BALTIMAADE METALLIAEG

Valter Lang 

Sisukord I Eelmine  I Järgmine
SISSEJUHATUS

Baltimaade looduslik asend

Baltimaad on Ida-Euroopa lauskmaa osaks. Selle kohalikud iseärasused võrreldes muu lauskmaaga tulenevad mere lähedusest ning geoloogilisest minevikust. Baltimaad ja nende naabruskond kuulusid viimase, Würmi e Valdai jäätumise piirkonda. Seetõttu piirab meid lõunast ja kagust viimase jääaja võimas moreenkuhjatiste vöönd, nn Balti kõrgustik, mille kirdepoolseks jätkuks on Valdai kõrgustik. Moreenikuhjatiste vahelistes lohkudes on selles vööndis suurel arvul kalarikkaid järvi. Põhja- ja kirdeosas leidub ka mitmeid vanemates, jääaja-eelsetes nõgudes asetsevaid suuri järvi, nagu Peipsi, Ilmen, Laadoga, Oneega, Valgjärv jt. Seega piirab kõnealust ala idast ja lõunast järvederikas vöönd, kuna aga Baltimaade keskosas on järvi vähem ning loodes ja läänes neid leidub suhteliselt harva.

Baltimaade pindaala pole iseenesest just väga suur, kuid siiski võib siin eristada mitmeid geograafilisi allvaldkondi. Siin võib näha järgmisi kõige olulisemaid looduslikke iseärasusi:

1) rannikuvöönd, mida piirab meri, kus levib merevete poolt varasematel aegadel läbiuhutud, vähene ja väheviljakas põllumaa ning pehme ja mereline kliima; kõige ulatuslikum on rannikuvöönd Eestis (saared ja kogu Loode-Eesti ning kitsas riba Põhja-Eestis), samas kui Lätis ja eriti Leedus on maapinna tõus pärast jääaega olnud väike ning rannikuvöönd seetõttu ka kitsam; tingimused olid soodsad algeliseks vilja- ja eriti karjakasvatuseks, kuid pikemas perspektiivis jäid need vähesoodsaks Baltikumi keskvööndi kõrval;

2) keskvöönd, mida iseloomustab enamasti moreeni alusel tekkinud ja suhteliselt viljakas mullastik; need kõrgemad moreenkattega alad (®emaitija, Vidzeme, Sakala, Otepää-Haanja, Pandivere) kujunesid Baltikumi peamisteks viljakasvatuspiirkondadeks;

3) idavöönd, kus põllumaad paiknevad suhteliselt killustatult paljude soode, lõuna pool aga ka tugevasti liigestatud reljeefi tõttu; rohkesti on veekogusid ja metsi; need olid eriti soodsad alad püügimajanduseks.

Teatavaid erinevusi võib näha ka ilmastikus. Baltikumi põhjaosa kliima on külmem, suvi lühem ja talv pikem kui lõunas; külmavaba periood aastas on Eestis ümmarguselt kolme kuu võrra lühem kui Leedus, samas kui vegetatsiooniperiood (üle 5° temperatuuriga) on Kesk-Eestis 3 nädalat lühem kui Kesk-Leedus. Kuna Baltimaad asetsevad üleminekutsoonis mereliselt kliimalt kontinentaalsele, siis on suuri erinevusi temperatuuris ja sademete hulgas ka läänest ida poole liikudes.

Need looduslike tingimuste eripärad on vajutanud oma pitseri Baltikumi rahvaste majanduse, ühiskonna, asustuse ja kultuuri kujunemisele juba alates kiviajast. Võrreldes omavahel näiteks neoliitiliste asulate osteoloogilist materjali, tuleb selgelt ilmsiks, et rannikul on tegeletud eeskätt hülgepüügiga, samas kui sisemaal saadi oma toidus metsloomade küttimisest ja mageveekalade püügist. See tähendas ühtlasi, et saarte ja ranniku elanikel olid sisemaa asukatega võrreldes teistsugused püügitingimused, -ajad ja -riistad, teistsugune toit ja kehakate, arvatavasti ka teistsugune töökorraldus. Seesugused kiviajal kujunema hakanud erinevused mõjutasid asustuse, majanduse ja kultuuri arenguid ka metalliajal.