Sihtfinantseeritav teadusteema (TFLAJ 2557) 2003-2007

Sotsiaalsed, majanduslikud ja kultuurilised protsessid Eestis muinas- ja keskajal

 
TEEMA PÕHJENDUS
Taotletav teema hõlmab kogu Tartu Ülikoolis tehtavat arheoloogiaalast teadustööd ning on välja kasvanud kahest varasemast, 2002. a lõppevast sihtfinantseeritavast teemast. Neist esimene on teema nr 0180531S98 "Argikultuuri protsessid Eestis" (juht etnoloogiaprofessor E. Vunder), mis lisaks arheoloogiale hõlmas ka etnoloogia- ja folkloristikaalast teadustööd TÜ-s, ning teine on Ajaloo Instituudis uuritud teema nr 0040008S98 "Keskus ja ääreala: linn(us), maa ja võim Eestis muinasajast keskaega" (juht V. Lang). Võrreldes viie aasta taguse ajaga on olukord meie teadusmaastikul tugevasti muutunud: kasvanud on arheoloogia potentsiaal TÜ-s (kaitsti 3 doktoritööd, täideti professori ametikoht, kuhu Tallinnast Ajaloo Instituudist asus tööle V. Lang, arheoloogia kabinetist on kujunenud Põhjamaade üks juhtivamaid keskusi infotehnoloogia ja geoinformaatika arheoloogiasse rakendamise alal) ning teisenenud uurimisülesanded ja -perspektiivid. Seetõttu on osutunud nii võimalikuks kui ka vajalikuks jätkata arheoloogiaalast uurimistööd TÜ-s omaette sihtfinantseeritava teema all.

Nii mõlema ülalmainitud teema täitmine kui ka käesoleva taotluse teiste põhitäitjate uurimistöö on viimastel aastatel kulgenud edukalt. Kokku on ilmunud 5 monograafiat (neist kaks kaitsti doktoriväitekirjana Tartus ning üks Helsingi ülikoolis) ja üks artiklite kogumik, trükivalmidusse on jõudmas veel kaks kogumikku ning valmimisjärgus on kolm monograafiat; lisaks on ilmunud märkimisväärne hulk artikleid nii kodu- kui välismaal (vt põhitäitjate bibliograafiad). Et monograafiate ja artiklikogumike näol on senised teemad praegusel tasemel ammendatud, siis ongi mõistetav vajadus teemaasetust muuta, st seada uusi sihte ja esitada olemasolevale materjalile uusi küsimusi.
Põhieesmärgid, meetodid ja üldteoreetiline taust
Käesoleva teema raames kavatsetakse uuel ja tänapäevasel rahvusvahelisel tasemel analüüsida ühiskondlikke, majanduslikke, asustusloolisi, kultuurilisi, ideoloogilisi, usundilisi jms aspekte Eesti muinas- ja keskaja arheoloogilises materjalis. See tähendab sisuliselt nn seinast-seina uurimistööd alates kõige vanematest aegadest kuni ajalooliste aegadeni (incl.) ning selle peamiseks väljundiks saavad olema monograafilised uurimused üksikute perioodide kohta. Seesuguse uurimistöö vajadus selgub järgnevast.Viimane üldkäsitus Eesti esiajaloost ilmus 20 aastat tagasi (Jaanits jt. 1982), kusjuures see koostati isegi kuni 30 a tagasi. Viimase 30 aasta jooksul on lisandunud ilmselt suurem kogus allikmaterjali kui seda oli nimetatud üldkäsituse koostajate kasutuses. See uus materjal on osalt küll toodud teaduslikku käibesse üksikartiklite ja -monograafiate näol, kuid see on lahti mõtestamata ja üldistamata Eesti esiajaloo kui terviku suhtes. Lisaks esiajaloole on tohutu palju materjali juurde tulnud keskaja kohta, seda eriti meie linnades, kuid samuti maa-asulates ja -kalmistutel läbi viidud kaevamiste tõttu. Eesti esiajaloo ja keskaja arheoloogia uus üldkäsitus on muutunud möödapääsmatult hädavajalikuks, selle puudumine on juba mõnda aega pärssinud nii erialateadlaste, kooliõpetajate ja õpikukoostajate tööd kodumaal kui ka meie kolleegide tööd naabermaades.

"Eesti esiajalugu" pole vananenud mitte üksnes materjalikäsitluse, vaid ka (ja seda eriti) teoreetilise raamistiku osas. Metodoloogilises ja teoreetilises plaanis oli mainitud teos kultuuriajalooline, kirjutatud ortodoksse marksismi ideoloogilise surve all ja tsensuuri tingimustes. Lääne arheoloogias ületati nn kultuuriajaloo paradigma 1960. ja 1970. aastatel, kui sündis uusarheoloogia e protsessuaalne arheoloogia. Sellele järgnes postprotsessuaalne arheoloogia ja terve rida muidki suundumusi (neomarksism, strukturalism, poststrukturalism, feministlikud ja geenusarheoloogiad jne), mis muutsid arheoloogilise interpretatsiooni äärmiselt mitmekesiseks. 1990. aastate keskpaiku üritati neid erinevaid suundi ja koolkondi kokku tõmmata ühise nimetaja alla, milleks sai mõiste "tõlgendavad arheoloogiad" (interpretative archaeologies). Kesksele kohale seati materjali tõlgendus ning sellega seonduvad probleemid. Erinevate lähenemisviiside rohkuse tõttu üheselt aktsepteeritud täpsed reeglid siin puuduvad, kuid välja on töötatud mõned üldisemat laadi põhimõtted. Neid arvestamata pole teaduslik arheoloogiline tõlgendus võimalik. Tähtsamad neist põhimõtetest on järgmised (vt. Hodder 1995, 183 jj; Shanks & Hodder 1995; VanPool & VanPool 1999; Johnson 1999).

(1) Igasugune tõlgendav tegevus, sh arheoloogia, on lõputu protsess, kus puudub lõplik ja kindel tulemus mineviku kohta sellisena, nagu ta tõepoolest oli. Tõlgendus, nagu iga teaduslik teooria, ei pea olema vastavuses absoluutse tõega (sest me ei saa öelda, mis on absoluutne tõde ilma, et me ei sõltuks mingist oma teooriast selle tõe kohta), kuid ta peab olema võimalik.
(2) Ühiskonnanähtuste tõlgendused ei sisalda niivõrd põhjuslikke seletusi (näiteks, "see juhtus sellepärast, et…"), kuivõrd püüavad mõista asju ja nähtusi, mis pole kunagi kindlad. Seega on tõlgendus paljutahuline ning võimalikud on ühe ja sama nähtuse erinevad tõlgendused.
(3) Tõlgendus peab olema vastavuses arheoloogilise materjali ja uurija arusaamaga, olema loogiliselt selge ja sidus ning ei tohi sisaldada vasturääkivusi. Arheoloogilist materjali saab edukalt tõlgendada vaid selle kontekstist lähtudes. (4) Igapäevases teadustöös on arheoloogilised tõlgendused seotud iga konkreetse arheoloogi isikliku praktikaga, meetoditega ja kultuuritaustaga, so oleviku sotsiaalse kontekstiga. Seetõttu on selline tõlgendus arheoloogide endi kaasaja ("siin ja praegu") laiendamine esiajaloolisse minevikku, seda enamasti küll alateadvuslikult.

Esitatud põhimõtetest lähtutakse ka käesolevas projektis, kusjuures eraldi monograafiad on parim viis respekteerida erinevate autorite seisukohti ja arusaamu arheoloogiliste tõlgenduste osas. See ei tähenda muidugi arvamuste virrvarri ja ühitamatust, kuna eelnevalt lepitakse kokku kõige üldisemates reeglites ja seisukohtades. Tõlgenduste paljusus valitseb eesti arheoloogias juba praegu, tarvis on need kanaliseerida teatud laiematesse ühistesse raamidesse. Lisatagu ka, et edukas arheoloogiline tõlgendus ei saa kunagi olla pelgalt ja puhtalt arheoloogiline, vaid ikka interdistsiplinaarne, st arvestada tuleb nii paljude loodusteaduste (geoloogia, palünoloogia, mullateadus jt) kui ka humanitaar- ja sotsiaalteaduste (keeleteadus, etnoloogia, sotsioloogia, semiootika, folkloristika, medievistika jt) saavutusi.

Seadmete, aparatuuri ja allikmaterjali olemasolu
Tööks vajalikud seadmed infotehnoloogia osas on TÜ arheoloogia õppetoolil ja kabinetil põhijoontes olemas. Projekti jooksul on kahtlemata tarvis aeg-ajalt uuendada nii arvutiparki ja programme kui ka kaevamisvarustust. Keerulisem on olukord allikmaterjali osas. Kuigi uut leiumaterjali ja informatsiooni on lisandunud arvukalt, ei jaotu see mingilgi määral proportsionaalselt erinevate perioodide vahel; samuti ei ole see võrdsel määral läbi töötatud. Seetõttu on teatud kindlates lõikudes (näiteks kiviaeg, eri aegade fossiilsed maakasutussüsteemid, teatud tüüpi linnused, vanema rauaaja asulakohad, kultuskohad) hädavajalikud täiendavad arheoloogilised välitööd. Teiselt poolt nõuab seni vähemanalüüsitud perioodide uurimine rohkem tööd, mistõttu vastavate monograafiate valmimist ei saa kavandada lähiaastatele. Käesoleva teemaasetusega kavandataksegi uurimistööd pikema aja peale kui tavapärane viis aastat.
Eeldatavad tulemused ja edasised uuringud
Nagu mainitud, on teema peamiseks eesmärgiks monograafiate seeria Eesti esiajaloo ja keskaja perioodide kohta koondnimetusega "Eesti arheoloogia". Esialgne tööjaotus on kavandatud järgmiselt:

1. Eesti kiviaeg (A. Kriiska)
2. Eesti pronksi- ja vanem rauaaeg (V. Lang)
3. Eesti I at teisel poolel (keskmine rauaaeg ja viikingiaeg; A. Tvauri)
4. Eesti hilisrauaajal (11.-13. sajand; H. Valk ja A. Mäesalu)
5. Eesti keskaja arheoloogia (A. Mäesalu ja H. Valk).

Loomulikult ei kavatseta piirduda loetletud monograafiatega, vaid selle kõrval avaldatakse jooksva uurimistöö kohta ka artikleid, artiklikogumikke ning jooksvate grantidega seotud monograafiaid. Esimese viie aasta jooksul soovitakse avaldada vähemalt kaks kavandatava sarja monograafiat (V. Lang ja A. Tvauri), teiste valmimine on reaalne alles järgmisel perioodil.

Teostajate teaduspotentsiaal
Teema taotlejatel on olemas vajalik potentsiaal kavandatud ülesannete täitmiseks. Kuuest põhitäitjast neljal on olemas doktorikraad, üks kaitseb selle kraadi veel 2002. a jooksul. Oma senise uurimistööga on põhitäitjad saavutanud piisava kvalifikatsiooni vastavate perioodide üldistavaks käsitlemiseks. Õigupoolest on see esimest korda pärast 1970.-1980. aastaid, kui Eestis on taas sündinud võimalus ja potentsiaal arheoloogiliseks uurimistööks kõige vanematest aegadest keskajani; vahepealsetel aastatel jätkus meil kompetentseid uurijaid vaid üksikprobleemidega tegelemiseks. Lisaks teaduskraadiga uurijatele on arheoloogia õppetooli ja kabineti ümber koondunud rida perspektiivikaid noori, kes alles kirjutavad oma magistritöid ja kelle panust on samuti võimalik kasutada käesoleva teema täitmiseks. Sellesse töösse kaasatakse ka arheoloogia üliõpilased, kes oma peaseminaritöödega saavad kaasa aidata üksikküsimustes. Hädavajalik laborantkoosseis (joonestaja, konservaator, tehnik, laborant-asjaajaja) on samuti olemas.
Eeldatav tähtsus teadusele
Teema tähtsus seisneb uue ja ajakohase, kaasaja rahvusvahelisel tasemel koostatud üldkäsituse loomises Eesti muinasaja ning keskaja arheoloogiast. Tulemus on vajalik eeskätt Eesti ja naabermaade arheoloogidele, aga samuti üld- ja kõrghariduse andjatele ja saajatele, muuseumiekspositsioonide loojatele, muinsuskaitse tõhustajatele, lõpuks kõigile ajaloo- ja arheoloogiahuvilistele. Meie arheoloogiateaduses loob see uue tasandi, süstematiseeritud ja igakülgselt põhjendatud üldistuse, millelt lähtudes on edaspidi võimalik minna süvitsi uute probleemide uurimisel - kuni küpseb taas vajadus uue üldkäsituse jaoks.

Viidatud kirjandus
Hodder, I. 1995. Theory and Practice in Archaeology. London.
Jaanits, L., Laul, S., Lõugas, V. & Tõnisson, E. 1982. Eesti esiajalugu. Tallinn.
Johnson, M. 1999. Archaeological Theory. An Introduction. Oxford.
Shanks, M. & Hodder, I. 1995. Processual, postprocessual and interpretive archaeologies. - Interpreting Archaeology: Finding Meaning in the Past. Toim. I. Hodder et al. New York.
VanPool, C. S. & VanPool, T. L. 1999. The scientific nature of postprocessualism. - American Antiquity, 64: 1, 33-53.



Teema juht: Valter Lang
22.03.2002