Ajaloolise objektiivsuse nõue - vabaduse ja identiteedi kontekstis

Mart Kivimäe

Kevadkooli esileht I Kevadkooli kava

Ettekande alustuseks tahaksin hajutada ühte illusiooni, mis ringleb visalt ajalooteaduse ümber ka meie ühiskonnas ja on siin esinenud trükisõnas järgmise kultuuripopulistliku teesina: "objektiivsuse küsimus" on ajast ja arust! Tänapäeva maailmas ei kirjutavat ajaloo "objektiivsest käsitlusest" enam ükski normaalne ajaloolane ega teoreetik, sest praegusajal olevat see kõigi meelest sama mis sõelaga veekandmine. Tõepoolest, ka meie aja väljapaistev historiograafialoolane Ernst Schulin küsis 1987. aastal üsna nõutult: "Kuidas saab veel siduvalt tunnetada ja jutustada, niisiis sada aastat pärast Ranke surma uurida ja kujutada asju nii, nagu need tegelikult on olnud?" Viieteistkümne aasta jooksul, mis on möödunud selle küsimuse kirjapanekust, on aga ilmunud objektiivsuse probleemi kohta ajaloos märkimisväärsel hulgal uut teoreetilist kirjandust: artikleid, esseid, koguteoseid, monograafiaid. Objektiivsus on seega päevakorral ja diskuteeritav. Küsimusele, miks see nii on, saaks kõige lühemalt vastata ka Peter Burke'i 7. teesiga tema poolt 1999. aastal esitatud "10 teesist" Lääne ajaloomõtlemise kohta "globaalperspektiivis": "Lääne ajaloolased on ammust ajast uhked oma niinimetatud 'objektiivsuse" üle." Sõnaga "niinimetatud" mõtleb ta ilmselgelt seda ekslikku kujutlust, mis samastab objektiivsuse neutraalsusega ja mida koos mõnede ajaloolastega jagavad paraku ka meie kultuuripopulistid. Isiklikult arvan, et nüüdisajal tasub kirjutada asja mõlemast poolest ehk, Friedrich Nietzsche ajalookriitikat parafraseerides, objektiivsuse "kasust ja kahjust" ajaloole kui teadusele.


Niinimetatud historismi kriisi ajal, 1920. aastail, märkis ka Albert Schweitzer oma kultuurifilosoofia esikteoses nietzscheliku ajalookriitika vaimus: "Tähendusrikas on, et viimastel aastakümnetel on ajaloolastel suurenenud küll õpetatus, aga mitte objektiivsus." Laialdased teadmised, teaduslik haritus eruditsiooni ja informatsiooni mõttes, ei taga meile veel objektiivsust ajaloo käsitlemisel. Teaduslik "tegelemine minevikuga" on tema arvates liigselt nende eelarvamuste kontrolli all, mida ta nimetab "koos rahvuskuuluvuse ja usutunnistusega antud" eelarvamusteks. See, et need eelarvamused on meile juba meie olemasoluga "kaasa antud", kallutab meid ebateadlikult neid ka oma ajaloo käsitluses "alal hoidma". Objektiivsuse taotlemise koha pealt jaguneb tema meelest seega ajalugu kaheks, tehislikuks (gemachte), mis loob olevikule "kunstlikud suhted minevikuga", ja teaduslikuks (wissenschaftliche), milles "eelarvamused peavad vaikima". Rahvusajaloo taassünd 1990. aastail näib olevat teinud saksa humanisti omaaegsed teesid uuesti aktuaalseks ka selles osas, mis puudutab ajaloolase rahvuslikku ja poliitilist identiteeti teadlasena. Kas jagamata "oma rahvaste arvamust", nagu uskus tema, on siis võimalik kirjutada objektiivsemat ajalugu? Või kas on õige, nagu ta samuti uskus, et meie "ajalooline meel" (geschichtlicher Sinn) on sama mis "kriitiline objektiivsus" (kritischer Objektivität), juhul kui seda võtta "sõna parimas mõttes"? Populist kultuuris arvab, et objektiivsuse küsimus on meie ajal teadusest kadunud, kuid asi on pigem selles, et objektiivsuse järele on ajastuti küsitud erinevalt, ja ühtlasi selles, et seda küsimust võib esitada ajaloolise mõtestamise erinevail tasemeil.

I

Käesoleva ettekande teemaks on ajaloolise objektiivsuse nõue, asetatuna vabaduse ja identiteedi konteksti. Laiemalt võttes on siin tegemist vaid üksikute mõtisklustega ulatuslikul ja vaieldaval teemal: kui objektiivne on ajalooline objektiivsus? Seejuures kuuluvad alljärgnevad mõtisklused rohkem teaduse sotsioloogia valdkonda kui teadusteooria diskussiooni. Ometigi ei vaja tänapäeval erilist põhjendamist, et ajaloolise tõe sarnase teoreetilise probleemi juurde viivat teed ümbritseb, piltlikult öeldes, kahe tegelikkuse mõistmise sotsiaalne mängumaa. Üks neist on ajaloolase poolt leitav ning küsiva oletamisega uuritavaks muudetav minevikuline tegelikkusejääk, teine on ajaloolase enda vahetult kaasaegne, elavikuline tegelikkusekäsitus, mis testib tema isiklikku mõistmishaaret sotsiaalselt kogetavais asjades. Negatiivne erapoolikus, näiteks argumentide suhtes kurdiks jääv pooltevalik, on sisemise hoiakuna igal juhul objektiivsuse püüdlusele vastunäidustatud ega ole teadusesõbralik.


Teaduslikule ajalookäsitlusele on objektiivsus ajaloolise tunnetuse kvaliteedi märk, metoodilise uurimisega saadud kriitiline teadmine on kõrgema objektiivsusastmega kui uurimisreegleid mitte tundev, arvatav või usutav populaarteadmine. Metoodilisus on professionaalne oskus, õigemini nende oskuste süsteem, mitte kogum, ta tähendab kõigi nende operatsioonide valdamist, millega minevikukohane teave muudetakse ajalootunnetuseks. Ajaloolise meetodi väljatöötamine ja interpretatsiooni tegemine selle keskseks osaks on saksa historismi saavutus, mis pole ajaloouurimise "hermeneutilise strateegia" koosseisus (ja hilisemaaegse "analüütilise strateegia" kõrval) tänase päevani aegunud. Hermeneutilist lähenemist on viimasel ajal pigem uuendatud selle väga laialdase mõju kontekstis, mida on ajalooteadusele avaldanud kultuuriantropoloogia. Jörn Rüsen on 1994. aastal sellise suundumuse kohta öelnud: "Ajalugu seondub niiviisi uuesti hermeneutiliselt selle osaliste enesemõistmise ja tegutsemise struktuuridega." Niisugusele taustale projitseerub aga kohe ka objektiivsuse ja subjektiivsuse kokkupõrge ning see on tekitanud mõnedel praegustel ajaloolastel küsimuse, kas pole ehk objektiivsus ajaloovallas üldse midagi sekundaarset, ülepakutut ja teisejärgulist.

Kummatigi on olemas tugevaid ajendeid, miks me ei saa ajaloo teaduslikkusest kergel käel loobuda. Teadus eeldab ka diferentseeritud mõtlemist, meie ajalookogemuse organiseerimist ja distsiplineerimist. Vaevalt küll, et keegi meist tunnistaks "arvamuskülge" täitva ajalooalase kolumni ja puhtakujulise arvamuslikkuse tasemest kõrgemale tõusva ajaloomonograafia päris samaväärseks teabeallikaks mineviku kohta. Huvitavad on rahvuste ajaloomüüdid, neid vahendavad meile ka tänased kultuuriinstitutsioonid (nt. teater ja kino), nad esitavad oleviku vajaduste tarbeks teatud mineviku lahendusi (nt. "rahvusliku ühtsuse" ideed). Kui meid aga peaks huvitama vastava müüdi genees ja reprodutseerimine, see, kuidas ta on tekkinud ja milliste kanalite kaudu ta levib ning toimib, võtame abiks teaduslikud vahendid. Poliitika võib avalikkuses koguni müüte propageerida, teadus on kutsutud "müüditõde" ajalooteadvuse struktuuris ka analüüsima ja kritiseerima. Võiksime öelda, et ajalugu kui teadus hoiab meid sellise analüüsi ja kriitika kaudu selle eest, et me ei identifitseeriks end "rumalalt". Ajalooline teadvus on isikliku, sotsiaalse ja poliitilise identiteedi oluline kujundaja, seetõttu näib olevat mõistlik ka hariduselt soovida, et see teadvus oleks üha arenenum.

Ajalooline legend või ka müüt on paljude inimeste poolt jagatav minevikukohane teadmine, ajaloolistel fiktsioonidel on oma sotsiaalne ja poliitiline funktsioon, kuid teaduslikult me ei omista neile tunnetuslikku kvaliteeti. See aga tähendab, et objektiivsuse taotlusel satub ajalooteadus kriitilise teadmise vahendajana ka paratamatult konflikti oma ühiskonna populaarse ajaloo- ja rahvusteadvusega, mis samal ajal on jällegi selle ühiskonna identiteedi oluline tegur. Värvikas näide on saksa "Hermanni müüdi" tänapäevane kriitika, mida uute arheoloogiliste andmete põhjal kajastas "Spiegel" (28. oktoobril 1996). Meie ajaarvamise algkümnendil germaanlaste saadud võitu roomlaste üle (Arminius vs. Varus) ja selles seoses nende oletatavat kultuuritaset demütologiseeriv materjal kohtas laiades lugejakihtides, sealhulgas üldse mitte konservatiivse meelsusega sakslastes, massiivset vastupanu ja mittemõistmist. Ühiskonna poliitiline kultuur on ajaloolise objektiivsuse kaastegur, seda eriti meie enda vahetu lähiajaloo faktide üle otsustamisel. Kultuuriajaloo ühe osana käsitatavas poliitilises kultuuriuurimises on 1990. aastate jooksul leidnud vastukaja Karl Rohe seisukoht: "Avalikkus määrab kindlaks, mida võib öelda, mentaliteet määrab, mida võib üldse mõelda, ning teistega jagatav eluviis määrab kindlaks, mida tuleb teha või tegemata jätta." Näiteks küsimusele nõukogude perioodi eesti marksismist ei saa anda teadust rahuldavat vastust üksnes omaaegsete asjaosaliste praeguste tunnistuste põhjal, neis peegelduvad vanad rivaliteedid ja uued mahavaikimised, selletaoliste enesetunnistuste objektiivsusaste, nagu ajaloolased teavad, on reziimide vahetuse järel sageli madal.

Objektiivsuse (kui faktidele vastavuse) suhtelisus ja ka küsitavus tulenevad antud juhul sellest, et asjaosalised ei ole uutes oludes enam rahul oma endise identiteediga. Eestis on 1990. algusest peale kahtlemata küllalt suur vahe, kas tutvustada end nõukogude marksistina või kriitilise materialistina, sama isik, kes 1980. aastail kirjutas, et "marksismi võit 1940. aastatel" kindlustas eesti ajalooteadust, distantseerub nüüd oma väitest. Ei teaduslik ega moraalne argument luba sellist väidet praeguse aja sotsiaalses vabaduses korrata. Ideoloogiline müüt oli see väide juba selle kirjutamise ajal, sest teaduslooliselt, metoodilise uurimisparadigma mõttes, oli prantsuse "Annales"-koolkond tolleks ajaks "marksistliku historismi" kaugelt ületanud. Peale selle on Edward C. Thaden 1995. aastal publitseeritud uurimuses tõestanud, et 1940. aastate nõukogude historism (formatsiooniteooria) ei olnud üksnes uut sotsialistlikku korda õigustav marksistlik teooria, vaid teenis ka aktiivselt uute okupeeritud maade kultuuri sovetiseerimist. Kui vabaneda selle väljendi müüdilisest sisust, siis tuleb öelda, et "marksismi võit" piiras omakeelse kultuuri arengupotentsiaali ning juhatas eesti ühiskonnas sisse akulturatsiooni praktika. Akulturatsioon, võõraste kultuurielementide ja -harjumustega kohanemise protsess, ei ole poliitilise sunni oludes kultuurimõju tegur, vaid võimule allutatud inimgruppidele surveavalduse vahend. Ajaloolane peab selleks, et hinnata objektiivselt 1940. aastate pööret, mitte üksnes uurima detailselt faktilisi ajasündmusi, vaid samuti kasutama hüpoteese, teoreetilist konstrueerimist selle kohta, milliseks oleks võinud kujuneda regionaalne areng ilma poolesajandilise riigi- ja inimkaotusteta. Seda küsimise viisi, konstrueerides "polütsentriliste struktuuride" mõiste, on suurema ajaloolise objektiivsuse huvides kasutanud 1970. aastail väga edukalt näiteks Georg von Rauch oma "Balti riikide ajaloos".

Esmapilgul võib postmodernse kultuurimõiste kaasaegsele paista absurdne ka marksistlik ajaloo objektiivsuse käsitus - "ajalugu ise" on paratamatult objektiivne, ta on seaduspäraselt eesmärgiline, materiaalselt determineeritud protsess. Kuna marksism lükkab tagasi hermeneutilise ajaloomõiste ("uuriva mõistmise" tähenduses), siis oma usus ta kuulutab interpreteeriva teaduse lõppenuks: ajaloo tõlgendamine on mõttetu! Üsna paradoksne on siin asjaolu, et marksism-leninism parasiteeris ajaloolise progressi kontseptsioonil, "progress" ise on aga üks ajalooliste muutuste tõlgendus, ühesõnaga, interpretatsiooni kategooria. Ajalooteooria järgi on progressi kategooria tegelikult sama pere liige mis "arenemine" või "evolutsioon". Progressi kategooriat rakendas meelsasti ajaloo enese sünonüümina (ajalugu kui progress) kultuuritüüp nimega "modernsus", seetõttu räägivad arvukad modernsuse kriitikud nüüd peaaegu niisama meelsasti "progressi müüdist". Minu arvates on siin tegu müüdimõiste väärkasutusega, sest progressi idee sütitajaks oli (vastava ajastu) reaalne ajalooline kogemus, mitte muinaslooline "narratsioon" või "rituaalina" korratav väljamõeldis.

Meile tundub ratsionaalselt õigustatuna, et seni, kuni me kasutame "ajalooteaduse" mõistet, on ka raske loobuda "objektiivsuse" nõudest. Ajaloolise tõe saavutamise asjus alustasid paraku kahtlemist moodsa ajalooteaduse enda loojad ning see kahtlus on üks osa teaduslikkusele pretendeeriva kriitilise ajaloolise mõtlemise traditsioonist. Nagu teada, on olnud mõned suured ajaloolased, kes kuuluvad sellesse traditsiooni, nt. Theodor Mommsen ja Jacob Burckhardt, vägagi skeptilised ka ajaloo teadustaotluse suhtes. Oma 1874. aasta kuulsas rektoraadikõnes ("Ajaloo stuudiumist") nimetas Mommsen ajaloolast pigem "kunstnikuks" kui "õpetlaseks". Ajaloolane ei olnud tema silmis eriteadlane, vaid isik, kes teeb sedasama, mida suudab teha "iga mõtlev inimene üldse" - ta uurib kriitiliselt allikaid ja kirjutab pragmaatiliselt ajalugu. Niisuguse tegevuse tähistuseks kasutas Mommsen siiski sõnaühendit "ajalooline teadus" (historische Wissenschaft), millest ta otsustavalt eristas sellise tegevuse, mida ta nimetas "pseudoajalooks" (Pseudohistorie). Eristuse aluseks oli talle aga see, et esimene on teisest "õigem". Mommsen ei olnud oma arutlustes järjekindel, ta eitas ajaloo teooriat ("teoreetilist õpetust") ja tunnistas vaid ajaloo pragmaatikat ("praktilist harjutust"). See hoiak on levinud ka paljude tänapäeva ajaloolaste hulgas, kuigi on selgeks tehtud, et teooriakujulised figuratsioonid on ajaloolase mõttest lahutamatud. Kui me küsime ajaloo kohta, milles seisneb tema kui distsipliini eripärasus ja teaduslikkus, siis on see teoreetiline küsimus, niisamuti on teoreetilise profiiliga küsimus, kuidas saavutab ajaloolane oma töös argumentide selgust ja veenvust. Näiteks toodud Mommsen oli küllalt salliv "üksikute eksimuste" vastu, ent üsna leppimatu, kui puudus "vaimne süüvimine" ainesse. Just nimelt seesama süüvimisnõue, sõna-sõnalt intellektuaalne "läbitungimine" (geistige Durchdringung), mis Mommsenil vastandub välisele "korrektsusele", meenutab seda operatsiooni, mille kohta meie aja teaduskeel pruugib väljendit "teoreetiline refleksioon".

Tasub muidugi endale meelde tuletada, et teadusest me räägime pidevalt seetõttu, et oleme teaduseajastu inimesed. Jääb mulje, et suured ajaloolased selle sõnaga ei liialdanud, nt. Leopold von Ranke 19. saj. ja Marc Bloch 20. saj. kasutasid ajaloolase ülesande iseloomustamiseks vastavalt väljendeid Amt ja métier - "amet", "töö", "kutse". Kumbki aga mõistis seda omamoodi ülevana, olulise ja kõrge ametina. Ranke võrdles ajaloolase ametit preestriametiga, ka ajaloolane püüdvat "ometi aimata" teatud "asjade jumalikku korda", Blochi sõnatarvitus viitab keskaegse tsunftitöölise meisterlikkusele, kutseoskuste valdamisele. Peamine sõna on siin aga "töö" (Arbeit), mis historismis kattub sõnaga "uurimine" (Forschung) ja tähendab sedasama mis nüüdki: teaduslikku tööd. Isegi teadusskeptiline Burckhardt rääkis ajaloolase "vaimutööst" ja Droysen omakorda "ajaloolisest tööst" (geschichtliche Arbeit), mis on teaduse vorm. Historistide kujutluses oli sellele ametile, tööle, uurimisele omane midagi metafüüsilist, nimelt lõpetamatus või "lõpmatus". Nagu üldiselt teada, on ka veel historismist väljapääsu otsinud Max Weberi käsitus teadlase "kutsest-kutsumusest" (Beruf) täis religioosseid assotsiatsioone. Nendes religioonilähedastes assotsiatsioonides, nagu on 1991. aastal näidanud Wolfgang Hardtwig oma "uues vaates" historismile, peituvad ka meie teadusideaali tunnused - ajaloolise objektiivsuse juured.

Meie politiseeritud ajal, mil ju ka teadlased pürivad poliitilisele võimule, on huvitav mainida, et Max Weberi teadusekutsel on kristliku askeesi värving. Teatud määral lahknevad siin kaks elustrateegiat: ühelt poolt tõetaotlusega teadustöö, teiselt poolt võimupoliitika. Max Weberi käsitus esitab kultuuriteadlastele, kelle hulka ta loeb samuti ajaloolased, nõude loobuda võimust nii teadusesisestes kui teadusevälistes asjades. Selle nõudega peetakse muu hulgas silmas teadusliku otsingu erinevust poliitilise tegevuse sihtidest, näiteks propaganda tegemisest.
Niisiis sedasama, mida 1969. aastal rõhutas ka väliseesti filosoof Ilmar Tammelo oma eestikeelse Tartu Ülikooli 50. juubelile pühendatud artiklis ("Teadus ja poliitiline võim"). Erinevalt poliitilisest ideoloogiast on "tõde" teadusliku tegevuse peamine "regulatiivne idee", kuid ta ei ole seda absoluutses mõttes. "Tõeline teadus lähtub arusaamast, et teaduse seisukohad pole kunagi vaadeldavad ega käsitletavad lõplikena, vaid alluvad ümbermõtlemisele ning ümberkujundamisele." Huvitav aspekt on Ilmar Tammelo teadusefilosoofias aga see, et ta eristab omalt poolt teadlase käitumisviisis kahte poolust või ka külge - need on "sokraatlik" ja "hüpokraatlik" strateegia. Esimene tähendab "radikaalset otsustust", mille järgi alati tuleb kuulutada tõde, teine tähendab "vajadustekohast ümberkäimist" tõega, nii et inimestelt ei võetaks lootust, sest inimesed ei vaja elus mitte ainult tõtt oma seisundi kohta, vaid ka oma kannatuste vähendamist ("lohutust või julgustust"), millega kaasnevad lootused aga võivad olla "valed". Siin on teadustõe ja objektiivsusega vastamisi juba eksistentsiabi probleem. Tammelo mõte eemaldub Weberist ja läheneb Burckhardti hoiakule, neid mõlemaid ühendab nende allikas - Arthur Schopenhaueri antropoloogia kui vastus historismi tekkimisele. Ühes oma viimases artiklis ("Ebaõiglus kui piirsituatsioon"), mis ilmus 1980. aastal, nimetab Tammelo inimest "potentseeritud kannatusolendiks". Ta peab silmas seda, et inimkannatuste üheks allikaks on "kurvastus", mida tuntakse möödunu pärast (Trauer um das Vergangene), ja koos sellega ühtlasi "meeleheide", mida võidakse tunda veel tulevikus saabuva ees. Siin on mõeldud olulist mõtet, mis peaks köitma ajaloolaste tähelepanu: kannatuse lätteks on nimelt ajaseose subjektiivne tunnetus. Ühesõnaga, see, mille käes inimene vaevleb, pole midagi muud kui tema ajalooline identiteet. Identiteedi saavutamine on vaev kooskõlastada "välist aega" (ümbritseva maailma muutumist) ja "sisemist aega" (omaenda plaane, kartusi, lootusi), et suuta ajavoolus elada. Eesti pagulasfilosoof osutab ühele tänapäeva ajalookultuuri teoorias sageli esile kerkivale motiivile, sellele, et meie ajaloomõtlemine eeldab mingisugust "ajaloo mõtet", kuid leiab uuematel aegadel eest peamiselt "mõttetuse kogemusi". Ajalooline meenutus sisaldab patoloogilist elementi, see on Trauerarbeit - leinama või kurbust tundma panev töö, mida meie rahvale sümboliseerivad ka näiteks 1940. ja 1949. aasta küüditamised.

II

Ajaloolise objektiivsuse taotlemine on "objektivismi" ideaali tähenduses kõige tähtsam klassikalises historismis, mida esindab meile näidiskujuna Ranke. Kriitiline historism, musterkujuks Burckhardt, on juba mõjutatud elufilosoofilisest historismikriitikast, näeb objektivismis meie mõistes ka "stsientismi" ning seab historistlikku positivismi arvustades esiplaanile inimliku subjektiivsuse. Ajaloolises mõtlemises järk-järgult toimunud antropoloogilisest pöördest peale ei saa objektiivsus enam kunagi olla teadusliku uurimise ideaalina "neutralismi" sünonüüm. Kas meie päevil on õigustatud vana kartus, mida on nüüd suurendanud "objektiivse tõe" kriitika uushistoristide poolt, et ajaloo kui teaduse saatus on historistide käes - ajalooteadus "tõuseb ja langeb" historismiga?

Järgnevalt vaatlen kõigepealt (1) Ranke klassikalises historismis tekkinud arusaama objektiivsusest, mis elab edasi ka tänapäeval, ja selle kriitikat Droyseni ajaloolises hermeneutikas, mille mõned printsiibid on jäänud teaduslikule ajaloole alustrajavaiks siiani; ühtlasi lisan juurde ka nende edasises tõlgendamises rolli mängiva Meinecke tähelepanekud objektiivsuse probleemi kohta. Seejärel pöördun (2) Jörn Rüseni poole, kes on viimastel aastatel andnud kõige enam uusi impulsse meie kaasaja kultuurimõistmisele vastavaks lähenemiseks ajaloolisele objektiivsusele, tehes seda muu hulgas väitluses kahe meie ajavaimu mõjutava trendiga, feministliku ja etnotsentristliku ajalookäsitluse tõusuga. (Märgiksin veel, et Rüseni platvormist lähtudes saab tuua meie ajaloolise objektiivsuse arutlusse kahe ajaloofilosoofi, nimelt Karl Jaspersi ja Vladimir Solovjovi vahepeal unustusse langenud, kuid praegusajal minu arvates jälle küllalt aktuaalsetena tõlgendatavad vaated "identiteetide võitluse" teemadel.)

1. Ranke - Droysen - Meinecke. Hilisematel aegadel ühekülgselt vaid objektivistliku ajalookäsitluse peaarhitektina kujutatud ja kujutletud Ranke päevikuist (aastail 1831-1849) leiame tekstikohti, mis ei ärataks võõrastuse tunnet ka nüüdisajaloolasel. Antud juhul tuleb piirduda mõne sissevaatega. Ranke mõtte teljeks on kahe maailma, "tõe maailma" ja "näivuse maailma" vastasseis, selles on ta essentsialist, kuna esimene lõpeb olemuses, teine aga, "arendades ikka sügavamat näivust", sulab olemusetusse. Kuid seejuures "vaimse maailma tõde" (religiooni) uskuv Ranke küsib ka ajalootõe võimalikkuse kohta: "Ons täiesti tõene ajalugu võimalik?" Sellest küsimusest õhkub muidugi skepsist, ta püüab seda tõrjuda (üksikute momentide, isiklike motiivide, vastastikuste mõjude ja lõpuks ka "universaalseose") "täppistundmise" nõudega. Vastus sellele küsimusele näitab Ranket saksa idealismi pärijana ja, nagu ütleksime tänapäeval, tõe konsensusteooria pooldajana: "Üldine konsensus - see on tõde." (Der allgemeine Consensus: das ist die Wahrheit.) Konsensuse saavutamise tingimuste kohta pole ta midagi täpsustanud, kuid sellest hoolimata tuleks pidada oluliseks, et ajalooteaduse kui "ülikooliteaduse" looja on mõelnud tõest kui subjektidevahelisest (intersubjektiivsest) kooskõlast. Tõde ajaloos ei ole ühe targa ega ainsa võimuri päralt, ka mitte ühe koolkonna pärusmaa (vahest isegi mitte "grupi seltsimeeste" või "ajaloolaste tsunfti" omand) - see on ta sõnum. 1854. aastal peetud loengusarjas "Uuema ajaloo epohhidest", mis on 19. saj. historiograafia tähtteoseid, ütleb Ranke järgmist: "Ennekõike tuleb maailma mõista ja siis tahta head. (Vor allem muss man die Welt verstehen und dann das Gute wollen.) See on eraisiku puhul samamoodi kui valitseja puhul, vaid toimevõimelt (in der Potenz) on ülesanne erisugune." Konservatiivina oli Ranke kaugel maailma revolutsioneerimise mõttest, ühe isikliku elamuse mõjul kujutas ta sotsiaalset revolutsionääri ette vägivaldse nihilistina.

Võrreldes Ranke mõistmise-teesi nt. Marxi 11. teesiga Feuerbachi kohta (1845. aastast), kus prioriteediks on "maailma muuta", mitte seda nii või teisiti "tõlgendada", näeme ajaloo hermeneutilise strateegia suhtes vaenulikku tendentsi. See printsiibiks muudetud tendents on saatuslikult mõjutanud marksistlikku ajaloopoliitikat ja sealhulgas Ranke ajaloolise maailmavaate vulgariseerimist ka Eestis. Nagu teada, püüti noort Ranket omal ajal värvata ka Tartusse õppejõuks, kuid ta valis avaneva karjääri Berliinis. Pahupidi pööratud rankeanismi leidub aga 1949. aastast Eestis käibele tulnud stalinistlikus "Ajaloo õpetamise metoodika" õpikus, kus ajalookursuse "tõepärasus (objektiivsus)" seisneb ajaloolise tegelikkuse samastamises klassivaimuga printsiibil "ajalugu on meie poolt". Tollase õpiku järgi, mis muundas idealistliku saksa historismi mõned seisukohad vene marksismile sobivaiks "ideedeks", pole siis ka formatsiooniteooria midagi muud kui materialistliku ajalookäsitluse "teoloogia". Historism, mis 20. saj. algupoole Nõukogude Venemaal oli uudissõna (erinevalt nt. Saksamaast, kus seda sõna tunti 18. saj. lõpust), jaotati marksistide poolt "reaktsiooniliseks" ja "progressiivseks" historismiks. Kahjuks on selle eikellegi muu kui Marxi enda poolt inspireeritud jaotuse tunnused üsna äraspidisel moel säilinud Eestis viimasel ajal peetavais diskussioonides, avaldudes nüüd Rankele peaaegu marksismi omistamises. Tegelikult oli Ranke ja tema "niinimetatud objektiivse meetodi" retseptsioon Hrustsovi ja Breznevi aegses vene nõukogude marksismis kas täiesti negatiivne või mõistmatult üleolev. Sellest tunnistavad Ossip Vainsteini, Boriss Veberi, Vladimir Salovi jmt. 19. ja 20. saj. saksa historiograafia "spetsialistide" artiklid ja raamatud. Nende seisukohtadega nõustusid avalikult ka mõned eesti ajaloolased, kes tõenäoliselt ise polnud Ranke töid lugenud. "Eesti nõukogude entsüklopeedia" isikuartikkel Rankest (1974) järgib pimesi "Sovetskaja istoritseskaja enciklopedija" (1968) sõnastust, osutades ka meie oludega seletatavale võhiklusele kaasaegse teadusliku retseptsiooni seisundi asjus. Tahan sellega vaid öelda, et pilt Rankest kui "tolmusest minevikukujust" on kohatu tõmmis sotsialismiaja mõtteviisist. Näiteks tema mõtetelt ajalookirjutuse esteetika kohta sai historiograafia uurijate poolt tolmukord pühitud küllalt ammu, nüüd juba pea 20 aastat tagasi, samasugune ajaloohuvi "tagasipööre" on toimunud ka Croce puhul.

Midagi on marksistlikus suhtumises Rankesse veel oluline. Ilmselt rünnati Ranke objektiivsustaotlust, mis seisneb ajaloolase katses "tahta üksnes näidata, kuidas päriselt on olnud" (er will bloss zeigen, wie es eigentlich gewesen), ka teadusevälistel põhjustel. Jääb näiteks mulje, et rankelikus lähenemises võidi tõepoolest tajuda mineviku "apologeetika" ja sotsiaalse "konservatismi" ohtu, samal ajal kui marksism esines just vastupidiselt positsioonilt, "tulevikku vaatava" klassi nimel. See, et kogu romantilisele ja klassikalisele historismile, erinevalt näiteks marksismis soositud valgustajate filosoofiast, oli minevikuline identiteet erakordselt tähtis, annab selliseks (maailmavaateliseks) oletuseks alust.

Niihästi tekstilisel kui ajalooideoloogilisel alusel on tõestatav, et "nõukogude historiograafid" pole Ranket, keda Marx tema tööde halvast tundmisest hoolimata valimatult sõimas, mitte kunagi "armastanud". Kui keegi meie kultuuriregiooniga seotud historiograafidest Ranket austas, siis oli see pigem mõni väljapaistev rahvuslikult meelestatud baltisaksa ajaloolane (nt. Reinhard Wittram), kes oli vastava institutsiooni - 1950. aastal asutatud Ranke Seltsi - liige. Fakt, mida nõukogude marksistlikud ajaloolased, nagu ka saksa pahempoolsed ajaloopoliitikud, kasutasid "argumendina" Rankele tugineva objektiivsusnõude diskrediteerimiseks. Ideoloogilise vastasseisu põhjuseks polnud üksnes see, et paljud seltsi liikmed olid olnud seotud natsionaalsotsialismiga, vaid ka asjaolu, et nad olid antimarksistid ning "rahvusajaloo" eestkõnelejad. Lisaks sellele ei lakanud rankeaanid ka marksistliku sotsiaalajaloo levikuga Ida-Euroopas pidamast religiooni "Kogu-Euroopa" ajaloolise kultuuri suurteguriks.

Empiirilise ajaloouurimise kõrval on Ranke, Droysen ja Meinecke ka põlise ajalooteoloogia säilitajad, nad usuvad vaimu "substantsiaalset loovjõudu", nad usuvad "tundmatusse absoluuti", ja see usk kannab ka ajaloolase tööd. Ajaloolise maailma vahendamine on neile "ajalooliselt olnud tegelikkuse" edasiandmine selle maailma koopia, "taaskujutise" (Abbildung'i) pakkumisena oma kaasajale. See on Ranke formuleeritud printsiibi wie es eigentlich gewesen sisu, mida pole raske arvustada neil "lingvistilise pöörde" järgijail, kes tänapäeval vaatlevad ajaloofakti kui keelelist konstruktsiooni. Ranke mõistmiseks on aga vaja pöörduda alles eos oleva distsipliini, ajalooliste otsustuste teooria poole, mis käsitleb ajaloolase otsustuse ja tema maailmapildi vahelisi sõltuvusi.

Teoloogia mängis olulist rolli saksa ajaloolaste metodoloogiliste arusaamade kujunemisel ja hoidis nende tunnetuskäsitust, mis samastas minevikukohase tõeoletuse ("väite") ajalootõelusega ("substantsiga"), Kanti-eelsel tasemel. Wolfgang Hardtwig näitas paarteist aastat tagasi, et Ranke printsiip kehtib vaid mittetrantsendentaalse filosoofia eeldusel: saksa ajaloolaste "tõe kriteerium ei ole transtsendentaalne, see ei taandu teadvusele, vaid tunnetada tuleva asja olemisele". Kantil, nagu ta 1783. aastal kirjutas "Prolegomenas", tähistab sõna "transtsendentaalne" (ehk "kriitiline") meie tunnetuse suhet "mitte kunagi asjadega, vaid üksnes tunnetusvõimega", see tähendab, asjade tunnetamise viisiga. Hardtwig on ühtlasi möönnud kantiaanlike impulsside olemasolu nii Rankel kui ka Droysenil, ent samas nentinud nende allajäämist ajalooreligioonile, mille tuuma moodustas objektiivsuse käsitus metafüüsika vaimus. Ajaloolased ise on siin vahel korraga eksinud ja ka õigesti näinud, nt. Marc Bloch, lugedes Ranke printsiibist välja "aususe nõuande", aga ka "passiivsuse nõuande". Esiplaanil pole siin kahtlemata ausus inimomaduse, "avaluse" või "siiruse" tähenduses, mis kaunistab ajaloolase isiksust, vaid hoopis edasiantava (jutustatava) loo omadusena, et see oleks ilma moonutusteta ("asjapärane"). Seega ei ole tegu enam objektiivse teadmise küsimusega, vaid narratiivse kvaliteediga, mis on ajaloo kirjanduslik omadus.

Droysen arvustas Ranket ja temast lähtuvat koolkonda selle eest, et rankeaanide meelest seisnes ajalootunnetuse põhioperatsioon allikate kriitikas, tänapäeval nimetatakse seda "allikakriitiliseks objektivismiks". Tundub, et see meelsus pole arvustamisele vaatamata ajaloolaste hulgast kadunud. Droysen mõtles 19. saj. keskpaiku nagu 20. saj. inimene: talle ei olnud minevik lihtsalt teatud summaarne möödanik, vaid "alatiseks möödunud olevikud, mis asuvad meie taga". Inimlikul viisil me omame "ainult olevikku", "siinset ja praegust", "efemeerset punkti", kirjutas ta 1863. aastal ühes oma kuulsaks saanud artiklis ("Ajaloo tõstmine teaduse astmele"). Ka möödunud olevikke me kaasajastame (taasolevikustame) oma vaimus, sellega "avardame, rikastame, tõhustame" oma olemasolu, mis muidu oleks "armetu", "üksildane" ja "üürike". Või teisisõnu, meie ajalootundmine, mis teenib meie eksistentsihorisondi avardamist. teebki meist inimesed. Me ise oleme inimestena ka juba kujunemise produkt, "ajaloo tulemus" (ein historisches Resultat), selles mõttes on ajalugu inimese olemus. "Ajalugu annab meile teadvuse sellest, mis me oleme ja omame." (Die Geschichte giebt uns das Bewusstsein dessen, was wir sind und haben.) See ongi nõndanimetatud Droyseni "hermeneutiline ring": ajaloomõistmine on enesemõistmine, ja vastupidi, enesemõistmine juhatab ajaloomõistmise juurde. Niiviisi on Droysenil ajalooline tunnetus tõmmatud kaasa ajaloolisse protsessi.

Võrdluses Rankega tuleb siinkohal rõhutada Droyseni mõtteviisi: tema mõtlemine on nimelt mõtlemine ajaloolisest seosest, mis ühendab oleviku minevikuga üheks kulgevaks protsessiks. Ning oma "ajaloolise loomuse", nagu ta ütleb, saavad mineviku asjaolud ja inimteod olevikust lähtudes, seega teatud ajaliste arengute ja perspektiivide valguses, milles olevik tahab ennast selgitada, kuna olevik on nende arengute tulemus. Droyseni erinevus Rankest seisneb selles, et ta ei pidanud võimalikuks ajaloolise seose väljalugemist juba allikaist, arvestamata ajaloolase enda olevikuelu vajadusi ehk, tänapäeva teaduskeeles väljendudes, "aktuaalse elupraktika orienteerumisvajadusi". Objektiivsusnõue on Droyseni järgi empiirilisele teadusele enesestmõistetav, kuid selleks astutakse uurimises kolm tunnetuse sammu: alates heuristikast viib tee läbi kriitika lõpuks interpretatsiooni juurde. See, et uurimine on metoodiliselt reeglistatud, tagab Droysenil ka "teadmise" kontrollitavuse ja lubab selle kõrgemale seada "arvamusest". Mineviku faktide kindlakstegemine allikate kriitika vahendusel ei ole Ranket arvustava Droyseni sõnade kohaselt veel üldse ajaloouurimine, see on "eunuhhile" sobiv töö. Ajalugu "ajaloona" on aga tegelikult see, mis on meile antud interpreteerimise operatsioonis.

Kui Ranke küsis, kas täiesti tõene ajalugu on ikka võimalik, siis Droysen küsib, kas ajalooline rekonstruktsioon on üldse võimalik. Talle on ka ajalooline teadmine ise ajalooline fakt teiste faktide hulgas, ta teeb vahet kahesugusel faktiprofiilil: eristab tagantjärele ajaloofaktide kohta väidetu neist faktidest endist. Droysen pole nii optimistlik kui Ranke, ta leiab, et interpreteerimine jääb "fragmentaarseks", sest kõige toimunu kohta on meile edasiantust harva saada täielikku andmestikku. See aga tähendab, et "elutäius" (Lebensfülle), mis kunagi on olemas olnud, jääb meile tabamata. Ajaloo kujutamine (Darstellung) on järelikult suhtelise iseloomuga. Droyseni sõnum on järgmine: minevikuelu on kadunud ja olevikus leidub seda vaid allikjääkidena, nii on ebatäielikkus ajaloolase uurimisosa - me ei mõista "täielikult" (vollständig), vaid "ligikaudselt" (annähernd). Nagu on näha, riivavad Droyseni mõtted ajaloost tõsiselt Rankele tuginevat objektiivsusideaali, sest ta ju rõhutab põhimõtteliselt inimajaloo subjektiivset mõtestamist selle mõistmise varal, teadlikuna olevikuhuvist ja väljavaliku paratamatusest. Droysenist saadik on tehtud kanooniliseks juhtnööriks, et ajalooline uurimine eeldab "refleksiooni" ja nõuab "interpretatsiooni". Kohati aga, nagu ka nähtub, on 19. saj. teise poole Droyseni mõte väga lähedane 18. saj. alguse Vicole, "järjepidevalt edasiloov inimvaim" on võimeline iseenda loodut mõistma.

Friedrich Meinecke pööras 20. saj. esimesel poolel (ühes väitluses Friedrich Gundolfiga) tähelepanu sellele, et Ranke püüe saavutada oma "mina" tagandamise hinnaga mingi "soovideta objektiivsus" (wunschlose Objektivität) ei olnud talle endale ega olegi üldse teostatav. Eeldusvaba objektiivsust ei saa olla, kui inimeses on "üsna tugev" või mõnes sfääris on "õige ühtne" kultuuritahe, näiteks selline, mis suunab end rahvusriigi "sisemisele kujundamisele". Meinecke pakkus ise välja "polaarse pinge" idee, ta arvas, et see püüdlik vaim, kes tunneb endas mõlemat poolust, "objektiivsustahet" ja "kultuuritahet", ühtlasi "soovib" nende kummagi efektiivsuse "maksimumi", vastasel korral nad välistavad teineteist. Siin peab Meinecke silmas, et ka ajaloolasel on kultuuris "mina-vajadus" (Ichbedürfnis), ja et see pole pahe, sest "oma mina jõududega" võtab ta endasse vastu maailma. Meinecke kaasaegse Husserli fenomenoloogias oli selle poleemika aegu jõutud elumaailma kontsepti lähetele ja "mina" käsitlemiseni "võime subjektina". Vaimse "mina" (geistiges Ich) jaoks on maailm tema "omailm", see pole mitte "füüsikaline maailm", vaid on "minu ja meie intentsionaalse elu temaatiline maailm", nagu selle kohta ütleb Husserl. Tema arutlustel pole hetkel võimalik pikemalt peatuda, aga selle maailma kohta võiksime ka öelda, et see on kultuurimaailm. Kasutan juhust, et lihtsalt ära mainida: kui traditsioonilistele ajaloomõtte strateegiatele, hermeneutilisele ja analüütilisele, tuua juurde ajaloolaste mail seni palju vähem kodunenud fenomenoloogiline "strateegia", siis sillerdab "objektiivsuse küsimus" mitmeis varjundeis. Kuid ka mõnede poolt koos Rankega tolmuriiulile pandud Meinecke, kes nägi historismis "vabaduse faktorit", sest historism rõhutab ajaloos ettearvamatuse või kalkuleerimatuse momenti, ilmutab peent eritlusvõimet.

Esiletõstmist väärivad siin minu meelest kaks ajaloolise mõtlemise aspekti. Meinecke näib osutavat, kuigi ta ei ütle seda otsesõnu välja, et rankelik oma "mina" ärakustutamine, tunnetamaks, kuidas asi tegelikult on olnud, on identiteedi kontekstis lausa mõttetu printsiip. Historismi mõju on paratamatult kultuuri relativeeriv, sellest oli Meinecke moodsa historismiloo kirjutajana hästi teadlik, ja ilmselt seetõttu ta lootis, et vaid enam-vähem kindel kultuuritahe võib olla suuteline ajaloolist relativismi "raamides hoidma". Kui jälgime Meinecke ja Gundolfi poleemikat terase pilguga, siis märkame, et juba 1920. aastail kerkis üles tänane probleem, see on - kultuuriliste praktikate ja teaduslike protseduuride vastuolu.

Ajalooteadusliku objektiivsuse teesi juurest satume siin tõepoolest kohe nüüdisaja maailmakultuuri ühe sõlmprobleemi peale, millega seisab vastamisi mitte ainult eesti ajaloolane, vaid kogu see väikerahva kultuur ja ühiskond tervikuna, kellele ta oma töö esmajärjekorras adresseerib.

Kas subjektivismi rööbastel liikuvas kultuurirelatiivses ühiskonnas elava ajaloolase jaoks, kes ise osaleb ka iga päev sellesama ühiskonna kommunikatiivsetes protsessides, on objektiivsus kunagise teadusmudeli illusioon?

2. Rüsen. Ajalooteooria üks juhtkuju Jörn Rüsen võib meis kõigis hämmeldust tekitada oma korduvalt väljendatud arvamusega, et nüüdses ühiskonnas ähvardab ajaloolast oht sellest kandist, mida historiograafia on alati hinnanud ja hindab edasi positiivseks väärtuseks. 1980. ja 1990. aastate vahetusel ta kirjutas, et ajalugu ähvardab "suur oht" ajakohasuse näol, tahe olla ajakohane, mis on ju ajaloolase voorus, võivat teda muuta tänapäeval "mõistusevaenu", "müüdiloome" jms. vahendajaks. Ohuks ei ole niivõrd postmodernne kultuur iseenesest, kuivõrd just selle kultuuri mõjulised teadusesisesed tendentsid. Nagu näiteks feminism ehk "kaunis erapoolikus", ka etnotsentrism kui väljakutse "identiteetide võitlusele" erinevate kultuuride vahelises suhtluses ja narratiivsus kui "objektiivsuse lagunemise" märk - nii on lood ajalooga 20. saj. lõpus ja 21. saj. alguses, ja lõpulood jätkuvad alguslugudes. Ütleme, näiteks, ka Hayden White'i spetsiaalselt tema "Metahistory" 2002. aasta venekeelsele väljaandele kirjutatud uues eessõnas, mis elegantselt kaitseb relativismi ja soovitab kõigile tõese ajaloo teadusortodoksiast pääsemiseks "metateaduslikku positsiooni". White, mõnes suhtes paadunud historist, ja Rüsen, tehes valgustuse ja historismi sünteesi, on kumbki loonud oma ajalookirjutuse tüpoloogia, kusjuures mõlemat tüpoloogia varianti, mida ma nimetaksin vastavalt "historioloogiliseks" ja "historiograafiliseks", tohiks kindlasti pidada 20. saj. viimase kolmandiku teadussaavutuseks.

Rüsen ja tema õpilased on püüdnud reageerida sellele meie ajastu "probleemiolukorrale" ajalookultuuri kontseptsiooniga, mis on leidnud praeguseks edasiarendamist ja seega osutunud viljakaks innovatsiooniks. Nõndanimetatud "mineviku avaliku kasutamise" uurimiseks vanadest kõrgkultuuridest tänapäevani on näiteks seda kontseptsiooni 2000. aastal rakendanud Thomas E. Fischer teoses "Ajalookultuuri ajalugu". Ent ka Rüseni enda viimase, 2002. aastal ilmunud raamatu pealkiri ("Ajalugu kultuuriprotsessis") kõneleb sama keelt: mitte kultuur ajaloos, teaduse käsituse järgi, vaid ajalugu kultuuris, selle protsessis ja kontekstis. Ometi ei puudu ka sellest raamatust peatükk objektiivsuse probleemi kohta. Me võime selles suhtes, nagu mulle tundub, mõelda umbes nii: kui ajalugu teadusena on ajalookultuuri üks osa ja seejuures tema kvalifitseerituim osa, siis objektiivsus on (endiselt) teaduskultuuri probleem.

Ainult selle vahega, et "endiselt" ei tähenda sama mis endisel moel või vanal kombel, vaid pigem seda, mida mõtleme sõnaga "jätkuvalt". Endisel moel objektiivsusest kinnihoidmine oleks nt. wie es eigentlich gewesen'i tänapäevane propaganda. Olen seisukohal, et ka objektiivsuse anakronistlike vormide äravahetamine praeguste objektiivsustaotlustega, arvestamata katseid objektiivsuse probleemi ümber sõnastada, on ohuks ajaloolise mõtlemise seisundile (nt. kõrghariduse süsteemis). See mängib ka trumbid kätte kultuuripopulistlikule mentaliteedile, mille jaoks siis, kui "miski ei kehti", maksab vaid suvalisus. Ranke printsiipi tuleks võtta teaduslooliselt kui omaaegset ettekirjutust kutselise ajaloolase erialase pädevuse, tema "eriasendi" kohta teiste ajaloost "kirjutajate" seas. Tema printsiibi sõnastusele eelneb ju lauseosa, kus ta ajaloolasena lööb lahku nii minevikutaunijaist kui tulevikuõpetajaist.

Kõige levinum mõtlematuse näide on objektiivsuse samastamine "neutraalsusega", seda leiame peale ajakirjanduslike poliitikaanalüüside, mille autorid lasevad end esitleda "ajaloolasena", aeg-ajalt ka ajalooliste uurimuste veergudelt. Nende autoreile pole tulnud mõttessegi, et täiesti neutraalselt on ajalugu jutustusena, kirjutusena, uurimusena mõeldamatu asi, sest sel juhul ta oleks ka täiesti mõtestamata. Kui neutraalne ajalugu oleks olemas, oleks meil täielik õigus mitte tunda selle vastu huvi. Mingi tähenduse kriteerium, mingi jutustuse eesmärk on alati "organiseeriva" funktsiooniga. Peale selle, nagu sõnastab väga õnnestunult Tiiu Jaago oma 2001. aastal ilmunud artiklis pärimusjutu (traditsioonilise narratiivi) "teistlaadi tõest" ja "teistlaadi objektiivsusest", ka "iga teemalahendus kuulub jutustamishetkesse kui ainukordsesse aegruumi". Puht rüsenlikult ja kriitiliselt väljendudes pole ajalooline neutraalsus midagi muud kui "absurd" (Unding). Mida uut pakub siis Rüseni mõte, et mitte tarduda vanasse käsitusse ajaloolisest objektiivsusest?

Traditsiooniline küsimus, kas ajalugu saab (ikka) olla objektiivne, teiseneb Rüsenil küsimuseks, kuidas võib jõuda "ajaloolise mõtestamise" (historische Sinnbildung) kaudu millegi objektiivseni, "mis" saab olla selle operatsiooniga "objektiivne". Ajaloolise mõtestamise vundament on ajalooteadvus, seega on sellel mõtestamisel oma "dimensioonid" ning "struktuurid", objektiivsus pole nii-öelda palja käega haaratav, me peame arvestama "objektiivsusvõimalustega" (Objektivitätschancen). Rüseni järgi tekivad need võimalused seeläbi, kui ajaloolise teadmise sõltuvus "seisukohast" ja selle teadmise "perspektiivsus" võetakse ratsionaalse argumentatsiooni objektiks. Argumentatsioon ei tähenda siin tavamõttes seisukohtade põhjendamist, vaid "normatiivset reflekteerimist" selle üle, milline on seisukohtade üldistusvõime, ning "kriitilist töötlemist" selle osas, kuidas suhtuvad üksteisesse erinevad perspektiivid. Rüsen arendab edasi Droyseni ideid. Inimminevik ei ole ajalugu, mineviku "tegevustest" (Geschäfte) saab "ajalugu" (Geschichte) meie eneste "struktureerivate vaatepunktide" abil. Ratsionaalse argumentatsiooniga eeltoodud mõttes saavutatakse oma ajalooliste perspektiivide laiendamine. Põhiküsimus on aga selles, et need vaatepunktid peavad vastama ajalooeriala, tähendab, "ajaloona" määratletava tunnetusvaldkonna spetsiifikale ja ühtlasi olema tunnetuspraktikas kehtivad. Et seda saavutada ja kindlustada, on ajaloole vaja "objektiga seotud" teooriaid. Ajalooline mõtestamine jaguneb õieti kaheks või kahetasemeliseks, Rüseni määratluse kohaselt "teaduslikuks" ja "retoorilis-poeetiliseks". Vaenlasekuju ta viimasest küll ei loo, kuid ta arvab, ning see arvamus ei paista olevat meelevaldne, et sel juhul, kui viimane mõtestamislaad on dominantne, on ajalooteaduse tunnetusliku potentsiaaliga asi ühekülgne ja teadusala staatus ebakindel.

Kui Droysen integreeris omal ajal "histoorika" ja "hermeneutika", siis Rüsen püüab ajaloodistsipliini integreerida narratiivsuse. Teadus ei ole kirjandus, poeetilised tegurid ei asenda argumentide rolli, kuid ka jutustamist ei saa põlustada, see on ajaloo eripära. Piltlikult öeldes on see Rüseni taktika midagi sellist nagu Trooja hobuse kodustamine. Aga mitte ainult: objektiivsust tuleb mõista kahes tähenduses, ühel juhul on tegu ajaloolise mõtlemise suhtega kogemusse ehk "objektiivse etteantusega", teisel juhul on aga tegemist objektiivsusega kui teatud "subjektiivsuse moodusega" seoses ajaloolise interpretatsiooni subjektiivse küljega. Ka minevikust teatavas narratiivselt "konstrueeritud" (aja)loos on mitte välja mõeldav "sisaldus", mida ajaloolane peab (ette)antuna arvesse võtma. Objektiivsus interpretatsiooni kontekstis kattub "intersubjektiivsusega". See tähendab, et ajaloolise tõlgenduse protsessis ei kasutata ajaloolise mõtte (Sinn) "subjektiivseid elemente" meelevaldselt ega suvaliselt, kui allikateave viiakse ajaloojutustuse "mõtte- ja tähendusrikkasse seosesse" ja "konstitueeritakse" ajalugu "mõtteka suhtena" (sinnvolles Verhältnis) mineviku ja oleviku vahel, millel on - "tendentsi poolest" - ka suund tulevikku. Rüseni sellel kokkusurutud ning raskepärasel mõttekäigul on suur tähtsus: objektiivsus tähendab, et ajaloolist kogemust tõlgendatakse nii, et meil on ka mõistuspäraselt alust mingit ühte ajaloolist jutustust "aktsepteerida", mõnda teist aga mitte. Et rüsenlik lähenemisviis annab teatud pidepunkti ajalooalaste kultuurivestluste taseme tõstmiseks, näib kuuluvat asja juurde. Aga siin ilmneb, et selline ajaloolise objektiivsuse "päästmiskatse" tahab ühtlasi anda märku või kinnitust, et ajaloolasel ei tasu niisama lihtsalt hüljata erialase uurimise strateegiaid. Rüseni enda hoiak on muidugi teadust pooldav, aga see pooldamine ei ole kultuslik, ta on oma ajaloomõtte analüüsides selgelt väljendanud poolehoidu nii mõistelisele kui metafoorsele aspektile. Kui Ranke uskus, et "tegelikult" olnul on ka oma "tõeline" mõte, siis Rüsen, nagu mulle tundub, osutab lihtsalt sellele, et ajalooline mõtestamine on meile niikuinii "eluvajalik".

Lõpetaksin siinkohal metafooriga, jättes küll arutlused mõistetest pooleli, aga olles veendunud, et ajaloos on tähtsad mõlemad, nii mõisted kui ka metafoorid. 1949. aastal kirjutas sotsiaalfilosoof Max Horkheimer harjumuslikult oma märkmeraamatusse notiitsi, millele pani pealkirjaks "Protagorase kriitika". Horkheimer mõlgutas Protagorase üle, keda meie tsivilisatsioonis loetakse relativismi algatajaks, sellesama algatajaks, mis meie tsivilisatsioonis kujunenud vaate järgi välistab objektiivse teaduse. Ülestähendus kõlab järgmiselt: "Linnud tekitavad ussikese ja rahvaste müütides isegi röövitud lapsukese perspektiivist kohkumust. Kui kevadel ilmuvad sinu aeda punarinnad, siis tunnistavad nad ilust ja vabadusest. Kas on siis inimene tõesti - objektiivses mõttes - kõigi asjade mõõt? Meie taju aias ei saa ju olla vale!" Kaheldamatult on tegemist ajaloolise mõtestamise juhtumiga, see lähtub kultuurikriitilisest vaatepunktist ning annab laiahaardelise orientatsiooni, märkus esineb "sisukas vormis".


Kirjandus

1. P. Burke, Westliches historisches Denken in globaler Perspektive - 10 Thesen. - J. Rüsen (Hg.), Westliches Geschichtsdenken. Eine interkulturelle Debatte. Göttingen 1999.
2. J. G. Droysen, Die Erhebung der Geschichte zum Rang einer Wissenschaft. - Historische Zeitschrift 9, 1863.
3. W. Hardtwig, Geschichtsreligion - Wissenschaft als Arbeit - Objektivität. Der Historismus in neuer Sicht. - Historische Zeitschrift 252, 1991.
4. E. Husserl, Die Konstitution der geistigen Welt (Philosophische Bibliothek, Bd. 369). Hrsg. v. M. Sommer. Hamburg 1984.
5. T. Jaago, Kuidas mõista pärimusjutu tõde? - T. Anepaio/E. Kõresaar (toim.), Kultuur ja mälu (Studia Ethnologica Tartuensia 4). Tartu 2001.
6. K. Jaspers, Weltgeschichte der Philosophie. Einleitung. Aus dem Nachlass hrsg. v. H. Saner. München/Zürich 1982.
7. I. Kant, Prolegomena igale tulevasele metafüüsikale, mis on võimeline esinema teadusena. (Tlk. J. Saar.) Tallinn 1982.
8. C. Lipp, Politische Kultur oder das Politische und Gesellschaftliche in der Kultur. - W. Hardtwig/H.-U. Wehler (Hg.), Kulturgeschichte Heute (Geschichte und Gesell- schaft. Sonderheft 16). Göttingen 1996.
9. F. Meinecke, Werke, Bd. IV: Zur Theorie und Philosophie der Geschichte. Hrsg. v. E. Kessel. Stuttgart 1965.
10. Th. Mommsen, Reden und Aufsätze. Berlin 1905.
11. L. v. Ranke, Weltgeschichte, 4. Bd. Mit einem Anhang: Aufsätze zur eigenen Lebensbeschreibung. Tagebuchblätter. Hrsg. v. A. Dove. Leipzig 1895.
12. J. Rüsen, Konfigurationen des Historismus. Studien zur deutschen Wissenschafts- kultur. Frankfurt a. M. 1993.
13. J. Rüsen, Historische Orientierung. Über die Arbeit des Geschichtsbewusstseins, sich in der Zeit zurechtzufinden. Köln, Weimar, Wien 1994.
14. J. Rüsen, Historismus als Wissenschaftsparadigma. Leistung und Grenzen eines strukturgeschichtlichen Ansatzes der Historiographiegeschichte. - O. G. Oexle/J. Rü- sen (Hg.), Historismus in den Kulturwissenschaften. Geschichtskonzepte, historische Einschätzungen, Grundlagenprobleme (Beiträge zur Geschichtskultur, Bd. 12). Köln, Weimar, Wien 1996.
15. J. Rüsen, Geschichte im Kulturprozess. Köln, Weimar, Wien 2002.
16. E. Schulin, Geschichtswissenschaft in unserem Jahrhundert. Probleme und Um- risse einer Geschichte der Historie. - Historische Zeitschrift 245, 1987.
17. A. Schweitzer, Ausgewählte Werke in fünf Bänden, Bd. 2. Berlin 1971.
18. V. Solovjov, Socinenija v dvuhh tomahh, t. 1 (Filossofskoje nasledije, t. 110). Moskva 1990.
19. I. Tammelo, Teadus ja poliitiline võim. - Austraalia eestlased sõnas ja teos. E. V. Tartu Ülikooli 50. a. juubeli (1919-1969) tähisteos. Sydney 1969.
20. I. Tammelo, Ungerechtigkeit als Grenzsituation. - 61. Schopenhauer-Jahrbuch, 1980.
21. E. C. Thaden, Der sowjetische Historismus und Ostmitteleuropa nach 1939. - M. Garleff (Hg.), Zwischen Konfrontation und Kompromiss (Schriften des Bundesinsti- tuts für ostdeutsche Kultur und Geschichte, Bd. 8). München 1995.
22. R. Vierhaus, Leopold von Ranke. Geschichtsschreibung zwischen Wissenschaft und Kunst. - Historische Zeitschrift 244, 1987.
23. W. Wülfing, Mythen und Legenden. - W. Küttler/J. Rüsen/E. Schulin (Hg.), Geschichtsdiskurs, Bd. 3: Die Epoche der Historisierung. Frankfurt a. M. 1997.