publikatsioonid

asukoht


PROJEKTI TEADUSLIK PÕHJENDUS  

 

KEAVA - "PÄIKESE KÄSI"
Algus: 01.01.2001
Lõpp: 31.12.2004

Üldteoreetiline taust

Käesoleva projekti eesmärk on uurida ühte suurematest viikingiaja keskustest Eestis - Keavat. Keava kompleks, mis koosneb linnamäest ja kahest suurest asulakohast, asub Harju maakonnas, u. 60 km Tallinnast, ja on seni arheoloogiliselt täielikult uurimata. Lühike informatsioon linnamäe väliste tunnuste kohta sisaldub E. Tõnissoni doktoritöös . Ometi on Keava olnud omal ajal üks Eesti tähtsamaid keskusi ja Tartu järel teine, mida mainitakse vanades vene kroonikates. Pärast Tartu vallutamist 1030. aastal üritasid venelased teatavasti oma mõjuvõimu Eestis laiendada. Nii vallutaski vürst Izjaslav ühel 1054. a. retkel "Kedepivi" linnuse. Kroonik tõlkis selle nime ka vene keelde - "solntsa ruka" ("Päikese käsi" - "Kä/d/epäe"?). Kuna veel 1410. a. kandis Kedempe nime praegune Keava küla, siis peetaksegi põhjendatuks Paul Johanseni arvamust, et Kedepiv ja Keava on üks ja seesama. Seda seost saaks tõestada (või ümber lükata) üksnes arheoloogiliste väljakaevamistega, mis ongi käesoleva projekti üks eesmärke.

2000. aasta kevadel Tartu Ülikooli arheoloogia õppetooli poolt läbi viidud inspektsioonil avastati linnamäe vahetus läheduses ulatuslik asulakoht (Linnaaluste I). Selle pinnamaterjal kuulus peamiselt viikingiaega, väiksemas mahus ka varakeskaega (TÜ 881, 882). Kultuurkiht on seal tüse ja leiurikas, mõnes kohas võis täheldada segi küntud hoonepõhju ja koldeasemeid. Asula pindala on ulatunud üle 8 ha, kuid see oli varem veelgi suurem, kuna osa asulast on hävitatud kruusavõtmisega. Selle kruusavõtmisega toodi päevavalgele ka inimluid, kusjuures põlenud inimluid koos keraamikaga leidsime ka inspektsioonil kruusaaugu servast (TÜ 884). Linnusest mõnevõrra kaugemal, tänapäeva Linnaaluste küla majade vahel, oli Arne Kivistik juba varem leidnud teise asulakoha, mille pinnamaterjal sisaldab samuti viikingi- ja hilisrauaaegset leiumaterjali (TÜ 885). Seega võib öelda, et Keava linnuse ja Linnaaluste kahe asulakoha näol on tegu väga tähelepanuväärse keskuse ja muististe kompleksiga. Pole kahtlust, et linnus ja kaks asulakohta ning võib-olla ka (põletusmatustega) kalmistu on vähemalt osaliselt üheaegsed. Niivõrd ulatuslikku viikingiaegset asustuskeskust (asulate pindala kokku üle 12 ha) ei ole Eestis mujal teada ning see on üks suuremaid ka kogu Baltikumis. Kogu kompleksi lähem arheoloogiline uurimine on kindlasti vajalik meie muistsete keskuste ning ühiskonna sotsiaal-poliitilise struktuuri edasise uurimise seisukohalt.

Keava kompleks ei saanud tekkida tühjale kohale, isoleerituna lähima piirkonna arengust. Ta on kahtlemata olnud laiema piirkonna keskuseks, millest kaudselt tunnistab vene letopisside teadegi - suurt sõjakäiku ei võetud ju ette mõne tähtsusetu kantsi vastu. Milline oli ühe linnuse piirkond, ei ole praegu teada täpsemalt ei Keava ega ka ühegi teise linnuse kohta. Seetõttu on lisaks Keava kompleksi uurimisele hädavajalik lähemalt tundma õppida ka ümbruskonda - s.t. põhjalike inspektsioonide käigus välja selgitada erilaadsete muististe paiknemine ja vajaduse korral mõnda neist ka arheoloogiliselt kaevata. Peale selle on just (Lõuna-) Harjumaa selleks piirkonnaks, kust lisaks Taani hindamisraamatu andmetele külade suuruse kohta adramaades on olemas ka terve rida küllalt vanu vakuraamatuid (16. sajandist), mis samuti annavad külade suuruse adramaades ning nende rühmitumise vakusteks. Külade rühmitumine adramaade arvu alusel ümber muistsete linnuste võib olla vihjeks territoriaalsete organisatsioonide e. linnusepiirkondade olemasolust. Kui arheoloogilise materjali ja Taani hindamisraamatu andmeid osutub võimalikuks seostada ka 16. sajandi vakuraamatute informatsiooniga, saab teha väga kaugeleulatuvaid järeldusi meie keskaegsete vakuste kõrge vanuse ning kõnealuse piirkonna sotsiaal-majandusliku ja sotsiaal-poliitilise arengu kohta läbi pikkade sajandite, muinasajast uusaega.

Uurimuse põhieesmärgid ja tööhüpoteesid

1. Keava linnus ja avaasulad on sama koht, mis vene kroonikates mainitud
Kedepiv. Hüpoteesi kontrollimiseks on vajalikud arheoloogilised kaevamised vähemalt linnusel, et selgitada välja selle muistise vanus ning leida jäljed venelaste sõjaretkest. Senine kogemus näitab, et kõikidelt linnustelt, mida venelased omal ajal teadaolevalt piirasid (Otepää, Tartu, Varbola, Soontagana), leitakse ka venepäraseid nooleotsi.

2. Keava linnus-asula süsteem kujunes välja hiljemalt viikingiaja hakul ning see tekkis vähemalt ühe osa ümbruskonna avaasustuse kontsentreerumise tulemusena, nagu seni on täheldatud teistegi Põhja-Eesti viikingiaegsete linnus-asulate puhul. Hüpoteesi kontrollimiseks on lisaks linnusele tarvis kaevata ka avaasulat, samuti on hädavajalik põhjalikult tundma õppida võimaliku linnusepiirkonna asustuse arengut (inspektsioonid ja proovikaevamised ümbruskonnas).

3. Täiesti selgusetu on Keava linnus-asula edasine saatus pärast Izjaslavi väidetavat sõjaretke: kas keskus hävitati ja see seejärel hüljati? Või jätkus elu siin ka hiljem, nagu sellele näivad osutavat 2000. a. inspektsioonil kogutud pinnaleiud? Kui nii, siis millal Keava linnus-asula süsteem lakkas eksisteerimast, sest Eestis üldiselt dateeritakse kõnealuse süsteemi lagunemine 11. sajandisse? Mida kujutasid endast Taani hindamisraamatu Linnaaluste ja Keava küla oma 14 ja 6 adramaaga? Kas Keava linnust kasutati ka 12.-13. sajandil? Nendele küsimustele vastamiseks on vajalikud p. C1 ja C2 nimetatud välitööd.

4. Detailsemat uurimist vajavad Keava linnuse ja linnusepiirkonna seosed-suhted Harjumaa teiste keskustega - Varbola ja Lohuga, millest eriti just esimest on ka põhjalikult kaevatud. Hüpoteese on kaks: (1) Keava, Varbola ja Lohu on moodustanud vähemalt osaliselt üheaegse keskuste võrgu, kus linnuse - keskuse ümber koondusid külade rühmad, mida võib võrrelda hilisemate vakustega (territoriaalsed ühendused, mis maksid makse ühiselt); (2) alguses oli vaid kaks sellist keskust, Keava ja Lohu, kusjuures pärast Keava hävimist 1054. a. kandus keskuse roll Varbolasse.

5. Kui hüpotees linnuste territooriumidest, mille moodustasid vakuste-taolised külade rühmad, leiab kinnitust, siis ootab tõestust järgmine, sellele tuginev hüpotees: Keava, Lohu ja Varbola ümbruses teadaolevad 16. sajandi vakused on territoriaalsete rühmitustena tagasiviidavad Taani hindamisraamatus ilmnevatele külarühmadele (rühmitumine vastavalt sarnasustele adramaade arvus) ning sealtkaudu ühtlasi ka arheoloogilises materjalis ilmnevatele asustuse koondumistele. Oletan, et keskajast tuntud vakuinstitutsioon on sotsiaalpoliitilise ja sotsiaalmajandusliku kategooriana hakanud ühel või teisel moel arenema juba alates maaviljeluse muutumisest peamiseks elatusallikaks, Põhja-Eestis seega alates varase metalliaja teisest poolest, Lõuna-Eestis alates rooma rauaajast.

Valter Lang
31.08.2000