ARHIIV

2000
2001
2002
2003


 


 IX nädal
X-XI nädal

kokkuvõte 2003. a.

ENG

TULEMUSED 2003. AASTAL

2003 jätkati asustusarheoloogilisi uuringuid Keavas: kaevati Keava linnamäel (lõpetati 2001. a. avatud vallikaevand ning alustati teise kaevandiga), Võnnumäe-nimelisel linnamäel, Linnaaluste II asulakohal ning samal suvel avastatud kasetohust sillutisel (vt plaani).

Keava linnamägi

Kokku kolme hooaja jooksul uuritud kaevand I andis küllaltki hea ülevaate kogu linnamäe ajaloost, ehitiste ja kindlustuste iseloomust, samuti leiumaterjalist. Loomulikult on ka pärast nende kaevamiste lõppu palju lahenduseta küsimusi, millele võib-olla suudavad vastuse anda uued välitööd. I kaevandi tulemuste põhjal võib linnamäe asustus- ja kasutusperioode eristada järgnevalt.

I linnus on Keava linnamäele rajatud ilmselt juba rahvasterännuajal, 5.-6. sajandi paiku. See kindlustusetapp ilmnes üksnes küljevalli profiilis suhteliselt õhukese (2-5 cm paksuse) söese viiruna. Küljevalli muldkeha laius oli algselt u 2 m ringis ning looduslikku mäenõlva oli tõstetud u 25-45 cm võrra. Vanusemäärangu aluseks on I linnuse põlemiskihi radiosüsiniku dateering, mida toetab üks teinegi dateering õue ja valli piirdekohast, hilisema elamiskihi alt. Ühtki nõnda varast eseme- või keraamikaleidu seni linnuselt saadud pole.

II linnuse rajamisel tõsteti vallialust muldkeha vähemalt 25 cm kõrgemaks, ühtlasi muutus see laiemaks (kuni u 3 m). Selle aluse peale ehitati u. 1,7-2 m laiune palkidest, ilmselt tarandikulaadne konstruktsioon, millest vallikaevandis olid säilinud tugev sisekülje söestunud aluspalk, mõned tukid välisküljel (sh üks poolpüsti), rida paeplaate vastu välisnõlva (tasand -75…-85) ning risti-rästi palgijäänuseid vallikehandi sees kõrgustel -45…-75 cm. Risti-rästi palgijäänuste radiosüsiniku vanus oli kalibreerituna 8.-9. sajand. Linnuse leiumaterjali hulgas võib leida väikese hulga keraamikat, mis kuulub kas sellesse või siis ka järgmisse aega.

III linnuse ajal oli valli muldkehandit veelgi laiendatud ja tõstetud, see küündis nüüd algsest maapinnast 110 cm kõrgusele. 2,5-2,7 m laiune vallikonstruktsioon on samuti nagu varem koosnenud palkidest ehitatud taranditest (laiusega 1,5 m), mida on toetanud püstipostid. Valli sisesein on nüüd nihutatud varasemaga võrreldes poole meetri ulatuses õue poole, seda markeerisid postikiilustikud nr VI ja VII tasandil -35 cm. Välisseina asukohast annavad infot püstiasendis postide tukid tasandil -35, mis paiknesid teineteisest 1,5 m kaugusel. III linnuse vanust aitavad määrata kaks radiosüsiniku dateeringut: üks tehti ühest nimetatud püstiasendis postijäänusest, teine aga risti läbi valli kulgenud tukist tasandil -5; mõlemad kuulusid 10.-11. sajandi algusesse.

IV linnuse rajamisel pole valli muldkehandit enam oluliselt tõstetud. Kaitsekonstruktsioonide ehitamisel vallialuse peale on ilmselt rohkem kasutatud kive, kuid samas on neid võimalikke (kuid kaevamistel mitte leitud) müüre toestanud ka tugevad postid nii sise- kui välisküljel. Selle etapiga tuleb seostada postikiilustikke I-IV, kusjuures I kiilustiku kivid olid rammitud III linnuse tarandiseinast läbi. Postid on mõlemal küljel paiknenud üksteisest u 2 m kaugusel (seega natuke harvemalt kui III linnuse ajal), samas kui vallikonstruktsiooni laiuseks jäi 2,5 m nagu varemgi. I kiilustikuga seonduvast postijäänusest võetud söeproov dateerib selle ehitusjärgu 11.-12. sajandisse; umbes sama vana oli ühe pikisuunalise palgi jäänus linnamäe välisnõlval.

Selline näib olevat olnud linnamäe ajalugu valli läbilõike ja radiosüsiniku dateeringute põhjal. Seda arenguskeemi komplitseerib asjaolu, et linnamäe õuel avastatud kaks elamiskihti sisaldasid mõlemad nii 11.-13. sajandi alguse söeproove kui ka leiumaterjali, seega mahuvad nad vallil eraldatud IV ehitusjärgu sisse. Kas IV linnusejärk vallil jaguneb omakorda kaheks, mis profiilis polnud lihtsalt jälgitav, või uuendati elamuid linnuse õuel nii, et valliehitust ei muudetud? Kaevamiste ajal tehtud tähelepanek, et nii valli- kui ka eluhoonete seinad ehitati valmis ühekorraga ja omavahel seostatuna, käib õuel olnud alumise elamiskihi ja IV vallikihi (alguse) kohta. Samas on raske ette kujutada, et kui linnuse elamud hävisid, siis vall terveks jäi; samuti pole usutav, et 11. sajandi teisel poolel rajatud kaitsekonstruktsioon pidas vastu 13. sajandi alguse ristisõdijate tulekuni, seega vähemalt 150 aastat. Seetõttu tuleks pidada tõepärasemaks, et pärast IV ehitusjärgu hävimist rajati veel ka V linnus koos ülemise elamiskihiga platool, kuid seda tehes eemaldati täielikult IV linnuse rusud vallilt (alles jäid vaid sügavamal asetsevad postikiilustikud). Ka platool tõmmati vanad ahjuasemed laiali, tasandati ning kaeti savipõrandaga. Võimalik, et just V linnus oli ehitatud ainuüksi kividest, mis pärast lõplikku vallutust kahele poole rusudeks vajusid, samas kui IV järgu ehitamisel 11. sajandi teisel poolel jälgiti veel varasemaid traditsioone.

Seostades arheoloogia andmeid kirjalike allikate teadetega, siis vürst Izjaslav - kui ta üldse Keavas käis - võis vallutada Keava nn III linnuse, mis oli puust ja ilmselt ilma alalise elanikkonnata - vastates seega meie ettekujutusele vene kroonikates esineva sõna 'osek' tähendusest. Saksa ristisõdijate vastas oli aga hoopis tugevam linnus, mille alistamiseks oli tarvis maha kaevata suur osa mäenõlvast, et kaitsevall alla langeks (see selgus 2003. a seoses uute kaevamistega). Nii suuremahulisi piiramistöid ei olnuks ilmselt tarvis ette võtta mõne puulinnuse vastu; küllap oli tegu (suures osas) kividest rajatud müüridega.


Teine kaevand rajati kohta linnamäe põhjaserval, kus küljevalli pole olnud või pole seda säilinud. Selle koha vastas linnamäe jalamil on suur, mitmekümne meetrise põhjaläbimõõduga kunstlik lohk. Tekkis oletus, et see suur lohk ja valli puudumine peavad olema omavahel seotud, s.t linnuse piirajad on mäge alt õõnsaks kaevates kukutanud ka osa vallist. Seetõttu rajasime mäeveerele 4 x 5 m suuruse kaevandi, kus paljandus väga ebakorrapärane ja õhuke kivilade, mis koosnes peaasjalikult väikestest põlenud paekivitükkidest. Kaevandi keskel läks risti läbi valliaseme u. meetri laiune nõgu, kuhu suuremad kivid olid kusagilt kõrgemalt risti-rästi sisse kukkunud. Arvatavasti oli tegu muistse kitsa väravakohaga, mis avanes linnamäe küllaltki järsule nõlvale.

Lisaks sellele kaevandile kaevasime linnamäe nõlvale kaks proovikaevandit: ühe sinna, kus ülal oli küljevall olemas, ja teise sinna, kus vall eeldatavasti oli maha varisenud. Tulemused kinnitasid ülalmainitud oletust täielikult. Esimeses augus kultuurkiht puudus, aluspõhja moreeni kattis kuni 35 cm paksune pruun huumusekiht. Teises augus tuli päevavalgele aga vähemalt pooleteise meetri paksune kultuurkiht, täis samasuguseid kive, nagu neid võis leida ülal vallikaevandis.

II kaevandi leiumaterjal sarnaneb I kaevandist leituga, s.t domineerivad keraamika, savitihendid ja loomaluud. Esemeleidudest võib olulisematena nimetada pronksist prillspiraalpeaga linikukee nõela, soonitud esiosaga pronkssõrmust, mõningaid pronksspiraale ning paari klaashelmest, millest üks on kaunistatud kuldfooliumiga.


Keava Võnnumägi

2003. a. alustati kaevamisi ka eelmisel suvel avastatud Keava Võnnumäel. Peamiseks uurimisülesandeks oli välja selgitada linnuse kaitsevalli ehitus ja vanus. Selleks rajati 3 x 10 m suurune I kaevand risti üle valli. Selgus, et vall on olnud laotud küllaltki suurtest raud- ja paekividest, selle tuumikosa laius oli 2,8-3,2 m. Kultuurkiht valli kõrval oli äärmiselt väheintensiivne, leiumaterjal napp. II kaevand (2 x 5 m) rajati linnamäe edelaservale, et kindlaks teha kultuurkihi ja kaitseehitiste olemasolu. Selgus, et mingit kaitseehitist selles osas ei olnud ning kultuurkiht oli samuti äärmiselt nõrk ja segatud.

Radiosüsiniku analüüside põhjal otsustades kuulub Võnnumägi eelrooma rauaaega, u 5.-4. sajandisse e.Kr. Vähesed savinõukillud, millest osa on riibitud pindadega esindavad vanema rauaaja keraamikat.

Linnaaluste II asulakoht

Varasematel aastatel oli uuritud Keava linnamäe juures olevat Linnaaluste I ja III asulakohta, mis kuuluvad eelviikingi- ja viikingiaega. 2003. a. suvel alustati uuringuid II asulakohal, mis paikneb praeguse Linnaaluste küla majade vahel (4 ha). 13 m² suurune kaevand rajati Platsi ja Tooma talude vahelisele alale, külateest põhja poole. Kuigi ülemine osa kultuurkihist oli kündmisega segamini pööratud, leiti sealt siiski mitmekesist materjali erinevatest aegadest. Ainult 130 x 80 cm suurusel alal oli säilinud kultuurkihti, mis ulatus 40 cm sügavuseni esialgsesse maapinda. Lohul keskel avastati 30 cm läbimõõduga postikiilustik, kuid seda ei õnnestunud siduda ühegi ehitisega.

Lisaks rohkearvulistele savinõukildudele nii käsitsi kui ka kedral vormitud nõudest leiti väike luisk, pronksist pintsetid ning rõivakaunistuseks olnud pronksspiraale. Enamik kogutud materjalist kuulub hilisrauaaega ning keskaega, üksikud esemed osutavad ka uusaegsele asustusele.

Kasetohusillutis

Sillutise jäänused - õhuke kasetohu ja roigaste kiht - avastati juhuslikult linnuse loodeküljel, jalamist 16 meetri kaugusel. Pinnaseks oli siin niiske turvas; omal ajal oli siin olnud soo. Proovikaevamistel selgus, et tegu on tõepoolest ulatusliku sillutisega, mis kattis ala mõõtmetega vähemalt 15 x 4 m. Muistise täpsema iseloomu kindlaks tegemine jääb 2004. aastasse, kuid selge on juba see, et see koosneb roigastest ja kasetohust, mille ribad on hoolikalt üksteise kõrvale asetatud. Kohati oli võimalik jälgida, et kasetohukihid paiknevad mõnesentimeetriste vahedega üksteise peal - järelikult on seda sillutist mitu korda uuendatud ja parandatud. Kahe radiosüsiniku analüüsi põhjal kuulub kõnealune sillutis varaneoliitikumi, 5. aastatuhande esimesse poolde eKr.

Valter Lang, Marge Konsa ja Andres Tvauri

aprill-mai 2004