ARHIIV

2000
2001
2002




2003

 

 V nädal
VI nädal

 VII nädal
kokkuvõte 2002. a.

ENG

TULEMUSED 2002. AASTAL

Käesoleval aastal toimusid uurimistööd eelmise aastaga analoogilise programmi alusel: kevadel viidi uute muististe otsimiseks läbi mitmeid maastikuinspektsioone Raplamaal, suvel juulikuus toimusid arheoloogilised väljakaevamised Keava linnusel ning Linnaaluste III asulakohal, sügisel asuti aga välitöödega kogutud materjali korrastama, magasineerima ja analüüsima ning koostama aruandeid. Lisaks sellele koostati ka artiklid eelmise aasta uurimistulemuste kohta.

Maastikuinspektsioonid

Ka sel kevadel avastati terve rida uusi muistiseid. Neist enamiku moodustavad muinasaja lõppu ja keskaega dateeritavad asulakohad. Samas avastati ka esimesed fossiilsed põllud Libadul ja Lipal, mille rajamisaeg võib ulatuda muinasaega (varem teati muinaspõlde vaid Kabalas). Kaks võimalikku kivikalmet Palukülas on esialgu veel küsimärgi all, sest kuigi väliselt meenutavad nad väga tarandkalmeid ja ka kultuurkiht neis sarnaneb täiesti kalmete omaga (leiti isegi üks arhailine potikild), ei saadud arvukatest proovishurfidest siiski ühtki luutükki. Asulaleidudest olulisimaks tuleb pidada Linnaaluste III ja Keavat, kuna need võimaldavad täpsemalt lokaliseerida noorema rauaaja asustuspilti Keava linnuse lähiümbruses.

Kõige olulisemaks leiuks on aga kahtlemata uus, Keava II linnamägi. Leidsime selle muistise vähem kui kilomeeter maad praegusest linnusest põhja pool, kusjuures Linnaaluste III asulast jääb see vaid 400-500 m kaugusele. Tegu on üleni metsa kasvanud ja võsastunud neemiklinnusega, mis ülejäänud neemikust on eraldatud 6-8 m laiuse ja 0,5 m (sisejalamilt) kuni 1,5 m (välisjalamilt) kõrguse suurtest kividest koosneva 54 m pikkuse valliga. Muid kaitseehitisi linnuse visuaalsel vaatlusel ei täheldatud. Eriti järsud on linnamäe lõuna- ja läänenõlv, samas kui idanõlv on mõnevõrra laugem ning põhjast kaitseb linnust mainitud vall. Linnuse õu on 95 m pikk ning 54-60 m lai. Otseseid tõendeid kultuurkihist mõnede prooviaukudega ei leitud, nähtavasti pole linnusel püsivalt elatud. Kaitseehitiste iseloomu põhjal võib arvata, et tegu on praegu uuritavast linnusest varasema rajatisega. Tööhüpoteesina võib oletada, et just siin paikneski Izjaslavi vallutatud Kedipivi kindlustis (nn osek), kuid täpsemalt saab selle kohta midagi väita alles pärast valli kaevamist järgmisel aastal.

Inspektsioonil kontrolliti ka mõningaid nn küsitavaid muinaslinnuseid. Tõdeti, et Lipa linnuseks peetud koht on ilmselt tõepoolest olnud muinasaegne kaitseehitis, kuna õuele tehtud prooviaukudest leiti vastavat keraamikat. Kultuurkiht sellel linnusel pole kuigi intensiivne, kuid sisaldab lisaks keraamikale siiski ka põlenud kive. Seevastu Ohukotsul mingeid visuaalselt täheldatavaid märke linnusest ei leitud, arvatavasti võib tegu olla lihtsalt pelgupaigaga. Mingeid märke omaaegsest linnusest ei avastatud ka Selis, kuid seal on endisaegset maapinda ka tugevasti rikutud.

Niisiis andsid 2002. a maastikuinspektsioonid rikkalikult uut informatsiooni nii Keava lähiümbruse kui ka laiema piirkonna asustusloo kohta. Tulemused mõjutasid otseselt mitte ainult selle, vaid ka järgmise suve väljakaevamisobjektide valikut.

Linnamägi

Keava I linnusel jätkati eelmisel aastal alustatud kaevandi uurimist, lisaks sellele tehti 6 x 1,5 m suurune lisakaevand linnuse õuele. Kui kogu õuepealse kaevandi osa suudeti ka täielikult läbi kaevata, siis valli läbilõike alal me päris loodusliku põhjani veel ei jõudnud - rohkete söestunud palgijäänuste tõttu edenesid kaevamised siin aeglasemalt ning kallakja mäeveeru tõttu ulatub kiht siin ka sügavamale.

Väljakaevamistega linnuse õuel tehti kindlaks, et eelmisel aastal avastatud savipõranda all paikneb veel üks elamiskiht. Viimane sisaldas laiali lõhutud tuleasemete jäänuseid ja rohkesti leiumaterjali. Need alumised tuleasemed paiknesid ligilähedaselt samades kohtades, kus ülemisedki (kerisahi ja saviahi), näidates seega, et hoonestuse planeering oli püsinud mõlemal etapil samalaadsena. Valli- ja õueosa kokkupuutepiirkonnas leitud palgijäänuste uurimine näitas, et nii vallikonstruktsioon kui ka selle taga olevate elamute seinad on ehitatud ühekorraga (elamute vaheseina palgid ulatusid valli sisse). See kõneleb asjaolust, et linnuse fortifikatsioonid ja elamud ei kujunenud mitte juhuslikult ja pikema aja jooksul, vaid planeeriti ja ehitati välja kõik koos. Leiumaterjali põhjal otsustades kuulub alumine elamiskiht perioodi 11. sajandi teisest poolest (?) kuni 12. sajandi esimese pooleni, ülemine aga 12. sajandi teise ja 13. sajandi esimesse poolde. Ka valli läbilõikes võidi täheldada vähemalt kahe kindlustuskihi olemasolu: ülemine ja ajaliselt hilisem koosnes põhiliselt kividest, alumine (alumiste) puhul oli kasutatud peamiselt vaid puitu.

Leiuaines on äärmiselt rikkalik ja ulatub kahe aasta kokkuvõttes juba 940 numbrini (pluss osteoloogiline materjal). Olulisemate leidude hulgas väärib kõigepealt märkimist harulade hõbemünt - nn tornbrakteaat, mis arvatavasti vermitud Tallinnas Valdemar II ajal u 1219-1220. Viimane leiti vallirusude vahelt ning näitab, et linnus oli tõesti kasutusel veel 1220. aastatel. Leiti ka kaaluviht, ehtekatkeid, hästi säilinud pronkssõrmus (soonitud esiosaga), haruldane naisekujuline ripats (ristiti kohe "Keava emandaks"), kuldtraadiga mässitud varrasaheliku lüli, heiteodaots jms. Sealjuures tuli üllatavalt palju keraamikat, esemeid ja loomaluid päevavalgele linnuse õuele tehtud lisakaevandist. Näib, et suur osa majapidamisjäätmetest jm rämpsust visati elamutest välja õuele kokku.

Linnaaluste III

Linnaaluste III asulas tehti kaks kaevandit. Kuna asulalaik on suhteliselt väikese ulatusega ning paikneb linnusele lähedal, olles looduslikult eraldatud Linnaaluste I asulakohast, siis tekkis küsimus, milline võiks olla selle asula iseloom: kas tegemist on nö tavalise külakohaga või võis see omada mingit spetsiifilist linnusega seotud otstarvet, näiteks funktsioneerida eelkaitsepostina? Vastamaks sellele küsimusele oli oluline välja selgitada asulakoha vanus. 2002. aasta uurimistulemused näitasid, et Linnaaluste III asulakoht kuulub eelviikingi- ja viikingiaega (8.-10. saj, 11.s?) ning on seega samaaegne Linnaluste I asulakohaga, kuid mitte linnuse kasutusperioodiga.

Esimeses, 15 m2 suuruses kaevandis, mis paiknes asulakoha piirialal, oli kultuurkiht keskmiselt vaid 20-25 cm paksune. Selgus, et elamu- ja majapidamistsooni äärealale oli kaevatud majapidamis- või jäätmeauk ning tehtud vitstest ja savist ovaalse kujuga mingi konstruktsioon, mille täpsem olemus selgub loodetavasti kogutud savitihendite analüüsimisel. Kogutud leiuaines koosneb peamiselt savinõukildudest, mis pärinevad viikingiaegsetest käsitsi vormitud nõudest. Lisaks neile leiti ka katkendeid metalli valamisel kasutatud savitiiglitest.

Teises kaevandis (6 m2), mis jäi esimesest 17 m kaugusele, oli kultuurkihi iseloom hoopis erinev. Pealmise 30-40 cm paksuse erosioonikihi all oli 25-60 cm paksune äärmiselt intensiivne söerohke kultuurkiht, mis omakorda paiknes 15 cm paksusel tumepruunil asulakihil. Asulakihi peale kuhjunud söekiht sisaldas rohkelt raua sepistamisel tekkivaid tagilaaste, mis osutab, et tegemist võiks olla muistse sepikoja jäänustega. Kultuurkihi ülaosas avastati peale n-ö sepikoja perioodi või selle viimasel etapil rajatud koldeaseme jäänused.

Kultuurkihist kogutud leiuaines koosneb valdavalt viikingiaegsest keraamikast (581 kildu), loomaluudest ja šlakitükikestest. Lisaks leiti ka paar voolitud luunaasklit või teravikku (puur?) ning karuküünest ripats. Kaevamistega saadud informatsioon lubab oletada, et Linnaaluste III asulakoha näol võiks olla tegemist põhiasulast (Linnaaluste I) eemal asunud, üsnagi tuleohtliku metallitöö tsooniga, kus paiknes sepikoda ning on tegeletud pronksivalamisega.

Publitseerimine

Grandiprojekti esimese aasta väljakaevamiste tulemused publitseeriti kahes ingliskeelses artiklis, mille autoriteks olid nii kaevamiste juhatajad kui ka oma ülemastme praktikat tegevad üliõpilased. Inspektsioonide tulemused on avaldatud kolmandas artiklis. Kogu projekti senised tulemused on hõlmatud Valter Langi pikemasse üldistavasse artiklisse, mis ilmub 2002. aasta lõpuks.

1. Lang, V., Tvauri, A. & Rohtla, M.-L. The hill-fort of Keava. - Arheoloogilised välitööd Eestis / Archaeological Field-Works in Estonia 2001. Tallinn, 2002.
2. Konsa, M., Lang, V., Lainemurd, I. & Vaab, H. Archaeological excavations at settlement site I of Linnaaluste. - Arheoloogilised välitööd Eestis / Archaeological Field-Works in Estonia 2001. Tallinn, 2002.
3. Konsa, M. & Ots, M. 2002. 2001. aastal avastatud muistised. - Arheoloogilised välitööd Eestis / Archaeological Field Works in Estonia 2001. Tallinn, 2002.
4. Lang, V. Vakus ja linnusepiirkond Eestis. Lisandeid muistse haldusstruktuuri uurimisele peamiselt Harjumaa näitel. - Keskus-tagamaa-ääreala. Uurimusi asustushierarhia ja võimukeskuste kujunemisest Eestis. (Muinasaja teadus, 11). Tallinn, 2002.

Kokkuvõte ja järgmise aasta ülesanded

Kokkuvõtteks võib märkida, et 2002. a välitööd osutusid äärmiselt edukaks ja tulemusterohkeks. Täpsustus linnuse kronoloogia ja ehituslugu, saadi uusi andmeid selle ümbruse asustusest. Tõeks osutus juba eelmise välitööde hooaja lõpul tekkinud oletus, et Keavas võib olla teine, praegu uuritavast kantsist varasem linnus. Esialgne arvamus, et see võis paikneda Linnaaluste I asulakoha kirdenurgas, ei saanud pidada paika, sest vahepeal avastatud aerofotodelt selgus, et enne kruusakarjääri rajamist oli seal suhteliselt tasane ja lauge heinamaa. Sel suvel avastatud uus linnamägi on aga oma primitiivsema fortifikatsiooni tõttu kindlasti varasem senisest linnusest. Veelgi enam, uus koht vastab ka märksa paremini vene kroonikates märgitud nimetusele osek - raidtõke -, samas kui seni uuritud linnus esindab hoopis täiuslikumat kaitseehitist.

Järgmisel hooajal tuleb kindlasti uurida uut avastatud linnamäge (II), et saada selgust selle dateeringu osas. Esialgu võib seal piirduda läbilõikega vallist. Lisaks sellele tuleb lõpetada kaevamised Keava I linnuse vallil ning teha uus kaevand sellesse kohta, kus vall näib puuduvat. Mainitud koha vastas linnuse nõlval võib märgata ulatuslikku sissekaevet, mis sel suvel andis alust spekuleerida, et piirajad on seal linnuse vallutamiseks üritanud mäge maha kaevata. Henriku kroonikas seesugust tegevust Keava all pole küll mainitud, kuid seda tehti väidetavalt Loone linnuse juures. Loonel pole aga mingeid jälgi valli mahakaevamisest märgata. Tööhüpoteesina oletame, et kroonikas Loone piiramise juures kirjeldatud mäe kaevamine leidis aset hoopis Keavas. Igal juhul oleks tähtis teada saada, miks Keava I linnuse vall ühes kohas järsku katkeb.

Lõpuks tuleb nimetada veel vajadust uurida Linnaaluste II asulakohta, et pilt linnuse ümbruse asustusest oleks täielik.


Tartus, 17. oktoobril 2002

Valter Lang, Marge Konsa & Andres Tvauri