ARHIIV

2000
2001
2002
2003
2004


 



XIII-IV nädal

kokkuvõte 2004. a

ENG

TULEMUSED 2004. AASTAL

Keava linnamägi

Keava linnamäel jätkati eelmisel aastal alustatud II kaevandi uurimist, kus juba siis oli hakanud paljanduma tõenäoline väravakäigu ase (töid juhatas Helena Kaldre). Avastatigi risti läbi valli kulgev väravakäik, mille mõlemad seinad olid laotud paeplaatidest kuivmüürina. Üllatuslikult selgus kaks tõsiasja: et väravakäik oli hästi kitsas (ülemiste kivide järgi mõõdetuna 40-60 cm, kuid hiljem selgus, et müürid olid ülalt pisut sissepoole vajunud, nii et värava algne laius oli natuke suurem, u 70 cm) ning et värav paiknes omal ajal hästi sügaval. Värava põhi, mida me sel aastal ei jõudnuki lõpuks täielikult välja puhastada, asus esialgse maapinna suhtes 1,2-1,5 m sügavamal. Näib päris kindel, et siin on tegu valli alt läbi läinud kitsa ja ilmselt varjatud käiguga, mitte tõelise väravaga. Kuna tegu oli unikaalse konstruktsiooniga meie muistsetel linnustel (millele mingil määral sarnane vaste on teada üksnes Iru linnuselt), siis ei saanud seda tavalises tempos läbi kaevata, vaid otsustati seda teha rahulikumalt ja põhjalikumalt järgmisel aastal. Ühtlasi otsustati see väravakäik järgmisel aastal rekonstrueerida.

Keava Võnnumägi

Võnnumäel jätkati 2003. aastal alustatud valli läbilõike kaevamist (juhatas magistrant Margot Laneman). Eelmisel aastal võetud radiosüsiniku analüüsid dateerisid muistise 4.-3. sajandisse eKr, millega sobisid hästi kokku ka sealt leitud vähesed savinõukillud. Nüüd eemaldati valliharjal olevad suured kivid ning kaevati sügavamale. Kivide all oli liivast, kruusast ja juhuslikest kividest kokku visatud vall, mille all avastati söe- ja tuhasegune algne maapind. Niisiis selgus, et enne muldvalli rajamist oli maapind puhastatud tulega ning et see küllaltki võimas vall koos kivimüüriga on rajatud ühes etapis. Leiumaterjali peale mõne savinõukillu juurde ei saadud. Ühtlasi tehti kogu linnamäe platoole hulganisti šurfe kontrollimaks kultuurkihi iseloomu ja võtmaks proove mulla fosfaadisisalduse mõõtmiseks. Kahes kohas, kus šurfides ilmnes uurimiseks perspektiivsemat kultuurkihti, tehti väiksemad proovikaevandid. Ühes neist (platoo lõunapoolsemas osas) mingeid ehitusjäänuseid siiski ei avastatud, teises (platoo lõunaäärel) paljandus aga ebaühtlane kivivare. Viimane võis pärineda kas mõnest kaitseehitisest või oli sinna sattunud hilisema põlluharimise käigus (kivide viskamisest põllu, s.t linnamäe servale).

Kasetohusillutis

Kaevamised jätkusid ka Keava kasetohusillutisel (juhatas magistrant Kristiina Johanson). 2003. a lahti võetud ala laiendati, lisaks põhikaevandile rajati kaks ligikaudu 30 m pikkust tranšeed, mõlemad kulgesid magistraalkraavi suunas. Kogu põhikaevandi alal eemaldati esmalt pealmine turbakiht (turbasegune muld?) kuni eelmisel aastal kilega kaetud kasetohukihini. Põhikaevandis puhastati välja kasetohukiht, mis ei olnud ühtlane kogu kihi ulatuses, pigem oli tegemist kohati küllalt erinevatel kõrgustel tohutükkidega. Selle puhul võib ilmselt rääkida mitmes kihis laotud kasetohust, mis on säilinud erinevates kihtides vaid laiguti. Enamasti eristati kahte, kohati ka kolme kasetohuribade kihti, mis olid eraldatud üksteisest 10-15 cm paksuse turba- või turbaseguse mulla kihiga. Ka tohukihtide vaheline muld sisaldas jäänuseid kasetohust. Arheoloogilisi leide kasetohukihtide kaevamise käigus ei saadud ning tohuplatvormi funktsiooni osas selgusele ei jõutud.

Läänepoolses tranšees leiti kasetohtu ühe ja väga õhukese kihina vaid üksikutest kohtadest. Põhikaevandi kasetohukihist olid need märksa madalamal ning hoopis niiskemas keskkonnas. Säilinud tohulaigud fikseeriti ning pidevalt sissetungiva vee tõttu aeti tranšee kinni. Põhjapoolse tranšee kraavipoolses otsas puhastati ligikaudu 15-20 m ulatuses välja kivistik. Tegemist oli enamasti 20 cm läbimõõduga ja suuremate pae- ning üksikute raudkividega. Eemaldati esimene kivikiht ning puhastati välja teine, mis küll fikseeriti, ent kaeti järgmise aastani kinni. Kivide vahelt saadi üks hobuse pöialuu. Vähesel määral koguti sütt. Kivistiku otstarve ja vanus veel ei selgunud, kuid kahtlemata on tegu inimtekkelise konstruktsiooniga.

Lipa ringvall-linnus

Lipa linnus kuulub tasasele maale rajatud madala ringvalliga linnuste tüüpi. Eestis on seda tüüpi linnuseid teada alla kümne ning neistki on vähesel määral uuritud ainult mõnda üksikut (Massu, Päälda). Küsimuseks oli, kas Lipa ringvall-linnus võis kuuluda nende kolme Lohu ümbruse väiksema linnuse hulka, mis 1223./1224. a sõjakäigu ajal sunniti ristisõdijatele alistuma? Või on tegu ajaliselt hoopis varasema muistisega, mis sobiks rohkem kokku vanema rauaaja ringvall-linnustega meie läänerannikul ja saartel, sh Rootsi saartel Gotlandil ja Ölandil? Neist küsimustest ajendatuna viidigi 2004. a suvel 5.-27. juulini läbi arheoloogilised uuringud Lipa linnusel (juhatas Marge Konsa).

Linnus paikneb Lipa külas (Rapla khk), Ranga talust 300 m idakagus endise Jürasoo talu maal Raikküla mõisast umbes 3 km edela pool. Linnusekoht eristub tasasel maal 2500 m2 suuruse kandilis-ovaalse alana, mida piirab madal kuni ühe meetri kõrgune ning umbes 7 m laiune vall.

Välitööde käigus tehti 14 m2 suuruse kaevandiga läbilõige linnuse loodevallist ning kaevati rida prooviauke linnuse õuealale. Kaevamistulemused osutavad, et linnuse valli põhikonstruktsioon on ehitatud raud- ja paekividest ning selle ehitamisaegne laius on olnud ligikaudu kaks meetrit. Tänapäeval kuni 80 cm kõrgune, kuid omal ajal kindlasti veidi kõrgem kuivmüürina üleslaotud kivivall oli ehitatud looduslikule kollasele saviliivakihile. Vallialuses pinnases olnud söesed laigud viitavad, et enne valli ehitamist on maapinnal tuld tehtud. Enamik kaevamiste käigus saadud leiuainesest (savinõukillud ja loomaluud) paiknes valli sisejalamil, kuigi savinõukilde leiti ka vallist ja valli välisjalamilt. Nelikümmend vallikaevandis leitud savinõukildu pärinevad üsna üheilmelistest nõrgalt riibitud välispindadega nõudest, mille vormimismassi on segatud mõnel juhul liiva, kuid peamiselt jämedat kivipurdu.

Samasugust keraamikat leiti ka õuealale tehtud prooviaukudest. Kultuurkiht õuealal osutuks üllatavalt tüsedaks olles keskmiselt 20-30 cm, kuid kohati kuni 50 cm paksune. Kui seni on arvatud, et tõenäoliselt seda tüüpi linnustel püsiasutust ei olnud, siis Lipa kaevamistulemused näitavad, et seal on igal juhul mingit laadi elutegevust olnud. Kuna radiosüsiniku analüüside tulemusi pole veel teada, siis saab linnuse vanuse kohta teha vaid esialgseid oletusi. Leitud keraamika alusel võiks linnuse peamine kasutamisaeg jääda umbes ajaarvamise vahetuse paiku.

Linnaaluste II asulakoht

2004. aastal jätkati uuringuid ka Linnaaluste II asulakohal (juhatas Marge Konsa). 2003. a kaevamised sellel asulakohal andsid küll arvuka leiumaterjali, kuid asula ulatusest ning selle täpsemast kujunemisest üldpildi saamiseks jääb ühe väikese kaevandi andmetest väheseks. Kuna käesoleva aasta suvel oli asula tuumikala üles küntud, siis otsustasime katsetada Eesti asulauurimise kontekstis täiesti uut metoodikat, kus avatud pinnas üksikasjalikult kaardistatakse ning kõikide maapinnal olnud leidude asend fikseeritakse. Selline metoodika võimaldas meil suhteliselt kiiresti ja ilma kultuurkihti hävitamata läbi uurida kogu Linnaaluste II asulakoha tuumikala ning välja selgitada mõned leidude kontsentratsiooni kohad, mis osutavad tõenäoliselt varasematele talu- resp. majakohtadele. Leiumaterjali täpsem analüüs ja tulemuste kokkuvõte on veel teostamisel.

Linnaaluste III asulakoht

Linnaaluste III asulakohal üritati välja selgitada sepikoja asukoht. Viimase olemasolule siinkandis viitasid 2002. a kaevanditest leitud väikesed raudtagi laastud ja šlakitükid. Uurimistöid juhatas sellel kohal Ajaloo Instituudi vanemteadur Jüri Peets. Sepikoja leidmiseks teostati kogu asula alal šurfimine, kuid esialgu see kindlat tulemust ei andnud. Seejärel šurfiti asula kultuurkihist pisut kaugemalt, seljandiku kirdepoolsel nõlval, kus täheldati tagilaastude suuremat kontsentratsiooni. Sinna rajatigi kaevand, kuid kindlaid konstruktsioone, mis võiksid osutada sepikojale, sealt sel aastal siiski veel ei leitud. Kuna ka erakordselt halvad ilmastikuolud augusti algupoolel takistasid välitööde kulgu, otsustati sepikoja otsimist jätkata järgmisel aastal.

Intervjuud

Lisaks arheoloogilistele väljakaevamistele tehti koostöös TÜ etnoloogia õppetooliga 2004. a suvel intervjuusid ja küsitlusi Linnaaluste küla ja Keava aleviku elanike hulgas. Uuringu eesmärgiks on vaadelda inimeste koha- ja minevikutunnetuse tekkeprotsesse ning analüüsida erinevaid tegureid, mis seda mõjutavad. Muuhulgas jälgiti, kuidas arheoloogiline tegevus uuritavas piirkonnas ning selle kajastused meedias mõjutavad/ei mõjuta inimeste minevikukäsitust ning nende väärtushinnanguid oma keskkonnale. Lisaks Keavale on projekti hõlmatud veel kaks piirkonda - Meleski ümbrus (A. Kriiska Kivisaare uurimisprojekt) ning Rebala muinsuskaitse ala, mis annab võimaluse omavahel võrrelda erineva lokatsiooni, maastiku, elanikekoosluse ning arheoloogilise tegevuse koosmõju.

Valter Lang, Kristiina Johanson, Helena Kaldre, Marge Konsa, Margot Laneman ja Jüri Peets

oktoober 2004