ARHIIV

2000
2001




2002

2003


 I nädal
II nädal

 III nädal
 IV nädal
kokkuvõte 2001. a.

ENG

TULEMUSED 2001. AASTAL

Suvel, 3.-28. juulini, toimusid väljakaevamised Keava linnusel ning kahes kohas Linnaaluste I asulakohal. Kõige suurem kaevand (44 m2) rajati linnamäe läänevallile ja sellega külgnevale õueosale. Kaevamistega loodeti leida vastuseid järgmistele küsimustele: kuidas on ehitatud linnuse vall; kas sellega piirnes teisi ehitisi, nagu elamud, töökojad jms.; kui palju erinevaid ehitusjärke siin on olnud; millal täpselt on linnus kasutusel olnud, millal ja miks ta hävis? Teine kaevand (15m2) rajati asulasse, linnuse lõunavallist 400 m kaugusele. Eesmärgiks oli saada ülevaade asula kultuurkihi olemusest ja ajalisest kuuluvusest - kas see on linnusega täiesti üheaegne või on seal elatud ka teistel aegadel? Kolmas kaevand tehti Linnaaluste I asula kirdeossa, kus asulakihist oli järele jäänud üksnes kitsuke riba endisaegse kruusakarjääri servas. Eesmärgiks oli välja selgitada selle muistise olemus (sealt oli varem leitud nii asulakeraamikat kui ka põlenud inimluid) ning päästa lõplikust hävingust seal veel säilinud leiumaterjal ja muu informatsioon.

Linnamägi

Linnuse kultuurkiht osutus sedavõrd tüsedaks ning informatsioonirikkaks, et me oma piiratud eelarve tõttu avatud ala lõpuni kaevata ei jõudnud. Ka kaevamistel kogutud leiumaterjal alles ootab üksikasjalikumat analüüsimist. Seetõttu pole praegusel hetkel võimalik teha mingeid põhjalikumaid üldistusi linnuse stratigraafia kohta. Selgust saadi valliehituse kohta: see on olnud ehitatud tugevatele postidele toetuvatest palktaradest, ilmselt tarandilises konstruktsioonis, seest täidetud mullaga. Muldvalli peal oli kiht tugevasti põlenud kive, kuid ei saanud selgust, kas see moodustas eraldi kindlustusjärgu või lihtsalt osa vallitarandite mullatäitest. Linnus on hävinud tulekahjus. Vahetult valli sisekülje vastas on olnud ehitised, millest avastati kaks ahjupõhja (eritüüpsed ja ilmselt ka eriaegsed), savipõrandate jäänuseid ning arvatava metallisulatusahju nurk (suurem osa sellest jäi kaevamata alasse). Leiumaterjal on rikkalik (kedra- ja käsitsikeraamika, ehted, relvad (sh. 4 ammunooleotsa), tarbeesemed) ning kuulub kas 11.-13. või 12.-13. sajandisse. Sellega sobivad kokku ka radiosüsiniku dateeringud: kaevandi õuepealsest osast Tln-2602: 818±44 BP (u. 1190-1275), ning vallis olnud postidest Tln-2605: 977±46 BP (1000-1155) ja Tln-2604: 1079±45 BP (895-1015). Viimased dateeringud jätavad esialgu lahtiseks, kas valliehituses on ära kasutatud vanemat puitu või ongi see pealmise kivilademe all paljandunud puitkonstruktsioon tervikuna pärit varasemast ehitusjärgust. Küsimust tuleb kontrollida järgmiste kaevamiste käigus.

Linnaaluste I:1

Kultuurkiht kaevandi alal osutus peaaegu põhjani segiküntuks, kuid aluspõhjal paljandusid mitmed lohud (nn. majapidamisaugud). Ühes süvendis avastati teineteise lähedal algeline kerisahi ning koldease, mille juurest saadi rohkesti söestunud odrateri. Ahjust kogutud söe vanuseks osutus 1255±71 radiosüsiniku aastat (Tln-2607) ning koldease oli u. samast ajast: 1281±62 radiosüsiniku aastat (Tln-2606, kalibreerituna 665-800). Ka ahju all leidus kultuurkihti, mis sisaldas söestunud odrateri, peenkeraamikat ja sütt, kuid vanuseliselt ei erinenud see ahju põhjaplaadi pealt saadud dateeringust (1200±48 BP; Tln-2608). Kultuurkihi alaosast, ahju ja koldeaseme rusude pealt kogutud süsi pärines aga viikingiaja lõpust või hilisrauaajast (Tln-2601: 1013±44 BP; kal. 980-1155). Nende dateeringutega sobib kokku ka napp leiumaterjal, mis kaevandist saadi. Võib seega väita, et asulakoht hilisema Keava linnuse juures tekkis juba hiljemalt 8.-9. sajandil ning seal elati veel kindlasti ka 10.-12. sajandil. Kas asulas elati aga ka 12. sajandi lõpul - 13. sajandil, linnuse hilisema kasutuse ajal, vajab veel täpsustamist (kedrakeraamika killud sellele igatahes osutavad).

Linnaaluste I:2

Kruusakarjääri servas säilinud kultuurkihi uurimine näitas seda, et suuremalt osalt on tegu kõrgema neemiku nõlvale valgunud või lükatud materjaliga. Materjal ise kuulub peaaegu täielikult viikingiaega, vaid vähesel hulgal saadi 11.-12. sajandi keraamikat. Kuna kinnismuistis ise on paiknenud kõrgemal ja praeguseks hävinud, siis ei olegi võimalik teada saada, kas seal oli ainult asula või asula ja kalme kõrvuti. Rohkem inimluid kaevamistel siiski ei leitud.

Tabel 1. Keava linnamäe ja Linnaanluste I asula radiosüsiniku proovide analüüsi tulemused

Nr Muistis Lab nr C14 vanus 1 sigma 2 sigma Märkused
1 Linnamägi (3) Tln-2602 818±44 1189-1273 1067-1283 Tukk õuekaevandi kaguservast
2 Linnamägi (4) Tln-2604 1079±45 897-1017 785-1025 Tukid üksteise peal risti läbi valli
3 Linnamägi (6) Tln-2605 977±46 1001-1155 983-1181 Tukk püsti valli välisküljel
4 Linnaaluste I (2) Tln-2601 1013±44 981-1153 899-1157 V korris, F/1-3, kogu pinnalt
5 Linnaaluste I (4) Tln-2606 1281±62 663-801 655-887 Koldeaseme läbilõikest
6 Linnaaluste I (7) Tln-2607 1255±71 680-870 650-960 Kerisahju põhjaplaadi pealt
7 Linnaaluste I (9) Tln-2608 1200±48 730-900 690-970 Kerisahju põhjaplaadi alt

Kokkuvõtteks

Mis puutub kogu Keava projekti (vt. grandiprojekti taotlus) eesmärkidesse ja hüpoteesidesse, siis tundub, et 1. hüpotees - Keava on sama koht, mille Izjaslav vallutas 1054. a. - pole saanud veel mingit otsest kinnitust. Me pole linnuselt leidnud ühtki eset, mida võiks seostada venelaste tollase sõjaretkega. Ka 2. hüpotees - Keava linnus-asula süsteem kujunes hiljemalt viikingiaja hakul - pole leidnud otsest kinnitust, kuna linnuselt seni puuduvad viikingiaja varasema poole leiud. Vallipalkide ja osa leiumaterjali dateeringud lubavad siiski arvata, et Izjaslavi sõjaretke ajal 11. sajandi keskpaiku oli see koht kasutusel ja kindlustatud. Kuigi kultuurkiht pole lõpuni kaevatud, ei saa (vanema) viikingiaja leidude puudumist juhuslikuks pidada. Näib, et siin on võimalikud vähemalt kaks seletust: (1) Keavas ei olnudki viikingiajal linnus-asula süsteemi, oli vaid ulatuslik asula, mille lähistele hakati alles 10.-11. sajandi vahetusel või isegi pisut hiljem rajama linnust, mille siis Izjaslav üsna peagi vallutas. (2) Viikingiaegne linnus asus Keavas hoopis teises kohas, see põletati venelaste poolt maha ning seejärel rajati märksa tugevam kants praegusele linnamäele. Selle teise kohana võib kõne alla tulla praeguseks kruusavõtmisega hävitatud neemik Linnamäe talust kirdes, mille kitsal ribal säilinud kultuurkihi uurimiseks rajati asulakaevand nr. 2.

Oli kuidas oli, igatahes on vastus leitud projekti 3. küsimusele - mis juhtus Keavas pärast 11. sajandi keskpaika? Ehitati üles linnus praegusele linnamäele ning see polnud mõni pelgupaik, vaid tiheda ja püsiva asustusega kants, kus muuhulgas tegeleti ka sepatööga. Linnus hävis ilmselt sakslaste 1224. a. kampaania käigus, kui Henriku Liivimaa kroonika andmeil Lohu linnuse piiramise ajal "mõned mehed" piirkonna väiksemaid linnuseid hõivama saadeti. Tundub, et sel ajal elati ka linnuse lähedal paiknevas asulas, kuigi sealne leiumaterjal vajab veel täpsemat analüüsi. Ka 4. küsimus - milline oli linnustevõrk Harjumaal muinasaja lõpul - on seega saanud teatud vastuse. Igatahes on lisaks Varbolale ja Lohule olnud linnus ka Keavas, mistõttu võib kõnelda vähemalt kolmest samaaegsest linnusepiirkonnast. Kuna Henriku kroonikas on mainitud veel kahe väiksema linnuse olemasolu Harjumaa selles osas, siis vajab nende lokaliseerimine edasist tähelepanu.

Valter Lang

oktoober 2001