Keava linnus kuulub E. Tõnissoni tüpoloogias rühma II, 2 - neemiklinnused, mis mõlemast otsast on kaitstud ühetaoliste kõrgemate vallide ja kraavidega ning millel on vall ka külgedel. Tõnisson kirjutas oma Eesti linnuseid käsitlevas doktoritöös: "Linnus asub kirde-edela-suunalise neemiku kõrgemal osal, olles muust neemikust eraldatud mõlemast otsast kõrge valli ja kraaviga. Edelavalli kõrgus sisejalamilt on kuni 2,5 m, välisjalamilt 6 m, kraavi laius 5-6 m, sügavus 1-1,5 m, kusjuures kraav ei asu otse jalamil, vaid 6-7 m kaugusel. Kirdevalli kõrgus sisejalamilt on samuti 2,5 m, välisjalamilt 6-7 m. 4-5 m kaugusel jalamist on näha kraavitaolist süvendit laiusega 3-4 m, sügavusega 0,5-0,6 m. Pikinõlvade kõrgus on 20 m ringis, valli kõrgus külgedel ei ületa 1 m; loodeküljel u. 15 m ulatuses vall puudub. Enam-vähem ovaalse platoo pikkus on 55 m, laius kuni 20 m, pindala u. 900 m2. Edelapoolne osa platoost on kaldu linnuse otsavalli poole, nii et valli sisejalamile moodustub lauge süvend. Võib arvata, et selles osas jälgib platoo praegune pind kunagist algset reljeefi."

Linnuse kultuurkihist ülevaate saamiseks tehti 2000. aasta kevadel prooviauk kirdepoolse otsavalli sisejalamilt 5 m kaugusele, kagupoolse küljevalli jalami lähedusse. Kultuurkihi paksus selles kohas ulatus 70 cm, see sisaldas paekivitükke (ilmselt valli varingust) ja mõnda põlenud kerisekivi-taolist munakat. Muld oli üsna must, kuid söetükke ei märgatud. Leiti mõned loomaluude tükid ning kolm väikest potikildu. Augu põhjas paljandus kollane savikas liiv.