asustuslooliselt. See järeldus on vastupidine Korhoneni ja Tarveli ülaltsiteeritud arvamusele, mille kohaselt asustusloolisi sidemeid vakuse külade vahel ei saavat täheldada.

Seda asustusloolist protsessi võib ette kujutada järgmiselt. Viljelusmajandusliku maahõive käigus tekkisid üle kogu maa üksikud ja eraldiseisvad nn asustuspesad. Esialgu oli neid vähe ja neis võis olla vaid üksainus talu, ajapikku elanike arv kasvas, rajati uusi talusid, laiendati olemasolevat asustuspiirkonda ning hõivati uusi alasid. Pole põhjust kahelda, et algusest peale olid ühe piirkonna asustusüksused omavahel seotud paljude niitidega, millest majanduslikus mõttes olulisim puudutas ühismaade (eelkõige mets, veekogud, heinamaad) kasutust. Seda ühe asustuspiirkonna talude koostööd ühismaade haldamisel võib nimetada saraskondliku maakasutuse alguseks. Põhja-Eesti rannikulähedases vööndis võib seda nn esimest maahõivet dateerida hilisneoliitikumi ja vanemasse pronksiaega, s.o III ja II aastatuhandesse eKr. Muistse Harjumaa osas algas kõnealune protsess ilmselt samal ajal, nagu näitavad mitme hilisema asustuspiirkonna põllumaadelt leitud venekirved ja hilised kivikirved. Johtuvalt vabade asustuskõlbulike maade rohkusest kestis esimene maahõive siinkandis aga märksa kauem kui rannikul, ulatudes ilmselt ka I aastatuhandesse eKr.

Ajapikku siginesid ühe piirkonna asustusüksuste vahele erinevused: paljudel põhjustel kasvas mõni neist suuremaks ja jõukamaks kui teised. Samas muutusid keerulisemaks ka sotsiaalsed suhted inimeste ja perede vahel. Nagu õpiku pronksiaja osas märgitud, kujunes juba pronksi- ja rauaaja vahetusel Põhja-Eesti rannikupiirkondades välja korraldus, kus ühes asustuspiirkonnas oli üks teistest märksa jõukam talu. Ühe domineeriva talu süsteemi juures on oluline asjaolu, et see sai tekkida üksnes tänu teatud (ükskõik kui primitiivse) maksusüsteemi olemasolule. See, et üks asustusüksus on jõukam kui teised, osutab seigale, et teatud osa teiste üksuste toodangust suunati sellesse ühte punkti. Ka fossiilsete põllusüsteemide uurimine näitas, et üleminekul rauaajale hakati põllulappe välja mõõtma enne nende rajamist – seegi kõneleb teatud maksusüsteemi olemasolust. Niisiis oli sotsiaalsete ja majanduslike suhete arengu tulemusena kujunenud olukord, kus ühe piirkonna talud olid teatud viisil maksukohustuslikud keskse, teistest jõukama ja mõjuvõimsama talu (mõisa) ees. Seda aega võibki käsitleda muistse vakuinstitutsiooni kui maksupiirkonna sünnina. Teiste sõnadega, algeline vakuinstitutsioon hakkas kujunema varasema saraskondliku maakasutuse põhjalt ning vähemalt esialgu olid need struktuurid geograafiliselt kattuvad.
 
Muistse Harjumaa osas – nagu mujalgi Eesti sisemaal – ühtki mikrorajooni nii põhjalikult kui rannikul uuritud ei ole, et võiks teha analoogilisi tähelepanekuid. Kuna kivikirstkalmeid – neid kaudseid tunnismärke esimeste muistsete maavalduste olemasolust – esineb siin vähe, siis tuleb arvata, et hilispronksi- ja eelrooma rauaajal ei olnud asustustihedus ning ühiskonna territoriaalne käitumine siin omandanud veel selliseid vorme nagu näiteks Rävala rannalähedastes piirkondades. Seetõttu pole ka hästi mõeldav, et nn ühe domineeriva talu süsteem oleks siinmail kujunenud välja nõnda varakult. Kõige varasem aeg kõnealuse süsteemi tekkimiseks võis sisemaal olla rooma rauaaeg, kui paljudes kohtades hakati rajama monumentaalseid tarandkalmeid. Vanema rauaaja olulisemad asustatud keskused paremini uuritud Harjumaal paiknesid igaüks omaette hilisemal perioodil väljajoonistuvas vakuses. Kuna peaaegu kõigis neis vakustes võib näha ka teisi enam-vähem samaaegseid, kuid siiski tagasihoidlikumalt markeeritud asustusüksusi, siis on ilmselt siingi tegu nn ühe domineeriva talu süsteemiga, mis maastikul kattus paljuski hilisemast ajast tuntud vakustega. 

Kuna nondel kaugetel aegadel oli tegu peamiselt üksiktalulise asustusega, siis adra või adramaa mõistet maakasutus- ja maksustusühikuna esialgu tarvis veel ei läinud. Olukord muutus nähtavasti alles siis, kui asustusüksused kujunesid oma suuruselt erinevaks, kui tekkisid mitmetalulised üksused ja arenesid välja külad. Seda protsessi võib Eesti eri osades dateerida erinevalt, kõige üldisemalt on aga tegu I aastatuhande teise poolega (vt keskmise rauaaja ptk). Kuna on tõenäoline, et algselt tähendas ühik ader või adramaa ühte normaaltalu, mille maade harimiseks piisas ühest adrarakendist, siis arvestatigi asustusüksuste suurust talude järgi ning väljendati seda atrades. Esialgu aga, kuni n.-ö sotsiaalsed võimumängud ei väljunud ühe asustuspiirkonna raamidest, polnud veel erilist tarvidust adramaade arvu ümardamise järele selle piirkonna sees. See ei tähenda, et ümardamist ei võinud esineda, kuid vältimatut vajadust selle järele polnud.

Adramaade arvu ümardamist ja ühise nimetaja järgi arvutamist hakkas põhimõtteliselt tarvis minema siis, kui areenile ilmusid ülikud, kelle võimu alla kuulus rohkem kui üks asustuspiirkond. Ainult selles valguses võib mõista olukorda, kus makse (ja ühiskondlike kohustuste sooritamist) hakati nõudma väikeselt kompaktselt piirkonnalt kui tervikult – kui ühele inimesele allus terve rida piirkondi, oli tal lihtsam nõuda makse nende piirkondade kui paljude üksikute talude ja külade kaupa. Seejuures on loogiline oletada, et võimuhierarhia kujunes kaheastmeliseks – kesksele ülikule allusid asustuspiirkondade resp. vakuste eesotsas olevad madalama taseme ülikud. Kõige usutavamalt võib kirjeldatud olukorda meie esiajaloos seostada linnuste laialdasema rajamisega alates I aastatuhande viimasest veerandist, eriti aga II aastatuhande algusest. Nagu mitmed varasemad uurijad on rõhutanud, oli muinasaja viimastele sajanditele iseloomulike suurte linnuste ehitamine kõikjal ettevõtmine, mille käigus tuli koordineerida paljude inimeste, külade ja asustuspiirkondade koostööd. Kõige muu kõrval kaasnes sellega paratamatult teatud tööde, koormiste ja maksude jagamine vastavate piirkondade vahel.

 

Linnusepiirkonnad

Vakuste arengu seostamine meie muistsete linnustega viib otsejoones küsimuseni linnusepiirkondade olemasolust ja funktsioonist ning nende kohast tollases haldusstruktuuris. Muistsetele linnusepiirkondadele juhtis omal ajal tähelepanu juba Eerik Laid (1939), kui ta püüdis rekonstrueerida Varbola "linnuskonna" piire. Tema arvates jagunesid muinaskihelkonnad linnuskondadeks, st linnuskond oli kihelkonna allstruktuur. Peamiselt just Varbolale tuginedes arendas linnusepiirkonna mõistet edasi ka E. Tõnisson. Tema arvates ümbritsesid linnuseid nn külakonnad (kylegunda, kiligunda), mis moodustasid nn maid (terra) e linnusepiirkondi; maakonnad tähendasid aga nendesamade maade, mitte kihelkondade liitu. Kuigi linnusepiirkondade olemasolust balti hõimudel ja liivlastel on palju andmeid ning Henriku kroonikast võib mõne sellekohase vihje leida ka Eesti kohta, ei ole kõnealune institutsioon leidnud õiget paika meie ettekujutustes muinasaja haldusstruktuurist. Samas ei ole usutav, et linnuste rajamise ja ülalpidamise korraldus oleks eestlastel olnud märkimisväärselt erinev liivlaste või lätlaste omast. Muinasvakuste suurust uurides ja nende paiknemist linnustega võrreldes on aga võimalik teha järeldusi linnusepiirkondade olemasolu ja piiride kohta ka Eestis.

Eespool kirjeldatud mitmete piirkondade e vakuste allutamine ühele keskusele resp. ülikule tõi kaasa huvitava nähtuse – nende vakuste adramaade koguarvud muudeti ühesuguseks või ühist nimetajat omavaks. Seesugused vakused näivad koonduvat eelkõige sinna, kus on teada hilisrauaaegne linnus. Nii koondus Virumaal Varangu linnuse ümber 4 muinasvakust 13 külaga, millel oli kokku 254 adramaad (vakuste suurus oli arvestatud nii, et see oli kas 32 või kaks korda suurem – 64 adramaad). Rakvere ümbruses oli pilt mõnevõrra segasem, kuna mõned asustusüksused olid Taani hindamisraamatust nähtavasti välja jäänud; ometi võis eristada kokku 6 vakust vähemalt 364 adramaaga. 

Väga ilmekalt tuleb selline vakuste rühmitumine esile ka Harjumaal. Lohu linnuse ümbruskonnas oli muinasvakuste suurus kas 26 või 2–26=52 adramaad (arvutussüsteem seega 26–52). Selliseid vakuseid oli seal vähemalt 4 kokku 182 adramaaga, kuid tõenäoliselt oli piirkond hilisema Juuru kihelkonna keskuse ja võib-olla ka mõne muu naaberala arvel märksa suurem. Keava linnuse vahetus ümbruses on kasutusel olnud aga teine süsteem: 20–40 ning selliseid vakuseid oli seal 3 või 4 kokku 120 või 150 adramaaga. Harju maakonna kirdenurgas, hilisema Kose kihelkonna idaosas, võib aga täheldada külade rühmi süsteemis 12–24 (4 vakust kokku 84 adramaaga). 

Niisiis olid nimetatud linnuste (Voosel pole linnust arvatavasti küll olnud, seal võis tegu olla ka lihtsalt suurema muinasmõisaga) ümber koondunud vakuste rühmad, kus adramaade arvu ümardati oma kindla süsteemi alusel. Võib oletada, et mainitud koondiste näol ongi tegu muistsete linnusepiirkondadega: piirkondlikud linnused olid ümbritsetud muinasvakustest, mis maksid ühiselt ühesuguseid makse (ja/või täitsid muid ühiskondlikke kohustusi) nende linnuste heaks. 

Ent kuidas oli lugu Varbola, Eesti ühe kõige suurema ja võimsama muinaskantsi ümbruses? Et linnusel oma piirkond oli, seda võib välja lugeda Henriku Liivimaa kroonikast: "Varbolased aga saatsid meie juurde, paludes, mis rahu on, ning et me nende piiridest välja läheksime". Peab aga kohe rõhutama, et siinkandis mingit selgemat ja ulatuslikumat rühmitumist adramaade arvu alusel näha ei ole. Võrreldes Varbolat teiste Harju linnustega (eeskätt muidugi Lohu ja Keavaga) või ka näiteks Varangu ja Rakverega Virumaal, selgub vähemalt kolm erinevust. Esiteks, Varbola ei paikne asustuskeskuses, vaid pigem igasugusest asustusest eemal (sealkandis on vaid vähesed laialipillatud külakesed). Teiseks, Varbola on teistest linnustest hoopis suurem ja varustatud võimsate kivist kaitsemüüridega. Ning kolmandaks, Varbola on teistest hilisem, peamiselt 12.–13. sajandisse kuuluv kants, kust on saadud vaid üksikuid 11. sajandi leide. Ka kogu ümberkaudne asustus – nii vähe, kui seda siin oli – on suhteliselt hilise päritoluga. Näib nii, et vakuste rühmad hiljemalt viikingiajal moodustunud Lohu, Keava ja ilmselt ka Voose keskuse ümber olid juba selleks ajaks välja kujunenud, kui hakati rajama Varbolat. Viimase ehitamisega tuli seetõttu pigem sobituda olemasolevasse struktuuri kui et oleks saadud uut struktuuri luua. Kuid kes siiski olid need varbolased, kust võeti ressursid seesuguse võimsa linnuse rajamiseks peaaegu et ei kuhugi – ja milleks seda kõike tehti?

Henriku Liivimaa kroonikas on varbolasi mitmel korral võrdsustatud kõikide harjulastega. 1222. aastal piirasid taanlasi Tallinnas "saarlased ja mereäärsed ja varbolased üheskoos järvalaste ja virulastega". 1223. aastal, kui vene väed liikusid Tallinna peale, kutsusid nad "enda juurde kokku järvalasi ja virulasi ja varbolasi koos saarlastega". Jääb mulje, et vähemalt teatud olukordades esindasid varbolased kogu Harjumaa huve, mistõttu palvet sakslaste lahkumise kohta "nende piiridest" võib mõista ka soovina, et mindaks ära kogu Harjust. Kui nii, siis võidi Varbola linnus ehitada kogu Harjumaa (või vähemalt selle tuumikala) osalusel kaitseks rünnakute vastu lääne ja edela poolt. Ressursid võisid sellisel juhul tulla nii lähimatest vakustest kui ka teistelt linnusepiirkondadelt antud maakonnas. 

 

Vakused ja linnusepiirkonnad muistses haldusstruktuuris

Kuidas sobitub ülalkirjeldatud vakuste ja linnusepiirkondade võrk seni üldiselt aktsepteeritud kihelkondlikku ja maakondlikku struktuuri? Mis puutub maakonda, siis Lohu, Keava ja Voose võimupiirkonnad jäid ilmselt täielikult Harjumaa piiridesse, samas kui Varbola puhul on oletatud selle ulatumist ka Rävala ja Läänemaa aladele. Viimast ei saa tõestada ja näiteks Henriku kroonikas pole midagi, mis sellele võiks kasvõi kaudseltki osutada. Asustuslooliselt on aga maakonna piiride eiramine varbolaste poolt väga tõenäoline. On ilmne, et seal, kus maakonna piir läks laiade asustuskõlbmatute maade kohalt, oli selle järgimine vakuste ja linnusepiirkondade poolt lihtne ja enamasti isegi ainuvõimalik. Kus aga kõnealune piir läbis tihedama ja ühtlasema asustusega piirkondi, ei olnud sellel aga nii suurt tähtsust, et olla rajaks linnuste võimkonnale. 

Samas pole muistse Harjumaa osas vallutuseelsete kihelkondade kohta midagi kindlat teada. Taani hindamisraamatu andmetel eksisteeris vahetult pärast vallutust siinkandis vaid kaks kirikukihelkonda: hiigelsuur Hageri (mis hõlmas kogu Harju kesk-, lõuna- ja lääneosa) ning Kose maakonna kirdenurgas. Et vallutusjärgne kirikukihelkondade võrk järgis esialgu enam-vähem vallutuseelseid kihelkondi, siis võib oletada seesugust jaotust ka muinasajal. Igatahes Juuru kihelkonna lisamine 1240. aastatel ei tundu kuidagi järgivat varasemate võimalike linnusepiirkondade piire. Kahe muinaskihelkonna olemasolu korral sobitub Voose võimupiirkond kenasti Kose kihelkonda, hõlmates sellest ainult ühe osa. Lohu ja Keava linnusepiirkonnad paigutuvad Hageri kihelkonna keskossa, kuid needki ei hõlmanud ilmselt kogu kõnealust territooriumi. Kihelkonna lääneosas paiknes Varbola, mille mõjupiirkond ilmselt ületas kihel- ja maakonna piire.

Ka mujal Eestis on muinasaja lõpul olnud kihelkondi, kus üheaegselt kasutati mitut linnust (Virumaa Rebalas näiteks kolme), on aga olnud ühe linnusega kihelkondi (Mahu, Askele) või kihelkondi, kus linnus paiknes vaid selle ühes nurgas (Lemmu); samas ei puudunud ka täiesti ilma kindlustusteta kihelkonnad. Mõnel pool näib, et üks vakus on ulatunud kahe kihelkonna alale. On selge, et linnuste ja linnusepiirkondade võrk erines kihelkondade omast, s.t tegu oli kahe erineva struktuuriga, mis maastikul vahel võib-olla isegi kattusid, enamasti aga mitte.
 
Tuleb arvata, et nimetatud struktuuride olemus ja funktsioon erinesid, sest muidu oleks raske mõista nende üheaegset eksisteerimist. Vakuste puhul on selge, et tegu oli eeskätt sotsiaalmajanduslike moodustistega, kusjuures on tõenäoline, et suur hulk külasid ja üksiktalusid ei kuulunud ühessegi vakusesse. Linnused olid eeskätt sotsiaalpoliitilised üksused, mille rajamine ja ülalpidamine tugines majanduslikus mõttes olemasolevatele vakustele, mida vastavalt vajadustele ja võimalustele ümber kujundati. Linnusepiirkonna moodustasidki need vakused, mille valdaja või valdajad vastavat linnust käsutasid. Teiselt poolt pole ka kahtlust, et osa vakuseid ei kuulunud ühessegi linnusepiirkonda. See ei tähenda, et väljaspool linnusepiirkondi ei võinud olla ülikuid, kellele allus mitmeid vakuseid – ühel või teisel põhjusel nemad aga linnuseid ei ehitanud. Antud kohal väärib tähelepanu siiski seik, et näiteks Harjumaal on linnuseid olnud rohkem kui ülalmainitud Varbola, Lohu ja Keava – nimelt on neid oletatud veel Selis, Lipal, Raikkülas, Ravilas ja Ohukotsul, kuid nende iseloom on täpsemalt selgitamata. Kui nendest mõni oligi linnus, siis võis tegu olla mõne väiksema üliku kohapealse tähtsusega rajatisega, mille piirkond ei tarvitsenud ületada ühte–kahte vakust. 

Ent mis olid kihelkonnad? Informatsioon nende moodustiste kohta on mitmeti tõlgendatav, alates sellest, et ühtede meelest tuleneb nimi kihelkond muinasrootsi sõnast gislalagh ja tähendanud pantvange andnud piirkonda, teiste arvates oli olukord vastupidine ning gislalagh on tõlge karjalakeelsest sõnast "kihlakunta";  kolmandate arvates tulenes "kihelkond" sõnast "kihl" (leping), neljandate meelest aga lihtsalt sõnaühendist "külakond". Igal juhul on kõik külad, vähemalt Põhja-Eestis, kuulunud mingisse kihelkonda. Samal ajal kui linnused on arheoloogilises aineses füüsiliselt esindatud ning linnusepiirkondi võib tuletada ka ainuüksi muististe paiknemistihedust ümber linnuste jälgides (omamata andmeid vakuste ja adramaade kohta), siis kogu olemasolev teave muinaskihelkondadest pärineb kirjalikest allikatest. Kui viimaseid poleks olnud, ei oleks meil ainuüksi arheoloogilisele materjalile tuginedes midagi teada kihelkondade olemasolust. Järelikult pidi kihelkonna funktsioon olema selline, mille täitmine ei jätnud arheoloogilisse materjali äratuntavaid jälgi.

Kihelkonnad võisid täita poliitilise ja administratiivse ühenduse rolli, nagu siiamaani üldiselt arvatud. Sellisel juhul jääb alles küsimus kihelkonna ja linnusepiirkonna vahekorrast: miks mõnes kihelkonnas oli mitu, mõnes üks ja mõnes mitte ühtki linnust või miks vakused ja linnusepiirkonnad ei arvestanud kõikjal kihelkondlikke piire? Kui kihelkonnad hõlmasid kõiki küli ning linnusepiirkonnad vaid oma lähiümbruse, siis tekib siit iseenesest paralleel hilisemast ajast tuntud kirikukihelkondade ja mõisate/valdadega. Ja siit omakorda võib sigineda puhtloogiline küsimus, kas muinaskihelkondadel ei olnud – lisaks poliitilise ja administratiivse ühenduse rollile – mingil määral analoogiline funktsioon täita nagu hilisematel kirikukihelkondadelgi? Eeskätt tuleb siin kõne alla kohtumõistmine ning kultustoimingute, traditsiooniliste pidustuste ja nõupidamiste läbiviimine, mida kihelkonna piires võidi korraldada ühiselt.
 
Segadust antud küsimuses on tegelikult põhjustanud kroonik Henriku sõnakasutus: nii kihelkondade, maakondade kui vahel ka ilmselt linnusepiirkondade kohta kasutab ta enamasti ühte ja sama ladinakeelset terminit – provincia. Kroonika 1982. a tõlkes on püütud aimata, mida see "provints" ühel või teisel juhul tähendab – nii on selle vasteks märgitud harilikult kas kihelkond või maakond. Seesugune tõlge on kahtlemata eelmõjustatud oletusest, et meie muistse haldusstruktuuri peamisteks/ainsateks koostisosadeks olidki needsamad kihelkond ja maakond. Kui palju on selles oletuses kunagist rahvusromantismi ja kui palju Henriku tegelikku mõtet, on praegu juba raske hinnata. Igal juhul välistatakse seesuguse tõlkega muud võimalikud tähendused. Henriku sõnakasutusest võib aga teha kaks järeldust: ta kas ei tundnud päris täpselt kohalikke olusid (mis peab kindlasti paika) või sarnanesid need institutsioonid üksteisega tõesti millegi olulise poolest. Võib arvata, et see oluline ühisosa kõikides siinkäsitletud mõistetes – alates vakusest kuni maakonnani – oli rühm külasid, külakond. Käesolevas artiklis esitatud ja peamiselt Põhja-Eestist pärinevate materjalide alusel üritatakse järgnevalt määratleda nende mõistete sisu.

1. Vakus – algselt väiksema asustuspiirkonna külade ja talude saraskondlikust maakasutusest välja kasvanud maksustus- ja ilmselt ka haldusühik. Tähtis on siinkohal rõhutada vakuse ja suursarase algset seotust – pikka aega need struktuurid ilmselt kattusid geograafiliselt, kuid arenenumates ja tihedama asustusega piirkondades tehti hiljem meelevaldseid muudatusi just maksupiirkondade tähenduses. Hõredama asustusega aladel säilis nende struktuuride maa-alaline samasus ka keskajal. Harjumaa 25 kindlamini fikseeritava vakuse keskmine suurus ulatus 13. sajandi algul 30 adramaani, olles seega lähedane keskajast tuntule. Igal vakusel oli valdaja (omanik), kusjuures ühele isikule võis kuuluda ka mitu vakust. Vakusevaldajad moodustasid muinasaja lõpul ilmselt kõige madalama ja samas kõige arvukama ülikute rühma. Vakus kui vallutajatele sobiv maksuinstitutsioon võeti 13. sajandil üle ning seda kasutati 16.–17. sajandini. Kas vakupidu oli tuntud juba muinasajal, ei ole võimalik kindlaks teha. Samas pole mingit põhjust kahelda selles, et pidusid peeti – oli see ju laialdaselt üle kogu Põhja-Euroopa levinud komme.

2. Linnusepiirkond – suuremale ülikule (või ka ülikute rühmale) kuuluv rühm vakuseid linnuse vahetus läheduses. Vakuste adramaade arvud oli ümardatud ühesuguseks või ühise nimetaja alla, et hõlbustada linnuse (ja ülikute) ülalpidamiseks nõutavate maksude ja kohustuste jagamist ning sissenõudmist. Võib isegi arvata, et linnusepiirkond oli jagatud teatud arvuks võrdseteks osadeks, millest iga vakus vastas tavaliselt kas ühele või kahele. Neid linnusepiirkondi võidi kutsuda "maadeks", millest siis ka paljude linnuste nimetus "maalinn". Kui liivlaste ja lätlaste aladelt on teateid, et osa muistseid linnuseid läänistati 13. sajandi algul terves ulatuses või osaliselt uutele vasallidele, või et isegi 14. sajandil esines veel linnusepiirkondi, mis kuulusid kohaliku päritoluga vasallidele, siis Eestist peale Tartu ja selle piirkonna annetamise Vjat¹kole analoogilisi andmeid Henriku kroonikas pole. Et enamik linnuseid vabadusvõitluse käigus hävitati ning nende valdajad elimineeriti, siis kadus ka tarvidus linnusepiirkondade järele nende endisaegses tähenduses. Seetõttu ei leidnud kohalikud linnusepiirkonnad mainimist ka hilisemates kirjalikes allikates.

3. Kihelkond – algselt nähtavasti geograafiliselt eristuv suurem asustuspiirkond, mida naaberkihelkondadest eraldasid asustuskõlbmatud vööndid ning mille elanikke liitis teatav ühtne hõimukuuluvus. Aegade jooksul omandas seesugune piirkond poliitilis-administratiivse üksuse funktsioone ning selles protsessis oli oma oluline roll täita nii viikingiaegsetel linnus–asula süsteemidel kui ka hilisrauaaegsetel linnusepiirkondadel. Kuna viimatimainitud ei hõlmanud kõiki asustusüksusi, siis oli kihelkond midagi enamat kui selle piirides eksisteerinud linnusepiirkondade summa. Kihelkonna ja linnusepiirkonna vahekord võis eri paigus erineda: mõnel pool oli neid koos mitu, mõnel pool üksainus; vahel linnusepiirkond ka puudus. Kas kihelkondadel oli ühtne juhtimissüsteem, ei ole selge, kuivõrd Henriku sõnadest kihelkondade vanemate kohta võib aru saada ka nii, et ta mõtles vastavatest kihelkondadest pärit vanemaid. Kihelkonna asjade juhtimine võis linnuste olemasolu korral olla kas ühe või kõikide "linnusepealike" käes, vastavalt sellele, kui mitu linnusepiirkonda kusagil oli; oluline roll võis siin olla täita aga teistel väiksematel "vakusepealikelgi". See aitaks lahendada ka uurijate erimeelsust selles, kas kihelkondadel oli üks või mitu vanemat, või juhtisid neid hoopis vanemate nõukogud. Mõni aeg pärast vallutust jagati muinaskihelkonnad enamasti väiksemateks kiriklikeks haldusüksusteks, kusjuures geograafiliselt tugines see uus jaotus õige tihti varasematele linnusepiirkondadele.

4. Maakond – peamiselt vist ainult inimgeograafilise sisuga mõiste, mille poliitiline, administratiivne ja majanduslik dimensioon oli lõplikult välja kujunemata. See oli looduslikult teistest samasugustest piirkondadest eristuv ala, mis hõlmas ühte või mitut kihelkonda ning mille elanikel võis looduslikust eraldatusest tulenevalt olla kultuurilisi ja keelelisi erijooni naabritega võrreldes. Kirjalikes allikates puuduvad andmed maakonnajuhtide kohta, mis ei tähenda, et maakonna raames ei võinud kihelkondadel ja linnusepiirkondadel ühisettevõtmisi olla. Et maakonna tasandil ühistöö siiski toimis, näitab Harjus nähtavasti Varbola linnuse rajamine. Poliitiliselt veelgi arenenumates piirkondades võis maakondlik juhtimistasand olla kaugemale arenenud – näiteks Valjala (Saaremaa ainsa kivivallidega) linnuse alistumine 1227 tähendas ühtlasi kogu maakonna alistumist. Selliseid näiteid on teisigi.
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine