BALTIMAADE METALLIAEG
Valter Lang 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine
NOOREM RAUAAEG LÄTIS JA LEEDUS

Läti

Lätis dateeritakse noorem rauaaeg ajavahemikku 800–1200. Sellest ajast on lisaks mitmekordistunud arheoloogilisele materjalile ka rida kirjalikke allikaid, nagu Henriku Liivimaa kroonika ja Liivimaa vanem riimkroonika, samuti on lühemaid teateid paljudes teistes allikates. Asustus on nooremal rauaajal märksa tihedamaks muutunud (vt LA, joon 90), asulad on suuremad, kalmistud samuti, linnused on varasematega võrreldes ehitatud märksa võimsamaks. Balti hõimude asuala suurenes sel ajal Põhja-Lätis, kus imbuti üha kaugemale liivi-eesti päritoluga asustuse alale. Ida pool oldi aga slaavlaste ekspansiooni eest sunnitud koomale tõmbuma. Läti elanike koguarvu on muinasaja lõpul hinnatud 110–150000-le, seega umbes sama suureks kui Eestis. Nüüdki võib Lätis eristada mitut etnilist rühmitust e kultuuripiirkonda: kuralased, liivlased, semgalid, latgalid ja seelid. Läti Henrik nimetab neid ikka eraldi, erinevalt eestlastest. Vaatleme meiegi neid rühmi ükshaaval.

Kuralased

Loode-Leedus ja Edela-Lätis elanud kuralasi on küllalt tihti mainitud kroonikates ja saagades, alates juba aastast 750 (Browalla lahing Saxo Grammaticuse Gesta Danorum'is – Taanlaste vägitegudes). Kuralaste tähtsaimaks keskuseks on nooremal rauaajal peetud Talsit, mis paiknes nende asuala põhjaosas, vastu piiri Kuramaa liivlastega (LA, joon 95–98). Linnamäge on kaevanud Adolfs Karnups 1930. aastatel. Linnamägi võtab enda alla terve Talsi järve idakalda. Esimesed suhteliselt nõrgad kindlustused rajati sinna 10. sajandil, 11. sajandil ehitati aga kõik ümber – otsavall ehitati mitu korda kõrgemaks, järsendati mäenõlvu. Järgnevalt ehitati 6 terrassi, kus paiknesid eelkindlustused. Linnus oli ümbritsetud puust 2 m laiuse topeltmüüriga; kummaski otsas oli 2 m laiune värav, mida kaitsesid väravatornid. Kogu platoo oli küllalt tihedalt kaetud ehitistega, nii ühest kui kahest toast koosnevate elamutega, millel oli puidust põrand ja selle all tihti ka kelder. Nii mõnegi hoonepõhja alla, samuti väravatornide alla oli asetatud ehitusohvreid: loomakoljud või nende tükid, muud loomaluud. Linnamäe kõrvale tekkis aolinn pindalaga u 4 ha, kus kultuurkihi paksus ulatub 1 meetrini. Talsi linnus püsis kasutusel kuni 14. sajandini, elades üle mitmeid tulekahjusid. Nii Talsit kui ka mitmeid teisi piirkondlikke keskusi Lätis, mis kujutasid endast võimsat kindlustust ning ulatuslikku avaasulat selle juures, võib pidada varalinnalisteks keskusteks.

Peale Talsi oli kuralastel veel ligi paarkümmend keskust, kus samuti eksisteeris aolinna-taoline moodustis (0,5–5 ha) ümber linnuse. Kahtlemata oli tegu piirkondlike keskustega, kus elanike arvu mõõdeti mitmete sadadega.

Kuralaste matmispaikadeks olid viikingiajal maa-alused laibakalmistud. 10. sajandil asendas laibamatmist põletusmatus, mis jäi püsima kuni 14.–15. sajandini. Hauapanused – relvad ja ehted – olid enne hauda panekut katki murtud ja rikutud ning olnud koos surnuga tuleriidal. Esemeline kultuur (vt LA, tahv 48) erines naabrite omast: mitmest traadist keeratud kaelavõrud, laieneva keskosaga käevõrud, rikkalikult kaunistatud lindikujulised käevõrud, mille keskosa on pisut sissepoole pressitud, ristikujulised vöönaastud, omapärased hoburaudsõled; relvadest oli sagedaseim laiateraline kirves. Joogisarvede äärised ei ole tavaliselt tules olnud – need järelikult ohverdati pärast põletamist. Endiselt jätkus komme asetada hauda miniatuurseid esemeid.

Alates 11. sajandist levisid põletusmatustega kalmed küllalt kiiresti edasi põhja poole, sinna, kust varem teati kivikalmeid. Seda nähtust seletatakse kuralaste edasitungiga varem liivlastega asustatud aladele.

Liivlased

Kirjalike allikate teadetel elasid liivlased Vidzeme lääneosas Metsepoles, Koiva alamjooksul (Koiva-liivlased), Väina alamjooksul (Väina-liivlased) ja Kuramaa põhjaosas. Arheoloogiliselt on paremini uuritud Koiva- ja Väina-liivlasi. 

Koiva-liivlaste muististest teatakse paremini kääpaid, kuid levinud olid ka maa-alused kalmistud. Nendele muististele on pühendatud Evald Tõnissoni monograafia (1974). Enamik 16 kääbastikust paikneb suhteliselt kontsentreeritud alal Krimulda, Sigulda ja Turaida piirkonnas. Üks suurimaid kääbastikke on Priede Krimuldas (LA, joon 121) – 270 kääbast; mõnes on ainult kümmekond kääbast. Liivast kuhjatud kääbaste läbimõõt on 3–15 m, kõrgus kuni 2,5 m, tihti on kääpad üksteisele nii lähedal, et jalamid puutuvad kokku. Igas kääpas on tavaliselt üks matus, harva rohkem. Esineb nii põletus- kui ka laibamatust, viimased on asetatud põhja–lõuna suunaliselt. Panusteks relvad ja ehted, üsna tihti savinõud ja sageli ka koer haua jalutsis. Rikkalike hauapanuste tõttu on neid kääpaid juba ammustest aegadest kaevatud, leiud laiali maailma erinevates muuseumides.

Väina-liivlased asustasid Väina paremkallast, kohati ka vasakkallast Koknese ja Aizkraukle juurest Riiani. Neilt on järele jäänud eeskätt maa-alused kalmistud, lisaks sellele ka mõned kääbastikud. Paremini on uuritud Vampenie¹i ja Rau¹i kalmistuid Dole saarel (E. ©nore 1980, 480 hauda) ning Salaspilsi Laukskola (Anna Zariña, üle 600 matuse) (vt LA, joon 115–119). Ka Väina-liivlastel oli levinud nii põletus- kui ka laibamatmise tava, kusjuures põletusmatused domineerisid 10.–11. sajandil. Matuse pea juurde asetati tihti savinõu, jalutsisse koer. Omapärane oli komme asetada hauda muna. Vahel esineb haudades kive või kivikonstruktsioone. 

Leiumaterjalis (vt LA, tahv 50–53) on tähelepanuväärsed naiste mitmerealised rinnakeed, mis rippusid ovaalsete kuhiksõlgede küljes. Lisaks mitmesugustele ripatsitele rippus selliste keede küljes ka nuga. Levinud olid ka erikujuliste peadega rinnanõelad, hoburaudsõled, õõneskumerad käevõrud. Meeste haudades tavaliselt kirves, 1–2 oda, tuleraud koos tulekiviga, nuga; tähtsamatel kaheteraline mõõk, pronksnaastudega kaunistatud vöö, kaalud koos vihtidega, joogisarv jms. 

Liivlaste tuntuimatest keskustest tuleb nimetada Daugmalet Väina alamjooksul, selle vasakkaldal. Linnamäe kõrval oli 2 ha suurune avaasula, sealsamas oli ka sadamakoht ning kaks kalmistut. Daugmale vastas teisel pool jõge asus kaks suurt (4 ha) liivi küla Laukskolas ning kalmistu nende vahel. See Daugmale–Laukskola kompleks oli väga tähtis administratiivne ja kaubanduslik keskus, midagi varalinnalise keskuse taolist. Daugmales on isegi vermitud Lääne-Euroopa müntide koopiaid, mis levisid üksnes liivlaste alal. Seda argumenti on kasutatud selleks, et rõhutada riigimoodustamise protsessi olemasolu liivlastel. 12. sajandi keskel Daugmale kompleks hävitati ning selle asemel kujunes uus keskus, mis koosnes neljast külast (Holm e. Màrtiñsala, Salaspils, Rausi ja Vampeniesi). Arvatakse, et keskuse nihkumise põhjus seisnes kohalike ülikute rivaalitsemises. Tähtsaim oli selles uues keskuses Màrtiñsala, kus 12. sajandi lõpul ehitati esimene kivikirik. Màrtiñsala asulat on üsna põhjalikult ka kaevatud (LA, joon 110). See küla on hõlmanud u 5 ha suurust ala, kus 20–30 elamut on paiknenud 4 tänaval (tänavate kaugus üksteisest 3–13 m). Küla oli ühest küljest kaitstud valli-laadse konstruktsiooniga (3 m lai ja 1 m kõrge), teiselt poolt aga Väina jõe kõrge kaldaga. Elanike arv külas võis olla 100 ja 200 vahel, nad olid tegelenud nii põllumajanduse kui ka käsitöö, kaubanduse ja kalastusega. 

Veelgi hiljem, 13. sajandi algul, nihkus keskus sinna, kus Riia jõeke suubub Väinasse ja kus asus kaks liivi küla. Seal sündiski Riia linn.
 
Liivipärased kalmistud ilmusid Väina äärde 10. sajandil, Koivale 11. sajandil. Enne seda nendest piirkondadest kalmistuid ei tunta, rooma rauaajal olid seal levinud nn semgalipärased kääpad. Liivi kultuuri tekkimise tagamaad on seetõttu olnud diskussiooni objektiks. H. Moora ja E. Tõnisson arvasid, et kõik see kujunes varasemalt kohalikult põhjalt, et liivlased on seal kogu aeg elanud, 10.–11. sajandil muutus ainult nende kultuur. Lätlased (E. ©nore, E. ©turms, E. Mugurºviès) on aga olnud seisukohal, et liivlased saabusid sinna alles 10.–11. sajandil Põhja-Kuramaalt. 19. sajandi lõpul arvas S. Bogojavlenski, et liivlased tulid Väina ja Koiva äärde hoopis kusagilt kirde poolt ning seda näib toetavat ka A. Vasks. Ta juhib tähelepanu mõningatele sarnasustele liivi ja Laadoga kaguranniku kääbaste vahel, mh ka Skandinaavia mõjudele ja antropoloogia andmetele. Mil moel Laadoga-äärsed hõimud said liikuda Riia alla, jääb küll lahtiseks.

Semgalid

Lielupe nõos, kus elasid kirjalike allikate põhjal otsustades semgalid, jätkus matmine maa-alustesse kalmistutesse, millest suur osa oli rajatud juba eelmisel perioodil. Iseloomulik oli meeste ja naiste vastassuunaline matmine (enamasti N–S). Meestel on hauda kaasa pandud relvi ja tööriistu (odad, kirves, üheteralised mõõgad, sirbid), esineb ka kannuseid, joogisarvede naaste ning ehteid (sõled, sõrmused, vahel ka käe- ja kaelavõrud). Naistel on tihti kõblas, võsanuga, naaskel; arvukalt ehteid: ristpeaga nõelad, ripatsitega kaelakeed, sõled, kaelavõrud, sõrmused jms (vt LA, tahv 54–59). Samalaadsed kalmistud ulatusid ka Põhja-Leetu, kuid Kagu-Vidzemes, kus varem samuti olid olemas semgalipärased muistised, need nooremal rauaajal puuduvad.

Linnustest on tähtsamad Me¾otne ja Tºrvete. Me¾otne linnus (LA, joon 125, 126) oli rajatud Lielupe jõe vasakkaldale ühele neemikule, seda uuriti 1930. aastatel (V. «inters). Linnust kaitsesid looduslikult väga järsud nõlvad ning kummaski otsas kaks kraavi ja valli. Esimene linnus ehitati siin 9. sajandil ning kuni 13. sajandini, mil ristisõdijad ta lõplikult hävitasid, oli seda linnust kümme korda põletatud ja taastatud. Vall kasvas järk-järgult 3,5 meetrilt 8 meetrile. Eriti tugevad kindlustused rajati 12. sajandil, mil valli kindlustati paksu savikihiga. Linnus oli väga tihedalt hoonestatud, seal oli elanud seppi ja juveliire, seal oli ka veski. Linnuse ümber laius 13 ha suurune avaasula, kus kultuurkihi paksus ulatub paiguti 1,5 m. Selle asula lõunaservas, linnusest 100 m kaugusel, oli teine, väiksem linnamägi nimega Vïnakalns. Seda linnust pole aga uuritud, mistõttu ei teata tema dateeringut ja otstarvet. Lisaks kahele linnusele ja asulale on Me¾otnes ka kaks kalmistut (LA, joon 129) ning sadamakoht.  Tºrvetes on arheoloogilisi kaevamisi teinud E. Brïvkalne 1950. aastatel. Linnus paikneb samanimelise jõe kaldal 19 m kõrgusel neemikul, kaitstud 8 m kõrguse valli ja kraaviga. Muinasaja lõpul kuulus linnus Viestursi- ja Namejsi-nimelistele semgali vürstidele, nagu selgub kroonikatest. Varaseim asustus on seal dateeritud nooremasse pronksiaega, kuid tugevad kindlustused ehitati välja alles 10. sajandil. Ka see linnus oli tihedalt hoonestatud, seal oli elanud mitme ala käsitöölisi. Muljet avaldas 18 tonni vilja, mis leiti ühest hoonest. Linnamäe kõrval jällegi ulatuslik avaasula suurusega 9,5 ha. Ja siingi asus läheduses (200 m kaugusel teisel pool jõge) veel üks linnamägi: Klosterkalns. Selle kohta on aga teada, et tegu on varase metalliaja kindlustusega, mis hiljem maha jäeti. Kolmas linnamägi oli ehitatud Tºrvetest 200 m põhja poole. Sellele kohale rajasid sakslased 13. sajandil Heiligebergi kindluse. Arvatakse, et sellel mäel oli varem semgalite kultusekoht. 

Latgalid

Ida-Lätis latgalite aladel tuntakse üle kahesaja maa-aluse kalmistu ning piirkonna idaosas ka 50 kääbaskalmistut. Umbes 400 hauda on lahti kaevatud Odukalnsis (1891–1892 J. Romanov ja V. Sizov). Tuntud on ka Nuk¹i kalmistu, kus on uuritud 218 hauda (J. Graudonis ja E. ©nore 1947–1948), ning Kristapiñi kalmistu, kus erinevatel aegadel paljude uurijate poolt on läbi kaevatud 302 hauda. Kokku on kaevatud lahti u 2000 latgali hauda. Nuk¹i kohta ilmus monograafia 1957, latgalite kalmistute kohta tervikuna avaldas aga 1999. a. monograafia A. Radiñ¹. 

Kalmistutes domineerib laibamatus, põletusmatuseid esineb harva (üheski kalmistus pole neid üle 10%). Väike arv haudu on sellised, kus on küll esemed, kuid pole luustikku. Neid nimetatakse sümboolseteks matusteks ja seostatakse näiteks kaugel hukkunud sõjameeste sümboolsete matustega. Rangelt on järgitud matuste orientatsiooni: mehed peaga itta, naised läände. Meestel esineb enamasti kirves ja kaks oda. Eelmisel perioodil juurutatud lühike ja lai võitlusnuga püsis endiselt kasutusel, kuid 10. sajandist alates levivad kitsamad soonega võitlusnoad, mida kanti uhketes pronksiga kaunistatud nahktupedes. Vähestes haudades esineb alates 10. sajandist kaheteralisi mõõku, arvatavasti on tegu ülikumatustega. Meeste ehete hulgas on käevõrusid, hoburaudsõlgi, sõrmuseid. 

Naiste riietuses oli tähtsal kohal villane rätt, mis oli kaunistatud pronksiga. Ehetest olid tüüpilised peavõru (kas spiraalidest või traatidest keeratud), plaatotstega kaelavõrud, mille küljes rippusid trapetsikujulised ripatsid (alates 11. sajandist), rullotstega hoburaudsõled, loomapeakujuliste otstega käevõrud, rinnakeed. Ehete koosseis on kõikjal Latgallias olnud ühesugune, ilma märkimisväärsete variatsioonideta. (Latgalite hauapanuste kohta vt LA, joon 145, tahv 61–63) Otsustades latgalipäraste muististe leviku põhjal, on nad nooremal rauaajal taas edasi tunginud kaugemale põhja poole, läänemeresoome aladele, jõudes välja tänapäeva Eesti–Läti piirile. Kohalikud elanikud assimileeriti järk-järgult ning nad jätsid oma panuse latgalite kultuuri arenemisse.

50 kääbastikus on kokku loetud oma 4000 kääbast, millest arheoloogiliselt on uuritud 200. Kääpad (LA, joon 146–148) paiknevad üksteise lähedal, liivakuhjatised on ümarad või ümarovaalsed, läbimõõt 5–7 m, kõrgus 30–80 cm. Kivikonstruktsioone ei esine, küll aga sütt ja tuhka. Vahel on avastatud puitehitisi. Kääpaid ümbritseb kraavitaoline nõgu, kust arvatavasti liiv võetigi. Enamasti on igas kääpas ainult üks matus, vahel kaks. Surnud asetati kuni 1 m sügavustesse haudadesse. Surnute asend, panused jms on täpselt samasugune nagu maa-alustes kalmistutes. Ainsaks erinevuseks on niisiis liivakääpa olemasolu haua peal. Kääpaid hakati kuhjama alates 10. sajandi lõpust.

Linnustest on latgalite juures tähtis nimetada Asotet (LA, joon 138), Dignàjat ja Jersikat, mis asuvad teineteise vastas Väina ääres. Dignàja oli oluliseks piirkondlikuks keskuseks just keskmisel rauaajal, kui ehitati tugevad kindlustused ja kui kujunes suur avaasula linnuse ümber. 10.–11. sajandi jooksul hakkas aga järjest enam esile kerkima Jersika (LA, joon 137). Põhjust nähakse selles, et Jersika asub otse Väina kaldal, Dignàja pisut kaugemal (300 m), ning nii oli hõlpus omada kontrolli jõel toimuva liikluse üle. Jersika oli tugevasti kindlustatud ja tihedasti hoonestatud, selle ümber laius 15 ha suurune avaasula. 

Oluline muistis Lätis on kahtlemata ka Àrai¹i järvelinnus, mis asub Võnnu lähedal latgali–liivi piirivöötmes. 1965–1969 ja 1975–1979 kaevati sellest kompleksist J. Apalsi poolt läbi u 70 %, lisaks ka tee, mis ühendas asulat kaldaga. Avastati ühtekokku viis kihti hoonejäänustega, esimene neist dateeriti 9. sajandisse. Kõige paremini olidki säilinud esimese kihi hooned, tihti kuni 5–7 palgikorrani. Säilinud on nii vundamendivõrk, alusplatvorm, mis oli rajatud üleujutatud saarekesele, kui ka esimese kihi hoonete põhjad ja kaitsekonstruktsioonid. Asula oli ümberringi kaitstud puupalissaadiga ning kogu asula ala oli tihedasti täis ehitatud. Kaldalt tulev tee sisenes asulasse selle edelanurgast. Elamud olid nelinurksed ja ühetoalised, sees ahi, piki seinu olid lamamislavatsid ja tihti oli majadel ka mõni juurdeehitis. Elamute suurus varieerus pisut, enamasti 4 x 5 m piires. Asula ise oli nelinurkne, algul u 800 m2 suurune, hiljem tehti ta kuni kaks korda suuremaks. Üldse on asulas arvatud olevat korraga elanud 70–90 inimest. Kogu asula dateering on 9.–10. sajand, see hävis vaenutegevuse tulemusena ning jäeti seejärel maha arvatavasti järve veetaseme tõusu tõttu. Tänapäeval on see asula rekonstrueeritud. Järveasulaid teatakse Vidzemes kümmekond.
 

Seelid

Seelid on arheoloogilise materjali alusel raskesti eristatavad latgalitest, mistõttu neid tihti käsitletakse ka koos. Nad elasid Väina vasakkaldal Augszemes. Neilgi olid levinud maa-alused laibamatustega kalmistud, kus mehed ja naised maeti erinevates suundades. Tundub, et naistel ei olnud villaseid rätikuid nagu latgalitel tavaks. Palju üldisemalt kui latgalid ehtisid seelid end moonikujuliste nuppudega hoburaudsõlgedega, ka nende rihmajagajad olid teistsugused. Kogu muu ehtevalik ei erinenud millegi poolest latgalite omast (vt LA, tahv 64–66). 

Üks seelide linnuseid kannab nime Sºlpils. 1963–1965 uuriti seal seoses kavandatava üleujutamisega E. ©nore ja A. Zariña poolt linnust, asulat ja kalmistut; 1980 avaldati tulemused raamatuna. Linnuse platoost uuriti läbi ainult viiendik ja selgus, et seal on kaks horisonti: alumine nooremast rauaajast ja ülemine sakslaste kivilinnuse ajast. Leiumaterjal kuulus perioodi 6. kuni 11.–12. sajandini. Avastati mitmeid hoonepõhju, koldeasemeid jms, kuid kaevamiste piiratud ulatuse tõttu õiget ettekujutust muistisest siiski ei saadud. Asula oli olnud rajatud linnamäe lõuna- ja kagujalamile. Vanimad leiud kuulusid siin juba paleoliitikumi, küla ise oli alguse saanud keskmisel rauaajal. 

Sotsiaalsed suhted

Sotsiaalsete suhete kohta latgalitel on kirjutanud A. Radiñ¹ oma monograafias. Tema järgi jõudis latgali ühiskond 10. sajandil riigi tekkimise faasi. Senine sotsiaalne struktuur varises kokku, ilmusid uued rühmad ning suurenesid rühmadevahelised erinevused. Protsess on jälgitav hauapanuste muutumises, kuna ilmusid kaupmeeste matused kaalude ja vihtidega, samuti ilmusid kaheteralise mõõgaga sõjameeste matused. See oli ühtlasi aeg, mil muutus sõjaliste konfliktide iseloom.

Kirjalikest allikatest võib järeldada, et tipus seisis valitseja, kelle võim oli enam-vähem päritav ja suveräänne. Siis oli veel kirju seltskond rikkamaid ja paremaid, pealikke. Suurema osa ühiskonnast moodustasid vabad, tuntud oli ka orjapidamine. Radiñ¹ on kriitiline varasema käsitlusviisi suhtes, mis tõmbas otseseid paralleele hauapanuste rohkuse ja surnu jõukuse-tähtsuse vahele. Tema arvates tuleb silmas pidada ka haudade kronoloogilist aspekti, paiknemist kalmes (kas keskel või äärel) ning hauapanuste väärtust.

Meeste matuste puhul peab ta võimalikuks jagada neid erinevatesse sotsiaalsetesse rühmadesse vastavalt mõningate oluliste esemete või esemerühmade esinemise või puudumise alusel. Ülemkihti kuulunud meeste haudades on riietus ja relvastus märksa paremat sorti kui teistes samaaegsetes haudades. Nii on näiteks Jersika ja Koknese kalmistutes kõikides meeste haudades kirves, nuga ja oda ning nende ehted on rikkalikumad, vööd rohkem ehitud kui tavaliselt teistes samaaegsetes kalmistutes. Teistes kalmistutes on meestel tavaliselt kas oda või kirves, kuid enamasti puuduvad rikkalikult kaunistatud rõivad ja vööd, samuti sümboolse väärtusega esemed. Võib arvata, et Jersika ja Koknese kalmistusse maeti eeskätt sõjamehi ja nende pealikke. 

Poliitilise organiseerumise kohta võib andmeid saada kirjalikest allikatest. Nii teatakse, et muinasaja lõpul eksisteerisid Jersika ja Koknese vürstiriigid, lisaks neile olid Tàlava ja Atzele maakonnad; puudus aga kõiki latgaleid ühendav riiklik moodustis. Jersika vürstiriik koosnes üheksast linnusepiirkonnast, selle valitsejat Visvaldist nimetatakse Henriku kroonikas ainsana järjekindlalt kuningaks (rex), samas kui Koknese valitsejat Vetseket nimetatakse nii kuningaks kui ka väikekuningaks (regulus) ning Tàlava valitsejat Talivaldi kutsutakse üksnes vanemaks (senior). Need poliitilised rühmitused ei kajastu kuidagi arheoloogilises materjalis; Koknese ei paista silma ka mingi eriliselt tiheda asustuse poolest. Breemeni piiskop Rimberti kroonikas mainitakse aasta 875 paiku, et Kuramaa kuningriik (regnum) koosnes viiest osariigist (civitates), mille kohta arvatakse, et need võisid olla viis linnuseringkonda. Paraku polegi midagi rohkemat selle väidetava Kuramaa kuningriigi kohta teada, võib-olla oli tegu ühise juhi alla koondunud varariikliku moodustisega. Teisalt on andmeid, et Kuramaal oli 13. sajandi keskpaiku 9 maakonda, Semgallias seitse, liivlastel neli jne. Võimu kontsentreerumisest ja võimusuhete ümberkorraldamisest tunnistab varasemate keskuste mahajätmine ja uute tugevate keskuste kujunemine 10. sajandil. Eestis leidis see protsess aset teatavasti 11. sajandil. 

Oluline on aga maa jagunemine linnusepiirkondadeks, mis näib olevat põhiline administratiivne ja poliitiline haldusüksus. Linnusepiirkond võis koosneda hulgast küladest ja mõnest kihelkonnast; linnusepiirkonnad võisid moodustada maakondi. Linnusepiirkondade valitsejaid kutsuti ladina keeli arvatavasti senior, princeps ja dux. Nii nagu vürstide ja kuningate võim, nii tugines nendegi võim lihtkogukondlaste maksustamisel; makse ja koormisi nõuti välja vakuse (pagasts) institutsiooni abil. Vakused ei olnud üksnes maksude ja koormiste sissenõudmiseks, vaid ka kohtumõistmiseks ja üldise korra hoidmiseks. Kirjalikud allikad mainivad ka rahvakoosolekuid ning vanemate nõukodasid, mis omasid tähtsust olulisemate poliitiliste otsustuste langetamisel.

Kristlus levis Lätisse kahest suunast nagu Eestissegi, s.o Skandinaaviast (Taanist) Kuramaale ja Kiievi Venemaalt Latgalliasse. Breemeni Adam nimetab ristiusu kirikut Kuramaal juba 11. sajandil, mis on ka usutav, sest tollal asendus põletusmatus seal laibamatusega, kus käed olid pandud rinnale risti; samuti ilmusid skandinaaviapärased ristripatsid. Otsustades paganlike kommete tugevuse põhjal jäi aga kristluse mõju Kuramaal nõrgaks. Mõnevõrra hiljem algas õigeusu pealetung ida poolt. Vallutuseelseid kirikuid teatakse Jersikalt ja Kokneselt, arvukalt on leitud venepäraseid ristripatseid. Ometi arvatakse, et ristiusk oli levinud peamiselt vaid jõuka ülemklassi esindajate hulgas. Laiaulatuslik ristimine algas alles sakslaste saabumisel.

Etnilised suhted

Tänapäeva Läti arheoloogid, antropoloogid ja keeleteadlased on enam-vähem üksmeelel etnilise ajaloo küsimustes. Rooma rauaaja kiviringidega kääpad Kesk- ja Lääne-Lätis omistatakse semgalitele, idapoolsed kääpad seelidele. Maa-alused kalmistud ilmusid 5.–7. sajandil kõigepealt Väina paremkaldal. Latgalite kujunemise protsessis oli oma osa mitmel etnilisel elemendil: semgalid ja kuralased lääne ja kagu suunast, Põhja-Leedu hõimud lõuna poolt. Sellistele liikumistele osutab ka antropoloogiline aines. Lisaks kohapealsetele arengutele nimetatakse ka 7. sajandi paiku toimunud sisserännet Väina ülemjooksult, olulisel kohal oli ka läänemeresoome komponent, mis assimileeriti põhja poole liikudes. Hiljem lisandus veelgi idapoolseid baltlasi, kes olevat taandunud lääne poole idaslaavlaste edasitungi eest. Mõned keeleteadlased peavad seda viimast sisserännet kõige olulisemaks. Latgalite kujunemine surus tagaplaanile seelid, kelle eripära säilis vaid Väina jõest lõuna pool. 

Majandus ja kaubandus

Nooremal rauaajal levis Lätis üha enam raudteraga ader, mis võimaldas üles harida senisest raskemaid muldi ja suuremaid alasid. 12. sajandil on rauast adraterad juba üsna suured ja võimsad (kuni 20 cm pikkused). Taliviljad ilmusid 8.–9. sajandil ning alates 10. sajandist muutus talirukis peamiseks kasvatatavaks teraviljaks. Kaer levis laiemalt 11. sajandist alates ning sellest sai sõjahobuste peamine toit. Tähtsaks tehniliseks uuenduseks 11. sajandil oli ka ringiaetav käsikivi, mis vahetas välja varasemad jahvekivid. Tundub siiski, et käsikivi tehnilise uuendusena võib ka mõnevõrra varasemasse aega ulatuda, kuivõrd selline on leitud näiteks Iru linnamäelt, mis 11. sajandi alguses maha jäeti.

Põlispõllunduse areng esitas järjest suuremaid nõudmisi ka loomakasvatusele, kuivõrd põllud vajasid väetamist. Põhiliseks lihaloomaks kujunes siga, kelle luude arv võib erinevates kohtades ületada veiseluude arvu 1,5–5,5 korda. Veiste ja kitsede/lammaste osatähtsus oli enam-vähem sama suur, hobuseliha kasutati söögiks järjest vähem, rohkem pruugiti hobust tööloomana ja ratsuna. Metsloomade osa toiduses oli väike, rohkem kütiti karusnahku andvaid loomi, sest ülemklassi arenedes kasvas järjest enam nõudlus nende järele. Karusnahad läksid muidugi ka kaubaks kaugemale. Laiemalt arenes mesindus, seda nii mee enda kui ka vaha saamiseks. On andmeid, et vahaküünlad olid Lätis tuntud juba 12. sajandil. 

Edasi arenes kahtlemata ka käsitöö, eriti sepaasjandus. Valmistati mitte lihtsalt rauda ja terast, vaid ka damaskeeritud terast. Relvastuses kadusid vähehaaval lokaalsed eripärad ning nende asemel levisid üle-põhjaeuroopalised relvatüübid. Kitsateraliste kirveste asemel levisid laiateralised, samuti ilmus spetsiaalne sõjakirve tüüp. Kaheteralised mõõgad toodi peamiselt sisse Rheini aladelt, pidemed valmistati ise. Juveliiritöö orienteerus varasemast enam masstoodangule, rohkem kasutati mitteväärismetalle. Väga sagedaseks leiuks aaretes muutuvad kuni 40 cm pikkused pronksikangid, nende kõrval esines ka hõbedakange. Juveliiritöös võib täheldada sedagi, et üks osa ehteid on tehtud äärmiselt hoolikalt ja mitmesuguseid tehnikaid kasutades, teine osa aga üsna hooletult. Arvatakse, et selline eripära johtus mitte niivõrd sepa oskustest kui just kliendi sotsiaalsest staatusest. 

Pöörlevate mehhanismide ilmumine oli samuti ajastu tendents. Käsikivi juba mainiti, teine uuendus oli pottsepa keder, mis Lätis levis 10. sajandi teisel poolel. Varaseimad tõendid kedrakeraamika kohta on Väina-äärsetest linnustest, mis kinnitab selle veetee tähtsust kaubanduses ja majanduses. Keraamika valmistamine muutus järjest enam omaette käsitööharuks. 

Tähtsaimaks liiklussooneks Lätis oligi Väina, selle kõrval suurenes ka teiste jõgede (Lielupe, Koiva) ja maanteede tähtsus. Esimesed araabia mündid ilmusid 9. sajandi teisel poolel ning kõigepealt jõudsid nad arvatavasti Skandinaavia vahendusel Lääne-Lätti. Alates 10. sajandist jõudsid araabia mündid Lätimaale Väina veeteed pidi. Praegu teatakse Lätis kokku 2200 araabia münti, seda on kolm korda vähem kui Eestist. Ida poolt, Bütsantsist, toodi ka siidi, brokaati, klaashelmeid; sealt on ka 24 bütsantsi münti. Alates 11. sajandist, eriti aga 12. sajandil levisid Lätis Vana-Vene linnades toodetud helmed ja käevõrud, samuti mõned muud ehted ja relvad. Hinnalisi relvi toodi ka Lääne-Euroopast. 10. sajandi lõpust alates levisid Lääne-Euroopa päritoluga mündid, kuid 11. sajandi teisest poolest müntide juurdevool katkes ning 12. sajandit võib vaadelda kui mündivaba perioodi. Eestis vähenes ka müntide osatähtsus aaretes 12. sajandil, kuid mündivabaks see aeg siiski ei kujunenud. Huvitav on märkida ka seda, et suurem osa Läti müntidest pärineb Väina alamjooksult, Koiva piirkonnast ja Põhja-Kuramaalt, seega läänemeresoome hõimudega asustatud aladelt. Läti erinevus Eestist seisnes selleski, et müntide asemel olid rohkem levinud hõbedakangid. 

Kokkuvõte

Kokkuvõtteks võib märkida seda, et võrreldes Eestiga oli Läti hilisrauaajal mitmes mõttes arenenum. Tehnilised uuendused, nagu pottsepakeder ja taliviljad levisid siia pisut varem kui Eestisse. Ilmselt ei ole aga see vahe kronoloogias nii suur, kui praeguste dateeringute juures võib esmapilgul tunduda, sest Eestis on noorema rauaaja kronoloogia alles täpsustamisel ning mitmed dateeringud näivad muutuvat varasemaks. Läti keskused olid hoopis suuremad ja võimsamad, Eestis olid nendeks peamiselt linnused, Lätis lisandus avar avaasula või eeslinn. Ka poliitiline võim näib Lätis olevat rohkem kontsentreeritud, kuivõrd seal jõudsid välja kujuneda esimesed vürstiriigikesed. Vana-Vene mõju oli Lätis kahtlemata tugevam kui Eestis, Skandinaavia mõju aga väiksem. Siinne "raharinglus" – kui nii võib öelda – näib olevat olnud aga liivlaste käes. 

 

Leedu

Leedu jõudis nooremal rauaajal (10.–13. sajandi algus) oma ühiskondlik-poliitilises arengus kõige kaugemale Läänemere idaranniku maadest. Perioodi lõpuks suudeti ühendada paljud väikesed vürstiriigikesed ja muud võimukeskused ning luua nende baasil Leedu suurvürstiriik. Ka materiaalse kultuuri areng kulges põhjapoolsetest naabritest kiiremas tempos. Suurem osa kõnealuse perioodi arheoloogilisest materjalist on – nagu varasemategi perioodide oma – pärit kalmetest; linnuseid ja asulaid on kaevatud vähem, kuid siiski kasvavas mahus. Eriti tuleb mainida viimaste aastakümnete kompleksseid arheoloogilisi välitöid Leedu esimeses pealinnas – Kernavìs.
 

Kalmed

Nooremal rauaajal jagunevad Leedu matmispaigad kahte erinevasse rühma (vt Bruo¾ai, joon 269): maa-alused kalmistud Lääne- ja Kesk-Leedu põhjaosas (kur¹id, skalvid, ¾emaitid, semgalid) ning kääpad Ida- ja Lõuna-Leedus (leedulased, auk¹taitid). 

Maa-alused kalmistud

Kuigi ka maa-alused kalmistud on Leedu eri piirkondades teatud eriliste joontega, ei ole need enam nõnda reljeefselt esile tulemas kui varasematel perioodidel. Tunduvalt rohkem võib nooremal rauaajal märgata erinevaid piirkondi ühendavaid kui lahutavaid jooni. Perioodi kalmistuid on küllaltki palju kaevatud.

Kaevatud kalmistute hulgas on nii neid, kuhu maeti pika aja jooksul kogu I at jooksul ja II at algul kui ka neid, mis kuuluvad üksnes nooremasse rauaaega. Esimeste näiteks võib olla Bandu¾iai kalmistu Klaipeda eeslinnas, mille kohta 1995. a ilmus Jonas Stankuse monograafia. Ühiseks tunnuseks on mõlemale rühmale asjaolu, et matuste arv on noorema rauaaja osas palju suurem kui varasematel perioodidel. Täienisti läbi kaevatud kalmistuid aga pole, mistõttu täpsemat statistikat teha ei saa. Näiteks üks paremini uurituid kalmistuid on Laiviai (Kretinga lähedal), kus on avatud 350 matust (1961. a seisuga), kuid see pole kaugeltki kogu kalmistu, sest osa on kaevamata ja osa lõhutud. Arvatavasti ulatus matuste arv selles kalmes 700-ni. Kalmistu kasutusaeg oli 8.–13. sajand. 

Nendes kalmistutes esineb nii laiba- kui ka põletusmatust, kuid üldiselt ei ole need samaaegsed. Tendents on olnud selline, et kuni 9. sajandini domineeris laibamatus Lääne-Leedus ja Kesk-Leedu põhjaosas. Päris Kesk-Leedus, Neemenist vahetult põhja pool Auk¹taitias, ilmusid juba 5.–6. sajandil põletusmatused, mis hiljem järk-järgult laiemalt levisid ning nooremal rauaajal täiesti domineerisid. Leedu läänerajoonidesse tungis põletusmatuse tava alates 9. sajandist ja muutus seal ainuvalitsevaks II at algussajanditel. Eriti hästi ongi see protsess jälgitav Laiviai kalmistu näitel, kus peaaegu kõik 8. sajandi lõpu ja 9. sajandi matused olid põletamata, 9.–10. sajandi matustest olid põletatud juba iga kolmas ning II at alguse matustest oli põletatud valdav osa. Samal ajal säilitas laibamatmise komme oma endise tähtsuse Kesk-Leedu põhjaosas, ¾emaitide asualal, kuhu põletusmatus nimetamisväärselt ei levinud.

Lääne-Leedus on maa-alustes laibakalmistutes surnud sängitatud ühepuukirstudesse kuni 1 m sügavusse. Surnud asetati selili, väljasirutatud asendis, käed rinnal, vahel ka küljel. Orientatsioon on olnud erinev, kuid üldiselt ühel kalmistul ikka ühesugune. Vahel on mees ja naine maetud vastassuunakuti. Iseloomulik on panuste rohkus, mis Leedu tingimustes pidi olema silmapaistev. Esineb rauast tööriistu, relvi, rohkesti pronksist ja sageli hõbedaga kaetud ehteid. Mõnes matuses võib näiteks hoburaudsõlgede arv ulatuda ligi paarikümneni. Tänu pronksehete rohkusele on suhteliselt hästi säilinud ka tekstiili. Tööriistad ja muud tarbeesemed on tavaliselt asetatud surnu päitsisse (meestel kirves, vikat, naistel miniatuursed kudumisriistad). Päitsis on samuti ainult sellele piirkonnale iseloomulik miniatuurne savinõu või siis joogisarv. Relvad on asetatud piki hauda, enamasti surnu vasemale poolele, odad teravikuga pea poole, mõõk vöö kohal. Iseloomulik nähtus on ka see, et esineb nn täiendavaid hauapanuseid: naiste päitsis näiteks kasetohust karbike ehetega, meestel kokkurullitud nahkrihm pronksnaastudega puusa piirkonnas. 

Kesk-Leedu põhjaosas olevad laibamatustega kalmistud sarnanevad peaaegu täiesti Lääne-Leedu omadega; üksikud erinevused ei vääri märkimist (neist olulisem on meeste ja naiste erisuunalisus – komme, mis liitub Läti semgalite ja latgalite traditsiooniga). Erinevusi on muidugi ka hauapanuste iseloomus ja nende paigutuses: mõõgaks lühem laia teraga riist nagu eelmiselgi perioodil, naiste noad on kõrvale pööratud tipuga; lisapanused puuduvad, samuti miniatuursed savinõud (peale mõne erandi).

Põletusmatustega kalmed on mitmekesisemad. Huvitavad on kõige varasemad põletusmatused Laiviai, Ginteli¹kì, Lazdininkai jt. kalmistutel, kus põletatud luud olid asetatud suurtesse puust kirstudesse, mis olid justkui mõeldud laibamatuse jaoks. Luud olid visatud kirstu keskele, kuid panused asetati vastavalt nende kohale laiba juures: tööriistad ja relvad enamasti peatsis, kaelavõrud seal, kus peaks asuma surnu kael, sõled ja ehtenõelad rinnal jne. Sealjuures need panused ei ole põletatud. Taolised varased põletusmatused dateeritakse Lääne-Leedus 8. sajandi lõppu ja 9. sajandi algusesse; hiljem, 9.–10. sajandil, sellist panuste asetamise korda enam ei kohta. Siis pannakse nad lihtsalt kirstu või vahel ka kirstu alla. Kirstud ise olid aga selleks ajaks juba muutunud väikesteks, vahel lausa puust karbikesteks. Kui põletusmatus oli Lääne-Leedus juba täiesti domineeriv matmisviis, loobuti lõpuks kirstust üldse – põletatud luud ja esemed puistati väiksematesse või suurematesse aukudesse (vt Bruo¾ai, joon 274). Vahel, näiteks Laiviai kalmes, võib selliste suuremate, vaagnakujuliste kumerapõhjaliste põletuslaikude läbimõõt ulatuda 2–4 m ja sügavus 1–2 m. Seal esineb koos söetükke, põlenud luude kilde ja põlenud esemeid. Vahel on selliste põletuslohkude põhjas põlemata esemeid. Näiteks üks 10. sajandi haud Laiviais, kus üleval pool oli põletusmatuse jäänuseid, all põhjas aga kaks kasetohust karbikest, ühes põlenud luud, teises hauapanused. 

Suurte vaagnakujuliste põletusmatuste lohkude kõrval esineb rohkem veelgi väikesi auke, läbimõõduga poole meetri ringis, sügavus kuni 1 m. Põletusmatused ise on sellistes aukudes kaetud kivi või kividega. Kui suuri vaagnakujulisi lohke esineb üksnes Lääne-Leedus, siis väikesi auke leidub ka Kesk-Leedus, kus nad moodustavadki noorema rauaaja domineeriva kalmevormi. Lääne-Leedus on põletusjäänused vahel asetatud spiraalse käevõru sisse ja sellega maasse kaevatud, vahel on luud ka kaelavõru sees. 

Lääne-Leedu variatsioonirohkusele vastandub Kesk-Leedu oma väga ühetaolise matmisviisiga. Põletusmatus koos põlenud esemetega on lihtsalt asetatud maasse kaevatud suhteliselt väikestesse aukudesse. Näited: Ver¹vai, Sargìnai. Lõkkeasemed, kus surnuid põletati, asusid otse kalmistu äärel: nendest oli maapõue jäänud suured tumeda mulla laigud, kus muld oli segatud söetükkide, põlenud luupuru ja tules kokku sulanud metallesemetükkidega. 

Nimetamist väärib ka rühm nn erilisi haudu. Nii avastati Pry¹manèiai kalmes lisaks põletus- ja laibamatustele 17 kohas ainult maasse kaevatud asju ilma luudeta. Enamasti olid need ehted, riidesse mässitud või karpi asetatud. Seesugust nähtust, kus hauapanused on kaevatud eraldi maasse, väljapoole haudu, kohtab mitmel pool mujalgi Leedus. 

Ida-Leedu kääpad

Nooremal rauaajal maeti Ida-Leedus nagu varasemalgi perioodil eranditult kääbastesse. Suhteliselt palju on neid ka uuritud, näiteks Pamusis, Kapitoni¹kìs. Oma väliste tunnuste poolest selle perioodi kääpad varasematest ei erine (vt Bruo¾ai, joon 275–280). Kääpa kuju on ümar, keskmine läbimõõt 6–12 m, kõrgus 0,3–1,2 m; üksikute kääbaste läbimõõt võib aga ulatuda isegi kuni 18 m ja kõrgus 2–3 m. Põhiliseks erinevuseks varasemate kääbastega võrreldes on kiviringide puudumine. Need kiviringid näivad ära kaduvat 9.–10. sajandi jooksul; kaovad ka igasugused kivikonstruktsioonid kääbaste seest. Samal ajal ilmub uus joon: kääpa ümber tehakse kraav. Kääbas kuhjati ümbritsevast liivast, esialgse maapinna tasemel võib aga näha tumedat mullakihti – ilmselt pärineb see esialgsest mättakihist. Tihti on aga kalmealusele pinnale puistatud valget liiva, vahel on seal jälgi tuleasemest. 

Noorema rauaaja kääbastes esinevad eranditult põletusmatused. Harilikult on põletusmatused asetatud kääpakuhjatisse erinevale kõrgusele, harvem esialgsesse maapinda kaevatud auku. Ühes kääpas on tavaliselt 2–4 matust, vahel võib see ulatuda isegi 7-ni. Põletatud luudepesa juures olevad esemed ei ole tavaliselt tules olnud, seega asetati need hauda eraldi. Mõnes kääpas on leitud savinõusid või ainult üksikuid savinõukilde, mis asuvad põletatud luudest eraldi. Ühel juhul olid põletatud luud asetatud jaluste sisse, nagu Lääne-Leedus käe- või kaelavõru sisse. Mõned kääpad on rajatud aga otse tuleriida aseme kohale. Küllalt levinud on ka tühjad kääpad, mis väliselt ei erine tegelikest kalmetest millegi poolest.

Hauapanuste hulgas domineerivad ehted, tööriistu ja relvi esineb vähe. Ehetest valitsevad koonusekujuliste otstega käevõrud ja lamedate otsaplaatidega kaelavõrud (sarnased latgalite omadega), hoburaudsõled. Tööriistadest esineb nuge, naaskleid ja eriti just savist värtnaketri. Relvadest leitakse odaotsi, kuid vähe, kilbikuplad on täiesti kadunud, üksikutes rikkamates matustes esineb rauast mõõku. Sagedased on hobusevarustuse juurde kuuluvad esemed ja ka hobune ise. On täheldatud, et suitsed, jalused, pronkskuljused ja raudpandlad moodustavad Ida-Leedu kääbaste hauapanuste kõige silmapaistvama osa. (Esemelise materjali kohta vt Bruo¾ai, joon 281–374.)

Nooremal rauaajal on peaaegu kogu Leedus täheldatavad kaks tendentsi: surnute põletamise kombe üldiseks muutumine ja matused koos hobusega. Kuna põletusmatus hakkas üle Leedu levima selle idapoolsest osast, kus elasid leedulasteks kutsutud hõimud, siis nähakse põletusmatuse traditsiooni üldiseks muutumises leedu rahva kujunemist, konsolideerumist.

Hobusega matmine hakkas Leedus levima aga juba rooma rauaajal ning muutudes järjest populaarsemaks saavutas nooremal rauaajal väga üldiselt tunnustatud asendi. Üldiselt on tegu hobuste üksikmatustega, mis on põletamata, kuigi peremees võib olla põletatud. Ida-Leedus esineb hobusematuseid nii samas kääpas koos peremehega (siingi põletamata kujul), kuid üsna tihti on hobusematused asetatud täiesti eraldi kääbastesse. Esineb ka juhtumeid, kus hobune on põletatud koos peremehega, siis asuvad ka nende luud segamini ühes pesas. Kesk-Leedus esineb ka terveid hobuste kalmistuid, kus on loetud ligi 500 hobusematust. Seal on põletamata hobune maetud põletusmatuse kõrvale, vahel asuvad inimeste põletusmatused hobusematuste peal. Osas kalmistutes paiknevad hobusematused ühes nurgas, inimeste matused teises. Näiteks Ver¹vai kalmistus olid inimeste põletusmatused selle põhja- ja kirdeosas, põletamata hobusematused aga ainult lääneosas. Sama nähtust võib kohata ka Ida-Leedu kääbaste alal. Harilikult on ka Kesk-Leedus ühes hauas ainult üks hobune, kuid tihti on neid ka rohkem koos, maksimaalselt kuni kaheksa. Hobuste asend hauas võib olla erinev, tihti jääb mulje, et loomad on elusalt auku aetud ja seal tapetud. Vana kombe kohaselt väsitati hobused enne ohverdamist ära. Nii kirjutab Dusburg vanade preislaste uskumuste kohta, et "praegusel ajal leedulased ja teised nende hõimude nurjatud põletavad oma ohvrid oma kombe kohaselt kusagil pühas kohas, kuid hobused ajavad nad enne põletamist nii ära ratsutades, et need vaevalt jalgel seisavad." 

Ometi võib kaevamistel täheldada sedagi, et hobused püüti matta ühes kindlas suunas, mis igal kalmistul võis olla erinev. Hobused maeti Kesk-Leedus toredates rakmetes: päitsetega, sadulaga, valjastega. Leiab ka hõbenaaste, merevaikhelmeid, spiraale, kuljuseid jms. Paljud hobuseriistad ja jalused on kaetud hõbedaga. Tihti on hobuse kaelas olnud samasugune kaelavõru nagu inimestel, saba küljes käevõrud. Ida-Leedu hobusematused on vähem toretsevad. Üldiselt püsis komme hobuseid koos peremehega matta ka ajaloolisel ajal, nii on teada kirjalikke andmeid hobusematuste kohta veel 14. sajandi lõpustki.
 

Linnused

Kui kokku teatakse Leedus u 1000 linnamäge, siis nooremal rauaajal oli neist kasutusel u 700. See arv iseenesest peaks andma ettekujutuse ühiskondlike ja poliitiliste suhete erinevusest võrreldes Läti ja eriti Eestiga. 9.–12. sajandi linnused erinevad varasematest juba üksi oma väliste tunnuste poolest. Esiteks on nad tunduvalt suuremad, teiseks on nende kaitseehitised märksa võimsamad ja kolmandaks on nende jalamil suur avaasula. Näiteks Impiltise linnuse vall oli kuni 10 m kõrge ja jalamil kuni 40 m lai, selle juures asus 5 ha suurune avaasula. Sellised võimsad linnused olid uute ühiskondlike suhete tulemus, neid kindlusi on ikka peetud feodaalsete ülikute elukohtadeks, samas kui asulates elasid nii talupojad kui ka käsitöölised. 

Kaevatud on neid linnuseid siiski vähe. Lääne-Leedus on kaevatud Apuolìt ja Impiltist, samuti Veliuona, Derbutai ja Bubiai linnuseid. Ida-Leedus on tuntuimateks Nemenèinì ja Ma¾ulonys, lõunapoolses Leedus Auk¹tadvaris. Apuolìt ja Auk¹tadvarist käsitleti keskmise rauaaja osas.

Impiltis on kolmest küljest ümbritsetud jõega ning peale selle ka ringvalliga, mille kõrgus ühel pool on kuni 10 m, mujal poole madalam. Valli ees on kraav, platoo pindala ulatub poole hektarini. Nagu öeldud, linnuse jalamil on 5 ha asula. Kaevamised näitasid, et siin on pelgupaik-linnus olnud juba rooma rauaajal, mil ainsaks kaitseehitiseks oli palkidest tara. Ka hiljem, kui kindlustused juba võimsamalt välja ehitati, kaitses seda valli harjal olev tara. Iga kord, kui linnust pärast mahapõletamist taastati, ehitati selle vall kõrgemaks ja rohkem väljapoole, nii et platoo pindala suurenes. Impiltist mainitakse ka 13. sajandi kirjalikes allikates. 

Ida-Leedus olevat Nemenèinì linnust kaevati 1950. aastatel. See linnus asub kahe jõe ühinemiskohal, platoo suuruseks on 0,22 ha. Seal on olnud ka varasemat asustust, kui pärast pikka aega tühjalt seismist ehitati linnus uuesti üles I at lõpul. On mitmeid põletamise ja ülesehitamise kihte, iga kord on valli järjest väljapoole laiendatud. Lõpuks kujunes see 6 m kõrguseks. Koht on oluline seetõttu, et siin avastati kõige varasemad kiviehitised, kus on kasutatud sideainena savi. Üldse oli siin palju kiviehitisi ja ka kivisillutisi – võib-olla oli kogu õu kaetud kivisillutisega. Seegi linnus on olnud feodaali asupaik, see on olnud oluliseks administratiivseks ja majanduslikuks keskuseks. Linnuse ümber oli mõistagi ulatuslik avaasula. Linnuse puhul on huvitav veel märkida, et kui selle alumisest kihist leiti arvukalt jahvekive ja jahvatamisaluseid, siis ülemises, noorema rauaaja kihis neid enam polnud, seevastu oli aga paar ümmargust käsikivi. Seega on Leeduski käsikivid tarvitusele tulnud aastatuhandete vahetusel.

Lisaks nendele, suhteliselt tavapärastele linnustele, teatakse aga Leedus ka suuremaid võimukeskusi, kus pandi alus Leedu suurvürstiriigi kujunemisele. Nendeks on Vilnius, Trakai ja Kernavì. Sel ajal kui Trakai on peamiselt vaid keskaegne ja Vilniuses on leitud varaseimad asulajäljed I at teisest poolest, kujutab just Kernavì endast ühte uhkematest esiajaloolistest ja varaajaloolistest kompleksidest Leedus.

Kernavìd mainitakse esmakordselt 1279, siis oli see suurvürst Traidenise residents. Sealse elanikkonna suuruseks tollal arvatakse olevat olnud 3000 ringis (praegu ainult 500). Kernavì kujutas endast suurt linnalist asulat, mida kaitsesid neli linnust, kõik ehitatud puust. Linna põletati vaenutegevuse käigus 1365, kuid ehitati seejärel uuesti üles; lõplikult hävis linn 1390. Järgneva kuuesaja aasta jooksul mattus linna kultuurkiht kuni 2 m paksuste jõesetete alla ning on seal suurepäraselt säilinud. Kernavì kompleks Pajauta jõeorus sisaldab tegelikult mitte ainult hilisraua- ja varakeskaegse pealinna, vaid kokku u 40 muistist väga erinevatest perioodidest alates juba paleoliitikumist. Seal on kokku 5 linnamäge, 13.–14. sajandi linn, kääbaskalmistu, 13.–14. sajandi maa-alune kalmistu, sootee ja ohverdamiskoht rooma rauaajast jms. 

Kuigi amatöörkaevamisi oli juba tehtud 19. sajandil, algasid kaasaegsel tasemel kaevamised 1979 Vilniuse ülikooli eestvedamisel. Igal aastal on pärast seda kaevamised toimunud ja 1998. aastaks oli uuritud 7500 m2. Välitööde tulemusena on selgunud, et koht on olnud asustatud juba paleoliitikumis, mesoliitikumis ja neoliitikumiski. Pronksiajal kuulus Kernavì piirkond riibitud keraamika kultuuri alla, mida varem tunti peamiselt kindlustatud asulate kaudu. Nüüd leiti siit ka põletusmatustega maa-aluseid kalmistuid, analoogilisi Lanki¹ke kalmistuga Lääne-Valgevenes. Rooma rauaajal on siin rauda toodetud, asula elanikkond kasvas ning ligipääsuks linnustele rajati palkidest varjatud sootee (vanim teadaolev tee Leedus). Perioodil 300–500 näib Pajauta org olevat maha jäetud, võib-olla niiske kliima ja veetaseme tõusu või siis vaenlaste pidevate rünnakute tõttu, sest asustus säilis linnustel. 11.–12. sajandil kujunes selle vana hõimukeskuse baasil välja feodaalne võimukeskus. Siis ehitati kõik linnused üles, käsitööliste ja talupoegade asustus laienes linnuste jalamile, kus kujunes kindla tänavatevõrguga feodaalne linn. Väljakaevamistega on kogutud andmeid selle kohta, et käsitöö ja kaubandus olid juba täielikult eristunud maaharimisest ja karjakasvatusest. Kernavì 13.–14. sajandi maa-aluses kalmistus esinevad ainult läänesuunaliselt orienteeritud laibamatused, mis on ilmne ristiusu mõju. Ometi võeti Leedus ristiusk ametlikult vastu alles 1387 suurvürst Jogaila poolt.

Andmeid majanduse kohta

Nooremal rauaajal suurenes varasemaga võrreldes tunduvalt ülesharitud maade hulk. Sellest hoolimata oli Leedu tollal endiselt valdavalt metsane maa: arvatakse, et kui aasta 800 paiku oli metsa all veel u 73%, ja a 1000 u 61%, siis a 1100 ümbruses oli metsa all 55% kogu Leedust (tänapäeval u 27%). Tingimused maaharimiseks olid maa eri osades erinevad: Kuramaal oli häid põllumuldi vähevõitu ning siin oli rohkesti metsa, kõige viljakamad mullad levisid semgalite, ¾emaitide ja leedulaste asualadel ja Lätis latgalitel. Läänepoolsetel baltlastel saavutas loomakasvatus olulisema koha elatusvahendite hankimisel kui ida-baltlastel, seda juba alates keskmisest rauaajast. Noorema rauaaja hakul, 10. sajandil, levis Leedus uue teraviljasordina talirukis, sellega seoses arenes edasi ka maakasutussüsteem: varasema kaheväljasüsteemi kõrval hakkas levima täiendatud kaheväljasüsteem, kus haritav väli jagati kaheks osaks, tali- ja suvivilja-aluseks põlluks. Sellega seoses mainitakse enamasti ka kolmeväljasüsteemi levikut, kuid nähtavasti jääb see siiski alles keskaega. Lisaks rukkile kasvatati eriti veel ka nisu ja otra. Keskmise ja noorema rauaaja vahetusel levisid ka Leedus rauast sahaterad, mis osutab künniriistade edasiarendamisele. Üldiselt on uuendused põllumajanduses levinud Baltimaadesse lääne poolt – need jõudsid kõigepealt rannikualadele ja suuremate jõgede (Väina) piirkonda, alles mõnevõrra hiljem Baltikumi idarajoonidesse. 

Asustus, ühiskondlik-poliitiline korraldus ning Leedu riigi kujunemine

Nii nagu Lätis, nii oli ka Leedus peamiseks sotsiaal-poliitiliseks ja administratiivseks haldusüksuseks linnusepiirkond. Kuramaal kutsuti neid piirkondi sõnaga borgsokinge või Borgsuhunge ning 13.–16. sajandil on seda nimetust kasutatud ka seoses semgalite ja liivlastega. Kuivõrd nimetus sisaldab rootsikeelseid sõnu socken, s.t kihelkond, ja borg, s.t linnus, siis arvatakse, et kõnealune korraldus kujunes välja kas viikingite poolt impordituna või lihtsalt tugeva Skandinaavia mõju all. Teiste uurijate arvates on tegu siiski kohaliku arenguga, kusjuures rootsipärane nimetus on hiljem leiutatud. Mitu borgsokingit moodustas maakonna ja mitu maakonda hõimuterritooriumi. Analoogiline korraldus oli levinud ka preislastel: 4–6 külast koosnevaid rühmi (pindala u. 80–200 km2) kutsuti seal sõnaga moter,  mis tähendab kogumit. Mitu moterit moodustasid maakonna, mida kutsuti polca'ks või pulca'ks (kobar). Pulcad olid üldiselt erineva suurusega poliitilised ühendused. 

Leedulastel ja ¾emaitidel olid peamiseks poliitiliseks algüksuseks samuti väikesed, enamasti 10–15 km läbimõõduga territooriumid, kus asus keskne linnus (vahel ka mõni väiksem lisaks) ning mõned külad. Selliste väikeste territooriumide ühendusi kutsuti "maadeks" (kra¹tas). Maade suurus (läbimõõt) ulatus tavaliselt paari–kolmekümne kilomeetrini. Sellised ühendused olidki väikevürstiriikide ja -valduste kujunemise peamiseks teeks.

Asustustihedus arvatakse Leedus olevat olnud u 3 inimest ruutkilomeetri kohta. Preisis oli see suurem, u 4 inimest, samas kui Lätis vaid 2,5 ja Eestis 3 inimest. Peamiseks asustusüksuseks oli küla, kuid otsustades 14. sajandi lõpust pärinevate kirjalike allikate põhjal, oli Leedu aladel levinud mitu külatüüpi: laukas, kaimas ja kiemas.

Laukas tähendab tõlkes põldu, selle elanikke kutsuti laukininkas. Need olid külad, mis koosnesid üksiktaludest; igas talus oli koos mitu suuremat maja, nendes võis elada üks või mitu peret. 13. sajandil olid laukased keskmiselt 5–6-talulised, hiljem muutusid suuremaks, seda eriti leedulaste asualal. Kuramaal, Preisis, ®emaitias ja mõnel pool Semgallias levinud laukaste talud ja põllud paiknesid hajali üle suuremate alade, seega oli tegu hajaküladega. Erineva suurusega põllulapid olid üksteisest eraldatud peenarde, aedade või puudega; teatud piiritähised olid aga ka kogu laukasel. Põllumaade kaart meenutab sellistel küladel malelaua mustrit ja sarnaneb küllaltki palju Lääne- ja Loode-Eestis tuntud põllujaotusega. Aegade jooksul kasvasid asustuse tihenedes ühe laukase põllulapid kokku. Tihti raadati uusi põllulappe kaugemal metsas ning hiljem kujunesid sinna uued laukased. Laukas-tüüpi asustuslaad kadus vaateväljalt 16. sajandi ümberkorralduste käigus.

Kaimas-tüüpi külad olid talude arvult umbes sama suured, 5–8-talulised, kuid siin moodustasid üksiktalude põllumaad ühe suure terviku. Põllumassiiv oli jagatud partsellideks või ribadeks, mis hiljem omakorda jagati kitsamateks siiludeks. Eri piirkondades oli kaimastel erijooni. Näiteks Preisis oli levinud caymis-tüüpi külad, kus majad koondusid hobuserauakujuliselt ümber külavainu, mida kutsuti sparyus. Caymis oli aiaga eraldatud küla ühiskarjamaast, kusjuures põllud paiknesid karjamaa taga; kirjalikes allikates mainitaksegi tihti, et need külad olid ümbritsetud ringikujuliselt aiaga, milles olid väravad. Taraga ümbritsetud küla on aga asulatüüp, mis baltlastel oli levinud juba alates nooremast pronksiajast ja vanemast rauaajast. 

Kiemas-tüüpi (läti -ciems) külad olid tegelikult lähedalt seotud kaimaste ja caymistega. Needki koosnesid u 5–8 perekonnast ning külamajad asusid kompaktselt koos, olles ümbritsetud taraga, milles oli üks või kaks väravat. Selle asustusüksuse algseks vormiks arvatakse olevat olnud pealiku (resp. väikeaadliku) kindlustatud talu, kus elas tema perekond, sugulased ja teenijaskond; hiljem arenes see kas eraldi perede külakogukonnaks või väikeaadli mõisaks. Põllumaad paiknesid vahetult külaaia taga, olles jagatud partsellideks või ribadeks.

Laukas- ja kaimas-tüüpi asustusüksused olid olemas veel 15. sajandi algul. Hiljem nende vahe kadus ning kõiki hakati ühtviisi nimetama küladeks e kaimasteks. Kiemas-tüüpi asustusüksustest arenesid paljudel juhtudel aga välja mõisad. Alates 16. sajandist kohtabki vaid kahte tüüpi maa-asulaid, s.o külad ja mõisad.

Lisaks mainitud küladele kui algsetele asustusüksustele olid aga levinud ka väiksemad ja suuremad linnused, mille jalamil samuti paiknes küla. Sellised linnused olid kas väiksemate territooriumide keskused või suuremate linnusepiirkondade koostisosaks. Vastavad külad linnuste juures olid aga kindlama ja kompaktsema planeeringuga kui teised avaasulad; neis võib kohata isegi tänavate võrku. 

*          *          *

Leedu tulevase riigi tuumik kujunes välja leedulaste hõimuliidu ja nende läänepoolsete naabrite baasil Kesk-Leedus (s.o leedulased ja auk¹taidid). Nimetus Leedu (Lietuva, Lituae) esineb kirjalikes allikates esmakordselt 1009. a. Ühiskondlikud suhted arenesid suuremate hõimuliitude ja maakondade moodustamise suunas, mille baasil omakorda kujunesid varafeodaalsed vürstiriigid. Sellisteks maadeks olid ida poolt alates Nal¹ia, Deltuva, Lietuva, Dainava, Upytì, Medininkai, ©iauliai, Knituva, Kar¹uva, Sþduva, Skalva, Lamata, Ceklis, Pilsats ja Megava. Hiljemalt 13. sajandi alguseks oli kujunenud Leedu vürstiriikide konföderatsioon, mille eesotsas seisis viis vanemat vürsti. 1230. aastateks suutis Auk¹taitia vürst Mindaugas allutada lisaks oma Auk¹taitiale ja Ida-Leedule ka ®emaitia ning osa kuralaste ja jatvingide alasid Lääne- ja Lõuna-Leedus, panneski selliselt aluse Leedu suuvürstiriigile. Riigi kujunemist kiirendas Saksa Ordu edasitungimise oht – see oligi allutanud juba osa preislaste alasid. Saksa Ordut leedulased siiski lõid kahes tähtsas lahingus, Saule (1236) ja Durbe (1260) all. 1263 Mindaugas tapeti. Kõik see on aga juba kirjalik ajalugu.
 
 
 
Sisukord I Eelmine  I Järgmine