Valter Lang

Teadusliku artikli koostamine

 

 
Tavalise teadusliku artikli ülesehitus peaks üldjuhul vastama järgmisele skeemile:
Lühikokkuvõte ja võtmesõnad
Sissejuhatus
Uurimislugu ning teoreetiline taust
Allikate ja uurimismetoodika tutvustus

Materjali esitus
Arutelu
Kokkuvõte
Tänuavaldus
Kasutatud allikate ja kirjanduse loetelu
Lisad (võõrkeelne resümee, illustratsioonid)
LEIUPUBLIKATSIOONID I VÄLITÖÖDE LÜHIÜLEVAADE I RETSENSIOON I AIVARI ÕPETUSSÕNA
 
  1. Lühikokkuvõte ja võtmesõnad

See osa kirjutatakse tegelikult kõige lõpus, siis kui artikkel on juba valmis. Lühikokkuvõtte pikkus sõltub väljaandest, kus artikkel avaldatakse, tavaliselt ei ületa see ¼ või ½ lehekülge. Sisult peab see olema artiklit kattev, st selles peavad lühidalt kajastuma uurimuse põhitulemused. Tavaline viga: märgitakse küll, mida uuritakse, kuid pole sõnagi selle kohta, mida välja selgitati. Lühikokkuvõte (abstract) on see osa artiklist, mis läheb referatiivajakirjadesse (juhul, kui vastav väljaanne on refereeritav), seega ainus osa artiklist, mis levib laiemalt kui antud ajakiri. See on tihtipeale ka ainus osa teie artiklist, mida loetakse - seda enam tuleb selle koostamisel vaeva näha. Võtmesõnadeks (key words) on kõige olulisemad märksõnad (tavaliselt 5-6), millest artiklis juttu. Neid kasutatakse tavaliselt referatiivajakirjades indeksite koostamisel, samuti raamatukogude kataloogides. Vahel loetaksegi ainult indekseid, et võtmesõnade kaudu kontrollida endale vajaliku info olemasolu. Seega võidakse just võtmesõnade kaudu jõuda teie artiklini.

2. Sissejuhatus

Artikli kirjutamine algab sissejuhatusest. Selle kõige olulisem koostisosa on teema püstitus ja selle uurimise vajalikkuse põhjendus. Ei piisa sellest, kui mainitakse vaid, et käesolevas artiklis uuritakse seda ja seda. Tarvis on põhjendada, miks autor antud teemat vajalikuks peab, kuidas see teema on üles kerkinud, mida selle teema uurimine aitab lahendada, millistele küsimustele vastata. Lugejal on oluline teada, kas tal on mõtet oma aega raisata selle artikli lugemisele. Oluline on sõnastada küsimused, millele loodetakse artikliga vastust leida.

Et ärgitada lugejat sissejuhatusest ka edasi lugema, paigutavad osavamad tegelased siia mingi huvitava seose, vahel isegi mõne anekdoodi või kalambuuri, teinekord pannakse artiklile mõni teemaga haakuv moto. Kui seda tehakse taktitundega ja õnnestunult, annab see artiklile palju juurde - vastupidisel juhul äpardute lihtsalt juba alguses.

3. Uurimislugu ning teoreetiline taust

See osa võib olla lülitatud ka sissejuhatusse. Põhjendades teema asetust, on tarvilik anda ülevaade hetke uurimisseisust ning kuidas selleni on jõutud. Oluline on mitte piirduda näiteks nimede, kaevamiskohtade ja -aastatega, vaid keskenduda varasemate tõlgenduste analüüsimisele. Arheoloogia on kas tõlgendus või siis mitte midagi. Tõlgenduste analüüsis tuleb tähelepanu pöörata sellele, miks üks või teine uurija nii või teisiti on arvanud, st tuleb analüüsida, milline oli tema allikaline baas ja teoreetiline tagapõhi, mis tõlgendust mõjutasid. Ja sealtkaudu on loomulik jõuda omaenda teoreetilise lähtekoha selgitamiseni. See on esimene koht teie artiklis, kus te tõeliselt saate näidata oma eruditsiooni ja lugemust, kursisolekut tänapäevase arheoloogia arengutendentsidega. Ei ole aus pugeda väite taha, et teil polegi mingit teooriat - niikuinii on. Ja kui tõesti pole, siis tuleks artikli kirjutamisega veidi oodata…

Võib juhtuda, et olete teerajaja rollis ning leidnud teema, mida meil mitte keegi mitte kunagi pole uurinud. Sellisel juhul tuleb kõigepealt vaadata, kas mujal kaugemal pole seda äkki tehtud. Kui ka mujal pole mitte keegi antud teemat käsitlenud, siis tuleb teile õnne soovida - olete astunud pika sammu doktorikraadi suunas. See päästab teid hetkel küll historiograafilise osa kirjutamisest, kuid mitte mingil juhul oma teoreetilise lähtekoha selgitamisest. Moodsas arheoloogias on pealegi kombeks ka iseennast pisut avada, et selgitada oma personaalset seotust antud teemaga, samuti püütakse analüüsida oma teaduslikke ja võimalikke poliitilisi eelmõjustusi. Iseenda lahkamisega ei maksa muidugi liiale minna, nii tähtis see ka ei ole.

4. Allikate ja uurimismetoodika tutvustus

Siin tuleb kirjeldada ja iseloomustada allikaid, mis on teie uurimuse aluseks. Milliste muististe või leidude või arhiivimaterjalidega on tegu, kuidas just need aitavad vastata teie püstitatud küsimustele? Kui representatiivne on olemasolev materjal? Samuti tuleb selgitada uurimismetoodikat: kuidas te antud muistiseid või leiumaterjali uurite, et oma küsimustele vastuseid saada? Millistele aspektidele või detailidele (eriliselt) tähelepanu pöörate ja miks just neile? Milliseid tehnilisi abivahendeid või arvutiprogramme (näiteks kalibreerimisel) kasutate?

5. Materjali esitus

Alles nüüd jõuame konkreetse materjali esitamiseni, olgu need siis kaevamiste tulemused, leidude kirjeldused, müntide määrangud, mis iganes (teoreetiliste artiklite puhul võivad selleks materjaliks olla teiste uurijate seisukohad, tõlgendused, teooriad.) Olenemata materjali iseloomust tuleks püüda vältida nii kaevamisaruannete ümberkirjutamist kui ka kataloogistiili. Materjal peaks ka siin olema esitatud läbitöötatud ja üldistatud kujul; kataloogide ja nimekirjade koht on artikli lisas. Mida iganes õnnestub kajastada tabelites või graafikutes, tuleb see sinna ka panna. Hea pilt, joonis või graafik on alati parem kui lehekülgede kaupa kuiva teksti. Te ju tahate, et teie artiklit loetakse - ärge siis piinake lugejat kataloogide, nimekirjade vms esitamisega keset artiklit! Samas peab aga materjal olema siiski esitatud sellisel moel ja hulgal, et lugeja aru saaks artikli järgmisest osast. See tähendab seda, et kuna järeldused teie peas on kasvanud välja olemasolevast materjalist, siis peab see materjal olema esitatud nõnda, et ka lugejal tekiksid analoogilised assotsiatsioonid juba enne teie poolt kirja pandud järelduste lugemist. Ainult sellisel juhul ta usub teid.

6. Arutelu

See on koht, kus eespool esitatud materjalist lähtuvalt tuleb vastata sissejuhatuses püstitatud küsimustele. Siin tuleb tõepoolest arutleda selle üle, milline tõlgendus oleks antud hetkel teie meelest see kõige parem. Üritage mõtelda alternatiivselt, püüdke mitte ainult verifitseerida, vaid ka falsifitseerida oma hüpoteese! See on teine koht artiklis, kus lugeja tahab näha teie eruditsiooni, loogilist mõtlemist, materjali tundmist, arutlusoskust. Ärge kartke lahtiste otste jätmist - teie esitatud tõlgendus ei ole niikuinii lõplik! Teretulnud on lünkade ja seni vastuseta küsimuste esitus, sellega seoses ühtlasi mingi tulevase uurimisprogrammi visandamine.

7. Kokkuvõte

Kokkuvõtte kirjutamine on küll kõige igavam, sest eelnevalt on justkui kõik ära öeldud, kuid samas siiski möödapääsmatu. Üldiselt kehtib arusaam, et siin enam uusi materjale või seisukohti ei esitata, vaid võetakse lühidalt kokku artikli sisu, sh kindlasti järeldused. Võib ka anda kogu kõne all olnud probleemistikule mingi uue ja avarama perspektiivi või vaatenurga, mis ärgitab lugejat ennast edasi mõtlema teemadel, millest te artiklis ei söandanud kirjutada.

8. Tänuavaldus

Viisakas inimene tänab oma kolleege, kes teda artikli kirjutamisel jõu või nõuga aitasid. Neid on alati. Kindlasti tuleb tänada aga neid, kes teile raha on andnud - fondid, sponsorid jms.

9. Kasutatud allikad ja kirjandus

Kuna peaaegu igal väljaandel on oma viitamissüsteem, siis tuleb ennast juba enne artikli kirjutamise algust sellega kurssi viia. Sellega säästate nii omaenda kui ka toimetaja aega ja vaeva, samuti võimalikke arusaamatusi ja vigu, mis toimetamise käigus võivad tekkida.

10. Lisad

Eestis ilmuvatel eestikeelsetel artiklitel peab olema võõrkeelne resümee, vahel tahetakse seda saada ka välismaal ilmuvate inglise- (või muu-)keelsete artiklite puhul, et seda siis kohalikku keelde tõlkida. Resümee pikkus sõltub väljaande võimalustest ja tavadest, üldiselt ei tohiks see ületada ¼ kogu põhiartikli mahust. Resümee peab ammendavalt kajastama artikli kõiki ülalkirjeldatud osi, st teema püstitust ja põhjendust, teoreetilist tausta, materjalide ja metoodika tutvustust, materjali esitust, arutelu ja järeldusi. Üldiselt peaks iga arheoloog olema suuteline ise kirjutama oma artikli resümee inglise või saksa keeles. Grammatikavead ja stiili parandab keeletoimetaja, aga vähemalt teie erialane terminoloogia on paigas. Teiste tõlgitud resümeede tavaline häda ongi just selles, et just arheoloog ei pruugi neist adekvaatselt aru saada.
Lisasse tuleks paigutada ka suuremad tabelid, nimekirjad ja kataloogid, kui nad muidugi tõesti vajalikud on.

Artikli juurde kuuluvad illustratsioonid on vähemalt sama tähtsad kui tekst. Millisel tasemel illustratsioonid kõlbavad, sõltub väga palju konkreetsest ajakirjast. Fotode maksimaalne kvaliteet ja jooniste korrektne vormistus (hea kunstniku tuššijoonis või arvutigraafika) ei ole kunagi liiast. Tuleb väga hoolikalt kaaluda, millised illustratsioonid on tõesti vajalikud ja informatiivsed, et artikkel oleks paremini mõistetav. Ei maksa liialdada ja vähese informatiivsusega illustratsioone panna - hoolikas toimetaja praagib need niikuinii välja. Alati kulub ära, kui artikli juures on kaart, kus peal olulisemad tekstis käsitletavad kohad. Kui tegu on mõne mikrorajooni kaardiga, siis peaks kusagil selle nurgas olema väike Eesti kaart ja vastava rajooni asetus sellel - nii säästate lugeja vaeva koha väljaotsimise ja seostamisega. Mikrorajooni kaartide puhul on abiks ka koordinaatide esitus.

!

Ühtki ülaltoodud nõuetele täielikult vastavat artiklit ma ei tea ja pole ka ise kirjutanud. See on artikli ideaalmudel, mille poole püüdlemist tuleks alustada juba ülikoolis. Öeldakse, et elu ei ole nii keeruline, ta on palju keerulisem - ja nii on ka artikli kirjutamisega. Väga palju oleneb tegelikult ka konkreetsest teemast - kaugeltki mitte kõik teemad ei võimalda ühesugust ülesehitust. Näiteks võivad täiesti teistsuguse struktuuriga olla leiupublikatsioonid, retsensioonid, mõnevõrra ka kaevamistulemusi tutvustavad lühiartiklid.
Leiupublikatsioonid

Leiupublikatsioonid peaksid koosnema järgmistest osadest:

- Sissejuhatus: avastuslugu, leiutingimused (leiukoht ja leiusuhted, seos teiste lähikonna leidude ja muististega), leiu saatus (kus asub või kuhu kadus).
- Leiu kirjeldus.
- Leiu analüüs: dateering, kultuurilooline kontekst, seos teiste analoogiliste leidudega meil ja kaugemal.
- Järeldused: mida see leid meile näitab, milliseid seisukohti või tõlgendusi muudab, miks ta on oluline, et väärib publitseerimist.
- Kokkuvõte
- (Resümee)

Välitööde lühiülevaade

- Välitööde põhjendus (miks üldse kaevati: millise uurimisteemaga seoses või millistele küsimustele sooviti vastust; päästekaevamiste puhul avariiolukorra kirjeldus; varasem uurimislugu, kui on).
- Välitööde ulatus (kaevandi või inspekteeritud maa-ala suurus, asukoht, seos teiste ümberkaudsete muististega).
- Välitööde metoodika lühitutvustus.
- Välitööde käik ja avastatud materjali esitus (konstruktsioonid ja leiumaterjal).
- Välitööde tulemuste lühianalüüs: kuidas tänu kaevamistulemustele õnnestus edendada vastava probleemi uurimist või (päästekaevamiste puhul) millise panuse andis uuritud (ja nüüdseks hävitatud) muistis mõne konkreetse teema uurimisele.
- Kokkuvõte
- Resümee

Retsensioon

Omaette nurga teaduskirjanduse maastikul moodustavad retsensioonid. Retsensiooni kirjutades ei pea te ise ülaltoodud reeglistikku järgima, selle asemel saate jälgida, kas ja kuidas retsenseeritav autor seda on teinud. Retsensioon läheneb oma ülesehituselt pigem ilukirjanduslikule esseele kui teadusartiklile. Ometi võib nimetada kolme enam-vähem kohustuslikku osa: retsenseeritava töö vormi lühitutvustus, esitatud seisukohtade sisuline analüüs ning kokkuvõttev hinnang töö õnnestumise ja tähtsuse kohta.
Lühitutvustuses peaks olema nimetatud töö autor, pealkiri, ilmumiskoht ja töö maht (lk). Lisaks sellele tuleks tutvustada töö ülesehitust, struktuuri. Kuidas kulgeb seisukohtade sisuline analüüs, selles osas on retsenseerijal vabad käed: seda võib teha järjest peatükkide kaupa või teemade/seisukohtade kaupa või ka kuidagi teisiti. Oluline on jälgida autori teemapüstituse aktuaalsust, teoreetilist tagapõhja ja esitatud metoodikat ning tagapool kontrollida, kas ja kuivõrd ta püsib oma teoorias ja metoodikas. Seda saab teha muidugi juhul, kui autor on avanud oma teoreetilise raamistiku. Kui seda tehtud pole, siis peaks olema retsensendi ülesanne need tegelikud teoreetilised lähtekohad ja tõekspidamised ridade vahelt välja kiskuda. Ja siis nende üle arutleda. Teine oluline ülesanne on jälgida, kuivõrd põhjendatud on autori järeldused ja tõlgendused, kas need kasvavad välja materjalist või on imetud sulepeast. Kas oleksid olnud tõepärasemad mõned muud tõlgendused? Kuivõrd ollakse kursis kirjandusega, mujal tehtuga? Kritiseerides ei tohi kunagi minna isiklikuks, arvustada tuleb mitte inimest (tema haridust, töökohta vms), vaid tema töös esitatud seisukohti.

Kokkuvõttev hinnang retsenseeritavale tööle on väga tähtis ning see tuleb eriti hoolikalt sõnastada. Te ei saa ju võtta oma südametunnistusele mõnda infarkti, töökoha kaotust vms - teadus ei ole lõpuks nii tähtis. Sellest hoolimata peaks püüdma hinnata, mida uut see töö on varasemaga võrreldes andnud, millistele küsimustele vastanud (kas on täitnud püstitatud ülesande) ja millised võiksid olla edasised uurimisülesanded antud valdkonnas. Lõpetada tasub alati mõne mazhoorse akordiga.

Aivari õpetussõna
!
Enne kui ukse maha lööd, vaata ehk on see juba avatud.