ETF grant 6119
2005-2008

Lõuna-Eesti hilisrauaeg:
keskused ja kommunikatsioon

Heiki Valk
Üldteoreetiline taust

Uurimistöö lähtub eeldusest, et hilisrauaaegses Eestis kujutab linnus endast kindla tagamaaga keskust ning et linnuste paiknemine pole juhuslik, vaid on ühiskonnas kehtiva võimukorralduse ja haldusstruktuuri peegelduseks. Teisisõnu: ühiskonda, administratiiv-poliitilisi ja võimustruktuure mingil ajahetkel ei ole võimalik rekonstrueerida, kui pole ülevaadet tollal funktsioneerinud linnuste kohta. Selline tervikpilt Lõuna-Eesti hilisrauaaja osas seni paraku puudub.

On väga tõenäoline, et kogu Kagu-Eesti ei moodustanud ühtset Ugandi maakonda ning et tema põhja- ja loodeosa haldusstruktuur võis märgatavalt erineda lõunapoolse Võrumaa omast. Tuleb arvestada, et viimatimainitud piirkonnas ei pruukinud kihelkonnajaotust eksisteeridagi ning et haldusstruktuur võis rajaneda hulgal üksteisest sõltumatutel linnustel, mille mõjualade vahel võisid paikneda keskuste mõjusfääri mittekuuluvad vahealad.

Põhieesmärgid
Töö esmaülesandeks on teha kindlaks seni vaid oletamisi hilisrauaaega dateeritud Lõuna-Eesti linnuste tegelik kasutusaeg: selleta pole võimalik teha üldistusi ala territoriaalse jaotuse ja administratiiv-poliitilise korralduse kohta. Kokku on kavas teha kaevamisi 6 keskaegsel, eeldatavasti hilisrauaaja taustaga kivilinnusel (Helme, Karksi, Tarvastu, Viljandi Viljandimaal; Kirumpää ja Vastseliina Võrumaal) ja 10 Kagu-Eesti muinaslinnusel, mis kaitseehitiste iseloomu põhjal võiksid kuuluda hilisrauaaega (Tilleoru, Sangaste, Kuigatsi, Uhtjärve, Rosma, Kauksi, Võuküla, Mõrgi, Luhtõ, Hinniala). Vastust vajab ka küsimus, kas noorema rauaaja linnused on olnud kasutusel järjepidevalt või on nad teatud aegadel olnud maha jäetud.

Muististe levikule ja juhuleidudele tuginedes püütakse määratleda iga linnuse tagamaa või mõjupiirkond, aga ka suuremate administratiivüksuste ja asustusalade piirid. Selleks vaadeldakse linnuseid ja nende ümbruses olevaid muistiseid seoses loodusolude ja looduslike piiridega. Samas tuleb arvestada, et keskuste esile kerkides ja taandudes võidi tagamaasid perioodiliselt "ümber mängida". Projektijuht keskendub siinjuures Kagu-Eestile, Viljandimaa linnuste teema on seotud magistrant Arvi Haagi uurimisvaldkonnaga, mis puudutab keskaegset Viljandit ja tema tagamaid.

Seos teiste muististe ja asustusmustriga võib pakkuda pidepunkte ka linnuste funktsiooni avamiseks. Eelduseks on, et linnuste süsteem pole olnud ühtne ja ühtlane: varieeruda võis nii nende tagamaa suurus kui otstarve. Tähelepanu väärib veel linnuste koht kultuslike muististe süsteemis ja linnuse kui võimaliku kultusekoha küsimus.

Eesmärgiks on vaadelda ka linnustevõrgustikus muinasaja lõpusajandite vältel toimunud muudatusi. Tuleb arvestada võimalusega, et hilisrauaajal võis muinas-eesti ühiskonnas toimuda võimu konsolideerumise protsess ja kohaliku eliidi omavaheline võimuvõitlus. Seetõttu võis osa linnuseid kasutusest välja langeda juba enne Saksa vallutust.

Omaette probleemidering seostub üleminekuga muinasajalt keskajale ja vallutuse tagajärjel keskuste süsteemis toimunud muutustega. Kontrollimist vajab Evald Tõnissoni hüpotees, et paljusid linnuseid hakati ehitama või rekonstrueerima 13. sajandi alguse sõdade ajal, kuid et need tööd jäid pooleli. Juba eespool sai mainitud vajadust kindlaks teha, kas arheoloogiliselt uurimata, keskse tähendusega keskaegsed kivilinnused on rajatud muinaslinnuse asemele või mitte. Projekt vaatleb ka võimukeskuste järjepidevust üleminekul muinasajast keskaega, st keskaegsete kihelkonnakeskuste ning varasemate kivilinnuste seost rauaaegse asustusmustriga. Püütakse kindlaks teha, kuivõrd seostuvad kirikute asukohad rauaaegsete keskustega ning püütakse leida asustuslikke kriteeriume, mille järgi valiti kirikute asukohad. Lisaks vajab selgitamist, kas Kagu-Eestis oli osa muinaslinnuseid kasutusel ka veel pärast 1224. aastat. Tõenäoline, et raskemad alistumistingimused tingisid linnuste kohese mahajätmise, kuid paralleelid Põhja- ja Lääne-Eestist, samuti Lätist, ei lase täielikult välistada võimalust, et osa muinaslinnuseid oli veel pärast vallutustki eestlastest väikevasallide kantsideks.

Võimualade piire / keskuste tagamaid ja kommunikatsiooni käsitletakse ka kultuurilises ja etnokultuurilises võtmes. Püütakse jõuda selgusele, kas ja kuivõrd seostuvad hilisrauaaegsed territoriaalsed üksused / linnusealad hilisemast ainesest (keel, rahvaluule, toponüümid, etnograafia) teadaolevate etnokultuuriliste areaalidega. Arvestada tuleb Evar Saare uurimistulemusi kohanimede alal ning tema tähelepanekuid kohanimepiiride seostest vanade mõisavalduste piiridega.

Linnuste kui keskustega vahetult seotud uurimisvaldkonna moodustavad teed ja kommunikatsioon hilisrauaajal - magistrant Martti Veldi uurimisvaldkond. Kavas on tuua selgust küsimusse, kus võisid paikneda ühendusteed hilisrauaaja keskuste, st linnuste vahel. Omaette on vaatluse all veeteed, sh Peipsi-Emajõe-Pärnu veetee ning veel viikingiajal tähtsateks kommunikatsioonikanaliteks olnud väiksemad jõed. Analüüsides muististe dateeringuid ja seoseid veeteedega, püütakse määratleda aega, millal veepõhine kaugkommunikatsioon asendus maismaakesksega. Esialgsetel andmetel näib see olevat toimunud millalgi nooremal rauaajal.