ETF grant 6451
2005-2007

Asustus- ja ühiskonnastruktuur
muistsel Lõuna-Harjumaal

Valter Lang
Üldteoreetiline taust

Käesoleva projekti näol on tegu 2004. a lõppenud grandi "Keava - "Päikese Käsi"" (nr 4563) jätkamisega. Mainitud grandiga alustati 2001. aastal Keava kui muistse Lõuna-Harjumaa ühe kõige olulisema asustuskeskuse arheoloogilist uurimist. Kuna seda alustati tühjalt kohalt - s.t varasem uurimus samahästi kui puudus -, siis pole imekspandav, et nelja aastaga ja suhteliselt piiratud rahaliste vahenditega hangitud teadusliku informatsiooni hulk on monograafilise uurimuse avaldamiseks veel ebapiisav. Samas on senised välitööd (lisaks arheoloogiale on kaasatud ka paleoökoloogia ja ajaloo alased uuringud) avardanud oluliselt meie teadmisi nii selle piirkonna enda kui ka muistse asustuse ja ühiskonnakorralduse kohta Eestis laiemalt. Ühtlasi on väljakaevamiste senised tulemused tekitanud mitmeid uusi küsimusi ja muutnud selliselt kogu projekti esialgset probleemiasetust.

2001. a alustatud Keava projekti põhilised eesmärgid olid järgmised. Nõnda ulatuslik kompleks (tollal teati ühte linnust ja kahte asulakohta, mille pindala ulatus kokku üle 12 ha) ei saanud tekkida tühjale kohale, isoleerituna lähima piirkonna arengust. Keava koos Linnaalustega oli kahtlemata olnud laiema piirkonna keskuseks, millest kaudselt tunnistab Vene kroonikate teadegi vürst Izjaslavi retkest 1054. a paiku - suurt sõjakäiku ei võetud ju arvatavasti ette mõne tähtsusetu kantsi vastu. Milline võis olla see ühe linnuse piirkond nooremal rauaajal, ei olnud teada ei Keava ega ka ühegi teise linnuse kohta. Seetõttu oli lisaks Keava linnuse ja mõlema asulakoha arheoloogilisele uurimisele hädavajalik lähemalt tundma õppida ka ümbruskonda - s.t põhjalike inspektsioonide käigus välja selgitada erilaadsete ja eriaegsete muististe paiknemine ja vajaduse korral mõnda neist ka arheoloogiliselt kaevata. Teiste sõnadega, ülesandeks oli välja selgitada Keava kompleksi täpne kronoloogia ja iseloom ning kindlaks teha selle seos ümbritseva piirkonna muististega.

Teine põhieesmärk sidus arheoloogia ajalooga. Kõigepealt muidugi Izjaslavi küsimus, kuigi juba alguses oli selge, et tema sõjakäigu kohta kinnitust leida saab üksnes õnneliku juhuse abil (nt kui leitakse mingi otseselt sõjategevusele novgorodlastega osutav ese). Sama tuli oletada ristisõdijate piiramise kohta 1224. aasta hakul. Hoopis suuremat perspektiivi näis aga pakkuvat arheoloogilise materjali võrdlus asustusajaloolise andmestikuga hilisematest sajanditest. Muistne (Lõuna-) Harjumaa on üheks selliseks piirkonnaks, kust lisaks Taani hindamisraamatu andmetele külade suuruse kohta adramaades on olemas terve rida küllalt vanu vakuraamatuid (16. sajandist), mis samuti annavad külade suuruse adramaades ning nende rühmitumise vakusteks. Külade rühmitumine adramaade arvu alusel ümber muistsete linnuste võib olla vihjeks territoriaalsete organisatsioonide e linnusepiirkondade olemasolust, nagu oli osutanud äsjane uurimus Lääne-Virumaa kohta (Lang 2000). Kui arheoloogilise materjali ja Taani hindamisraamatu andmeid oleks osutunud võimalikuks seostada ka 16. sajandi vakuraamatute informatsiooniga, saanuks teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi meie keskaegsete vakuste kõrge vanuse ning kõnealuse piirkonna sotsiaal-majandusliku ja sotsiaal-poliitilise arengu kohta läbi pikkade sajandite, muinasajast uusaega. Seega, kõrvutamisest kesk- ja varauusaja kirjalike arveraamatutega loodeti leida abi muinasaegse ühiskonnakorralduse väljaselgitamisel.

Keava projektiga seotud välitööd on nüüdseks kestnud neli hooaega. Nende käigus on õpitud lähemalt tundma nii varem teada olnud linnamäge ja asulakohti kui ka projekti käigus avastatud uusi muistiseid: teist linnamäge Võnnumäel, Linnaaluste III asulakohta ning kasetohust sillutist Verevainu soo servas. Väljaspool Keava kompleksi on maastikuinspektsioonide käigus avastatud rohkesti uusi muistiseid ka ümbruskonnas, s.o peamiselt Rapla kihelkonnas ja Juuru kihelkonna lääneosas, ning mõningaid nendest ka kaevatud (Lipa ringvall-linnus ja Paluküla Hiiemägi). Arheoloogilisi uuringuid on oluliselt täiendanud esimesed paleoökoloogilised välitööd ning nende tulemused Verevainu ja Linnaaluste soost. Jooksvad uurimistulemused on avaldatud erialases kirjanduses (Lang et al. 2002; 2003; 2004; Konsa et al. 2002; 2003; Heinsalu et al. 2003) ning samuti interneti koduleheküljel (www.ai.ee/~keava). Vakuste ja muistsete linnusepiirkondade kohta (Harjumaa näitel) on ilmunud pikem analüüsiv artikkel (Lang 2002), senised uurimistulemused on esialgselt analüüsitud 2004. a sügisel ilmunud artiklis (Lang ja Konsa 2004). 2004. aasta kevadeks valmis Keava teemadel ka kaks bakalaureusetööd, üks paleoökoloogia ja teine ajaloo alalt (Koot 2004; Sepp 2004).

Seniste uurimustega on põhijoontes välja selgitatud Keava asustuskeskusse kuuluvate muististe iseloom ja dateering, v.a mõned spetsiifilised küsimused (vt allpool, 3.1-4). Samuti on jõutud edasi kunagiste suuremate linnusepiirkondade (Lohu, Keava, Varbola ja arvatav Voose) olemuse ja suuruse uurimisel (Lang 2002). Üldteoreetilises plaanis tuleb järgnevatel aastatel pöörata tähelepanu andmete detailiseerimisele: muuhulgas selgitada maakondade ja kihelkondade seosed linnusepiirkondadega, teiste (väiksemate ja seni vaid oletatavate) linnuste võimalik roll nendes uuremates linnusepiirkondades (s.t kas tegu võis olla madalama taseme ülikute kantsidega), maakonna äärealade külade seosed tuumikpiirkondadega, erinevate linnusepiirkondade kujunemise mehhanism ja kronoloogia (eriti huvipakkuv on 11. sajandil toimunud murrang linnus-asulate süsteemilt kesksete linnuste omale), jms. Seda ülesannet täita ei õnnestu ainult kitsalt Lõuna-Harju piires, analüüsi tuleb laiendada kogu Harjumaa ja teisedki maakonnad. Projekti põhiväljundiks kujuneb eraldi raamat, mille kirjutamisel osalevad nii grandi põhitäitjad kui ka mitmed teised uurijad, kes välitöödel osalenud.

Põhieesmärgid
Käesoleva projekti esimene ülesanne on lõpule viia arheoloogilised väljakaevamised Keava asustuskeskuses. Lõpetamata objekte on neli.

(1) Keava linnamäe II kaevand. Tööd oli kavas lõpetada 2004, kuid avastatud vallialune nn salakäik linnamäe nõlvale (mis meedias suurt tähelepanu äratas) kasvatas eeldatud töömahtu tunduvalt. Nõnda haruldase ehitusjäänuse uurimist ei saanud ka kuidagi forsseerida ning seetõttu peeti õigemaks keskenduda selle detailsemale uurimisele järgmisel aastal. Pärast läbiuurimist on kavas see ainulaadne käik rekonstrueerida.
(2) Keava Võnnumäel lõpetati küll tööd I kaevandis, kuid proovišurfid tõid päevavalgele hõreda kivistiku mäe lõunapoolsel otsal, kus silmaga nähtavaid kaitseehitisi pole. Kas tegu on jäänetega kindlustisest (mis võidi hävitada hilisema künniga), saab selgitada üksnes täiendav kaevamine. Uurimist vajaks ka ristvalli keskel olev madalam koht: kas seal asus muistne värav või on läbipääsu vajatud hoopis hilisematel aegadel. Need küsimused on olulised, kuna Eestis ei ole nõnda varast (eelrooma rauaaja algus) linnamäge veel uuritud.
(3) Varaneoliitiline kasetohusillutis Verevainu soo servas vajab veelgi edasist uurimist, sest endiselt ei ole teada selle otstarve. 2004. a puhastati seda sillutist küllaltki suures ulatuses välja, kuid selle alla jäävaid kihte uurida ei jõutud.
(4) 2004. a jätkati Linnaaluste III asulakoha uurimist (juhataja doktor Jüri Peets Ajaloo Instituudist) eesmärgiga üles leida viikingiaegne sepikoda, mille lähedusest andsid vihjeid 2002. a leiud. Paraku aeglustasid ekstreemsed ilmastikuolud välitöid ning käesoleva taotluse kirjutamise ajal on juba selge, et kaevamisi sel aastal lõpetada ei õnnestu. Samas on selles kaevandis päevavalgele tulnud mitmeid kvartsi- ja tulekivikilde, mis näivad viitavat hoopis kiviaegsele asulakohale. Kas viimane võib olla samaaegne kasetohusillutisega ja sellega funktsionaalselt seotud? Väljakaevamiste jätkamine sellel kohal on äärmiselt tähtis.

Projekti teine ülesanne kasvas välja eelnenud välitöödest. Kaevamised Keava Võnnumäel näitasid, et väliste tunnuste põhjal viikingiaegseks oletatud muistis on pärit hoopis eelrooma rauaaja algusest. Samuti osutus varem keskmisse rauaaega dateeritud Lipa ringvall-linnus kuuluvaks eelrooma rauaaega. Seetõttu on käesoleva projekti eesmärke silmas pidades äärmiselt oluline selgitada välja teiste Harjumaa väikeste ja oletatavate linnuste linnuseks olemine ning dateering, sest teadmata üheaegsete keskuste paiknemist maastikul on võimatu analüüsida asustus- ja ühiskonnastruktuuri. Selgitamist vajab järgmiste oletatavate linnuste iseloom ja ajaline kuuluvus: Seli, Ravila, Ohukotsu, Raikküla ja Voose. Ülesannet on võimalik täita proovišurfide või ka väiksemate proovikaevandite tegemisega.

Keava Võnnumägi pakkus uurimiseks veel teisegi küsimuse: mis muistisega ikkagi tegemist on? On selge, et see polnud selline arvuka elanikkonnaga kindlustatud asula, nagu näiteks Asva, Ridala või Iru. Kultuurkiht on äärmiselt leiuvaene (seni on leitud vaid paarkümmend savinõukildu ja paar väikest luukildu), osutades püsiasustuse puudumisele. Kas võib tegu olla varase kultusekohaga, mis oli varjatud kõrvaliste pilkude eest kõrge valliga? Analoogseid rajatisi on Eestis teisigi (nt Salevere), kuid neid pole uuritud. Valliga suletud kultusekohti, mis kuuluvad pronksi- ja vanemasse rauaaega, tuntakse näiteks Rootsist (Olausson 1995). Selle probleemiga kogu Eesti muinasusundi kontekstis hakkab tegelema doktorant Tõnno Jonuks.

Viidatud kirjandus
Heinsalu, A., Veski, S., Heinsalu, H. & Koot, H. 2003. Turbakihid Keava linnuse veerel mäletavad muistseid olusid. - Eesti Loodus, 54: 11, 38-42.
Koot, H. 2004. Inimmõju ja looduse areng Linnaaluste viikingiaja asula ja Keava linnamäe ümbruses. Bakalaureusetöö. Tallinn. (TPÜ geoökoloogia õppetool)
Konsa, M., Lang, V. Lainemurd, I. & Vaab, H. 2002. Archaeological excavations at settlement site I of Linnaaluste. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2001, 74-81.
Konsa, M., Lang, V. & Loolaid, L. 2003. Settlement site III of Linnaaluste from archaeological complex of Keava. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2002, 51-55.
Lang, V. 2000. Keskusest ääremaaks. Viljelusmajandusliku asustuse kujunemine ja aereng Vihasoo-Palmse piirkonnas Virumaal. Muinasaja teadus, 7. Tallinn.
Lang, V. 2002. Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. - Keskus - tagamaa - ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. Muinasaja teadus, 11. Tallinn, 125-168.
Lang, V., Tvauri, A. & Rohtla, M.-L. 2002. The hill-fort of Keava. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2001, 65-73.
Lang, V., Tvauri, A. & Saimre, T. 2003. New results from the hill-fort of Keava. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2002, 42-50.
Lang, V., Konsa, M., Tvauri, A., Kaldre, H., Laneman, M., Lätti, P. & Vaab, H. 2004. Two Iron Age hill-forts, a settlement site and Neolithic birch bark pavement of Keava. - Archaeological Fieldwork in Estonia 2003.
Lang, V. & Konsa, M. 2004. Aeg ja muutus interdistsiplinaarsetes kohauuringutes Keava ümbruse asustusloo näitel. - Muinasaja teadus, 14, 113-135..
Olausson, M. 1995. Det inneslutna rummet - om kultiska hägnader, fornborgar och befästa gårdar i Uppland från 1300 f Kr till Kristi födelse. Riksantikvarieämbetet. Arkeologiska undersökningar. Skrifter nr 9. Stockholm.
Sepp, L. 2004. Keava linnamäe ümbruse asustus. Lõputöö. Tartu. (TÜ Eesti ajaloo õppetool
)