Inimesed

Valter Lang, instituudi juhtaja, arheoloogia professor, akadeemik, PhD (arheoloogia)

Olen töötanud Eesti arheoloogias alates ülikoolistuudiumi lõpetamisest 1981, esialgu uurijana Teaduste Akadeemia Ajaloo Instituudis Tallinnas, alates 1999. aastast aga korralise professorina Tartu Ülikoolis. Kuni 2000. aastate lõpuni töötasin kolme suurema asustusarheoloogilise projektiga Harjumaal, Virumaal ja Raplamaal, uurides selle kõrval ka muistseid põllusüsteeme ja ainelist kultuuri, eriti keraamikat. Arheoloogilistest perioodidest olen kõige rohkem tegelenud pronksiaja ja eelrooma rauaajaga, kuid kokku u 200 teadustöö temaatika on ulatunud neoliitikumist keskajani. Suuremaid väljakaevamisi olen teinud muistsetel asulakohtadel (Uderna, Olustvere, Ilumäe), linnamägedel (Iru, Keava, Võnnumägi), kalmetel (Väo, Viimsi, Tõugu, Uusküla, Palmse), põllujäänustel (Saha-Loo, Proosa, Uusküla, Ilmandu). Viimastel aastatel olen pühendunud meie etnilise ajaloo uurimisele. Olen 3 aastat olnud instituudi juhataja ja 7 aastat filosoofiateaduskonna dekaan. 2010 valiti mind Eesti Teaduste Akadeemia liikmeks ning 2017 Soome Teaduste Akadeemia välisliikmeks, peale selle
kuulun mitmesse teadusseltsi Eestis, Leedus ja Soomes.

Aivar Kriiska, osakonna juhataja, laboratoorse arheoloogia professor, PhD (arheoloogia)

Minu peamised teadussuunad on esi- ja ajaloolise aja arheoloogia, geoarheoloogia ja arheogeneetika. Uurimishuvid hõlmavad Ida- ja Põhja-Euroopa esiajaloolist ja ajaloolist elanikkonda, kolonisatsioone ja rändeid, majandust, ühiskonda ja asustusmustrit. Minu teadustöö fookuses on samuti inimese ja looduse vastasmõjud, eriti seosed Läänemere veetaseme muutuste ja inimasustuse ning elukohavaliku ja looduskeskkonna vahel esiajal. Tulemustest võib esile tuua Euroopa metsavööndi mesoliitilist koloniseerimist, Ida- ja Põhja-Euroopa Narva ja nöörkeraamika kultuuride erinevaid aspekte ning Läänemere saarte ja rannikualade asustust käsitlevaid uurimusi. Olen läbi viinud multidistsiplinaarseid uurimisprojekte Eestis, Soomes, Venemaal, Lätis ja Valgevenes. Olen arvukate teadusartiklitele ja -raamatute, põhi- ja keskkooliõpikute ning populaarteaduslike artiklite ja raamatute autor või kaasautor.

Heiki Valk, arheoloogia kabineti juhataja, arheoloogia professor, PhD (arheoloogia)

Olen töötanud Tartu Ülikoolis alates 1990. aastast – teaduri, vanem- ja juhtivteaduri ning ühtaegu arheoloogia kabineti juhatajana, praegu professori ametikohal. Esindan arheoloogia „pehmet“, humanitaarset poolt. Huvi pakuvad muinasaja lõppjärk, keskaeg ja varauusaeg, sh arheoloogia seosed usundiga (kalmistud, looduslikud pühapaigad), hilisema rahvakultuuri ja kirjalike allikatega, samuti 13.–18. sajandi üldisemad kultuuriprotsessid Eesti maaruumis, iseäranis Lõuna-Eestis. Eriti paelub Setomaa, kus kaua püsis keskajale omane maailmapilt – sealses traditsioonis võib leida arheoloogia poolt uuritava ajastu mõtte- ja tunnetusviisi kajastusi. Viimastel aastatel on arenenud koostöö geneetikutega keskaegse DNA uurimisel. Omaette uurimisvaldkond on Lõuna-Eesti muinaslinnuste vanus ja kasutuslugu. Oluliseks pean arheoloogia tugistruktuuride – kogude, arhiivi, erialaraamatukogu taastamist Tartu Ülikoolis, konserveerimislabori ja andmebaaside käivitamist ning arheoloogiaajakirja Tutulus asutamist ja toimetamist.

Andres Tvauri, arheoloogia kaasprofessor, PhD (arheoloogia)

Töötan Tartu Ülikoolis alates 1997. aastast. Magistritöö kaitsesin 1995. aastal Helsingi ülikoolis Eesti ja Soome lohukividest. Doktoridissertatsiooni kaitsesin Tartu Ülikoolis 2001. aastal Tartu noorema rauaaja linnuse ja asula asustusloost. Olen juhatanud arvukaid väliuuringuid Tartu arheoloogilises kaitsevööndis, mille tulemusel on valminud mitmed publikatsioonid, mis käsitlevad kesk- ja varauusaegse Tartu arheoloogilisi jäänuseid. Teaduslike monograafiatena on ilmunud minu uurimused Eesti hilisrauaaja (umbes 1050–1250) keraamilistest anumatest ning rahvasterännu-, eelviikingi- ja viikingiajast (umbes 450–1050) Eestis. Olen põhjalikumalt uurinud ajaloolise aja tootmisrajatisi (keraamika-, lubja-, klaasi- ja tõrvatootmiskohad). Praegu koostan uurimust varauusaja (umbes 1558–1783) arheoloogilistest allikatest Eesti alal.

Ester Oras, laboratoorse arheoloogia kaasprofessor, PhD (arheoloogia)

Olen arheokeemik ning tegelen minevikuühiskonna uurimisega, kombineerides erinevaid loodusteaduslikke meetodeid. Töötan samaaegselt nii arheoloogia osakonnas kui ka analüütilise keemia õppetoolis. Minu põhiliseks uurimisvaldkonnaks on biomolekulaararheoloogia, mida kasutan muinas- ja keskaegse toitumise ja tervise rekonstrueerimiseks. Peamise uurimismaterjalina kasutan inimluustikke ja savinõusid, mida analüüsin, kasutades erinevaid orgaaniliste jäägianalüüside meetodeid massispektromeetriast isotoopideni. Lisaks olen tegelenud isotoopanalüüsidel põhinevate migratsiooniuuringutega, esemete päritolu ning kasutusjälgede analüüsiga. Olen interdistsiplinaarse Archemy [www.archemy.ee] uurimisgrupi asutaja ja juht. Annan loenguid erinevatest laboratoorse arheoloogia meetoditest, osalen doktoriseminari korraldamises ning juhendan tudengeid kõigil õppeastmetel nii arheoloogias kui ka analüütilises keemias. Kui oled huvitatud, kuidas loodusteadused aitavad paremini mõista meie ajaloopärandit ning soovid minuga koos töötada, võta julgelt ühendust ester.oras@ut.ee!

Riina Rammo, arheoloogia kaasprofessor, PhD (arheoloogia)

Minu kitsam eriala on tekstiiliarheoloogia. Eelkõige huvitab mind sellega seoses tehnoloogia ja rõivastuse ajalugu Läänemere idakaldal. Kuna Eestis on tekstiile arvukamalt säilinud alates viikingiaja lõpust, siis tegelen peamiselt hilisrauaaja ja keskaja materjaliga (u 11.–16. sajand). Samas olen käsitlenud ka oletatavaid tekstiilijäljendeid pronksiaegsetel savinõudel ja 19. sajandi jõukate linnakodanike surirõivaid. Doktoritöö „Tekstiilileiud Tartu keskaegsetest jäätmekastidest: tehnoloogia, kaubandus ja tarbimine“ kaitsesin 2015. aastal Tartu Ülikoolis. Järeldoktorantuuri „Tekstiilitehnoloogia mikroskoobi all” läbisin Aalto Ülikooli Nanomikroskoopia keskuses Helsingis (2017–2018), kus täiendasin teadmisi erinevate mikroskoopide kasutamisest kiudude ja tehnikate määramisel ning uurisin minevikus kasutatud värvaineid. Alates 2020. aastast keskendun rõivastuse ja enesemääratluse seoste uurimisele Eesti alal arheoloogiliste leidude põhjal.

Eve Rannamäe, arheoloogia kaasprofessor, PhD (arheoloogia)

Olen zooarheoloog ehk uurin arheoloogilistest kontekstidest pärit loomaluid. Oma doktoritöös ja järeldoktorantuuris uurisin lambapopulatsioone Eestis ja mujal Põhja- ning Ida-Euroopas. Selleks kasutasin peamiselt morfomeetrilisi ja arheogeneetilisi meetodeid. Pean väga oluliseks asjaolu, et mineviku loomade ja karjakasvatuse uurimine on toonud mind ka tänapäeva – meie põlistõugudeni ja eriti Kihnu maalambani – kus saan rakendada zooarheoloogia andmeid maatõugude uurimisel ja ka säilitamisel. Hetkel käimasolevatest projektidest kahes (BoNe ja PRG29) olen uurimisfookusesse lisanud ka veised ja kitsed: nende kasvatuse, kasutuse ja populatsioonide kujunemise eelkõige kesk- ja uusajal. Näiteks on huvi keskmes meie härjakultuur ja selle seosed Soome aladega. Lisaks püüan saada mahukat ülevaadet üldise loomakasvatuse, kaubanduse ja loomsete saaduste tarvitamise kohta Eesti aladel kesk- ja uusajal. Kolmandas projektis (PSG492) tegelen aga muinasajaga ja uurin, millist rolli mängisid mets- ning koduloomad inimese toidulaual tollal.

Mari Tõrv, arheoloogia teadur, PhD (arheoloogia)

Ma olen arheoloog, kes töötab mitme valdkonna piirimail. Oma uurimistöös keskendun mineviku surmakultuuri ja toitumise uuringutele, rakendades osteoloogia, arheoloogia, arheotanatoloogia, aga ka stabiilsete isotoopide uuringuid. Kõige laiemalt huvitavad mind minevikus elanud inimeste identiteedid ja see, kuidas neid väljendatakse erinevates praktikates (nt matmiskombed, toidukultuur).

 

 

Kristiina Johanson, arheoloogia teadur, PhD (arheoloogia)

Olen omandanud nii bakalaureuse-, magistri- kui doktorikraadi Tartu Ülikoolis. Alustasin kiviaja arheoloogiaga, tegeledes peamiselt juhuleidudena leitud hilisneoliitilistele varreauguga kivikirvestele tõlgendusvõimaluste otsimisega. Hiljem liikus fookus kiviaegsete esemete taaskasutuseni hilisemates, peamiselt raua- ja keskaegsetes, kontekstides ning looduslike leidude (fossiilid, ümarad kivid, mineraalid) tõlgendusteni arheoloogilistes muististes. Doktoritöös, mille kaitsesin 2018. aastal, vormusid need teemad maagia ja maagiliste esemete tuvastamisvõimaluste otsinguteks arheoloogilise materjali põhjal. Viimasel ajal olen liikunud hoopis loodusteaduste suunas ning tegelen taimejäänuste võrdluskogu korrastamise ja täiendamisega, aga ka arheoloogiliste taimede mikro- ja makrojäänuste määramisega.

Ragnar Saage, arheoloogia teadur, projektijuht, PhD (arheoloogia)

Olen arheometallurg ehk minu põhiline uurimisvaldkond on mineviku metallitöö. Ma alustasin metallitöö uurimist 2011. aastal, võttes Jüri Peetsi ja Ain Mäesalu juhendamisel ette Käku sepikoja uurimise ja nüüdseks on sellest välja kasvanud laiem huvi kõiksugu metallitöö vastu. Metallitöö uurimiseks kasutan eelkõige materjaliteadusest üle võetud meetodeid, mille abil jõuame lähemale esemete valmistamistehnoloogia, kvaliteedi ja keemilise koostiseni. Metallivalu uurimiseks olen põhiliselt tegelenud metallisulatustiiglite ja valuvormide analüüsimisega, samas kui rauametallurgia osas on põhiliselt luubi all olnud sepikojad ja nende leiud. Vahemikus 2021 kuni 2024 tegelen oma projektiga “Eesti rauametallurgia kõrgaeg ja hääbumine 12.–14. sajandil”, mis on Postimehe Fondi Noor-Eesti teadusgrant. Metallurgia uurimise kõrvalt tegelen eksperimentaalarheoloogiaga, aga ka muististe ja esemete 3D modelleerimisega fotogramm-meetria abil. Tehtud mudelid leiab aadressilt: https://sketchfab.com/r.saage

 Marcus Adrian Roxburgh, arheoloogia teadur, PhD (arheoloogia)

An ever-present fact in the study of Archaeology is that ‘The truth isn’t easily pinned to a page. In the bathtub of history, the truth is harder to hold than the soap and much more difficult to find.’ But of course, we still try. My research interest is to better understand the impact of the Roman world on the peoples of the Eastern Baltic, who lived over 1000km from its northern borders. This is explored through the prism of globalisation theory, especially in the adoption and adaptation of ‘Roman’ material culture, by local peoples. This is primarily fuelled by better understanding the geo-temporal nature of the copper-alloy artefacts that survive in great numbers here, especially amongst the tarand grave areas of north-eastern Estonia. I am very much interested in the application of XRF on corroded copper-alloy artefacts, which can provide useful insights into chronological change if used in a qualitative way. It cannot exactly pinpoint the soap as yet, but it can at least tell us which part of the bathtub it is in.

Freydis Ehrlich, arheoloogia nooremteadur

Olen Tartu Ülikooli doktorant ja minu uurimisteemaks on arheoloogilised linnuluud. Minu doktoritöö peamise osa moodustab kodustatud lindude uurimine. Täpsemalt on minu eesmärk välja selgitada, millal jõudsid Eestisse erinevad kodustatud linnud, nagu kana, koduhani, kodupart ja kalkun. Teiseks eesmärgiks on uurida, milliseid linde Eesti zooarheoloogilises materjalis üldse leidub ning kuidas neid linde võidi minevikus tarvitada. Viimane küsimus oli minu uurimisteemaks ka bakalaureuse- ja magistritöös, kus uurisin Viljandist leitud linnuluid.

Alessandra Morrone, arheoloogia nooremteadur 

The aim of my doctoral project is to investigate historical periods of Middle Age and Early Modern Baltic history from a bioarchaeological perspective, focusing on the health and dietary aspects of human communities through the combined use of paleopathology and biomolecular archaeology. Human skeletal remains collected during previous excavations from different rural and urban locations in South-Eastern Estonia, covering the 13th-18th centuries temporal span, are being analysed to develop a pathological and dietary profile. From the pathological perspective, the individuals undergo a macroscopic examination to track down signs of metabolic, infectious, degenerative and dental disease. Bone and tooth samples are then employed for carbon and nitrogen stable isotope analysis for dietary reconstruction. The results will be integrated with further data from other coeval Estonian sites to reconstruct the general health status and variations within the populations. As a broader contribution to archaeological sciences, this study will explore the effects of disease on isotopic values in human bone.

Anu Lillak, arheoloogia doktorant

Jekaterina Lissitsina, arheoloogia doktorant 

Monika Reppo, arheoloogia doktorant

Oma doktoritöös keskendun klaasi tootmisele ja tarbimisele 17.–18. sajandi Eestis tuginedes arheoloogilistele leidudele ja arhiiviallikatele. Uurimistöö osana vaatlen ka migratsiooni rolli oskuste ja ideede levikus. Täpsemalt uurin kohalike klaasitööliste sugupuid, et selgitada välja nende päritolu ning Eesti-sisesed seosed. Lisaks nimetatule huvitab mind ka linnaarheoloogia ja sotsiaalajalugu. Lisaks töökogemusele arheoloogina erasektoris, olen olnud seotud ka suulise ajaloo projektidega Eesti Mälu Instituudis ja töötanud vabatahtlikuna Eesti Rahvusarhiivis. Oma magistrikraadi kaitsesin 2016. aastal Tallinna Ülikoolis.

Maris Niinesalu, arheoloogia doktorant

Olen Tartu Ülikooli doktorant, kelle doktoritöö teemaks on “Muinasaegse toitumise rekonstruktsioonid: stabiilsed isotoobid ja mikrofossiilide analüüs”, mille raames uurin pronksi- ja rauaaegset toitumist Eesti saare- ja rannikualadel läbi 13C ja 15N isotoopide ning hambakivisse ladestunud mikrofossiilide. Oma magistritöö “Segatud ja fragmentaarsete luude osteoloogiline analüüs: kaks juhtumuuringut 6.-9. sajandi Saaremaalt” raames omandasin teadmised inimluude arheoloogilisest uurimisest, seda eelkõige segunenud ja fragmenteerunud luumaterjalil. Läbi osteoloogilise materjali uurimise tärkas minus huvi ka muistse toitumise vastu. Eriti olen huvitatud sellest, kuidas toit ja toitumine on mõjutanud inimeste hambaid ning milliseid toitumisele viitavaid märke neilt leida võib. Lisaks toitumisele ja arheoloogilistele inimluudele olen huvitatud ka keskaegsest arheoloogilisest materjalist ning tafonoomiast.

Irina Khrustaleva, arheoloogia doktorant

My main research interests include the Stone Age of Eastern and Northern Europe, hunter-gatherers sites and settlements, Prehistoric housing and dwellings, settlements organization and landscape. My work is also related to the study of sources and ways of using of the lithic raw materials (Carboniferous and Silurian flint, first of all) during the Stone Age in Eastern Europe. My PhD project concentrates on the Stone Age Architecture of Estonia, and the data from the territories of Finland, Russia, Latvia, Lithuania and Belarus serve as comparative material. I participate in international multidisciplinary research projects in Estonia, Russia, Belarus and Latvia. 

Arvi Haak, arheoloogia teadur, MA (arheoloogia)

Lõpetasin Tartu Ülikooli arheoloogina (2001) ning kaitsesin siin ka teadusmagistri kraadi (2010), olen end täiendanud ka Readingi ülikooli juures Suurbritannias. Lisaks ülikoolile töötan Tartu Linnamuuseumis, kus vastutan arheoloogiakogude eest ning olen korraldanud arheoloogiaga seotud näitusi. Aastast 2013 olen väljaande „Arheoloogilised välitööd Eestis“ toimetaja. Minu peamised uurimisvaldkonnad on Lõuna-Eesti keskaegsete linnade ja linnuste arheoloogia (sh välitööd Viljandi ordulinnusel 2000–2006) ning hilisrauaaja ja keskaja keraamika, põgusalt olen käsitlenud ka mõnd muud keskaja leiuliiki. Sügavamat huvi tunnen linnatekke küsimuste vastu Eestis, samuti huvitab mind stratigraafia rakendamine arheoloogias. 2018. aastast osalen projektis „Võõras vs kohalik kesk- ja uusaja toitumisharjumustes Läänemere idaaladel: päritoluanalüüside kasutamine tarbimismuutuste jälgimisel“, mille raames tegelen Lõuna-Eesti linnade toidunõude päritolu küsimuste ning projektis kesksel kohal olevate looma-, linnu- ja kalaluude leiukonteksti ja dateeringu selgitamisega.

Marge Konsa, projektijuht

Avastasin arheoloogia enda jaoks 16-aastaselt, kui esimest korda osalesin arheoloogilistel kaevamistel ja see oli armastus esimesest kühvlitõmbest peale. Minu peamisteks kaevamis- ja leireobjektideks on olnud matmispaigad ja asulakohad, kuigi lisaks on nende sekka sattunud ka linnuseid, muistseid põlde ning aardeid. Huvi asustusajaloo ja maastikuarheoloogia vastu on mind viinud pea igasse Eestimaa nurka ning andnud oskuse ühendada oma uuringutes arheoloogilisi, ajaloolisi ja loodusteaduslikke allikaid. Eriti meeldib mulle mikroarheoloogia, kus ühe muistise üksikasjaliku uurimise kaudu saab luua detaili- ja nüansirohke pildi ühe kogukonna või muistise ajaloost. Niiviisi uurin praegu ühes Viljandimaa matmispaigas kajastuvat kogukonnalugu ning teiseks minu lähivaatluse objektiks on Salme laevmatused. Lisaks uurimistööle meeldib mulle olla teaduse vahendajaks üldsusele. Viimati valmis mul koostöös Saaremaa Muuseumiga rändnäitus Salme laevmatustest.

Silvia-Kristiin Kask, projektijuht

Kristel Kajak, konservaator, MSc (kultuuriväärtuste säilitamine)

Töötan TÜ arheoloogia kabinetis arheoloogiliste objektide konservaatorina 2004. aastast, mil ma lõpetasin eseme konserveerimise eriala Soomes, tollases Kunsti ja Disaini Instituudis (EVTEK). 2014. a. kaitsesin kultuuriväärtuste säilitamise erialal magistrikraadi (MSc)Tartu Ülikoolis. Arheoloogiasse sattusin ma tänu BA lõputöö otsingutele ning need viisid mind monoliitide (pinnaseplokid leidudega) temaatika juurde. Põnevad ja mahukad projektid on olnud 13.–14. sajandi Siksälä kalmistu rikkaliku leiumaterjaliga matuse monoliitide väljapuhastamine ning Kukruse kalmistu VI matuse, ERM ́i ühe püsieksponaadi, 12. sajandi Kukruse memme täispikkuses skeleti väljapuhastamise, konserveerimise ja eksponeerimisega seotud tööd. Tegelen peamiselt orgaanilise leiumaterjali konserveerimisega, kuid nüüdseks on töölauale tee leidnud ka muust materjalist leiud. Olen kaasõppejõud loengukursusel “Arheoloogiliste objektide säilitamine” ja püüan niimoodi anda oma panuse kultuuriväärtuste säilitamise väärtustamisele ja teadvustamisele. Kuulun Eesti Konservaatorite Ühingusse ja hindan koostööd.

Martin Malve, tehnik, MA (arheoloogia)

Olen osteoarheoloog, kelle töö hõlmab matmispaikade arheoloogiliste päästekaevamiste juhatamist ja nendelt leitud inimluude analüüsimist. Luu-uurimist õppisin Leedus, Vilniuse Ülikoolis (2008–2009) professor Rimantas Jankauskase käe all ja hiljem olen täiendanud end ka Inglismaal Readingi Ülikoolis (2013). Teadustöös keskendun eelkõige kesk- ja varauusajast pärinevate skelettide uurimisele, et saada parem pilt sellest, kuidas inimesed tollal elasid, milline oli neid ümbritsev keskkond, nende tervis ning toitumine. Minu suurimaks huvivaldkonnaks on paleopatoloogia, mis keskendub minevikus põetud haiguste ja vigastuste analüüsile. Olen uurinud põhjalikult tera- ja tulirelvavigastustega skelette ja trepanatsioone. Lisaks olen käsitlenud ka erinevad nakkushaigused nagu süüfilis, leepra ja tuberkuloos. Samuti teen tihedat koostööd geneetikutega surnute päritolu ja haiguste uurimisel. Olen juhatanud arheoloogilisi välitöid üle 50 maa- ja linnakalmistul. Suurimaid kaevamisi olen läbi viinud Tallinnas Tõnismäe kalmistul (2017), kust tuli välja üle 500 matuse ja Tartus Püha Maarja kalmistul (2011) kust avastati ligi 750 luustiku. Lisaks olen kaevanud sõjategevusega seotud ühishaudu (Tartus Oa tänaval, Vastseliinas), katkukalmistuid (Otepääl, Tallinnas) hukkatute matmispaika Rakveres ning võllamäge Haapsalus. Oma tööga seoses olen teinud koostööd ka Eesti Kohtuekspertiisi Instituudiga. Olen kirjutanud üle 100 populaarse ja teadusliku artikli. Annan Tartu Ülikoolis valikainet „Sissejuhatus osteoarheoloogiasse

Andres Vindi, tehnik

Olen sündinud 1971. aastal Tartus. Arheoloogiapisiku sain 1986.-87. aastal Makita külakalmistu kaevamistelt. Tartu Ülikooli tulin 1993. aasta kevadel. Töötan tehnik-konservaatorina – tegelen metalli konserveerimise ja leidude magasineerimisega. Peale selle tegelen maastikul uute arheoloogiliste objektide otsimisega. Suuremat huvi pakuvad linnamäed, mida olen leidnud 12, järve- ja jõesaared. Suviti osalen ülikooli juhitavatel arheoloogilistel kaevamistel.

 

Riina Juurik, tehnik, MA (arheoloogia)

Olen olnud seotud arheoloogiaga alates aastast 2006, mil alustasin tööd arheoloogia kabinetis arheoloogilise ja pärimusliku kohainfo andmebaasiga. Edasine tegevus ongi olnud seotud nii kohainfo kui ka Tartu ülikooli arheoloogiakogude andmebaasi loomise, arendamise ja sisulise haldamisega. Mõningal määral olen tegelenud ka maastikuarheoloogiaga Edela-Eesti piirkonnas. Lisaks magistrikraadile arheoloogias olen omandanud rakendusliku kõrghariduse õena ning hetkel olengi tegev kahes valdkonnas, arheoloogias ja õenduses.

 

Riina Vesi, tehnik

Peale Tartu kunstikooli lõpetamist asusin tööle arheoloogia kabinetis tehnik-joonestajana. Olen osalenud paljudel arheoloogilistel kaevamistel joonistajana. Praegu on minu tööks inim- ja loomaluude puhastamine ning pakendamine ja osteoloogiakogu korrastamine.

 

 

 

Mairi Kaseorg, arheoloogia magistrant, raamatukogu- ja arhiivihoidja

Magistriõppes tegelen ma vana DNA ja selle säilimisega seotud küsimustega. Õpingute jooksul olen töötanud arheoloogia osakonnas tehnikuna ja praegu on minu töö seotud arhiivi haldamise ning selle juurde kuuluva raamatukogu igapäevase administratsiooniga. Arhiivitöö kõrvalt osalen arheoloogia ajakirja Tutuluse väljaandmisel.

 

 

Fotode autor on TÜ fotograaf Andres Tennus.