ARHIIV

2000
2001
2002
2003
2004



ENG

ARUANNE INSPEKTSIOONIST KEAVA LINNUSE LÄHIKONDA 4. 05. 2000

Seoses Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli kavatsusega asuda lähemalt uurima Keava linnust ja selle lähiümbrust, viidi 2000. aasta 4. aprillil läbi selle piirkonna esialgne inspekteerimine. Inspektsioonis osalesid lisaks allakirjutanule TÜ lektor Ain Mäesalu, teadur Andres Tvauri ja üliõpilane Arvi Haak. Muinsuskaitseinspektsiooni töötajalt A. Pindiselt saadud informatsiooni kohaselt peale linnamäe sealkandis teisi muistiseid kaitse all ei olnud. Ajaloo Instituudi topograafilisse arhiivi oli siiski laekunud teateid ühe Linnaaluste asulakoha kohta (leitud Arne Kivistiku poolt 1990. aastatel) ning Keava linnuse juures Vainu talu lähedal oleva Virumäe-nimelise kabelimäe kohta, kust olevat luid leitud. Viimane teade pärines algselt Eesti Keele Instituudi kohanimede kartoteegist, välja kirjutatud Ain Lavi poolt. Taani hindamisraamat nimetab siitkandist kahte küla: Keava 6 ja Linnaaluste 14 adramaaga.

1. Keava linnus

Keava linnus kuulub E. Tõnissoni tüpoloogias rühma II, 2 - neemiklinnused, mis mõlemast otsast on kaitstud ühetaoliste kõrgemate vallide ja kraavidega ning millel on vall ka külgedel. Tõnisson kirjutab : "Linnus asub NE-SW-suunalise neemiku kõrgemal osal, olles muust neemikust eraldatud mõlemast otsast kõrge valli ja kraaviga (joon. 31 ja tahv. VIII: 2). Edelavalli kõrgus sisejalamilt on kuni 2,5 m, välisjalamilt 6 m, kraavi laius 5-6 m, sügavus 1-1,5 m, kusjuures kraav ei asu otse jalamil, vaid 6-7 m kaugusel. Kirdevalli kõrgus sisejalamilt on samuti 2,5 m, välisjalamilt 6-7 m. 4-5 m kaugusel jalamist on näha kraavitaolist süvendit laiusega 3-4 m, sügavusega 0,5-0,6 m. Pikinõlvade kõrgus on 20 m ringis, valli kõrgus külgedel ei ületa 1 m; loodeküljel u. 15 m ulatuses vall puudub. Enam-vähem ovaalse platoo pikkus on 55 m, laius kuni 20 m, pindala u. 900 m2. Edelapoolne osa platoost on kaldu linnuse otsavalli poole, nii et valli sisejalamile moodustub lauge süvend. Võib arvata, et selles osas jälgib platoo praegune pind kunagist algset reljeefi."

Linnuse kultuurkihist ülevaate saamiseks tegime 30 x 30 cm suuruse prooviaugu kirdepoolse otsavalli sisejalamilt 5 m kaugusele, kagupoolse küljevalli jalami lähedusse. Kultuurkihi paksus selles kohas ulatus 70 cm, see sisaldas paekivitükke (ilmselt valli varingust) ja mõnda põlenud kerisekivi-taolist munakat. Muld oli üsna must, kuid söetükke nimetamisväärselt ei märgatud. Leiti mõned loomaluude fragmendid ning 3 väikest potikildu (TÜ 880). Augu põhjas paljandus kollane savikas liiv. Prooviauk tähistati mündiga augu põhjas. Rohkem linnamäge ei torgitud, kuid seltskond pidas plaani tulevase kaevandi asukoha suhtes.

Keava linnamäe seisukorrast veel niipalju, et selle edelavalli lähedale läänenõlva sisse oli kaevatud koobas - võimalik, et mõne metslooma poolt. Edelavalli taga olev kaitsekraav oli risustatud kivide ja puiduprahiga, mis linnamäe heakorra huvides tuleks eemaldada.

2. Linnaaluste I asula

Linnamäe edelapoolse otsa vahetus läheduses mingit asula kultuurkihti ei ole - seal on pinnaseks helepruun või -hall põllumuld segi moreeniga. Umbes sadakonna meetri kaugusel hakkab aga pinnas järk-järgult tumedamaks muutuma ning u. 170-200 m kaugusel mäest, Laane talu (linnusele lähim talu) hoonete juures, muutus see küllaltki intensiivseks kultuurkihiks. Asula kultuurkiht jätkus edela suunas peaaegu kuni Vainu talu hooneteni välja (u. kakssada meetrit) ning ulatus u. 400 m pikkuselt kaugemale lääne poole (foto 3). Laane talust u. 70-80 m kaugusele tehtud prooviauk näitas, et intensiivselt musta kultuurkihi paksus ulatub seal 50 cm, selle all on veel u. 30 cm paksune tumepruun mullakiht ning alles siis avaneb hele aluspõhja liiv. Kuna prooviauk tehti asulakoha madalamasse ossa, siis võib arvata, et sinna on kandunud mulda ka kõrgematelt nõlvadelt. Nii selguski, et asulakoha keskel, kõrgemal kingul, oli kultuurkiht õhem, mistõttu ader oli seal ulatunud segi tõmbama koldeaset.

Kogu asula kultuurkihi ulatuses, mis suuremalt jaolt oli üles küntud, koguti arvukalt keraamikat (TÜ 881). Põlenud kive esines kultuurkihis suhteliselt vähe ja enamasti kõrgematel kohtadel, kus neid oli välja küntud. Leiti ka põlenud ja põlemata loomaluid, savitihendite/vooderdise tükke jms. Leiumaterjali hulgas domineeris ülekaalukalt viikingiaegne käsitsikeraamika, kuid lisaks sellele esines kohati ka vanemat tüüpi kedral valmistatud keraamikat - eriti asula madalamas loodeosas, kust samuti saadi rauaðlakki (TÜ 882). Vainu talu peremehe Ain Roosildi sõnutsi olevat ka tema sealtkandist rauaräbu ja ðlakki leidnud; ta lisas, et sellest kohast vahetult loodesse jäävat soist ala kutsutakse Verevainuks. Võimalik, et siin on olnud tegu rauasulatuskoha või sepaasemega. Kündmisel oli seesama A. Roosild 1990. aastate alguses leidnud ka pooliku käsikivi, mille ta lahkelt ülikooli muuseumile loovutas (TÜ 883).

On võimalik, et asula kultuurkiht on varem ulatunud ka Laane talust kirdesse. Seal on vana kruusaauk, mille loodeservas on säilinud kitsuke riba esialgset pinnast tumeda kultuurkihiga (foto 2). Sealt, kaardil x2-ga märgitud kohast, leiti nii viikingiaegset keraamikat kui ka põlenud inimluid (TÜ 884). Huvipakkuvalt on see kultuurkiht paiknenud linnamäe neemikuga paralleelselt kulgenud neemikul, kusjuures kahe neemiku vahele jäi küllalt sügav järskude nõlvadega nõgu. Kui nii, siis ulatus avaasula kultuurkiht sellest suunast linnamäele märksa lähemale kui ülalkirjeldatud kohast otse linnuse edelavalli taga. Inimluude esinemine viitab aga ka võimalusele, et seal on olnud kalme. Igal juhul tuleb säilinud riba sellest huvipakkuvast muistisest täielikult läbi kaevata.

3. Maa-alune kalmistu

Vainu talu peremees A. Roosild andis meile üle ka mõned hästi säilinud põletamata inimluud (TÜ 886), mis ta aastaid tagasi oli leidnud oma laudale vundamenti kaevates (kaardil x1). Luud olid paiknenud suhteliselt madalal, u. 30 cm sügavusel, mingeid esemeid nende juures ei täheldatud. Osa luustikust olevat ka maa sisse jäänud. Roosild lisas, et hoolimata paljudest aukudest, mis ta talu ümbruses kaevanud on, samuti kruusavõtmisest taluhoonetest põhja pool, ei ole ta kusagilt mujalt luid leidnud.

Nähtavasti on tegu luustikuga samast maa-alusest laibakalmistust, mille kohta on olemas teade AI arhiivis. Suur ja vana kruusaauk paikneb Vainu talust idas maantee ääres ning ulatub Laane taluni välja - arvatavasti just sealt seoses varasema kruusavõtmisega ongi leitud matuseid. Kuna ühtegi eset nende luustikega koos ei ole leitud - isegi mitte fantaasiarikkas rahvatraditsioonis - siis on usutavasti tegu keskaegse külakalmega. Samas on olemas ka võimalus, et vaatlusalune kalme on kuidagi seotud põletatud inimluude leiuga, millest oli juttu ülalpool.

4. Linnaaluste II asula

Linnaaluste I asulakohast u. 400 m kagus, teisel pool Keava maanteed oleva Linnaaluste küla majade vahel laiub veel ühe asula kultuurkiht. See on sama asulakoht, mille varem oli Toomari, Toomu ja Platsi talude maal leidnud Arne Kivistik. Küla loodepoolses osas paiknes kultuurkiht üksnes külatänavast edela pool, sest kirdesse jääv ala oli madal ja niiske - elamiseks kõlbmatu. Küla kagupoolses osas võis aga kultuurkihti jälgida mõlemal pool tänavat. Asulakoha pikkus ulatub 400 m ja laius 80-180 m. Kuna suuremal osal küntud lappidest oli juba oras võrsunud, ei tahtnud väga palju seal ringi tallata. Ometi õnnestus koguda rohkesti keraamikat, nii viikingiaegset kui ka hilisrauaaegset ja keskaegset; samuti leiti ðlakki (TÜ 885).

5. Kokkuvõte

Seega võib öelda, et Keava linnuse ja Linnaaluste kahe asulakoha näol on tegu väga tähelepanuväärse keskuse ja muististe kompleksiga. Pole kahtlust, et need kolm muistist on vähemalt osaliselt üheaegsed. Niivõrd ulatuslikku viikingiaegset asustuskeskust (I asula pindala on u. 8 ha, II asula oma 3-4 ha) ei ole Eestis mujal teada ning see on üks suuremaid ka kogu Baltikumis. Kompleksi lähem arheoloogiline uurimine on kindlasti vajalik.

Valter Lang

6. mail 2000. a.